KONTROLL PRIIT PÄRNA FILMIDES
Oktoober, 2021William Burroughsi käsitluses on „kontroll” universaalne mõiste, mis kirjeldab täiuslikult, kuidas ja mis seaduste järgi inimkond elab. Pole tähtis, kus riigis inimene asub või milline on sealne riigikorraldus, igal juhul on ta kontrolli all. Isegi keeled (vähemalt lääne omad) tekitavad palju piiranguid. Olgugi et Burroughsi käsitlus ja Priit Pärna filmid pole otseselt seotud, ühendavad neid sarnased motiivid.
Burroughsi kontroll on inimese loomuomane jõud, see, mis teeb inimesest „väljasuremisele määratud parasiidi”. Parasiidid on need, keda õgib „õigsuse viirus”. Burroughsi arvates avaldub kontroll igas rõhumise ja sallimatuse aktis. See hõlmab katseid keelata ja hävitada kõik, mis ei sobi parasjagu nii-öelda normaalse inimese kategooriasse ja takistab vana korra säilimist. Näiteks homo- või biseksuaalsus, väljendusvabadus, taunitavad poliitilised eelistused või ellusuhtumine. Burroughs võrdleb seda ebatervet kontrolliiha ja kõigutamatut usku oma õigsusse opiaatidega (mida ta nimetas rämpsuks — junk), sest nii junk kui ka kontroll tekitavad kasutajas sõltuvust, muutes nende elu seeläbi talumatuks ja piiratuks.
Kaupmehed, poliitikud või mingid abstraktsed kurjad vaimud — neid kõiki ühendab sama valem: toodet ei müüda inimesele, vaid inimene müüakse tootele. Pärast filmi „Eine murul” esimese osa vaatamist kõlab see fraas väga tuttavalt, meenutades stseeni, kus naine saab soovitud õuna ainult vastutasuks iseenda eest.
Priit Pärna filmides näidatakse kaht kontrollimeetodit. Esimene neist on otsene ja ilmne, teine enam-vähem kõigi eest varjatud. Esimest, otsest kontrolli võib näha filmi „Eine murul” esimeses ja teises osas, kus kirjeldatakse inimeste argikannatusi hallis ja kõledas maailmas. Sedavõrd pikad järjekorrad, et need on kaotanud igasuguse tähenduse, olmetarvete puudus, hulgakaupa iseloomulike tunnusteta inimesi — kõik see kokku on suurepärane totalitaarse ühiskonna ja üleüldise kontrolli näide. Ent kogu filmi vältel on täheldatav ka teine kontrollimeetod. Kui esimesel juhul on inimesed allutatud otsesele kontrollile, siis teisel üritavad nad midagi varjata või ise nii-öelda kontrollida. Aga seesuguste inimeste võim on petlik, sest ennekõike just nemad ongi kontrolli lõksu jäänud. Katset kontrollist pääseda võib näha filmi teises osas, kus selline tühine probleem nagu tugev tuul võib kogu ilusa elu fassaadi maha rebida ja tuua inimese tagasi kontrolli karmi tõsiellu. Ja isegi kui inimene leiab lõpuks oma püksid üles, taastab fassaadi ja asetab kõik asjad taas oma kohale, ei ole ta kunagi kaitstud selle eest, et tuul hakkab jälle puhuma. Keegi ei saa kontrollida kontrolli ennast, nagu on näha filmi viimases osas. Võim on alati suhteline, kuid teda käitava jõu enese ees on ta igal juhul tühine. Mõnda aega võib inimesele tunduda, et ta on süsteemi tipus ja et tal on nii palju võimu, et teiste kontrollimine on talle pisiasi. Ent kohe, kui ilmub keegi või miski temast palju suurem, muutub ta hetkega nõnda väikeseks ja märkamatuks, et tema ainus võimalus ellu jääda on pageda teiste selja taha.
„Eine murul” räägib kontrollist üleilmsel, „Kolmnurk” aga isiklikumal tasandil. Kontroll ei avaldu üksnes arututes seadustes või keeldudes. See tungib inimese isiklikku ellu tema sünnist alates, näiteks soorollide kujul. Soorollid kahjustavad nii naisi — nende ilmseimaid ohvreid — kui ka mehi. Harvade eranditega on Pärna filmide mehed kas näota mass või osakesed tohutus masinavärgis, mille eesmärk on toota ja tarbida. Aeg-ajalt tekitab see masin ise mõningase kontrolliillusiooni, kuid tegelikult on kõik selles olijad lõksus. Naise ülesanne on rahuldada ja teenida, olenemata tema enda soovidest või eesmärkidest. Lõpuks põhjustab see ainult tema isiksuse kao, ehkki samal ajal ei ole naisel peaaegu mingit võimalust isiksuseks saada — puhuti seisneb kogu tema isiksus teiste rahuldamises ja teenimises.
„Hotell E”, 1992. Režissöör Priit Pärn.
