EESTI ÕUDUSKOMÖÖDA „KRATT” — KAS ME OLIME SELLEKS VALMIS?
Oktoober, 2021Lavastaja ja stsenarist Rasmus Merivoo. Produtsendid: Tõnu Hiielaid ja Rain Rannu. Operaatorid: Jako Krull ja Mattias Veermets. Kunstnik: Krete Tarkmees. Helilooja: Tauno Aints. Helirežissöörid: Jevgeni Berezovski ja Tanel Roovik. Monteerijad: Kristin Kalamees ja Rasmus Merivoo. Osades: Vanaema — Mari Lill, Vallavanem — Ivo Uukkivi, Ema — Mari-Liis Lill, Isa — Marek Tammets, Mia — Nora Merivoo, Kevin — Harri Merivoo, Juuli — Elise Tekko, August — Roland Treima, Andres— Jaanus Mehikas, Heino — Paul Laasik, Kratt — Alo Kurvits, Pastor — Jan Uuspõld, Lembit — Paul Purga jt. Mängufilm, värviline, kestus 107 min. ©Tallifornia Eriotstarbeline Kratt. Esilinastus 13. XI 2020 PÖFFil.
„Kratt” on õuduskomöödia, aga ka absurdi- ja fantaasiafilm. Kratt (ka puuk või pisuhänd) on teatavasti tegelane eesti folkloorist. Filmis on ta ühelt poolt saanud moodsad konnotatsioonid ja asetatud tänapäevasesse konteksti, teisalt aga annab folkloorist tuntud varandusetooja kasutamine filmi narratiivile rahvusliku aluspinna ja omapära. Ootamatustest tulvil linateos täidab suurepäraselt tühimiku noortele suunatud filmide osas, kuid mängulises vormis tõsistele teemadele lähenemine on nauditav ka täiskasvanutele.
Sündmused hakkavad hargnema, kui vanemad viivad oma varateismelised lapsed maale vanaema juurde, kus neid ootab füüsiline töö ja elu ilma nutiseadmeteta. Lapsed leiavad külaraamatukogust kunagi sealkandis valitsenud mõisahärra päeviku, kus on kirjas krati valmistamise õpetus. Nad otsustavad krati teha ja nõnda vanaema ja enese elu kergemaks muuta. Taustal toimub teisigi tegevusi: metsasõda ja võimuvõitlus vallavanema koha pärast, lapsevanemate eneseotsingud jne. Kolme põlvkonna konfliktiga algav film muutub edenedes järjest sügavamaks ja paneb mõtisklema lausa filosoofilistel teemadel. Oma vererohketele stseenidele vaatamata on „Kratt” üllatavalt naljakas, pakkudes ka südamlikke hetki. Nali ja koomika on siin samuti mitmekihiline — kui tundub, et oled naljale pihta saanud, selgub, et esimese kihi all on peidus sügavam sarkasm, mis kohati on suunatud ka filmitegijate endi pihta. Muide, ka tootjafirma on nimetatud Kratiks: Tallifornia Eriotstarbeline Kratt.
Õudne ja naljakas
Õudusfilmis saab keerulisi ja fantastilisi ideid väljendada läbi žanrireeglite. Merivoo otsib ja ka leiab mooduseid, kuidas vaatajat pidevalt üllatada ja šokeerida. Õuduse ja komöödia ühendamise puhul on filmitegijate eesmärgiks panna vaatajate tunded ootamatuste abil kiiresti vahelduma. Vastandlikud emotsioonid loovad ebatavalise tunnete segadiku, mille tulemusena „…me naerame kohtades, kus tavaliselt karjuksime, ja karjume seal, kus me tavaliselt naeraksime. Meeleolud vahelduvad kiiresti õudusest naljaks ja vastupidi.” (Carroll 1999: 145)
Nii õudusfilm kui komöödia on žanrid, mille edukus sõltub suuresti sellest, kas vaataja suudetakse emotsionaalselt kaasa haarata. Psühholoogiliselt on huumor ja õudus vastandid, huumor pakub vabanemise ja kerguse tunnet, õudus aga pigem hirmu ja vastikuse segu. Mõlemad on aga äärmuslikud, piire ületavad ning kutsuvad vaatajates esile lausa füüsilisi reaktsioone. Kui on naljakas, siis me naerame, õudus toob aga esile seni latentsena püsinud lapsepõlvehirmud ja meie vahetud somaatilised reaktsioonid nendele. Nii huumor kui õudus on üles ehitatud ootamatustele. Me naerame ja karjume siis, kui me ei oota seda, mis tegelikult juhtub. Huumoril on ka psühholoogiliselt kaitsev funktsioon, see vähendab negatiivseid emotsioone. Antud žanrihübriid on „Kratis” hästi õnnestunud ning ka suur osa nalju on siin mitmel moel keha ja selle funktsioonidega seotud. Absurdsus vähendab dramaatilisust, mõjudes demüstifitseerivalt ja remütologiseerivalt. Veriste stseenide puhul takistab just absurdsus neid tõsiselt võtmast.
