PERSONA GRATA KAUPO KIKKAS

Kohtume Kaupoga intervjuu tarvis Tallinna kesklinnas Lauteri tänaval asuvas Eestifoto Stuudios. Õues on parasjagu kergelt päikeseline sügisilm ja peatselt saabuvale tööpäeva lõpule omaselt võib siin-seal kohata näiliselt teadmata suunas kiirustavaid inimesi. Eestifoto Stuudios valitseb aga täielik rahu, taustal vaikselt kõlamas sumedad džässihelid. Olen Kaupost varem kohale jõudnud ja sean ennast mugavalt toolile istuma. Mu silm jääb pidama suurtel välklampidel, statiividel ja dekoratsioonidel. Olen võtnud kaasa Kaupo värskeima raamatu „Kuidas pildistada inimesi” ja tõden mõttes rõõmuga, et peatselt kuulen ühelt Eesti andekamalt fotograafilt otse, milliste nippidega ta oma „modellidest” selliseid pilte välja võlub. Olen vaevu jõudnud oma intervjuuküsimused üle vaadata, kui saabubki Kaupo. Ta särab ning näib, nagu poleks päevategevused temalt grammigi energiat röövinud. Järgnevad rõõmsad tervitused, käima läheb diktofon ning saamegi alustada.

Kaupo Kikkas oktoobris 2021.
Harri Rospu foto

 

Sinu kunst fotograafina tuleb esile oma kindla stiiliga, mis on selgelt ära tuntav. Aeg-ajalt avaldab keegi sotsiaalmeedias foto iseendast või mõnest kollektiivist, aga kui autorit pole märgitud, tekib ikka küsimus: kes tegi? Oma üllatuseks olen enamasti ära arvanud, kui autoriks oled sina.

See on väga suur tunnustus. Kui sinu fotomaterjaliks on teine inimene, teine isiksus, siis lähtub fotosessioon alati temast, see keerleb ümber tema. Aga et panna kuhugi natukene ka iseennast nii, et see jääb äratuntavaks või märgatavaks — siin on  võimalik väga kergesti üle doseerida. Üks klišeelik lause ütleb, et „sa näed alati modellis fotograafi”, aga minu jaoks seisneb ilu just õige tasakaalu otsimises. Kui ma kedagi portreteerin, jääb see alati selle teise isiksuse pildiks. See kõik pöördub aga pea peale, kui ma teen oma kunsti. Sellisel juhul võin sellele isiksusele anda mingi täiesti uue kuue, olemuse ja karakteri ning luua illusiooni.

 

Mulle meeldib väga sinu möödunud jõulude ajal ilmunud raamat „Kuidas pildistada inimesi”. Sa kirjutad ühes peatükis, et sa oled see, keda pildistad. Kas seletaksid selle veidi rohkem lahti?

See on tegelikult parafraas väitest „Sa oled see, mida sa sööd”. Kui tahad olla oma žanris väga tugev, siis sa muutud. Nii nagu koerad ja peremehed lähevad ühte nägu, muutud sa mingil moel nende inimeste sarnaseks, keda sa portreteerid — mis on iseenesest kingitus. Sul on võimalus nende käest õppida, neid austada, neid armastada ja nad võtavad vastukaaluks sind enda sekka. Loodusfotograafid ei lähe küll just rebase nägu, aga nad lähevad looduse nägu. Kui vaadata pühendunud loodusfotograafe, kes on oma tööd teinud nelikümmend-viiskümmend aastat, siis nad on tõepoolest teiste fotograafide seast ära tuntavad — nende olek, nägu ja maailmavaade on seotud nende visuaalse loominguga.

Oled öelnud aastaid tagasi intervjuus „Postimehele” (28. I 2010): „Ma eelistaksin olla vaid portreefotograaf, sest minu jaoks on kõikidest fotožanritest kõrgeim keskkonnaga portreefoto, mis ühendab endas persooni, tema tausta ja jutustab meile ühe loo (…), aga Eestis on võimatu ühele žanrile pühenduda, siin peavad kõik laiemalt tegutsema.” Kas sul on praegu endiselt esikohal portreefoto või on su eelistused vahepealsete aastatega kaldunud uuemate ja moodsamate kunstižanrite poole, nagu näiteks audio-visuaalne ja installatsioonikunst?

