KAMMERMUUSIKA PIDU
Oktoober, 2021Tallinna kammermuusika festival 24.–29. VIII 2021
Kui mingi festival kannab juba järjekorranumbrit 17, siis on see iseenesest tõestuseks, et tegemist on väärt ettevõtmisega. Selle algus ulatub aastasse 2003, kui loodi Pille Lille Muusikute Fond mõttega toetada igakülgselt muusikatalente, üheks eesmärgiks kontsertide korraldamine. Ka kõnealune festival lähtub nendest mõtetest. Festivali kunstiliseks juhiks on juba teist aastat endine ERSO, Tallinna Kammerorkestri ja Rahvusooperi Estonia külaliskontsertmeister, praegune põhiliselt Vaasa (Soome) linnaorkestri kontsertmeister viiuldaja Maano Männi. Festivali ettevalmistamisel oli tal tõhusaks abiliseks pianistist tütar Marite Männi, kelle teha oli suures osas kõik korraldusliku poolega seonduv. Festivali reklaam oli küllaldane, loodi festivali kodulehekülg ja Instagrami konto, olid kuulutused-flaierid ja reklaam nii eestikeelsetes kui venekeelsetes raadiosaadetes, sotsiaalmeediast rääkimata.
Tänavune festival kandis alapealkirja „Torm ja tung” („Sturm und Drang”), mis viitab 18. sajandi lõpu kirjanduslikule liikumisele. Tavaliselt peegeldub ühes kunstiliigis tekkiv tugev suund ka teistes, sageli küll viivitusega, kuid peaaegu paratamatult. Maano Männi oli kokku pannud kuus kontserti, seekord suures osas 19. sajandi rahutust muusikast, milles (kavalehe järgi) „kajastuvad tundeelu tugevad muutused, väljendusrikkus, harmoonilised ja meloodilised kontrastid”. Kuid kuna kirglikkus kuulub ka kahe järgmise sajandi muusika juurde, ei puudunud kavast samu tendentse kajastavad teosed teistestki perioodidest.
Kõik selle festivali kontserdid olid seotud mingi teemaga, esitajateks lai ring meie häid muusikuid koos paari külalisesinejaga, kes töötavad Soomes Vaasa orkestri juures. Erilist tähelepanu püüdvateks esinejateks oli Maano Männi kutsunud Venemaal sündinud ja Pariisis üles kasvanud viiuldaja Fjodor Rudini ning Eestis sündinud ja hariduse saanud, praegu aga põhiliselt Saksamaal tegutseva oboemängija Kalev Kuljuse. Peaaegu kõik festivalil osalenud interpreedid esinesid lisaks oma soolodele ka erinevates ansamblikoosseisudes, mis tähendab, et pöörduti tagasi vana tava juurde tulla kokku ja musitseerida uutes kooslustes ning tuua teosed lühikese koosmängu järel lavale.
Avakontsert „Torm ja tung”
Kontserdi avas selle festivali resideeriva helilooja Elis Halliku teos „La Passione” puhkpillikvintetile ja kolmele keelpillile. Festivali tellimustööna pidi see olema seotud ka järgmisena ettekandele tulnud teosega, Haydni Sümfooniaga nr 49 f-moll alapealkirjaga „La Passione” (Hob. I:49). Elis Halliku sõnul sidus ta oma nägemusega loodusest Haydni teose motiive (vabandan, kui ei väljenda end täpselt — istusin saalis külje peal ja Halliku jutt oli halvasti kuulda), mis kordasid helides looduses toimivat järgnevust: seeme – kasvamine – vili [põllud] – risoom. Haydni teemade kontrastsetes lõikudes oli mängijaile antud ilmselt improviseerimisvabadust, mida nood ka heldelt kasutasid. Esitajateks olid Maano Männi (viiul), Oksana Sinkova (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe), Eneko Iriarte Valasco (klarnet), Kreete Perandi (metsasarv), Peeter Sarapuu (fagott), Johannes Välja (tšello) ja Regina Udod (kontrabass).
