VEE ÕNNISTUS

KAUPO MEIEL

„Vee peal”. Režissöör: Peeter Simm. Stsenarist: Olavi Ruitlane. Operaator: Manfred Vainokivi. Kunstnik: Eugen Tamberg. Helirežissöörid: Horret Kuus ja Henri Kuus. Monteerija: Kersti Miilen. Kirjandusliku alusteose autor: Olavi Ruitlane. Produtsendid: Marju Lepp ja Manfred Vainokivi. Osades: Andres — Rasmus Ermel, Maria — Aurora Aleksandra Künnapas, Papa — Kalju Orro, Mamma — Maria Klenskaja, Andrese ema — Evelin Võigemast, Valter — Marko Matvere, Kolla — Aarne Soro, Selma — Hilje Murel, Erika — Liisa Aibel, Liiva Heino — Indrek Taalmaa, Kalju — Andres Lepik, Püssa Helgi — Anne Reemann, Manda — Terje Pennie, Sm Hiirekõrv — Guido Kangur, Klassijuhataja — Maria Avdjuško, Henri ema Kärt Kross-Merilo, Miilits Margus Jaanovitš, Loodusõpetuse õpetaja — Irmeli Saarsalu jt. Mängufilm, värviline, kestus 106 min. © Filmivabrik. Esilinastus festivalil 22. XI 2020, maailma esilinastus PÖFF, 2020, Tallinn. Esilinastus kinos 10. IX 2021.

 

Olavi Ruitlase samanimelisel romaanil põhinev ja Peeter Simmi lavastatud „Vee peal” on sirgjooneliselt võttes küll nostalgiline ajastufilm, mis pakub äratundmisrõõmu päris mitmele põlvkonnale, aga sellest määratlusest võib vabalt mööda vaadata ja elada kaasa lihtsalt noore inimese ajaraamidest väljas kulgevale kujunemisloole. Esmalt on äärmiselt tänuväärne, kui Eestis saavad filmideks meie kaasaegsete kirjanike teosed, toimugu nende tegevus siis lähiajaloos nagu Ruitlasel või keskajal nagu Indrek Harglal. See on sedasorti sõprus kahe kunstiliigi vahel, millest on mõlemal ainult võita. Kirjandus ja kinematograafia on erinevad meediumid, aga nii kirjanik kui ka filmilavastaja võivad ühel hetkel võtta ette valge paberi ja öelda, et loevad oma järgmist romaani või vaatavad oma järgmist filmi. Kodumaise väärtkirjanduse — mille autor on meie hulgast ammu lahkunud, nagu Anton Hansen Tammsaare, või elus ja tugevas loomejõus, nagu Ruitlane või Hargla — toomine kinolinale annab kirjandusele lisamõõtme, illustratsiooni, kuid parimal juhul jäävad raamat ja film omaette taiesteks. Filmirahvale on sellistel juhtudel kõige tänulikumad koolilapsed, kes saavad mõne kohustusliku kirjanduse sekka kuuluva klassikalise teose läbi töötada, ilma et peaks selle lugemisele mitu päeva kulutama, sest filmi saab ju vähem kui paari tunniga ära vaadata. Samal ajal võivad tublimad õppurid tänu filmile viimaks ka raamatu läbi lugeda, ja see on suur asi.

Peeter Simmil on eesti kirjandusklassika lavastajana märkimisväärseid teeneid juba päris mitu. Tänu temale on filmiks saanud Aino Perviku („Arabella, mereröövli tütar”, 1982) ja Mats Traadi („Puud olid …”, 1985 ja „Tants aurukatla ümber”, 1987) teosed. Simmi loomingus on alati silma paistnud ka Eesti ajaloo käsitlemine, seda juba alates tema esimesest täispikast filmist „Ideaalmaastik” (1980). Simm ei jutusta nn suurest ajaloost, nagu näiteks „Nimed marmortahvlil”, vaid väikesest, lausa mikroajaloost, lihtsatest inimestest, kes ei muuda maailma (vt ka „Inimene, keda polnud”, 1989), kes elavad ajastus, kuhu nad on saatuse tahtel sattunud. Kõik suured sündmused (nagu filmis „Vee peal” Leonid Brežnevi surm) toimuvad kuskil kaugel ja mõjutavad tegelaste elu märksa vähem kui üks õnnestunud või ebaõnnestunud kalapüük.