„Kratt”, 2020. Režissöör Rasmus Merivoo. Vanaema — Mari Lill.
Film mõjub vaatajale vahetult, indeksiaalse mimeetilisuse kaudu. Tugevaid tundeid vabastatakse tagajärgede pärast muretsemata. Vastutuse puudumine ja muretus on „Kratis” samuti omaette teemaks. Lapsed ei muretse oma tegude tagajärgede pärast, seda ei tee ka vallavanem ega isegi mitte hiie kaitsjad. Lauldakse „Keegi pole üksi”, kuid kui vallavanem tegelikult kukub, siis ei aita teda keegi, sest kõigi tähelepanu on mujal, kõrvale juhitud. Tunded ei ole tegelikud, vaid pinnapealsed virvendused virtuaalsetes kanalites. Keegi ei vastuta millegi eest. Film naerab mitme, sageli kahe vastandliku stereotüübi või sotsiaalse rühmituse üle — oma osa saavad metsaga kauplejad ja rahakummardajad, aga ka hiie kaitsjad, spiritualistid, nutisõltuvuses lapsed ja põhimõttelagedad poliitikud.
Näitlejate valik on õnnestunud ja me näeme mitmeid huvitavaid karakterrolle. Eriti tuleks tunnustada Mari Lille, kellele on antud mängida filmi kõige mitmekülgsem ja dünaamilisem roll. Tema transformatsioon tagasihoidlikust ja leebest maavanaemast Kratiks on tõeliselt nauditav. Meeldejääv on ka Ivo Uukkivi põhimõttelageda vallavanema osas. Ka lapsnäitlejad on oma rollides elutruud ja usutavad.
Elegantselt teostatud helitaust mõjub värskelt ja isegi lummutab. Tuttavad eesti laulud kõlavad mitte-eestlaslikult, luues kummastava, õõva tekitava atmosfääri. Õudusfilmile kohaselt toimuvad mitmed „Krati” stseenid hämaruses. Kui me ei näe, siis hakkame tajuma, kuidas nii diegeetilised kui mittediegeetilised helid või nende puudumine mõjutavad hirmu tugevust. Näiteks algab film vaikusega, misjärel näeme verist ja võigast liikumatut taustakaadrit erineval moel tapetud inimestest, esiplaanil aga sumisevad ja tiirlevad kärbsed. Veidi hiljem tunnetame juba hoopis teises võtmes, kuidas harvesteri sõitmise heli muutub kurjuse enese hääleks. Millegipärast tunduvad aga kõige jubedamad hoopis need hetked, kui pildis midagi justkui ei toimugi, on aga millegi ootus, millele viitab helitaust. „Miks sa ei olnud valmis?” küsivad laulusõnad süüdistavalt. Ometi polegi võimalik olla valmis kõigiks pööreteks, mida film pakub. Siiski, mõnel juhul on asi suisa vastupidi — vaatajas tekitatakse ootus ja valmisolek millekski, mida ei tule. Näiteks filmi alguses, kui lapsed autos magavad, tunduvad taustaks kõlavad laulusõnad viitavat sellele, et ellu jääb vaid üks, ent see eelhäälestus on eksitav (ja nende laulusõnade tõelist tähendust mõistame alles filmi lõpus). Puht pildi poolelt on õudus esitatud aga küllaltki lihtsas ja kõigile mõistetavas vormis, peamiselt koletiste ja surmahirmu kujul.
Reaalse maailma probleemid õudusfilmi fiktsionaalses maailmas
„Kratis” on palju eri ühiskonnagruppide vastu suunatud satiiri. Kohtame allegooria vormis kriitikat aktuaalsetel teemadel, nagu kohalik poliitika, meditsiini kõikvõimsus, elukeskkonna säilitamine, korruptsioon, tehnoloogia võim inimese üle jne. Tänapäeva õudusfilmide temaatikasse kaasatakse tihti reaalse maailma sündmusi, eriti neid, mis meedias lähiajal enim kajastamist leidnud. Ka „Kratis” näeme sarnast asjadekäiku, siin on esil metsasõda, poliitikute müüdavus ja internetipõhiste suhtluskanalite roll kõiges selles.