Praegu on see mulle väga huvitav peeglisse vaatamise koht. Kui me räägime fotograafi tööst, siis minu jaoks on inimese keskkond ja tema loo kokkupanemine kõrgeim, mida fotograafia saab pakkuda — selles on nii inimest kui ka midagi metafüüsilist, mis selle inimesega alati koos käib. Olen üliõnnelik, et saan täna, üksteist aastat hiljem öelda, et ma teengi täpselt seda, mida tahan. Üksteist aastat tagasi pildistasin ma pulmi, üritusi, firmadele ametiportreesid… Ainus, mis mind siis lohutas, oli see, kui märkasin oma lemmikillustraatorite või -kunstnike biograafiaid lugedes, et ainult üksikud said kohe päriselt pühenduda oma armastatud ja mõningatel juhtudel jumaldatud tööle.

 

Tuleme korraks veel tagasi su viimase raamatu juurde. Kuigi sa oled tegev mitmes kunstivaldkonnas, räägib see raamat su jätkuvast huvist portreefotode tegemise vastu. Sa jagad väga köitvalt oma kogemusi kõigi fotokunstihuvilistega. Kas räägiksid lähemalt raamatu saamisloost. Kui kaua sa selle väljaandmise mõtet endas kandsid, enne kui mõtetest raamat vormus?

See on seni minu ainukene heas mõttes laia tarbe käsiraamatu tüüpi raamat, mis sobib kõikidele inimestele, kellele pildistamine midagi pakub. Minu ülejäänud raamatud on ikka olnud seotud mingi kunstiprojektiga. See on hästi lugejasõbralik ja inspireeriv raamat, seda on lihtne mõista. Raamatu formaat ja olemus olid mu peas kindlalt olemas juba seitse-kaheksa aastat. Nüüd, pandeemiaolukorras tekkis vajalik aeg ja ma kirjutasin selle ühe hooga valmis. Kirjastus Varrak oli selle avaldamisest kohe huvitatud ja sellest kujunes lõpuks väga meeldiv koostöö. Kui mul kord taas aega tekib, kavatsen sellele raamatule ka järje kirjutada. Näiteks lennukis või metsas tekivad mul vahel äkilised inspiratsioonihood ja siis haaran ma kähku telefoni ja panen kõik sinna kirja. Nii et selle raamatu järje mõtted on mul juba peaaegu kõik kirja pandud.

 

Oleme sinuga mõlemad lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ja ilmselt mingil ajavahemikul ka samal ajal selles koolis õppinud. Kuidas tõi tee sind väikese poisina muusikat õppima ja mida on muusika andnud sulle kaasa fotokunstnikuks olemisel?

Olin lasteaias hästi musikaalne. Minu ema on kogu oma elu olnud muusikaõpetaja ja me elasime Hiiul muusikakeskkooli lähedal. Mind pandi Tallinna Muusikakeskkooli juures tegutsevasse eelkooli ja sealt edasi juba päris kooli. Kõik klappis ja plaanid olid paigas. Muusikaline keskkond on seal nii tugev, et sellest naljalt välja ei pääse ja inimene ei kujuta seal õppides oma elu väljaspool muusikat isegi ette. Mõnede jaoks on see ka karm saatus, sest nagu me teame, kõigile muusikavaldkonnas tööd ei jätku ja nendel ei ole erialavahetus kõige lihtsam. Samas ilmub aina rohkem uuringuid selle kohta, kuidas muusika taustaga on tohutult hea minna edasi väga erinevatesse valdkondadesse tegutsema. Muusikaarmastus ei kao kunagi mitte kusagile. Olen seda alati öelnud, et muusika on suurim kaunite kunstide seas, ja minu meelest ei pääse sinna mitte miski muu lähedalegi, ei fotograafia ega sõnakunst, sest abstraktsioon, mida muusika inimese sees teeb, see hinge vibratsioon, mis kandub ühelt inimeselt teisele, on midagi nii kõrget. Teised kunstivaldkonnad on palju rohkem meie jaoks justkui valmis tehtud. Loomulikult võtan ma muusika endaga kaasa kuni surmani! Pildistada muusikuid, ilma et endal oleks muusikalist tausta, on peaaegu võimatu. Muusikalist tausta omavaid loomingulisi muusikute portreefotograafe on maailmas väga vähe. Kui muusikaarmastus on fotograafi ja modelli vaheline ühine maailm, siis see tervik hakkab tööle.