Elu koosneb sageli juhustest ja kui võtta juhusena, et Ruitlane võttis kätte ja pani kirja ühe realistliku lapsepõlveloo ning et see kõnetas juhuslikult samal ajahetkel elavat ja samuti täies loomejõus olevat Simmi, kes sai raamatu autoriga jutule, nii et see kirjutas filmile ka stsenaariumi, siis on see igatahes õnnelik juhus.

 

Andres, ärahüppaja poeg

Filmi „Vee peal” tegevus voolab ümber noore Andrese (Rasmus Ermel) lapsepõlve lõpuaasta, kus peategelase saatjateks on plejaad värvikaid tegelasi, kes tema arengule kaasa aitavad, olgu siis head või halba tehes, või lihtsalt taustal toimetavad. Ajastu märgid (1970. aastate lõpp, 1980. aastate algus) moodustavad tervikliku taustsüsteemi: kõik need pioneerikaelarätid, vene autod, tüüpprojekti järgi valminud suvekohvikud ja paneelmajad ning kulumise ja lagu järjepidev ilmumine. Ajast otsekui väljas oleku tunne tuleneb ilmselt sellest, et Brežnevi aeg on mälestustes muutunud kaugeks, omamoodi muinasjutuliseks.

„Vee peal”, 2020. Režissöör Peeter Simm. Andres — Rasmus Ermel, Kolla — Aarne Soro.

Need, kes Andresega (ja ka Ruitlasega) enam-vähem samal ajal mõnes väikses Eesti linnas, nagu Võru, lapsepõlve on veetnud, võivad ehk tagantjärele arvata, et elasid inimvaenulikus režiimis, aga lapsepõlv on lapsepõlv ja kui jäätist sai, siis oli see Jäätis, mitte mingi transrasvadest küllastunud külm pläga või vastupidi, ülitervislik laktoosivaba, koorevaba ja üldse kõigevaba sisutu ollus. Lapsepõlve rõõmude ja murede peale võib hea tundega mõelda ka siis, kui need olid palistatud kommunistliku ideoloogiaga.

„Vee peal” suhtub nõukogude aega just nimelt kui tausta, muutmata seda ei ilusamaks ega traagilisemaks. Vorstisabas seismine võib tunduda tänapäeval tragikoomiline, aga tegelikult seisavad ju nüüdsed inimesed meeleldi näiteks uusima iPhone’i sabas. Sama jama, mis vanasti, lihtsalt detailid on erinevad. Sabad, korilus, alkohol, inimnäolised miilitsad olid osa toonasest argipäevast, millest palju olulisemad olid kalapüük või lähedaste tervis, esimese armastusega kaasnevast südamevalust kõnelemata. Filmis on üpris osavalt mööda hiilitud panustamisest kahtlase väärtusega nõukanostalgiale, sest seda ausalt tehes olnuks tulemus totakalt imal ja teisalt, liigselt groteskset lahendust pakkudes pidanuks selle pedaali väga põhja vajutama, nagu on tehtud näiteks Emir Kusturica filmis „Must kass, valge kass”, mille üks peategelane on ju samuti veekogu. Teatud sugulus neil kahel filmil tõesti on — väikese rahvakillu värvikas elu, jõgi või järv üheks peategelaseks ja akordionimuusika.

Suur inimlik soojus, mis peab vastu igasugusele ideoloogiale, igasugustele olmehädadele, on tundetoon, mis Simmi ja Ruitlase ühistööst kõige rohkem kõlama jääb. Selge sümpaatiaga suhtuvad nad kõigisse tegelastesse, riiakatest koolikiusajatest poisid ehk välja arvatud. Teekond, mille vaataja Andrese jälgedes läbi käib, on lisaks ajale piiratud ka ruumiga. Kogu muu maailm peale Võru ja Tamula järve on küll olemas, aga rohkem nagu unistus. Selle tunde mängib kõige paremini välja Andrese kaugsuhe oma Rootsi hüpanud emaga (Evelin Võigemast), kes ilmub viirastuse või isegi inglina ABBA filmiplakatil või annab endast elumärki läbi vabast ja hästi lõhnavast maailmas saadetud nännipakkide.

„Vee peal”, 2020. Režissöör Peeter Simm. Andres — Rasmus Ermel, Valter — Marko Matvere.