Kontrolliühiskond ei ole võrdõiguslik ja sel pole lootustki niisuguseks kujuneda, nagu võib näha filmis „Hotell E”. On vähemus, kel on kõik, ja enamus, kel pole midagi. Neid tajutakse pigem kahe eri maailma kui ühe ja sama tegelikkusena. Ometi on neil palju rohkem ühist, kui tundub. Kummaski ei saa kontrolli eest peitu pugeda.
„Hotell E” näitab ka seda, kuidas väljendub kontroll keeles. Kõiksugu vestlustes võib alailma kuulda lauset „I am fine” — selline fraas on ka kangelaste särgil. Tegelikult ei tähenda need sõnad vähimatki. „Kõik on hästi” on sama hea kui „nagu ikka” või „käib kah” ega kirjelda seda, kuidas inimene end tegelikult tunneb ja kuidas ta käsi päriselt käib. See on pelgalt fraas, mis tuleb hetkegi mõtlemata vastusena kuuldavale tuua. Sellisel juhul ei väljenda küsimus „Kuidas läheb?” siirast huvi, vaid fraasi, mis järgneb teretusele.
Kontrolli keel võrdsustab sõna objektiga ja üldistab, kuid põikleb kõrvale konkreetsest, nimelt inimese tegelikest tunnetest-tundmustest, soovidest ja ajenditest. Burroughs kirjutab, et kuigi kontrolli (sealhulgas füüsilise jõu) teostamiseks on palju võimalusi, moodustavad protsessi tähtsaima osa sõnad. „Laused on sõnad. Veenmine on sõnad. Käsklused on sõnad. Ükski väljatöötatud kontrolliskeem ei saa toimida ilma sõnadeta ja iga skeem, mis püüaks ilma sõnadeta toime tulla — tuginedes ainuüksi välisele jõule või füüsilisele teadvuse kontrollile —, ei suudaks püsida pikka aega, sest sumbuks iseendas.”
Säärasest aspektist uuris keeleprobleemi juba 1930. aastatel Alfred Korzybski. Ta jõudis järeldusele, et kauges minevikus tekkinud ja tänini säilinud keeled tekitavad üksnes arusaamatusi ja vaimseid probleeme. Ka Burroughs tundis huvi keele struktuuri vastu ja tegi kindlaks täpselt samad kontrollivormid, mida oli uurinud Korzybski. Seda kontrolli keelt olevat võimalik muuta ja Korzybski soovitas lausa konkreetseid meetodeid, kuid tema käsitlus ei levinud laialt. Miks? Sest uus keel hakkaks kontrolli ohustama, sellal kui kontrollile allutatud inimestelt (nagu me kõik ühel või teisel määral oleme) nõuaks see liiga suurt pingutust.
Võimalus kontrolli keel ületada on teadvustatud abstraktsioon. Seda ei saa lühidalt selgitada, kuid peamised punktid on järgmised.
- Sõnad ei suuda objektiivset tegelikkust väljendada, vaid üksnes sellele osutada.
- Igal objektil on tuhandeid iseloomulikke jooni, mis muudavad selle objekti ainulaadseks, ja sestap ei saa ühtki objekti võtta kokku ühe sõnaga, ilma et miski kaotsi läheks. Näiteks kui kuuleme sõna „õun”, tekib meil kõigil konkreetsest õunast isesugune ettekujutus. Kui me aga ei räägi konkreetsest, kindla värvi, maitse ja küpsusastmega õunast, vaid abstraktsest õunast, siis ei jõua me ühisele arusaamale. Seejuures on õun pelk objekt, mida saab näha, katsuda ja süüa, ent kui me räägime sellistest abstraktsetest mõistetest nagu „õnn” — ega konkretiseeri seda —, läheb meil märksa rohkem kaotsi.
- Tahtes tõesti aru saada, mida inimene mõtleb, ei tohi me teha järeldusi abstraktsete mõistete põhjal, vaid peame neid mõisteid pidevalt selgitama ning need lihtsamateks ja arusaadavamateks osadeks lahti võtma.
Kui „Eine murul” jätab veel pisut lootust, siis „Kolmnurga” lõpp võtab meilt viimasegi lohutuse. „Kolmnurk” näitab kõige ehedamat kannatuste tsüklit, mis ei sure koos sellesse hõlmatud inimestega, vaid kandub soorollide ja sisseharjunud käitumismallide kaudu põlvest põlve edasi. Tõik, et Pärna filmides ei peegeldu üksnes nende loomise aeg, vaid ka igavesed motiivid, ei ole kuigi julgustav. Mul ei ole vastust küsimusele, kas kontrollist on võimalik vabaneda — olgu või isiklikult, olgu või osalt —, aga ehk saame Pärna kangelaste kombel korraldada oma eine murul, et end mõnekski ajaks kontrolli tegelikkusest lahti rebida ja olla mõndagi aega kohas, kuhu kontroll veel jõudnud ei ole.
Kasutatud allikad:
William Burroughs 1993. The Limits of Control. — The adding machine: selected essays. New York: Arcade Pub.
Alfred Korzybski. Science and Sanity: An Introduction to Non-Aristotelian Systems and General Semantics. — http://libgen.rs/book/index.php?md5=06CD81FA8FBB6B343DA01261A5BE5697)