Ma otsisin võimalust, kuidas saaksin kooli kõrvalt natukene mingit tööd teha, ja mitte pillimängijana. Nii ma sain tänu sõpradele töötada firmas Mikrolink, kus ma kirjutasin uudisnuppe. Ühel hetkel aga sain kasutada ka kaamerat, mis oli üldse üks esimesi digikaameraid Eestis — 0,3-megapiksline; see oli nagu telliskivi ilma ekraanita. Ja võlu, mis selle aparaadiga kaasas käis, sellest ei saanud tollal keegi aru. Sel ajal ei olnud enamikul mu klassivendadest veel isegi meiliaadressi. Siis ma hakkasingi tõsisemalt fotograafiaga tegelema: jätsin pooleli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esimese bakalaureuseaasta ja läksin täielikult üle fotograafia peale. Õppisin hiljem fotograafiat Soomes. Nii ta läks. Kuigi muusika on suurim, siis usun, et universum andis mulle võimaluse maailma paremaks teha visuaalse väljenduse kaudu. Minu üks meelisteemasid ongi sünteesida muusikat ja kujutavat kunsti.

 

Kas muusikata poleks su elus fotograafiat? Milliseid seoseid võib siin leida lapsepõlves õpitud klarnetiga?

Liblika tiivalöök muudab maailma. Ma ei oska öelda, mis oleks olnud, kui oleksin käinud mõnes teises koolis või sündinud mõnes teises perekonnas. Ma olen väga rahul ja õnnelik selle üle, kuidas mu elu on kujunenud. Kui mu töid vaadata, siis leiab neis paralleele muusikaga: ma  töötan väga palju mustrite, joonte ja vormidega, mida saab teatud mõttes väga lihtsalt üle kanda ka muusikasse. Kui minna veel ühe sammu võrra  edasi, siis järgneb juba muusika ja visuaali sünteesimine. Minu suur heureka!-moment oli siis, kui ma töötasin oma näituse „Ansel” kokkupanemisega, millega hiljem hakkas kaasas käima Arvo Pärdi lugu „My Heart’s in the Highlands”. Üks selle oreliarpedžo hakkas mind nii kummitama, et ma lõpuks justkui nägin Arvo Pärdi muusikat. Me teame, et on olemas niisugune nähtus nagu sünesteesia, see, kuidas meie ajus hakkavad erinevad meeled sõna otseses mõttes ristuma ja uusi seoseid looma. Olen oma näituste artist talk’idel seda õpetanud, andes inimestele mingi ülesande, nagu näiteks kaua aega ühte punkti vaatamise, et nad kogeksid, kuidas pilt hakkab elama. Mu lemmiksoovitus on kuulata pilte ja vaadata muusikat. Näiteks „Anseli” näitus on väga lihtne pildi ja heli sünesteetiline kogemus.

 

Sinu töödest leiab palju seoseid loodusega. Kuidas on loodus sind ennast kõnetanud ja inspireerinud? Oled sageli pannud muusikud portreefotodel otse looduse keskele. Kuidas sa leiad sobiva keskkonna iga „modelli” jaoks?

Ega seda kohta ei leiagi alati. Kui ma töötan isiksuse ja mingi karakteriga, siis tema ongi see inspiratsioon. Väga tihti see inimene ütleb ise, kus ta soovib fotosessiooni teha või mis talle korda läheb. Teinekord küsin otse, et kas sobib, kui teeme nii, nagu mina mõtlen, sest mul on tihti oma kindel visioon. Enamus tuleb rõõmuga mu ideedega kaasa. Palju on ka proosalisi põhjusi: mõnikord on väga piiratud vahendid või on mõni väljaanne või agentuur oma selgete ootustega. Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid viise fotosessiooni loodusega sidumiseks. Aga on suur vahe, kui ma teen oma sisehääle järgi oma isiklikku kunsti. Väga oluline on olla ise olemas, samas enda kui fotograafi isiksust mitte üle doseerida.

 

Kas sul on jutustada mõne huvitava või erakordse portreefoto saamislugu? Äkki tooksid välja mõne lemmikfoto või seeria, mis on töötegemise käigus eriti lähedaseks või armsaks saanud.

Iga pildi taga on tegelikult oma lugu. Ma võiksin nende kõigi kohta midagi rääkida. Võiksin igast fotost oma raamatus (võtab kätte „Kuidas pildistada inimesi”) kümme või kakskümmend minutit rääkida. Aga mulle endale on kõige armsamaks saanud need pildid, millest areneb mingi sõprus või järgmine suur projekt või saab alguse mingi oluline mõtteliin, mis hiljem kulmineerub. Mis mulle endale kõige rohkem korda läheb, on ikka see, kui oled kellegi n-ö heas mõttes ära häkkinud: oled avanud inimese, keda keegi teine pole suutnud avada, ja oled fotograafina selle inimese olemuse ära tabanud.