Kui ema on eeterlik, siis silmaga nähtavad tegelased on kahe jalaga maa või vee peal, jändrikud, kuid õhulised nagu ajupuud. Mõni tegelane esindab teatavat arhetüüpi, nagu elutark rets (Marko Matvere), rikkurist veteran (Guido Kangur) või ullikesest looduslaps (Aarne Soro), aga eriliseks see neid iseenesest ei muuda, eriliseks muutuvad kõik filmis kohatavad tegelased ainult läbi oma suhete peategelasega. Andrese elus — millest aastakest me filmis näeme — ette tulevad konfliktid ja pöörded ei ole üksikuna võttes määrava tähtsusega. Need on väikese inimese, nii otseses kui ülekantud tähenduses, väikesed rõõmud ja mured. Filmis ei ole üht, kõige olulisemat murdepunkti, millest alates on kõik muutunud. Ehk vaid Andrese otsus hakata tubliks õppijaks, et vanaisa (Kalju Orro) vaid terveks saaks, on midagi sinnakanti. Tervikuna sulanduvad kõik sündmused, ka haigused ja surmad, üheks jadaks ühel eluteel. Selles mõttes võiks isegi öelda, et tegelikult ei juhtu filmis midagi väga olulist, midagi, mis lükkaks sündmustiku hooga käima.

Staatilisust rõhutavad veelgi kalalkäigustseenid. Kord näeme kahte kalameest, fotograafiliselt sätituna, istumas ja kalastamas jääl, kord samal moel paadis, kord voolava vee ääres. Need pildiliselt kaunid hetked rahustavad filmi tempot veelgi, rõhutades pealkirja kui ühtlasi filmi kandvat ideed ning taustal pidevalt tuikavat vastuolu tormilisena tunduva päriselu ja vee peal valitseva lihtsa rahu vahel. Need pildid teevad filmi „Vee peal” eriti simmilikuks ja võib oletada, et Simm nägi neid vaikseid kalapüügistseene silme ees juba siis, kui ta Ruitlase romaani esimest korda lugema asus. Või ehk piisas selle lähenemise omaksvõtmiseks isegi pelgast raamatu kaanepildist, mille joonistas Lilli-Krõõt Repnau? Seose võib leida ka „Ideaalmaastikuga”. Stseen, milles Kukemeri ja Tuvike palja tagumikuga põllul istuvad, olles kaadris otsekui siluetid, on meeleolult väga sarnane hetkedega Andrese ja Kolla kalapüügist.

Probleemid, millega Andres peab filmi vältel hakkama saama ja millele vaataja hakkab loodetavasti kaasa elama, hõlmavad asju, millega ilmselt iga laps kokku puutub ja mis on universaalsed hoolimata ajastust. Ju see kestab seni, kuni inimesed veel püsivad inimestena, sest me ei tea ju ikka veel, kuhu meie tormiline ja meile endile väga olulisena tunduv areng meid viib. Võib-olla saab inimkonnast kord ühismõistusega taruühiskond, umbes nagu Arthur C. Clarke’i raamatus „Lapsepõlve lõpp”.

Inimene on praegu veel individualist, aga samal ajal ka ühiskondlik elukas; nii on see nüüd ja nõnda oli see nelikümmend aastat tagasi. Andrese ees seisvad ülesanded — saada koolis hakkama õppetükkide ja kiusajatega, võita Maria (Aurora Aleksandra Künnapas) armastus, olla hea lapselaps vanavanematele, korjata pärnaõisi — ei ole ületamatud ja saatuse vastulöögidki hajuvad, sest õpetajad osutuvad mõistvaks, naabrimees Valter (Matvere) õpetab kaklema, vanavanemate kohatisest karmusest saab võitu hellus ja armastus naaseb kõige tumedamal tunnil.

Millele siis on vaatajal kaasa elada? Ilmselt lihtsalt kulgemisele, nagu veevoolus ja laintes sihitult hõljuvas kummipaadis, mis kunagi kindlasti kuhugi pärale jõuab, ja kes teab, võib-olla ootavad seal ees kaunid naised ja kilode viisi kalamarja. Aga see pole oluline, sest vee peal on kõige tähtsam teekond, kulg, mitte päralejõudmine. „Vee peal” on seega taoistlik mõtisklus. Nälga eelkõige tulemusele suunatud linateoste järele leevendab loodetavasti mitte väga kauges tulevikus linastuv apteeker Melchiori elust ja uurimistest kõnelev filmiseeria.

