RÕÕMSALT MASOHHISTLIKUD RÄNNAKUD MÖÖDA EESTI SUVELAVASTUSI
Oktoober, 2021Suve algul minestasid inimesed mitmel etendusel palavusest ja õhupuudusest, suve lõpul värisesid mitme riidekihi all vihmas. Pärast üht „Serafima + Bogdani” etendust ütles tuttav, et külmetas ja oli pärast mitu päeva tõbine, aga kiitis, et „see oli seda väärt”. Paratamatult kipub kujunema nii, et suveteatritega seotud muljetest kuulub tõhus tükk neid ümbritsevale keskkonnale ja rännakutele.
Sõin ja jõin suveetendustel seekord minagi, ent pole põhjust kurta, et suhu poleks saanud midagi. Viimase kahe aasta jooksul on viirusega seonduv tähendanud paljude lavastuste ärajäämist või edasilükkumist. On tunne, et sel suvel püüti kaotatud aeg tasa teha. Püüdsin sellele tundele kinnitust leida, aga suvelavastuste arvule on pisut keeruline täpselt jälile saada. Üksiti tekib küsimus, kas kõike, mis esietendub juunist augustini, saab tingimata suvelavastusteks nimetada. Kuhu paigutada näiteks sellised lavastused nagu Tallinna Linnateatri „Balti tragöödia” või Noorsooteatri „Teises toas”, mis esietendusid suvel, ent mille mängimisele ei sea aeg ja ruum piiranguid? Ja kust läheb professionaalse teatri ja harrastajate piir? Suvelavastused kipuvad neid nii mõnigi kord kombineerima.
Enamasti tähendab suveteatri vaatamine lisaks etenduskogemusele kogemust (otsitud) ruumist, keskkonnast ja mõnikord ka mängukoha ajaloost, teekonnast etenduspaika ja tagasi. Võib-olla isegi kõrvalepõigetest kuhugi etenduspaiga lähikanti huviväärsusi, söögikohti või randa vaatama.
Orientiiriks siiski mõned numbrid. Teatriagentuuri kodulehe andmetel on 2021. aasta 1. juunist 31. augustini olnud 66 esietendust. Teatrielu raamatu esitlusel Tartus kõlas suvelavastuste sellesuvise arvuna 75. Danzumees jõudis oma blogis numbrini 86.
On, kuidas on, muljetavaldav number tuleb segaste aegade kiuste kokku igal juhul. Kvantiteeti jagub, aga kuidas jääb kvaliteediga? Suvelavastuste seostamine haltuuraprojektidega on praeguseks pigem jäänuk minevikust. Kõrgkunstilist auahnust ei kohta ehk massiivselt, aga kunstilise ambitsiooni täielikku puudumist saab ette heita vähestele lavastustele.
Suveteatri puhul motiveerib rännakut ette võtma sageli koht, kus mängitakse, olgu selleks siis Maanteemuuseum („Pidu katku ajal”) ühes eeskujuliku väljapanekuga, Jaanihanso Siidrivabrik („Stseenid ühest abielust”), mis pakub vaatajale võimalust kunstiliste elamuste kõrval ka siidritoodanguga tutvuda, Omari küün Naissaarel, kuhu jõudmiseks saab tormisematel päevadel trotsida iivelduse ligitikkumist ja nautida kastiautos sõitu, või mõni Eesti lõpututest vähem või rohkem renoveeritud mõisatest.
Muidugi, ka teatrimaja lisab oma tähenduskihid ja käitumisjuhised, ent teatritegemise mõttes on see pigem neutraalne ruum. Ei saa unustada ka küsimust mugavusest. Enesetunde vahe, mis tekib kas puupingil või siis normaalses toolis istudes, on suurte kunstisaavutuste igavikulisuse taustal ehk teisejärguline, aga publiku vägagi konkreetsete tagumentide puhul mängib rolli küll. Vabas õhus vihma peatada ei saa, aga siseruumides kerkib küsimus, kas korraldaja teeb ikka kõik, et palavamate ilmadega õhk kuidagi ka saali jõuaks, või saab etendusest tõsielusarjade stiilis ellujäämisharjutus. Lihtsalt selline, kus kõik paigal istuvad ja keegi aeg-ajalt kukub.