Joseph Haydni sümfoonia kõlas seekord hoopis puhkpillikvinteti väga toredas seades, esitajaiks Halliku teoses juba esinenud puhkpillimängijad. Haydni sümfoonia alapealkiri „La Passione” (eesti k ’kirg’), mida on seostatud pigem Kristuse kannatuste looga, ei ole Haydni pandud. Küll aga on ühe varase käsikirja peal säilinud arvatavalt Haydni tehtud märge „Il Quakuo di bel’humore” (eesti k ‘heatujuline/humoorikas kveeker’), mille tähendus on jäänud mõistatuseks. Olgu sellega, kuidas on, aga esitus oli muljetavaldavalt hea, partituuri nüansside peen väljatoomine tõeliselt nauditav.
Kontserdi teises pooles kõlas Beethoveni Klaveritrio op. 1, nr 3, c-moll neljas osas, esitajateks Triin Ruubel-Lilleberg (viiul), Theodor Sink (tšello) ja Sten Heinoja (klaver). Selliste suurepäraste mängijatega esitust võib nautida juba ette. Beethoveni Klaveritrio op. 1, nr 3 on klaverikeskne ning seda mängides on ülikerge jätta viiuldaja ja tšellist n-ö statisti rolli. Aga mitte seekord. Sten Heinoja klaverifaktuuri käsitlus oli imeliselt tundlik ja sädeles oma peenuses, kuid tõstis vajadusel ka viiuli ja tšello säravalt esile, Triin Ruubel-Lilleberg valitses nõtket ja väljenduslikku tooni igas nüansis. Seda kõike toetas Theodor Singi tundlik ja jõuline tšellopartii. Kõigi kolme esitust sidus viinilik elegants nende ühises muusikalises jutustuses. Minule oli see täiuslik elamus.
Hetk festivali avakontserdilt. Trio Triin Ruubel-Lilleberg (viiul), Theodor Sink (tšello) ja Sten Heinoja (klaver).
„Noored talendid”
Festivali teine kontsert 25. augustil alapealkirjaga „Noored talendid” õigustas oma nime täielikult. Kontserdi esimeses pooles esines ansambel M4GNET. Selle mõistatusliku nime taga on Eesti keelpillihuvilistele juba tuntud noored pillimängijad, kaksikud Katariina Maria Kits ja Marcel Johannes Kits (vastavalt siis viiul ja tšello), Mart Kuusma (vioola) ja Robert Traksmann (viiul), kes on end näidanud kas siis laureaatidena rahvusvahelistel ja üleriigilistel konkurssidel või erinevates ansamblites musitseerides. Ise on nad öelnud, et neid hoiab koos magnetism ja sellest siis ka ansambli nimi. Klassikaaslased juba Tallinna Muusikakeskkooli päevilt, on nende koosmängimise staaž (erinevates koosseisudes, väikeste vahedega) juba üle kümne aasta, kuigi ansambli liikmete koguvanus on napilt üle saja. Oma kvartetistaaži peavad nad ise kaheaastaseks. Kõik kvarteti liikmed on pärast muusikakeskkooli lõpetamist olnud seotud Saksamaa nimekate muusikakõrgkoolidega. Praegu osalevad nad valitutena Eesti Kultuurkapitali kammeransamblite residentuurprogrammis ja on juba ka võitnud esimese preemia Poolas Krakówis rahvusvahelisel kammermuusika konkursil „KraCamera 2021”. Mõlemad viiuldajad mängivad ka Eesti Pillifondist neile kasutada antud pillidel.
Keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Marcel Johannes Kits ja Mart Kuusma.
