MAIT AGUST ÕPILASE, KOLLEEGI JA LAVAPARTNERI PILGU LÄBI
Oktoober, 2021(Mait Agu 1. X 1951 — 1. IX 1998)
Mait Agu Tallinna Kalevi staadionil.
Tiit Veermäe foto
1979. aasta sügisel läksin Pedasse koreograafia eriala vastuvõtukatsetele. Ausalt öeldes ei teadnud ma siis Mait Agust midagi. Mäletan saali sisenevat väikest kasvu kõhna heledapäist teksades ja ruudulises särgis meest. Ta viis läbi karaktertantsu konsultatsioonitunde. Olin lõpetanud Tallinna Balletikooli (1973) ja saanud karaktertantsu riigieksamil hindeks viie. Mõtlesin, et vaatame, mida te siin siis karaktertantsust ka teate…
Juba esimeses konsultatsioonis sain aru, et Maidu ettenäitamises ei olnud klassikalise balletitehnika poole pealt vaadatuna n-ö tipp-professionaalsust, aga see ei seganud mind. See viimane avastus oli midagi uut, sest tavaliselt olin nii tehnilise külje kui ka stiili ja maneeri osas väga nõudlik. Mait oli tark, põhjendas kõike selgesõnaliselt. Kui balletikoolis ei olnud õpilastel kombeks küsida, siis seda võimalust kasutasin üliõpilasena usinasti.
Kursusele, kus olin ka mina, õpetas Mait tantsuseadet/kompositsiooni ehk seda, kuidas lavastada, luua koreograafiat. Tähenduse omandasid sõnapaarid „vaatama-nägema” ja „kuulama-kuulma”. Sain tublisti targemaks, õppisin analüüsima ning õpetamises ja lavastamises oma kätt proovima, ehkki esimesed neli aastat, st minu ülikoolis õppimise ajal ei olnud ma Maiduga nii seotud kui järgnevad viisteist, mil olime kas lavapartnerid või kolleegid peda koreograafiaosakonnas.
Maidu tähtsus kõrgkoolis koreograafia eriala asutajana 1976. aastal on sama suur kui Voldemar Pansol näitekunsti eriala loojana tollases konservatooriumis. Balletitantsijate kasvulavaks oli ju Tallinna Balletikool, mis oli tol ajal täidetud suurte nimedega ja mille lõpetajad kujundasid Eesti professionaalset balletiteatrit. Peda oma klassikalise tantsu õppega selleni ei küündinud ja see on loomulik, sest balletitantsija valitakse õppima ennekõike füüsiliste parameetrite järgi. Kõrgkoolis hinnati rohkem loovust, seda, mida sul oli oma lavastamisega öelda, ning seal arendati erinevate tantsustiilide ja eesti tantsu õpet.
Eesti omaenda tantsukõrghariduse mõtte algatajaks oli tegelikult tollane klubitöö õppejõud Hilja Sagris ja esimeseks tantsueriala õppejõuks Igor Gromov, mõlemad lõpetanud Leningradi Riikliku Kultuuriinstituudi nagu Maitki, kes pidi aga ise olema sel ajal sõjaväes. Kui Sagris tegi õppejõuks tulemise ettepaneku Maidule, siis tema omakorda Gromovile. Esimeseks eesti tantsu õppejõuks kutsuti Kristjan Torop, balletikoolitust andma aga Tamara Soone. Peagi lisandusid Angela Arraste, Juta Lehiste, Elita Erkina, Ago Herkül jt. Pedas oli aastakümneid koreograafia osakond. Võib öelda, et Mait pani selle toimimisse ja arendamisse kogu oma hinge… Kuid lisaks sellele pühendus ta ka tantsupidudele ja varieteele.
Võib küsida, kuidas sai üks inimene tegelda nii mitme valdkonnaga. Sai, ja vägagi hästi. Ega teisi selliseid Eestis palju olegi: koreograafe, kes on lavastanud nii muusika- kui sõnateatri, varietee, estraadi, filmi ja televisiooni tarbeks ning loonud tantsupidudele selliseid tantse, mille esitamisel on tantsijal väga eriline tunne südames ja pealtvaataja püsti tõuseb. Olnud osaline mitmete tema tantsude loomisprotsessis ja esitamiseski, saan öelda, et tantsida „Põhjamaad” ja „Kodukotust” on tõesti väga eriline. Mait tavatses öelda, et on kurb, kui luuakse „veel üks tants”. Tal endal õnnestus sellelaadset loomist enamjaolt vältida.
Enamik Maidu õpilastest hakkas just temaga koos veedetud ajal, oli see siis otsene õppetöö, lavastamine, esinemine või jutuajamised, oma võimeid ja andeid avastama ning kasutama. Tõsi, mõned pigem niipidi, et leida omaenda tee ja mitte sarnaneda oma õpetajaga. Mait soovis, et õpilased ja tantsijad mõtleksid kaasa ja annaksid endast tehniliselt ja emotsionaalselt sada protsenti. Ning et nad lisaksid oma isikupära, mitte ei kopeeriks koreograafiat. Ta ise oskas laval vägagi kohal olla, peitis ja avas oma olemuses väga vastandlikke karaktereid.