 

Tants kalakatla ümber

Filmide väntamine, mille kandvas rollis on laps või nooruk, on seotud riskiga, sest kogemuseta inimese õlule pannakse väga suur vastutus. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis näiteks poliitikas on see üsna tavapärane — ministri või lausa peaministri kohale võib samuti astuda täiesti kogemusteta inimene, värske nägu, kelle iga sõnaga kaasneb väga suur vastutus. Film pole muidugi poliitika, vaid midagi palju olulisemat.

Filmi „Vee peal” peaosalist kehastav Rasmus Ermel oli hea valik. Muidugi oli tema mängus kohati rabedust, aga mitte läbivalt ja see vaheldus väga orgaanilise rollitäitmisega. Vahest tulenes see ka sellest, millised stseenid filmiti esimeste seas ja milliste ülesvõtmise ajaks oli Ermelil juba väike kogemustepagas olemas. Igal juhul väärib tema töö kiitust ja nüüd, kui esimene ekraaniproov tehtud, võib ta järgmisele juba palju enesekindlamalt vastu minna, seda enam, et Rasmus Ermelil on Eesti filmiajaloo üks kõige armsamaid naeratusi.

Kui telekast esimest korda vilksamisi filmi reklaamtreilerit nägin, mõtlesin, et näe, Tõnu Kark! Tundus loogiline, sest eks ole Kark Simmi filmides palju meeldejäävaid rolle teinud. Aga ei olnud Tõnu Kark, elutarga ja vastuolulise retsi osas oli hoopis Marko Matvere, keda Simm kasutas seekord kardinaalselt vastupidises rollis kui „Georgis” (2007). Matveret tsoonihundina vaadata oli algul harjumatu, täiesti kohatult tuli meelde, kuidas ta inim-Keniks muudetuna kunagi Eurovisiooni lauluvõistlust juhtis. Aga rõhutatud armiga ühel põsel, muljetavaldavalt musklis käte ja oma lahutamatu villase mütsiga Valterist õhkus jõulisust ja lihtsakoelist elutarkust. Matvere Valter on filmi üks mitmekihilisemaid tegelasi. Algul ilmub ta vaataja ette väga ebameeldivana, veab naist (Liisa Aibel) täis peaga jalast tõmmates mööda hoovi ringi, on jõhker ja hoolimatu, aga hiljem muutub järjest sümpaatsemaks, kui avab oma taustaloo (luges raamatut Huckleberry Finni seiklutest, see mõjus, läks rändama ja kukkuski vangi) ning toetab Andrest õppetöös ja isiklikus elus.

„Vee peal”, 2020. Režissöör Peeter Simm. Mamma — Maria Klenskaja, Papa — Kaljo Orro, Andres — Rasmus Ermel.

Väga ilusa rolli teeb lihtsameelse kalapüügihullu Kollana Aarne Soro. Soro mängib pealtnäha lihtsate vahenditega — näoilmete, aktsendi, liikumisega — Kolla lihast ja verest inimeseks, kelletaolisi, usun, võime kohata vähemalt pooltes Eesti kalurikülades, kui mitte kõigis. Sümpaatse subretipaari moodustavad Andrese vanaema ja vanaisa mängivad Maria Klenskaja ja Kalju Orro. Tõeliste meistritena kannavad mõlemad välja nii traagilised, koomilised kui ka tundelised noodid. Mõlemas on parasjagu hellust ja rangust, nagu klassikalistes vanavanemates olema peab. Ülejäänud tegelaskond moodustab kireva ansambli, mis ümbritseb peategelast ja kas suunab tema tegevusi või pakub lihtsalt vaatemängu. Tegevustiku mõttes on neist olulisim Aurora Aleksandra Künnapase Maria, erakliku Andrese esimene suur sümpaatia. Selles vanuses noorte inimeste puhul on kulunud väljendi „ekraanikeemia” kasutamine vist üsna kohatu, aga ütleme selle asemel siis „ekraanikeemiatund” — ja see oli täitsa olemas. Andrese ja tema vanavanemate naabreid, kärarikkaid ja vulgaarseid naisi kehastavad Liisa Aibel, Hilje Murel ja Anne Reemann sulasid kokku omaette tervikuks, tuues filmi Oskar Lutsu „Tagahoovist” tuttavat, oma vaese ja puntras eluga rahu teinud ja sellest võimaluste piires maksimumi võtvatele inimestele omast tunnetust. Toredatest karakteritest filmis seega puudu ei tule. Guido Kanguri seltsimees Hiirekõrv on üks mahlakas tegelane oma poosetamise ja maneerlikkusega, meelde jäid ka Andres Lepik ühejalgse ja tõreda vana kooli kalamehena ning Margus Jaanovitš lakoonilise miilitsana. Kuigi Kärt Kross-Merilo oli vihase emana ekraanil ehk veidi üle minuti, pani ta selle aja jooksul maha sedavõrd võimsa ja intensiivse tiraadi, et küllap nii mõnigi vaataja oma kukla vastu tooli peatuge ära lõi. See Kross-Merilo roll on ilmselt kõige ehedam „Karen”, millist eesti filmis kohata võib.