Sellel kontserdil oli ansamblil kavas Joseph Haydni Keelpillikvartett op. 20, nr 5, f-moll (Hob. III:35; kirjutatud 1772, trükis ilmunud 1774) ja Dmitri Šostakovitši Keelpillikvartett nr 5, op. 92, B-duur (kirjutatud sügisel 1952, esiettekanne novembris 1953). Haydni kvartette op. 20 loetakse tema n-ö üleminekukvartettideks, kus järjest rohkem tõuseb basspillide osatähtsus. Siiski on selles kvartetis sisuliselt oluline roll ka esimese viiuli partiil, mille Robert Traksmanni esitus toredasti välja kandis. Lugedes kavalehelt Šostakovitši nime, tekkis mul väike kahtlus, kas selle põlvkonna noored suudavad minna sügavuti tema muusikasse. On ju kuuldud küll, kuidas inimesed, ammugi noored, tõlgitsevad neile kaugeks jäänud Šostakovitši muusikat hoopis uues võtmes. Aga kõik kahtlused hajusid juba esimese noodi juures. Kuigi kvarteti liikmetel on mõneti erinev väljendusvahendite arsenal, oli esitus kantud ühtsest hingamisest, pingestatud, partituuri osas selge ja tervikuna väga mõjuv. Ja rõõmu teeb, et lõppude lõpuks oleme ka meie jõudnud selleni, et meie noortel on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised instrumendid.
Kontserdi teises pooles esines duo Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Žukova (klaver). Hans Christian Aavik on rahvusvaheliste konkursside mitmekordne laureaat, lisaks veel läinud hooajal toimunud vabariikliku konkursi laureaat ja mitme eripreemia omanik. Ta mängib Eesti Pillifondi ja perekond Sapožnini loal Giovanni Paolo Maggini viiulil (valmistatud u 1610). Lisaks on ta Deutschland Stipendiumi laureaat ja teda toetab ka ühing Yehudi Menuhin Live Music Now Frankfurt am Main. Ka Karolina Žukova on mitmete rahvusvaheliste konkursside ja (koos Aavikuga) kammermuusika konkursside laureaat, samuti Hans ja Stefan Bernbecki Fondi laureaat ning ka teda toetab Yehudi Menuhin Live Music Now Frankfurt am Main. Mõlemad jätkavad praegu oma õpinguid Saksamaal. Vaatamata oma noorusele — kahe peale kokku ei ole nad poolt sajanditki vanad — on nende haare juba lai ja kontsertide kalender tihe (nad on esinenud ka nime all Duo Hommage). Sellel festivalil esitasid nad Richard Straussi Sonaadi op. 18, Es-duur. See sonaat ei kuulu oma keerukuse tõttu just kõige mängitavamate teoste hulka. Kirjutatud aastatel 1887–1888, kui Strauss oli armunud sopran Pauline de Ahnasse, kellest sai hiljem tema abikaasa, lasub sonaadi tehniline raskuspunkt klaveril. Teades kirjutamise tausta, võib viiulipartiid aga suures osas võrrelda ooperiaariatega, mis vahelduvad dramaatiliste stseenidega kahekõnes klaveriga. Sonaat on läbini kirglik, tunnetes lõpuni minev ja nõuab mõlemalt mängijalt suuri pillimängualaseid oskusi. (Kummalisel kombel tekkis mul paralleel Brahmsiga, kes kirjutas samadel aastatel oma Viiulisonaadi nr 3, op. 108 d-moll ja kes on hoopis talitsetum, kuigi tunnete väljendamisel jõuline.) Kui mõelda festivali üldpealkirjale „Torm ja tung”, siis oli see sonaat hea valik ja ka hästi esitatud, sobides suurepäraselt mõlemale esitajale.
„Inspiratsioon”
Festivali kolmas kontsert oli pühendatud kahe helilooja, Clara ja Robert Schumanni loomingule. Õhtu avas Kalev Kuljus, kes on alates hooajast 2003/2004 NRD Elbphilharmonie orkestri soolo-oboemängija. Kuljus on võitnud mitmeid kaalukaid konkursse, esinenud erinevates ansamblites, andnud välja sooloalbumi barokk-kontsertidega oboele ja oboe d’amore’le. Kavalehelt lugesin, et alates 2004. aastast seob teda koostöö Jaapani puhkpillifirmaga Musik Josef ning alates 2018. aastast mängib ta firma poolt välja töötatud omanimelise mudeliga (Kuljus).