„Kratt”, 2020. Režissöör Rasmus Merivoo. Mia — Nora Merivoo, Kevin — Harri Merivoo, August — Roland Treima, Juuli — Elise Tekko.
Filmi alguses näeme krati analoogina harvesterit, mis halastamatult metsa laastab. Suured metsatöömasinad on kallid ja peavad pidevalt käigus olema, et liisingut tasa teenida. Nagu krattki, nõuavad nad pidevalt tööd juurde — metsad langevad ning loomad ja linnud surevad. Allegooria toimib mõjuvalt ja meeldejäävalt. Kratt on filmis konkreetne tegelane, aga kratina käitumine iseloomustab ka mitmeid ühiskonnagruppe. Folkloori järgi valmistatakse kratt käepärastest materjalidest ja selles mõttes teeb igaüks isesuguse krati. Antud filmis võib kratina, lisaks masinatele, mõista ka kapitalistlikku kasuahnust, poliitilisi jõu- ja võimumänge, kiirete saavutuste püüdu inimlikkuse hinnaga, supervõimete ihaldamist, teiste kehade anastamist jne. Leiame mõtlemisainet kõikvõimalikel teemadel, nagu ajalugu, rahvuslik identiteet, põlvkondade vastuolud, majandus, eetika, religioon, digimaailma ohud, nutisõltuvus ning keha ja hinge surelikkus. Ampluaa on ehk liigagi lai ja filmilugu katkestavad pidevalt ettenägematud sündmused, mis lisavad küll dünaamikat, kuid mõjuvad kohati ka killustavalt. Ent eelkõige räägib film ikkagi hingest, selle müüdavusest ja manipuleeritavusest tänapäevases kasu- ja võimuahnuse poolt valitsetud maailmas, ehk siis oma hinge müümisest kolme tilga verega tasuks krati elluäratamise eest.
Piiri peal
Üheks levinud teemaks õudusfilmides on ikka olnud inimeses elav koletis, psüühika alateadlik vägivaldne osa. „Kratti” vaadates küsime endalt, millised allasurutud ihad ja soovid võiksid peituda meis endis — mis paneks meid oma hinge müüma ja oma identiteedist loobuma? Milline on meie kratt?
Meie postmodernset, niigi murenenud minapilti hägustab ja lahjendab ka virtuaalne maailm. Meie teistele imetlemiseks disainitud imidž killustub ja muutub massimeedias pidevalt, ilmudes järjest uutes ja moodsamates rollides ning sõltudes teiste arvamustest. Kasuahnes ja looduskauges maailmas kaugeneb inimene oma kehast ja meeltest, siin ei jää ruumi „hingele”. Tõelised väärtused asenduvad näilistega. Hinge ostmine ja müümine muutub moraalselt lihtsaks nagu e-poe külastamine. Piirid inimese ja masina vahel, enese ja võõra vahel tuhmuvad. Koletised, nagu kratt, on need, kes piire lõhuvad ja ületavad. Need on väljamõeldud olendid, kes on seotud kas pärimusega või kuuluvad teaduslikku fantastikasse. Juri Lotman on öelnud, et „igasuguse semiootilise süsteemi puhul on põhiküsimusteks esiteks tema suhe välise, süsteemi piiride taguse maailmaga ning teiseks staatika ja dünaamika vahekord” ehk siis probleem, „kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi”. (Lotman 2001: 9) Filmi kaudu kerkivad esile ka keha muutumise küsimused ja hirm kaotada piir enda ja võõra vahel ehk abjektsioon, mida on oma uurimuses käsitlenud Julia Kristeva. (Kristeva, 2006) Õudus on seotud vägivallaga ja normide ning muude piiride ületamisega, olles selles viimases aspektis sarnane huumoriga.