 

Head veed

„Vee peal” on ametlikult alla 12-aastastele mittesoovitatav, aga sisuliselt on see ikkagi koguperefilm. Muidugi tuleb seal ette kohatist alastust, vägivalda, surmasid ja sotsialismi, kuid eks kohta alasti inimesi ka kvaliteetmeedia veebilehtedel, vägivalda ja surma on rohkem isegi lastefilmis „Arabella”, mis mäletatavasti lõpeb massimõrvaga, ja sotsialistlikke suundumusi võib täheldada ka riigikogu istungite otseülekannetes. Mida varem selle maailmaga leppida, seda valutum

Huumor, ehk küll mitte nii lopsakas kui  raamatus, on filmis „Vee peal” täitsa olemas, kuid päris komöödiaks seda küll pidada ei julgeks, ega ka mitte tragikomöödiaks. Pigem on paslik määratleda seda kui üleskasvamise (coming of age) lugu, mis hõlmab endas nii koomilisi kui traagilisi toone. Väikesed vimkad, nagu paljaste naiste piilumine seda pärnaõite korjamise taha varjates ning lootusrikkale õpetajale (Maria Avdjuško) märja svammi istumise alla panemine, ei aja just laginal naerma, aga need on toredad vinjetid, mis näitavad, kui palju rõõmu võivad mõned pisiasjad teha. Paljaste naiste piilumine ei ole muidugi pisiasi, vaid teatud eas väga suur asi („teatud iga” on antud kontekstis see, kuhu mees noorena jõuab ja kust ta kunagi kaugemale ei jõua).

Muusikalises kujunduses toetub „Vee peal” põhiliselt kahele laulule, Ruja „Suudlusele läbi jäätunud klaasi” ja ABBA „SOSile” Ele ja Kaja Kõlari esituses. Esimene lugu tähistab armastust; jäätunud klaasi osa täidab pildikeeles pulgajäätis, millest Andres ja Maria mõlemad haukavad — ehk siis suudlus läbi jäätise. ABBA pala aga kannab endas usku, et kuskil on küll elu võib-olla parem ja ilusam, aga ega meilgi siin nii väga midagi viga ole. Seda viimast tõdemust illustreerib kenasti stseen, kus insuldiga haiglasse kukkunud Kolla seda pala raadiost kuulab ja palatis tantsu vihtuma hakkab. Ja muidugi, kui sul juba Marko Matvere filmis on, tuleb lasta temalgi laulda ja lõõtsa tõmmata — ning ta laulab ja tõmbab.

„Vee peal” on armas ja ilus, rahulik ning väga simmilik film, lugu sõprusest, armastusest, kalapüügist ja kõige tähtsamatest asjadest siin elus: inimestest, kes sind ümbritsevad, ja rahust, mida võib leida vaid vee pealt. Nagu sõnas Andres (ja filmi lõpus kordas Kolla): „Elu, jah, niipea, kui vee pealt ära astud, saab ta su kätte.”

PS. Kuna Ralf Sauter kasutas Postimehes filmist „Vee peal” kirjutades pealkirjas ära kõige parema temaatilise parafraasi „Võru kalapüügi eripära” (Postimees 10. IX 2021), siis pidin mina leppima paremuselt teise parafraasiga, mille aluseks on Knut Hamsuni romaan „Maa õnnistus”.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.