Suvelavastuste etenduspaikadeks on aastate jooksul leitud kümneid ja kümneid Eesti mõisaid, talusid, küüne, tehasehooneid, rabasid ja mida kõike veel. Nii mõnigi kord on lavastus ja selle toimumise koht sisuliselt seotud. Mõned näited. „Naine Salamandri tähtkujust” (lavastaja Madis Kalmet) toimus Jäneda Pullitalliteatris. Rõhutatakse, et Maria Ignatjevna Zakrevskaja ehk Mura on ühtlasi Jäneda viimane mõisaproua. See seos pole ehk tema eluloo ja lavastuse kõige kandvam liin, aga siiski. Muide, Mura elulugu oli ettekäändeks ka lavastusele „Läbi kõigi elude ma otsin sind…” (lavastaja Damir Salimzianov, toimumiskohaks Tõstamaa mõis), mis sisuliselt rääkis küll rohkem muusade ja kunstnike suhetest.
„Naine Salamandri tähtkujust”. Mura — Ursula Ratasepp.
Ain Palosoni foto
„Maaka” (lavastaja Peep Maasik) puhul toetab sisu Olustvere mõis. See on ühtlasi koht, kus maaturismi õpilased praktikal käivad. Samas, lavastus näitab hääbuvat maaelu, aga Olustveres väljaspool etendusi toimuv on hääbumise vastand. „Sitsi Silentium” (lavastaja Helen Rekkor) toimus Balti Manufaktuuri ruumides ja ehkki sisuliselt tekib lavastuse puhul mitmeid küsimusi, on ruumi ajalugu ja võimsat esteetikat ühendav kasutamine siiski omaette elamus.
Suve alustanud CPPM Manifestali (lavakooli magistrantide lõpu-)lavastustest paljud olid otseselt seotud keskkonnaga ja sinna lavastatud. Paljassaare garaažilinnakus toimunud „Tiny Home Productions Presents: Suurem kui elu” (lavastaja Liisa Saaremäel) ja „kuskil majas Tallinnas” etendunud „Keha, kus elada” (lavastaja Seren Oroszvary) kuuluvad minu isiklikus vaatajapäevikus esiteks selle suve huvitavamate lavastuste, teisalt mõjuvamate ruumikasutamise näidete hulka.
Näiteid on veel üksjagu, ent mõistagi ei saa kuidagi mööda Tartu Uue Teatri „Serafimast + Bogdanist” (lavastaja Ivar Põllu), mille puhul on ruum mitut pidi tähenduslikult läbi põimitud. „Serafima + Bogdani” tegevustik meenutab Khaled Hosseini Afganistani-romaane ehk et kui tundub, et on hull, läheb ikka veel hullemaks. Kui lavastuse sisu on trööstitu, pakutakse enamasti tröösti millegi muuga. Näiteks naeruga. Aga Ivar Põllu, ehkki ta temale omasest irooniast päriselt mööda ei saa, pole seda teed läinud. Lavastuses pole vabastajaks mitte naer, vaid distantseerimine, vormimängud, kujundikeel Kristiina Põllu lavakujunduses. Aga ka esteetika selles tähenduses, et kui miski on nii ilus, siis see ilu mingil veidral moel justkui lunastaks. Ja olgem ausad, ega need kohvikus pakutavad sibulapirukad ja teeveerel sibulavanikuid müütavad inimesed ka olukorda halvemaks tee.
See lavastus väärib pikemat peatust ka sisuliselt. Enamjaolt on lavastuse vastuvõtt olnud positiivne, kohati suisa ülivõrdeski, ent tervikuna on kriitika vastuoluline. Kriitilisemat poolt esindab näiteks Kaja Kann, kelle dialoog Madis Kolgaga ilmus Sirbis1, ja alati rusikas püsti ja löögivalmis Meelis Oidsalu Eesti Päevalehe arvustuses2. Näite erinevatest tõlgendusvõimalustest saab kuulates saadet Teatrivaht3, mis „Serafima + Bogdani” puhul tõi mikrofonide taha klassikalise koosluse „kolm tarka meest teavad asju”. Ka keskkonda puudutav on seal teemaks.
Madis Kolk kirjeldab lisaks etendusele ka etendusevälist ja mainib vastuolulist tunnet, mis tekkis Peipsiveerel publikuna ringi patseerides. Sellise kultuuriajalooga kohtades korraldatakse tema sõnul sageli justkui etnilist safarit või omamoodi Disneylandi ja nii ütleb Kolk, et tundis ka ennast omamoodi kolonisaatorina. Kuivõrd lavastusest on palju kirjutatud, mainin siin veel vaid ära, et minu jaoks paigutus lavastus suve tippude hulka ja seda nii vormikäsitluse kui kunstniku- ja näitlejatöö poolest. Igal juhul on see selle suve (ehkki alguspunkt on varasemas) kõige rohkem eelnevat kõmu ja hilisemat tagasisidet tekitanud lavastus.
Kui heal juhul lisakogemused — nagu võimalus enne etendust või vaheajal sooja sibulapirukat või kalapraadi maitsta — toetavad etenduskogemust, siis halvemal juhul jäävadki need ainsaks positiivseks asjaks. Olen varemgi oma sellesuvise pettumusena välja toonud Pootsi (veini)mõisas mängitud „Eramaa” ja mainin seda veel kord. Sest kui nii esinduslik näide sellistest lavastustest, mille tõttu suveteatrile kunagi halb tähendusmekk külge jäi, ikka kandikul ette kantakse, siis… „Eramaa” etendusel topiti publikut pinkidele küll maksimaalselt, aga pingutus väärt kunstielamuse nimel tundus minimaalne. Lavastuse alustekst oli sisuliselt nõrk. Saunapeo käigus hargneb lugu endistest sõjaväelastest ja nende salasepitsustest. Tegevuse pöörded on samavõrd hambutud kui allapoole vööd naljad, millele kõik toetuvat näis. Väidetavalt kirjutas lavastusmeeskond algteksti kõvasti ümber. Kui see on tõsi, siis ei julge hästi kujutledagi, milline see algtekst oli. Kurvaks teeb, et suures osas Eesti tippnäitlejatest koosnev seltskond on pandud olukorda, kus karakterite arengukaare kujutamise asemel tuleb mängida juba parajas koguses käsitööalkoholi mekutanud publiku naeru väljakangutamise peal. Mitte et mul või kellelgi teisel oleks voli nõuda, et head näitlejad vahetpidamata vaid suurt kunsti ja elamusi pakuksid, aga siiski.
Kui kuulsin kedagi publikust pärast etendust ütlemas, et suvelavastustega on nüüd tema jaoks kõik, siis mõtlesin, et suurem probleem kui konkreetne haltuura (kuigi küllap seda haltuurat on ikka rohkem, lihtsalt ma ei sattunud sel suvel peale) on see, et inimestele, kellel see juhtub olema üksainus (reklaami põhjal) välja valitud lavastus, võib jääda vale mulje suvelavastuste üldisest tasemest. Enamik vaatajaid ei seikle mööda teatreid, vaid jõuab sinna ehk kaks, heal juhul kolm korda aastas (need uhked miljon+ teatrikülastust aastas tähendavad keskmiselt just seda). Ehk et ma tahan rõhutada: minu jaoks ei ole probleem üks ebaõnnestunud lavastus, vaid see, kui lavastusest paistab nii selgelt läbi vähene austus publiku vastu, küll aga suur austus publiku rahakoti vastu. Üsna irooniliselt mõjus augustikuine sooduspakkumine vaktsineeritutele ja eesliinitöötajatele. Piletihind 25 eurot tavapärase 45 euro asemel.