Kratt pärineb rahvakultuurist, kus vaimuilma olendid ja teispoolsusesse läinud võisid olla küll pahatahtlikud ja kättemaksuhimulised, kuid nendega sai kokkuleppele jõuda eriliste rituaalide ja kavaluse abil. Tänapäevane surmakartus on ühelt poolt hirm igavese mitteeksisteerimise ees, teiselt poolt surma valuliku protsessi ja keha lagunemise ees. Surm on teema, mida tavaelus välditakse, millele ei mõelda, see on muudetud vaenlaseks, mille tulevikus peaks võitma meditsiin. Samas on surma ja elu piiride küsimus muutunud aina keerulisemaks. Remütologiseeritud surm (filmis näidatud hinge kaotusena) on piir, mida püütakse ületada ja millest aru saada. Õudusfilmi kaudu saab vaataja kinnitust iseenda kehalise eksistentsi kohta; filmist saadavad emotsioonid aitavad meil tunda end elusamana, päriseluga ühenduses olevana. See on eriti oluline tänapäeva maailmas, kus infotehnoloogia arengu tõttu on eristus meie ja maailma, keha ja meele, televisiooni ja reaalsuse vahel õhemaks kulunud. Praeguses maailmas peetakse just keha hinge asemel identiteedi kandjaks, kehast (my body, my choice — minu keha, minu valik) on saanud inimlikkuse ja identiteedi sümbol. Samal ajal võõrdutakse kehast üha rohkem, seda muudetakse, tätoveeritakse, selle osi asendatakse masinatega. Hinge asemel kehale üle kantud identiteet eksisteerib läbi vastuolu — kuigi meditsiin ja virtuaalne reaalsus muudavad keha mõiste aina ähmasemaks ja keha tajutakse üha enam ühekordselt kasutatava tarbeesemena, pakendina või masinana, on see siiski käegakatsutavaks tõendiks „mina” olemasolust. Ka „Kratis” on esil küsimus hinge ja keha kokkukuuluvusest, hinge asendatavusest ja kehast kui masinast.
„Kratt”, 2020. Režissöör Rasmus Merivoo. Vallavanem — Ivo Uukivi.
Aktuaalse teemana jookseb filmi lõpus läbi ka meditsiini ülistamine ühiskonnas. Räägitakse meil ju eraldi ajusurmast ja elutähtsate organite surmast, siirdatakse organeid, saadakse katseklaasilapsi jne. Surma ja elu piiride lahustumine on hävitanud arusaama hingest kui igavesest olemuslikust minast ja tekitanud tungiva vajaduse mõista surmaga kaasnevaid protsesse. Film on ka omamoodi vastuseks laste ja noorukite püüdlusele mõista surma immanentset olemust inimese elu loomuliku lõppmänguna. Õudusfilmid aitavad noortel mingil määral tunnetada ja ehk ka läbi mõelda surma ja haiguste teemasid, millega nad peavad tänapäeva ühiskonnas ilma religiooni abita silmitsi seisma. Film on omalaadseks luubiks, mis võimendab olukordi ja võimaldab ka surma kõrvalseisjana, kaugemalt vaadelda. Fantastiline õudusfilm võimaldab väljendada tundmatut fantaasia keeles, andes sellele kuju, kompida meile tuntud eksistentsi piire, vahel ka teispool piiri jalutamas käia.
Lõpetuseks
Meie kaasaegsetes õudusfilmides viidatakse sageli varasemates sama žanri teostes esinenud teemadele ja tegelastele, andes tuttavatele terminitele uusi tähendusi ja määratledes tuntud semantilised üksused süntaktiliselt ümber nii, et tekib uus konnotatsioon. Kratt, kes folklooris on elututest materjalidest tehtud ja ellu äratatud olend, saab filmis endale ootamatult keha ja muutub arhailisest tänapäevaseks, postmodernse aja fantaasiaks, pöördudes kujutluse vastu kehast kui minast. Fantaseeritakse endale superjõudude saamisest teiste kehade omamise ja tarbimise kaudu. Ka inimese keha on müügiks, mitte ainult tema isik ja identiteet, nagu seda internetis aeg-ajalt ette tuleb. Morfiseerumine annab identiteedi muutmise kaudu keha üle uutmoodi võimu, lubab olla tugevam ja võimsam, olla keegi teine.
Filmis on mitu tegevusliini, mis hõlmavad paljusid probleeme, millest ükski ei leia head lahendust — ega peagi leidma, narratiiv teeb uperpalli, pöördudes lõpuks tagasi alguspunkti, sidudes niimoodi otsad kokku. „Krati” kõige küsitavamaks osaks võiks pidada lõppu, mis selgelt ülejäänud filmist erineb. Samas võib selle väitega ka mitte nõustuda, sest just filmi lõpp peidab endas sügavat sarkasmi Hollywoodi filmitegijate aadressil.
Vaatamata õudusfilmile omasele pildikeelele on „Kratt” südamlik, mitme tugeva teema ja olulise sotsiaalse sõnumiga satiiriline linateos, mis väärib kindlasti vaatamist.
Kasutatud kirjandus:
Carroll, Noël 1999. Horror and Humor. The Journal of Aesthetics and Art Criticism. Kevad: 57, 2, lk 145–160.
Kristeva, Julia 2006. Jälestuse jõud: Essee abjektsioonist. Tallinn: Tänapäev.
Lotman, Juri 2001. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak.