Olen kuulnud öeldavat, et ülikooli tantsueriala lõpetanud olid nagu „väikesed Maidud”. Aga enamuses ikka ei olnud küll! Nende hulgast on tulnud nii Tallinna Ülikooli kui TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsueriala osakonnajuhatajaid, õppejõude, tantsupidude juhte ja lavastajaid, imeliste tantsude loojaid, tantsustuudiote asutajaid ja õpetajaid.
Mait põles heleda leegiga. Seda leierdatud, kuid ilusat ja tõest lauset saab kasutada Maidu kohta kõikides tema tegutsemisvaldkondades.
Arhiivifoto
Stiilsed ja huvitavad olid Maidu lavastatud varieteeprogrammid. Tema konspektist loen: „Varietees satub iga artist nn suurde plaani, seetõttu muutub väga oluliseks artisti vorm, väljanägemine, figuur, väljendusrikkus, näitlejameisterlikkus. Estraadi- ja varieteetantsija peab endas kandma tugevat sisu-feeling’ut…”
1980-ndate baarvarieteele Tallinn oli iseloomulik Mait Agu käekiri. Küll ei esinenud siis enam programmis eriti palju Estonia tantsijaid. Mõned siiski olid, näiteks Anu Ruusmaa, Ande Martin ja Ane Metsamaa; mitmed lahkusidki teatrist „Maidu varieteesse”…Rohkesti sigines programmi tema endisi või tolleaegseid õpilasi. Mait vahetas järk-järgult välja kõik numbrid, vahetus palju tantsijaid ja lauljaid.
Ka Maidu ajal jäi traditsiooniks kahe-, vahel ka kolmeosaline programm, üksiknumbrite loomine ja kasutamine varieteekavas, aga tema lõi neist omaette plokid, näiteks kantri, ladina, retro. Ta lisas publiku poole pöördumise nii kava alguses kui lõpus. Usun, et ei ole olemas vaatajat, kellele ei meeldiks, kui temaga räägitakse ja teda sooja vastuvõtu eest tänatakse. Mait tegi seda oskuslikult. Publiku poole pöördumisega pani ta selle otsekohe kuulama-vaatama. Talle ei meeldinud sugugi, kui mõned vaatajaist tema pöördumise ajal edasi sõid. Avaloos lauldi: „On mõnel ammu kaunis harjumus kohvi juua Harju 6. Kuid esmalt neile, kes siin lausa uus, siiras tervitus.” Ja lõpus tänati publikut eesti, vene ja inglise, vahel ka soome keeles.
Kalju Saareke ütles selle kohta, et „esimeste helidega tuli publik „sundida” end kuulama-vaatama ja sama tähtis oli õigel ajal õiges kohas panna punkt”. Üksiknumbritest koosnev kava võimaldas uuendusi ning nii lavastas Mait ka tol hetkel populaarseid laule ja tantse, näiteks tibutants, lambada jt. Kahjuks või õnneks või teadaolevalt on see üks lihtsamaid võtteid publikumenu saavutamiseks, aga elevust ja äratundmisrõõmu tõi see küllaga.
Nõukogude lavalaudadel end üldiselt ei paljastatud. Eesti sõnateatris oli seda hämaruse kaitse all siiski tehtud. Kalju Saareke on mulle kirjutanud, et „esimest ja kõige kaunimat striptiisitaolist tantsu lehvikuga ja paljalt tantsis ikkagi Anu Ruusmaa Tallinna baaris. Valgus oli imeline, paljas naisekeha unustamatu!”. Tegelikult oli tegu „paar korda paarisekundise lehviku eemaldamisega rindkere eest”. Aga Mait valis hoolikalt, kes oleks nii kena, väljapeetud ja stiilne, et teda lavale seda tegema lasta. Ja nii saigi Saareke oma ilusad mälestused…
Mait pani suurt rõhku rühma ühtsusele, soovides samas, et see rühm koosneks isiksustest. Siin peitus väike vastuolu, kuigi nõnda kasvasid rühmast välja ka uued solistid Maidu programmidesse. Minul oli veel rohkem vedanud, sest olin saanud eelnevalt tantsida ka David Šuri ja Igor Tšernõšovi poolt mulle lavastatut. Erilise heldimusega meenutan aga tantse, mis Mait Agu minule seadis, näiteks „Tass teed”, „Kohtumine”, „Ritz” ja laul „Miljonär”. Baarvarietees toimusid ka paljude artistide sooloõhtud. Eriliselt on meeles õhtud nimega „Hookus-pookus”, kuhu Mait sai koondada oma loomingu paremiku. Paraku jõudis kätte aeg, mil tuli varieteega hüvasti jätta. Maidu lavastuse viimase etendamise on ETV salvestanud, aga tema varieteeloomingust ei ole just palju jäädvustusi järel, ehk mõned filmijupid veel.
Mait hukkus 1. septembril 1998. aastal. Öeldakse, et asendamatuid ei ole. On küll — loovisiku kohale ei asu keegi teine, küll aga tulevad uued ja teistsugused. Mait põles heleda leegiga. Seda leierdatud, kuid ilusat ja tõest lauset saab kasutada Maidu kohta kõikides tema tegutsemisvaldkondades. Tema looming, töövõime, täpne ja emotsionaalne sõnakasutus on väärt mäletamist.