„Bäng”. Henrik Kalmet, Teele Pärn ja Maarja Mitt-Pichen.
Siim Vahuri foto
Sel suvel joonistus selgelt välja poliitilise teatri suund, näiteks „1984” (lavastaja Karl Laumets), „Bäng” (lavastaja Priit Võigemast), „Pidu katku ajal” (lavastaja Birgit Landberg). Siia võiks veel lisada „Vabaduse” festivalil etendunud lavastuse „Keegi KGBst” (lavastaja Dmitri Jegorov), mida ma teatriagentuuri nimekirjast millegipärast ei leidnud. Kui esimene ja viimane tõmbavad tänapäevaga mõningaid paralleele, siis „Bäng” ja „Pidu katku ajal” kõnetavad praegusel hetkel toimuvat otseselt. Võib-olla just sellepärast tõmbasid need ka minu tähelepanu kõige rohkem. Marius von Mayenburgi näidendi „Bäng” räuskav beebi (Henrik Kalmeti kehastuses) viitab diktaatoritele ja populismile üldisemalt, ent paralleelid Donald Trumpiga on ilmselged. Ka Mayenburg ise on maininud inspiratsioonipuhangut, mis haaras teda seoses Trumpi valimisvõiduga. „Pidu katku ajal” käsitleb musta komöödia/muusikali vormis, kõverpeeglis, koroonapandeemiat. Läbi hekseldatakse poliitikute tegevus, vandenõuteooriad, distantsõpe, küsimus, kes on õieti eesliinitöötaja, ja nii edasi.
Kuigi kunstnikud tabavad mõnikord õhus olevaid tendentse enne, kui need reaalsuseks saavad, pole teater kunstivormidest kiiresti reageerimiseks just mugavaim. Teravalt poliitiliste lavastustega käib kaasas oht, et näidend on juba enne lavale jõudmist aegunud. Ehkki tekst võib valmida ka proovide käigus ja lavastust saab ka vastavalt oludele täiendada, kas või detailidega. „Pidu katku ajal” korrigeeris näiteks teksti vastavalt etenduspäevaks vaktsineeritute arvule. „Bängi” puhul võib ju mõelda, et Trump on (hetkel) küll pildilt maas, ent diktaatorite defitsiiti pole maailmas veel põhjust kahtlustada. Mõlemad lavastused on igal juhul teravad ja tempokad ega varja ka oma maailmavaatelist teravikku. Küllap naudib neid rohkem publik, kelle meelestatus on üldjoontes vaktsiinide ja demokraatia poolt ning kloorijoomise ja diktaatorite vastu.
„Pidu katku ajal”.
Kogu muu tulevärgi kõrval ja ühtlasi ajal, kui Tartu Uue Teatri võhm läks „Serafimale + Bogdanile”, nikerdas Kinoteater Tartu Uue Teatri ruumides vaikselt ja suurema lärmita valmis „Haige mägra” (lavastaja Ringo Ramul), mis on minu teine sellesuvine suurem elamus. Ehkki suveteatriks on seda muu kui esietenduse aja poolest raske pidada. Tema sihtgrupp on ka ilmselt kitsam; kahtlustan, et selle lavastusega saavad rohkem kontakti inimesed, kelle hinges on nostalgiast kantud haakumiskoht matiundi-maimubergi-vainovahinglike meeleolude ja kirjandusega ning kes on lugenud Johnny B. Isotamme või kuulanud mõnuga Suuki. Umbes nii. Aga kui juba on, siis mõjub täie rauaga.
Viimaks mõned meelde jäänud rollid. Endla „Põrgupõhja uues Wanapaganas” (lavastaja Kaili Viidas) teeb Triin Lepik külalisena võimsa Juula rolli. Priit Loog on saanud õigustatud kiidukoori eestlasest pahalase, miilits Raimond Uusküla rolli eest „Serafimas + Bogdanis”, ent mulle mõjusid veenvalt ka nimitegelased. Ilo-Ann Saarepera Serafimana toob küll kaasa oma paljukannatanud naise rollislepi: meenuvad tema osatäitmised lavastustes „Valged põdrad” ja „Kui sa tuled, too mul lilli”. Andres Mähari Bogdan on lahendatud aga ilma esoteeriliste vaimsete juhtidega seostuvatesse klišeedesse laskumata. Mähar on leidnud oma rollikeele idamaade filosoofiast raamatute kaudu läbi imbunud, ent sellest muidu vähe taipava autistliku tüübi jaoks ning antud juhul ei klapi minu arusaam Meelis Oidsalu omaga, kes on ette heitnud tegelase liigset naeruväärsust ja idamaiste õpetuste üle ilkumist. Ühe võimaluse väljajoonistamine sellest, kuidas ja millise filtri läbinuna need õpetused loo tegevustiku ajal siia võisid jõuda, on midagi muud kui õpetuste üle ilkumine.
„Põrgupõhja uus Wanapagan”. Juula — Triin Lepik ja Jürka — Ago Anderson.
Gabriela Urmi fotod
Lavastuses „Naine Salamandri tähtkujust” teeb võimsa ja detailitundliku Mura rolli Ursula Ratasepp, „Stseenides ühest abielust” Evelin Võigemast. „Bängis” näitab taas kord karakternäitleja vahendite täit tulevärki Martin Mill. Veenvalt lõbusaid sutsakaid on teinud ka teine Martin, nimelt Kõiv („Keegi KGBst”, „Läbi kõigi elude ma otsin sind…”). Gert Raudsepa raudset rahu täis ja läbitungivalt südametunnistusse puuriv pilk Suure Venna plaanide elluviija O’Brianina lavastuses „1984” on meeles veel ka nüüd, sügise esimestel päevadel. Samuti ansamblimäng tervikuna lavastuses „Haige mäger”.
Kuigi mööda Eestit seiklemine on minu selle suve õhtutest hammustanud märgatava osa, puuduvad mu vaatamisnimekirjast mõned lavastused, mida on läbivalt hea sõnaga mainitud (näiteks „Petserimaa igatsus” ja „Vabalt peetavate kanade munad”). Enamasti on mu teatriväsimus suveks kulmineerunud ja nii olen piirdunud paari rohkem kiitust saanud lavastuse ja olulisemate festivalidega. Sel aastal aga tõi teatriauhindade žürii koosseisu kuulumine kaasa kohustuse ja võimaluse lähemaks vaatluseks. Hüpotees kontrollitud! — suveteater võttis võhmale. Eesti võsadest teatritegemise paikade ülesleidmine on sageli niivõrd ajakulukas, et võtab päevast tubli tüki. Ilma juhiloata külastajal kaasneb sellega iga kord ka logistikaharjutus: kuidas ja kellega lõpuks tagasi koju saaks. Aga selles on ka oma võlu, mis lisab suvelavastustele rohkem kihte kui see, mis laval paari-kolme tunni jooksul juhtub.
Viited:
1 Madis Kolk, Kaja Kann 2021. Tolmukübemed steriilseks selitatud tragöödiamehhanismis. — Sirp, 20. VIII. — https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/tolmukubemed-steriilseks-selitatud-tragoodiamehhanismis/
2 Meelis Oidsalu 2021. Enne Serafima ja siis Bogdan. Kas Tartu Uus teater sai sooritusega hakkama? — Eesti Päevaleht, 5. VIII. — https://epl.delfi.ee/artikkel/94206295/enne-serafima-ja-siis-bogdan-kas-tartu-uus-teater-sai-sooritusega-hakkama
3 „Teatrivaht” 2021. Vikerraadio arhiiv, 28. VIII. — https://vikerraadio.err.ee/1608321008/teatrivaht-serafima-ja-bogdan