Sel kontserdil mängis Kalev Kuljus Robert Schumanni „Kolme romanssi” oboele ja klaverile op. 94, klaveril saatmas Inglismaal hariduse saanud, rahvusvahelise haardega pianist Sophia Rahman. Olen siin-seal kuulnud Kuljust mängimas ennegi, soolosid orkestrites jne, sellist sooloesinemist aga ei mäleta. Eelkõige pani ta end imetlema kauni tooniga, lõpuni viimistletud ja kaasakiskuva esitusega. Sofia Rahmani pianism on samuti paindlik, nüansside poolest hõrk ja ansamblisse sulanduv, nii et kokku moodustus suurepärane ansambel. Boonusena esitasid Kuljus ja Rahman lisapalaks Ludwig van Beethoveni „Adagio”.
Kalev Kuljus (klarnet) ja Sophia Rahman (klaver).
Kontserdi keskmise bloki moodustasid Clara Schumanni teosed. Esimese, Nokturni op. 6, nr 2, F-duur heliloojaks peaks olema küll Clara Wieck-Schumann, kuna see on neljateist-viieteistaastase tütarlapse kirjutatud lugu — küll selgete mõjutustega teistelt heliloojatelt, kuid vägagi professionaalselt tehtud. Teatavasti toetas ja juhendas Clara isa Friedrich Wieck teda tema esimeste oopuste puhul. Eestis õppinud ja nüüd Saksamaal elava Marite Männi esituses kõlas see nokturn kenasti ja veenvalt, kaetud tooniga, pretendeerimata liigsele filosoofilisele tõlgendusele. „Kolm romanssi” viiulile ja klaverile op. 22 on Clara Schumann kirjutanud pärast pikka pausi oma kompositsiooniloomingus ja pool aastat enne oma abikaasa Robert Schumanni sulgumist Endenichi haiglasse. Selleks ajaks olid perekond Schumannide ellu tulnud kaks noort muusikut, Johannes Brahms ja Joseph Joachim, ja siit ka Clara pöördumine viiuli poole. Joachimist sai Clara kauaaegne ansamblipartner nii Robert Schumanni kui Clara Schumanni viiuliteoste esitamisel. Kõnealusel kontserdil esitasid Clara Schumanni „Kolm romanssi” op. 22 isa ja tütar, Maano ja Marite Männi. Jääb ainult imetleda Maano Männi vastupidavust, et ta kogu festivali organiseerimise kõrvalt jaksas ka ise pillimängijana täie energiaga laval olla, pealegi veel Clara Schumanni vähemängitud teoseid esitades.
Üllatavalt mõjus mulle Robert Schumanni „Adagio und Allegro” ettekanne Kreete Perandilt metsasarvel, klaveril saatmas Sophia Rahman. Nagu pianist teost tutvustades ütles, on ta mänginud seda küll koosluses viiuli, vioola ja tšelloga, kuid veel mitte kunagi metsasarvega. Peab ütlema, et oli väga huvitav. Metsasarv on võimas pill, kui seda mängitakse nii hästi, et klaver ei pea end tagasi hoidma ja saab avada oma kõla solistilikult schumannlikus diapasoonis.
Kontserdi teises pooles kõlanud Robert Schumanni Klaverikvartetis op. 47, Es-duur sai kuulda Fjodor Rudinit esimesel viiulil, Eestis sündinud ning Saksamaal elavat Liisa Randalut vioolal ning juba enne laval olnud Theodor Sinki tšellol ja Sofia Rahmanit klaveril. See on teos, kus muusika raskuskese jaotub viiuli ja klaveri vahel, vioola ja tšello on rohkem toetavas rollis. Sellest hoolimata oli esitus kompaktne ja tundlik ning hellitas oma professionaalsusega kuulajate kõrvu.
„Meditatsioon”
Kontsert alapealkirjaga „Meditatsioon” oli viidud Rootsi-Mihkli kirikusse ja toimus küünlavalgel 27. augusti õhtul kell 21. Algusloona kõlanud Luciano Berio „Good Night” trompetile Indrek Vau esituses tekitas saalis elevust — vaevalt sai jääda kuulama solisti puhast ja kaunist tooni, kui lugu juba lõppes (olles kokku ühe minuti ja kümne sekundi pikkune). Loo sisuks on kõigile tuttava lühikese viisikesega mängimine intervallide muutmisega. Tore igatahes!
Kaija Saariaho „Duft” sooloklarnetile (kolmeosaline teos alapealkirjadega „Blütenstaub”, „Blühend”, „Flüchtig” ehk eesti keeles „Õietolm”, „Õitsev”, „Lenduv» — küll oleks tahtnud seda kavalehel näha!) Eneko Iriarte Velasco esituses pakkus tõsist elamust. Teos on kirjutatud 2012. aastal Freiburgis toimunud rahvusvahelise klarnetistide konkursi kohustusliku loona. „Dufti” on iseloomustatud kui lüürilist, ekspressiivset, samuti klarneti parimaid kõlaomadusi ära kasutavat teost. Ja sellisena seda ka esitati.
Kontserdil asendus kavas välja kuulutatud J. S. Bachi Tšellosüit nr 1, G-duur (Theodor Sink) Claude Debussy Tšellosonaadiga d-moll (1915), mille esitasid Indrek Leivategija ja Irina Zahharenkova. Selle teose on helilooja kirjutanud ajal, mil ta juba võitles vähiga ja tegi viimaseid pingutusi, et jätta endast jälg ka kammermuusikasse. Ta lootis kirjutada tsükli kuuest sonaadist erinevatele instrumentidele, millest kahjuks jõudis valmis vaid pooled. Tšellosonaat on üks neist, rahutu, kontrastiderohke ja traagilise alatooniga teos. Leivategijal ja Zahharenkoval ei olnud oletatavasti palju aega proove teha, aga esitus oli veenev ja kahtlemata professionaalne.
Vastuoluline mulje jäi Pärt Uusbergi minitsüklist „Miniatuurid” vioolale ja klaverile (2016) Liisa Randalu ja Irina Zahharenkova esituses. Oleksin tahtnud teose kohta täpsustusi, kas kavalehelt või mängijatelt või heliloojalt, kes istus saalis. Vioola kõlas kogu aeg summutatult, kontrastiks mõned eredad kõlamustrid klaverilt. Oli see nüüd saali või minu viga, aga esitusest ilmekat tervikmuljet ei tekkinud.
Liisa Randalu (viiul) ja Irina Zahharenkova (klaver).
Irina Zahharenkova esitatud, peenelt viimistletud Beethoveni „Kuupaiste sonaat” (1801) viis kuulajaskonna enam kui sajandi tagusesse maailma, alguses mediteerivasse, siis kirglikku. Zahharenkoval on imeline oskus oma esitatava muusikaga kokku sulada. Tundub, et ei ole ajastut ega stiili, mis teda ei kõnetaks. Enne seda kavas olnud Arvo Pärdi „Fratres” jäi viiuldajal keele katkemise tõttu esialgu pooleli ja kõlas kontserdi lõpuloona, mis oligi hea. Hans Christian Aaviku ja Irina Zahharenkova esituses vaatas see sügavatesse hingesoppidesse, laskudes kord palvesse, kord meditatsiooni.
Festivali gala „Geeniuste epohh”
Festivali eelviimane kontsert toimus 28. augustil Jaani kirikus. Kontserdil andsid Mari-Ann ja Tunne Kelam traditsioonikohaselt üle Marje ja Kuldar Singi nimelise PLMFi preemia Noor Muusik 2021. Sel aastal sai selle igati teenitult tšellist Theodor Sink. Niivõrd rikkalike ja põnevate esitustega täidetud hooaegu ühelt interpreedilt võib tõesti imetleda — tema isa ja vanaema nimeline preemia leidis väärilise kandidaadi. Ühe väikese osa suurepärane esitus J. S. Bachi Tšellosüidist G-duur andis valusalt aimu, millest me eelmisel õhtul ilma olime jäänud.
Elis Halliku „Duo Impacts” tšellole ja kontrabassile Johannes Välja ja Regina Udodi esituses mõjus põnevalt. See on igati tore, et helilooja sai võimaluse esitada ühele festivalile kaks teost, seda enam, et antud esitus oli esiettekanne Eestis (päris esiettekanne leidis aset Viinis 2014). Loodan, et Halliku teose paigutamine „Geeniuste epohhi” kavasse oli heliloojale mõnus avanss tulevikuks.
J. S. Bachi Kontsert oboele, viiulile, keelpillidele ja basso continuo’le d-moll (BWV 1060) on kuulajatel kõrvus vist küll igas versioonis. Selle paigutamine festivali kavasse oli seda toredam, et sai jälle kuulda Kalev Kuljuse mängu, seekord väärilises ansamblis väsimatu Maano Männiga ja festivali orkestriga, mis koosnes eelnevatel kontsertidel esinenud mängijatest ja mis õigustas igati käesoleva artikli pealkirja „Kammermuusika pidu”.
Juba arvatavalt kujunes lummavaks elamuseks Richard Straussi „Metamorfooside” ettekanne (septeti versioonis), esiviiuldajaks Fjodor Rudin, kaasmusitseerijateks Hans Christian Aavik, Liisa Randalu, Mart Kuusma, Johannes Välja, Theodor Sink ja Regina Udod. Jääb vaid kahetseda, et (ilmselt mingitel kaalukatel põhjustel) kuulsime Rudinit vaid kahes ansamblis.
Festivali galakontsert. Richard Straussi „Metamorfooside” ettekanne. Esitajad: Fjodor Rudin, Hans Christian Aavik, Liisa Randalu, Mart Kuusma, Regina Udod, Theodor Sink ja Johannes Välja.
Siiri Padari fotod
„Peale tormi. Kulinaarne õhtu”
Festivali viimane kontsert oli Maano Männi sõnul mõeldud lõdvestumiseks, vabanemiseks pärast tormi ja tungi. Kontserdi esimeses pooles särasid Irina Zahharenkova, Kalev Kuljus ja Oksana Sinkova, kavas vastavalt böömi päritolu 19. sajandi I poole helilooja Johann W. Kalliwoda „Morceau de Salon” oboele ja klaverile ning 20. sajandi argentiina helilooja Astor Piazzolla „History of Tango” neljas osas. Kulinaarse õhtu mõte avanes siis, kui kontserdi teises pooles, pärast Erik Satie teost „Gymnopédie nr 1” Irina Zahharenkova esituses ilmus lavale koka riietuses Maano Männi, kes pakkus järgmistele esinejatele kohvi ja pööras oma huumorivõtmes esinemisega meeleolu lahedamale lainele. Festivali lõpulood, Robert Rönnesi „Coffee tango” (Peeter Sarapuu ja Irina Zahharenkova), Arnold Baxi „In a vodka stop” (Irina Zahharenkova), Vincent Youmansi „Tea for two” (Eneko Iriarte Velasco ja Zahharenkova) ning Bohuslav Martinů „La revue de cuisine” (Irina Zahharenkova, Maano Männi, Siluan Hirvoja, Indrek Vau, Peeter Sarapuu ja Eneko Iriarte Velasco) läksid juba üldise lustimise tähe all.
Mida siis festivalile ja korraldajatele soovida? Ikka põnevaid ideid ja kooslusi ning jaksu korraldamisel. Ja ehk veel kedagi, kes kontrolliks apteekri täpsusega üle trükitavad kavad, et kõik oleks tipp-topp, alates teoste osade nimetustest kuni esinejate nimedeni. Olen ise osalenud mitmeid kordi festivalide, konkursside, konverentside jms korraldustöös ja tean väga hästi, mille taha võivad asjad takerduda. Aga unistama ju peab.