 

Oled oma tööga seoses väga palju mööda maailma rännanud. Kas praegune olukord, kus ringisõitmise võimalused on ahtaks jäänud ja pole teada, millal võib olukorra paranemist loota, on pannud sind rohkem oma kodukanti hindama või on igatsus külastamata kaugete maade ja ettearvamatute olukordade järele hoopis kasvanud?

Tegelikult mõlemat pidi. See krõks käis juba mõni aeg tagasi ära, et kodus on ikka kõige parem, ja nii lihtsalt on. Kodus äkki ongi sellepärast nii hea olla, et sealt saab ära käia ja vaadata seda lähemalt, kaugemalt, väga kaugelt, keerulisematest olukordadest, kainema ja realistlikuma pilguga, ja siis näed ka seda, mida kodus paremini teha. Seega, ärakäimisel on kunstniku puhul väga oluline roll. Reisimine kasvatab empaatiat, tagasihoidlikkust, tasasust. Mulle on mõlemad olulised. Kõige halvem on see, kui inimene tunneb, et ta ei tea enam, kus ta kodu on.

 

Kes klassikutest on sinu lemmikheliloojad ja kui tihti sa paned muusika kodustes oludes või töötegemise juures mängima? Kas on mõnda muusikapala või teost, millel on olnud oluline koht sinu loomingulises tegevuses, olgu siis tegu kas klassikalise või nüüdismuusikaga?

Ma kuulan väga palju muusikat ja ma ei ole see, kes paneb raadio taustaks mängima. Ma päriselt kuulangi muusikat ja see on üks reisimise kaasnähtus, kuna siis on väga palju aega olla, klapid peas. Looduses viibides ei kuula ma kunagi muusikat, see on täiesti välistatud. Loodusekogemus on interdistsiplinaarne. Loodus on niivõrd täiuslik, et ta ei vaja sinna juurde midagi. Aga ma kuulan väga erinevat muusikat. Vundament on Bach ja suured „kivid”, mis sinna peale laod, näiteks Beethoven, Mahler, Šostakovitš ja Pärt — need on esimesed, mis praegu keelele tulevad. Need on kõik mulle väga tähtsad, aga ükski neist ei ole minu lemmik. Mul võib olla lemmikvorst või -limonaad, aga mitte lemmikhelilooja. Kuulan ka tihti helimaailma või sound’ide muusikat, aga  agressiivset ja valju muusikat pigem mitte.

 

Kui saaksid oma tee valida algusest peale uuesti, kas sooviksid midagi muuta? Kas sul on tagantjäreletarkusena anda oma nooremale minale mõnd head nõuannet? Või leiad, et just sellised valikud on andnud kokku kõige paremaid tulemusi?

Ei. Sa saad niikuinii olla see, kes sa oled. Ole rõõmus selle üle, kes sa oled. Püüa kõige paremat!

 

Millised tööd või põnevad projektid on sul praegu järge ootamas? Mis  kõige rohkem meeli köidab, nii fotokunstnikuna kui elus üldisemalt?

Minu järgmise projekti nimi on „Sisekosmos” ja see tuleb jaanuari lõpus esitusele Fotografiskas. Olen sellega neli aastat töötanud. See on mõnes mõttes murranguline projekt — põhineb müüdile ja eemaldub natuke sellest, mida olen varem teinud. See on kunstnikuna teatud areng ja võtab praegu kogu vaba aja.

 

Millises suunas liigub fotokunst järgnevatel aastatel? Kas on tulemas või juba õhus märgata uusi trende ja suunamuutusi?

Fotokunst on sama avar kui kõik teised kunstilised väljendusvahendid, siin võib leida mida iganes. Eestis olen ma fotokunstnikuna just nagu üksik hunt. Maailmas aga on ruumi kõigile ja nii ongi õige. Kunstnikke on rohkem kui kunagi varem. Tähtis on avastada ja olla liikumises. Tulla täna välja millegagi, mis on tõesti täiesti uus, on raske. Pigem seisneb kunst erinevate väljendusvahendite oskuslikus sulandamises.

 

Mida ütleksid noortele fotokunstihuvilistele, kes võib-olla alles kaaluvad oma elu selle erialaga siduda?

Tuleb alati katsetada. Fotograafiaga on mõtet tegelda professionaalselt ainult siis, kui ilma selleta üldse ei saa. Mõtle, mis on sinu prioriteedid. Kindlasti on palju lihtsamaid võimalusi raha teenimiseks, kui seda on fotograafia. Kui sa tunned, et see on see, milleta sa elada ei suuda, siis tuleb seda teha, ja täiega! Kui kirg ja pühendumus on olemas, siis universum aitab meid alati.

 

Vestelnud

MARIE-HELEN AAVAKIVI

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist