VASTAB DOLORES HOFFMANN II

Detsember, 2021

(Algus TMK nr 10, 2021)

 

Režissöör Kullar Viimse filmis „Jagatud valgus” (2018) meenutad sa, kuidas lastekodus (Kostroma oblastis) oli paks lumi ja kuidas sulle tundus, et puud ja vihm on nagu iseseisvad vaimud. Sinu suhe loodusega tuleb sellest filmist hästi välja.

Nagu ma juba ka varem ütlesin, lastekodulaps on äärmiselt üksik. Nii et ainus, kellega tõepoolest isiklikult kontakti saab võtta, on loodus. Ma arvan, et sellepärast ma tõmbasingi need looduse asjad endale väga lähedale. Aga võib-olla on see side loodusega ka lihtsalt kaasa sündinud, lõppude lõpuks olen ma ju ka eestlane. (Naerab.) Eestlased on loodusega väga tihedalt seotud ja tunnetavad seda.

 

Isikuline suhe loodusega on eestlastele tõesti omane. Näiteks minu kasuisa Jaani ema, keda talu järgi kutsuti Määruemaks, kurtis oma mured suurele pärnale talu tagaõues. Üldse, kuigi see on nüüd üks teine jutt, Eesti suur tragöödia on külaelu kadumine, selle allavett laskmine stiilis „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi”. Sisuliselt on paari viimase aastakümnega katkestatud aastatuhandeid kestnu. Kusjuures see tragöödia on jäänud meil justkui täiesti märkamata, pisendatud lihtsalt sotsiaalseks probleemiks.

Mina kasvasin maal ja mul on lapsepõlvest saati samuti tunne ja taju, et torm ja vihm, meri ja puud, üldse kogu loodus on tegelikult isikuline. See tunnetus on alles, kuigi varasemast tuhmimalt. Arvan, et selline tajumine ongi loomult õige. Paar korda olen ka mägedes käinud — tänusõnad siin Jaan Künnapile — ja olen kindel, et keegi, kes veidigi alpinismiga on tegelnud, ei arva, et mäed on lihtsalt kivihunnikud. Mäed on alati nagu isikud. See on ka keeles sees: öeldakse, et mägi kas lubas või ei lubanud, laskis või ei lasknud edasi minna. Miks nii öeldakse? Sest nii tajutakse. Vähe sellest, mägesid samastatakse konkreetselt naistega.

Kontakt loodusega on mul olnud kogu aeg ja ma tegelen loodusega oma vitraažides väga palju. Alles hiljuti tegin ma õitsvad sirelid ja tegin kompositsiooni pihlakatega. Ma ei ole näinud, et keegi veel vitraažikunstis sellega tegeleks. Roose ja tulpe ehk veel tehakse, aga neidki väga vähe.  Kord nägin ühes Prantsusmaa kloostris külgvitraaži, kus oli ornamendiks petersell. Mitte tammelehed või kaselehed… ei, petersell. Imestasin selle üle ja mungad siis näitasid — neil olid peenrad peterselli täis, keskajal kasutati seda ravimtaimena. Praegu me teame ravimtaimi rohkem ja mina olen oma töödes teinud ka võililli, kibuvitsa, teelehti. Mulle väga meeldivad just lihtsad, justkui kõige elementaarsemad taimed.

Ehtsat loodust on vitraažis väga raske teha. Ma ei mäleta, et ma kusagil vitraažis isegi mändi oleksin näinud, kuigi mändi on peetud ka paradiisipuuks, sest ta on alati roheline. Ja keskaegsetest vitraažidest tulebki mulle ette ainult see petersell. Kuna ma olen hariduselt maalija, siis tunnen, et kõige rohkem huvitabki mind loodus. Linde ma kujutan ka väga palju, mulle väga meeldib linde teha. Aga taimedest ma saan ka aru, et miks nad kutsuvad. Kui sa võtad ühe lille ja vaatad teda… ta ju paistab läbi. Ta ongi nagu vitraaž.

Pannoo „Pilvede pealt” võitis 1993. aastal Prantsusmaal rahvusvahelisel kunstinäitusel grand prix’.

 

Minul oli õnne suhelda veidi lähemalt katoliku preestri, isa Guyga, kes kõrge vanuseni teenis nii Soomes kui ka Eestis. Kord küsisin temalt, et kui inimene ei usu Jumalat, siis mis aitaks talle seletada, et Jumal on olemas. Isa Guy mõtles ja ütles, et loodus oma võimsuses. Kui sa vaatad näiteks suuri ja vägevaid  kaljusid, siis saad aru, et need ei ole lihtsalt niisama, et seal taga peab olema Looja. Ma küsin nüüd niimoodi: kas loodus on harmooniline?

Jaa!

 

Mõned ütlevad, et loodus (ja üldse kõik) on sihitu mateeria, et me lihtsalt omistame talle mõtte.

Loodus on absoluutne harmoonia. Toon teile sellise näite: üks minu klassiõde on kolmandat põlve arst, ja nagu kahekümnenda sajandi arstid enamasti, ka tema oli ateist ja tema isa oli ateist… Ükskord, ta oli siis juba üle kuuekümne, istusime me temaga õunapuu all ja järsku kiikus meie juurde üks õunapuuoks. Ma näitasin talle, et vaata, kuidas siin lehed kasvavad, see proportsioon nende vahel on kuldlõige. Ja äkki see sõbranna ütles: „Ma olen valmis laskma ennast ristida.” Saate aru — selle kaudu! Ta järsku tunnetas, missugune loodus on. Ja seejuures, ta on ju meedik; noh, inimese keha ta teab. Ka inimene on looduse osa, meie keha proportsioonid on kõik samamoodi tasakaalus. Vaata! (Näitab sõrmeliigeseid ja käeliigeseid pidi liikudes nende proportsioone õlani välja.) See kõik allub kuldlõikele. Looduses on kuldlõige. Terve loodus on šifreeritud. Nii et loodus ongi tõestus loomisele.

 

Kas see tähendab siis ka, et ilu baseerub kuldlõikel? Mis tahes kultuuris või ajal, arusaamine ilust on ikkagi seotud kuldlõikega?

Jaa.

 

Aga mõni ütleb, et ka koleduses on ilu, ja sellist väidet ei saa samuti vaidlustada.

Jah, praegu on moes installatsioonid, mis eksponeerivad koledust. Mina neid kunstnikuna ei tunnista. Ükskõik kuidas midagi tehakse, ükskõik milline on aines, minu meelest peab ikkagi kogu aeg looma harmooniat. Jah, ma olen nõus, harmoonia võib olla erinev ja ilu mõiste võib olla erinev, aga ilu… see on ju ilma põhjuseta. Linnud on ilusad ja kalad on ilusad. No mitte midagi ei ole teha, nad  o n  ilusad. Tähed on ilusad, puud on ilusad. Ükskõik missuguse taime te võtate… Ja kui te hakkate taimi lähemalt uurima, siis näete, et isegi kaktuse oksad on omavahel teatud proportsioonis. See kõik on nagu läbi imbunud… Isegi kõige tavalisemas lehekeses on sinna kõrgemate jõudude poolt šifreeritud geomeetria, mis püüdleb alati harmoonia poole. Ja vaat seda ma otsingi, ükskõik mida ma ka ei tee.

Mulle pole tähtis minu mina, vaid need esimesed punktid, millest ma enne rääkisin: tellija ja arhitektuurne olukord; minu mina on alles kolmas punkt. Mina tahan kunsti teha nii, et kui ma puudutan inimest, siis ma puudutan teda heaga, mitte ei näpista. Elus võib juhtuda, et saad kõvasti haiget, neid näpistamisi on terve uputus, aga kunstis, ükskõik mida ma teen, kas või WC-aknakese, seal on minu meelest ikkagi tähtis ainult harmoonia.

 

Ma küsin nüüd hoopis teistsuguse küsimuse. Mis sa arvad, kas inimene peab kannatama, kas kannatus on vajalik?

Vaat seda ma ei tea.

 

Kuidas sulle tundub?

Ei tea. Mis mõttes peab?

 

Selles mõttes, et kannatuseta ei tule võib-olla taipamist. Mul on kannatusega selles mõttes probleemne suhe, et ühest küljest võib see aidata kaasa taipamisele, aga teiselt poolt võib kannatuse kätte ju ka ära surra. Inimese saab ka lihtsalt surnuks piinata ja ongi kõik  — pidu läbi ja keegi ei arenenud kuhugi.

Minu meelest… midagi ei pea. Selles mõttes, et kui vaadata näiteks minu elu või Külli elu — me oleme õnnega koos. Ma olen kaheksakümmend neli aastat vana, ma olen elus… jah, terve küll ei ole, aga ikkagi, ma saan veel tööd teha ja nii edasi. Võib ju öelda, et ma olen täielik õnneseen, eks? Aga mis seal elus sees on olnud? Kõiksugu asju. Ja niimoodi võib enda kohta öelda iga inimene. Aga on kannatusi, mis võivad ka ära päästa. Näiteks see, kui ma jäin lapsena haigeks, mind saadeti haiglasse ja tänu sellele pääsesin rahvavaenlaste lastele mõeldud lastekodusse saatmisest. Seal oleks ma kindlasti ära surnud.

Aga noh, me ju teame, et lõppude lõpuks ka puud kannatavad ja surevad…Selles mõttes, kui usust rääkida, olen kõigepealt heas mõttes pagan. Ma tunnetan, et mul on kontakt selle puuga seal akna taga.

 

See, kui tunnetad, et puu on elav ja sul on temaga kontakt, ei ole ju paganlus. Kas ristusk näeb siis ette, et loodusega ei tohi kontakti olla? Kes olid Aadam ja Eeva? Esimesed inimesed olid aednikud. Neist ei saagi mõelda eraldi sellest aiast, loodusest, mille eest hoolitsemine neile osaks anti. Ja üldse, millist aednikku me hindame? Kas sellist, kes puust ja põõsast hoolib, kellel on nendega kontakt, või sellist, kellel kontakt puudub ja kes tuimalt saega vehib?

Mina arvan ka niimoodi, aga mõni võib teisiti arvata.

 

Pagana ja kristlase vahet võib vaadata ka nii, et paganale on mets tähtis ja metsaga kõik ka lõpeb. Kristlase jaoks metsaga kõik ei lõpe. Mets on ikka tähtis, aga metsa taga on see, kes on metsa  loonud. Looja. 

Mina ütleksin enda kohta, et olen pagan, budist ja kristlane. Kolm asja koos. Ma ei arva, et budism ja kristlus on vastuolus. Näiteks Buddha — ma arvan, et Jumal vahel saadab inimestele mingi bodhisattva, see tähendabki saadiku, et inimestele midagi veel öelda. Natuke „koputada”.

     

Mul on olnud kokkupuuteid ehtsate budistidega, inimestega, kes reaalselt praktiseerivad budismi, mitte ei aja lihtsalt pretensioonikat juttu virgumisest. Kontaktid ehtsate budistidega on olnud eranditult väga head ja reaalselt ka abistavad.

Minul on meie kohalike budistidega olnud samuti väga hea kontakt. Mu poeg tegeleb  tiibeti helikausside muusikaga ja nad tegid siin ka kontserdi.

 

Budismi juurde kuulub kaastunne iga olendi vastu. See eeldus või isegi nõue toob meelde loo Samaaria mehest. Kui Samaaria mehe asemel olnuks budist, oleks ta oma teoga-hoolimisega teinud seda, mida Kristus õpetab.  Kuid samas arvan, et budismi ja kristluse lähedust mööndes tuleb olla teadlik ka nende erinevustest, et mitte kõike kokku segada nagu putru ja kapsaid. Budist taotleb viimaks virgumist, kristlane lunastust, ja lunastaja on Kristus.

Ma tegin 2007. aastal vitraaži Jaapanisse, ühele sealsele luteri kirikule. Kui see minult telliti, arvasin ma, et seal kirikus käivad ehk Jaapanis elavad eurooplased, aga ei, mul on isegi fotod sellest kogudusest, kõik on jaapanlased. Ja pärast mulle räägiti, et jaapanlased ei mõista kunagi hukka seda, kuidas inimene ennast otsib — ta võib olla budist, võib olla kristlane ja võib veel kuidagi otsida. Nad süvenevad ja teevad oma valiku otsimise käigus. Minu töökojas ripub isegi üks suur plakat, millel on jaapanikeelne tsitaat evangeeliumist. Üks proua, sealse luteri kiriku koguduse liige, maalis selle mulle.

Nüüd viimaks, vanaduses, olen ma hakanud tunnetama, et olen laias mõttes oikumeeniline. Ma teen abstraktseid vitraaže, teen vitraaže loodusest, teen vitraaže kirikule, teen ornamente. Ja usu mõttes ka. Näiteks ma tegin vitraažid Venemaale Tuulasse, seitsmenda päeva adventistidele. Nemad tulid kord Eestisse, nägid siin minu vitraaže ja tellisid siis kaks akent oma palveruumidesse — väga pisikesed toad. Ma tegin ühe vitraaži vanast testamendist ja teise Kristusest Ketsemani aias. Aga nemad (adventistid) ju pelgavad kunsti, neil ju põhimõtteliselt mingeid pilte ei ole. Ma küsisin, et miks te siis tellite, jumaluke? Nad vastasid vaikselt: „Me väga tahame.” Kui lihtne vastus: me väga tahame.

Või näiteks lugu meie juudi sünagoogiga. Nad asusid enne teises kohas, ühe tavalise kooli saalis. Nad ütlesid, et seal ei teki neil kuidagi tunnet, et see on püha paik. Ja siis nad soovisid, et ma teeksin neile vitraažid. Esialgu ei osanud ma midagi teha. Siis pakkusin, et teeme kümme käsku, kümme tahvlit. Aga seal olid väikesed aknad ja vitraažid sai teha väga väikesed, kusagil 70 cm. Tervet esimest käsku ei mahtunud sinna kirjutama. Ja rabi ütles: „Mis seal ikka, teeme esimese käsu esimese tähe, sellega on kõik öeldud.”  Ja nemad siis maalisid mulle need tähed — ma imestasin, et neid sai vitraažis niimoodi teha, iga täht eraldi. Ja pärast see rabi rääkis mulle, et kui nad olid vitraažid akendele pannud, hakkasid kõik tundma, et see on püha koht, kuigi oli tavaline saal, tavaline koolimaja.

Ma ütlesin meie jutuajamises juba varem, et ma ei tee kunagi selliseid töid,  mille ideoloogiaga ma nõus ei ole. Aga kümme käsku — sellega me oleme ju kõik nõus.

 

Sa rääkisid enne, et õppisid vitraažikunsti peamiselt (keskaja kohta käivatest) raamatutest. Sellise mõttega mängides: kui 12. sajandi inimesel õnnestuks näha sinu vitraaže, mis sa arvad, kas ta võiks arvata, et kunstnikuks on tema kaasaegne?

Minu jaoks on ka koopamaalid ja Vana-Egiptuse kunst nagu praegu tehtud. Inimene on tegelikult ju sama. Teine asi on see, mida ta omal ajal kätte saab. Värvilised vitraažaknad tekkisid alles kristlikes kirikutes, enne ei olnud neid mitte keegi näinud.

 

Aga keskajal on ka just sellele ajale omane vaimsus.

Jaa, ma tundsin, et keskaja vitraažid puudutavad mind ja et ka mina tahan  inimesi puudutada. 1992. aastal stažeerisin ma Prantsusmaal Lyonis, võtsin isegi kõige kuulsama kiriku(pärandi) restaureerimise töökoja tööst osa. Läksime koos abikaasaga, tema õppis meistri võtteid, mina klaasimaali. Ja kujutage ette, seal toimus 12. sajandi vitraaži restaureerimine! Vitraaž oli tervenisti laual, seal oli Kristus, aga üks käsi puudus täielikult. No oli kadunud. Ja juhataja ütles mulle, et proovi talle käsi maalida. Ma teravalt mäletan, see käsi pidi olema peaaegu elusuurune; ma maalisin selle, nad põletasid ja panid selle sinna vitraaži.

Keskaja kirikuvitraažide puhul kehtisid ka reeglid, mis arvestasid pühakoja ruumi tervikuna. Mina arvestan oma töödes sellega samuti. Kõigepealt tuleb muidugi vaadata seda, missugused on aknad, kus ja kui kõrgel nad asuvad, kui tavaline inimene tuleb kirikusse, siis kuidas ta neid näeb.  Kui inimene tuleb kirikusse, näeb ta esmalt külgaknaid: põhja pool on motiiv vanast testamendist, lõuna pool uuest testamendist. Põhja poolt tulev valgus vajab külmemaid toone. Edasi liigub ta altari poole. Altar on idas ja seetõttu ida pool enamasti ei olnudki aknaid, kuigi näiteks meil Püha Vaimu kirikus on aknad just ida pool ja lääne pool ei ole. Idapoolsed aknad tehti tavaliselt grisaille’s, see tähendab hallid, ja need olid ornamentaalsed, kuna peavad olema rahulikud. Nagu ma varem ütlesin, läbipaistev (akna)klaas leiutati alles kolmsada aastat tagasi, enne seda oli klaas matt või poolmatt. 

Kõige tähtsamad vitraažid asusid kirikutes aga alati lääne pool. Kui inimene siseneb kirikusse, ta läänepoolseid vitraaže ei näe, aga kui jumalateenistus on läbi ja ta läheb välja, näeb ta viimaks ka läänepoolset vitraaži ja see vajutab teenistusele veel nagu lõpliku pitseri. Prantsusmaal Pariisi lähedal on üks katedraal, Sainte-Chapelle. Läänepoolne vitraaž on seal suur roos ja kui ma seda vaatasin, siis oli mul tunne, et see roos hingab, et ta pulseerib — see rütm ja valgus, mida ta läänefassaadil oli endasse kogunud, mõjus just niimoodi.

Kui keskaegsetesse vitraažidesse süüvida, siis leiab sealt nii eksaltatsiooni kui ka usaldust. Need kaks on keskajal olulised ka laiemalt võttes — jumalateenistus ja kogu eluviis sulab keskajal kokku usalduses. Minu meelest võib öelda, et siin on teatud kollektiivne mõtlemine. Rahvakeeles hakati kirikutes rääkima ju väga hilja, enne seda olid jumalateenistused paljude jaoks rohkem rituaalsed. Pead teadma, millal ja kuidas midagi teha, ja kõik käib ladina keeles. Aga kui sa oled prantslane, sa ei saa aru, mida öeldakse. Toomas Paul tutvus arhiividega ja rääkis, et pärast jumalateenistust suheldi inimestega natuke ka rahvakeeles.

Ma olen lugenud, et näiteks norrakad olid ristiusu osas algul väga ettevaatlikud.  See oli neile väljastpoolt toodud ja teenistustel ei saanud nad ju samuti ühestki sõnast aru. Aga kui jumalasõnast hakati rääkima norra keeles, siis tulid norrakad kirikusse ühtäkki massiliselt. Nad tunnetasid äkki, et see jutt klapib nende ideaalide ja käitumisreeglitega, mis neil olid ka enne ristiusku.

Toomas Paul luges arhiividest ka eestlaste kohta. Me teame, et Eestisse tuli usk vallutajatega. Aga kuna eestlastel ei olnud monoteismi, hakkasid nad palju vähem ristiusule vastu kui lätlased ja leedukad, kellel oli rohkem Päikese kummardamist ja kes olid nii ka monoteismile lähemal. Eestlane hakkas rohkem vastu siis, kui tal lehm ära viidi. Aga kirikusse tulla? Nojaa, võib tulla, noh, üks jumal rohkem või vähem… Aga jumalateenistuse ajal — ja seda kirjutavad tolleaegsed preestrid — eestlased mediteerisid, vaadates oma kindaid, mille peal olid ornamendid. Kuulasid muusikat ja mediteerisid. Kusjuures mediteerisid niimoodi… (Näitab ette. Lugeja võib kujuteda, et istub kõrvuti kellegagi, kellega koos mõlemad käelabad randmest ülespoole kõverdatakse ja ette sirutatakse, võrreldes kummagi kindakirja vaheldumisi nii käeseljal kui peopesal.)

Eestlased kasutasid ju ornamendi kohta alati sõna „kiri”. „Kindakiri”, isegi praegu on see sõna veel alles. Vanasti  ei räägitud mingist ornamendist, kõik oli kiri. Ka riided, vööd, kõik oli kirjatud. Ja selle kirja sisse oli šifreeritud kosmos. Kosmiline mõistus.

 

Aga kuidas see siis käib? Võtab vanaema kätte ja koob kinnastesse kosmilise mõistuse ja ise ei tea, et koob kosmilist mõistust?

Mõned teadsid. Näiteks see kaheksanurkne täht…

Kaheksakand.

Ma tegin Kaarli kirikusse Köleri fresko kõrvale ülevale selle tähe. Muidu on aken ornamentaalne, kuna see ei tohi freskot segada. Aga üleval on see täht. Ja kui ma olin konsistooriumi koosolekul, siis komisjonis ütles keegi, et see on paganlik märk, seda ei tohi teha. Ja istuvad seal kõiksugu professorid, ja siis järsku ütleb keegi teine, et see märk on tuntud üle maailma. See on kosmose ja maa kokkusulamise sümbol.

Nii ongi, sa võid seda leida igalt poolt, ka Austraaliast. Ja kui ma kingin sulle kindad, kus on see kaheksanurkne täht peal… (näitab), näed, mul on need kampsuni peal — see tähendab, ma tahan, et sa sulaksid ühte selle Jumala loodud maailmaga.

 

Tänapäeval on moes arvata, et varem elasid rumalad inimesed ja nüüd viimaks elavad targad inimesed, sest et käes on ju 21. sajand. Tuleb välja, et me oleme varem olnud ikka natuke targemad, kui üldiselt arvame.

Jaa. Sinna kootud kirja, ornamenti on šifreeritud igasugused loodusnähtused. Näiteks romb tähendab põldu. Huvitav, et mitte ruut, vaid just romb. Seal on suhted loomadega, suhted toidusega, viljadega…

Ja näiteks elulillemuster. (Näitab mandalat raamatust „Sõna ja valguse rütmid”, kuhu on koondatud suurem pildivalik tema töödest. Koostajad Külli Reinup ja Dolores Hoffmann.) See on niisamuti levinud üle kogu maailma ja ka Eestis võis kus tahes voki pealt ühe niisuguse lille leida. On arvatud ka, et see on raku jagunemise märk. Elu sümbol. See näitab, kuidas üks rakk läheb kaheks, kolmeks, kuueks, seitsmeks ja nii edasi. Ja see on ka nagu monoteismi sümbol, see näitab, et kõik on üks.

Visuaalne informatsioon on teistsugune kui keeleline informatsioon. Elulill väljendab elu geomeetriliselt. Kui ma ütlen „elu” eesti keeles, siis kui sa oled eestlane, sa saad aru, mida ma ütlen. Kui ma ütlen „elu” mõnes teises keeles, ei pruugi sa aru saada. Aga kui see on geomeetriliselt väljendatud, siis sa saad aru sõltumata enda keelest, sa tunnetad seda. Eriti kui see sümbol esineb ka seal, kus sa elad. See kõik ei ole juhuslik. Ma arvan, et Jumal annab inimkonnale mõnikord informatsiooni. Selle kohta võib näitena tuua ka pronksivalu. Pronks koosneb erinevate, omavahel teatud proportsioonis olevate metallide sulamist. Kuidas seletada seda, et pronksi oskasid inimesed teha eri maailma osades juba ammu enne Kristust? Kust see retsept tuli?

„Elulill”.

Seetõttu olengi ma sisse võetud ka mandalatest ja teen neid ka vitraažidena. Et mandalat lugeda, ei ole vaja keelt õppida, trükikirja tunda. Ka see on oikumeenia. Nii et nagu näha, ma pean lugu väga vanadest kultuuridest, kõigis neis on olemas see, mis läheb sügavuti. Näiteks see siin on india mandala, taeva ja maa ühinemine. (Näitab.) Mõtleme natuke — taeva ja maa ühinemine… Kosmiline tunnetus, taeva ehk vaimu ja mateeria ühinemine. Meil istub see igas rakus sees. Igas kassikeses istub see sees. Ja see tunnetus on mitu tuhat aastat vana. Aga see siin on armastuse sümbol. (Näitab.) Joon läheb niimoodi sisse ja keerab välja. See läheb ka oma suunalt kosmosesse välja. Ja see siin on tasakaalu mandala. (Näitab.)

„Taeva ja maa ühinemine”.

 

(„Sõna ja valguse rütme” vaadates läheb jutt taas korraks ka ornamentide juurde.) Ornament võib olla šifreeritud, iseenesest on aga ka ornament nagu muusika. Näiteks üks proua tellis minult vitraaži oma saunale, kaks maast laeni akent. Ta palus, et ma teeksin sinna vitraaži araabia ornamendiga. Minu jaoks oli see väga huvitav ja ootamatu; arvasin, et ehk on tal mees araablane, aga ei. Kui töö juba valmis oli ja ma küsisin, miks ta just araabia ornamenti soovis, vastas ta, et saunas tekivad tal sellised vibratsioonid. Et see ornament ei lükka, ei häälesta teda mingile konkreetsele mõttele, vaid sellisele viibimisele. Eesti keeles on väga hea sõna „viibimine”, minu arvates vene keeles seda ei olegi. Huvitav, et saun millegipärast häälestab sellele.

„Armastuse mandala”.

„Tasakaalu mandala”.

 

Kui ma rääkisin, et keskajal peeti tellijat kaasautoriks, siis see lugu sobib siia väga hea näitena.

 

Sa oled oma töödes kujutanud paljusid piiblimotiive. Millised piiblimotiivid sulle endale kõige südamelähedasemad on?

Kõige tähtsam — selle ma tegin möödunud aastal isegi Jaani kirikusse; ise pakkusin välja — on Kristus jüngrite jalgu pesemas. See on kõige tähtsam, sest Kristus ütleb: „Armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud.” See tekst on mul seal värviliste tähtedega kirjutatud. Üks asi on see, kui inimene loeb teksti paberi pealt, ja teine asi see, kui see tekst on värviline, särab ja läheb läbi silmade koos valgusega ajusse.

Mulle on eriliselt tähtis ka Kristuse tähendamissõna „Eraldage nisu sõkaldest”. Seda me peame tegema isegi iga sekund. Kas ma lähen üle tänava? Kas ma lähen vasakule või paremale? Kas ma teen seda või ei tee? Seda tähendamissõna kasutan ma isiklikus elus kogu aeg.

(Vaatame raamatut edasi ja ma uurin Kristuse kujutamise kohta.) Kristuse kujutamine on muidugi suur probleem. Alustades ajaloo tundmisest — peab teadma sedagi, kuidas inimesed tol ajal riides käisid. Aga nägu… (näitab taas pilti raamatust „Sõna ja valguse rütmid”); ma nägin unes ükskord Kristust. See on tehtud selle unenäo järgi.

Kristus palves. Fragment aknast seitsmenda päeva adventistide seminaariumis Tuulas Venemaal (1990).
Dolores on siin kujutanud Kristust, lähtudes oma unenäost.

 

Lugesin kord, et umbes kolmkümmend aastat tagasi kutsuti rahvusvaheliselt kokku ekstrasensid, kellel paluti vaadata igasuguseid kunstiteoseid, millel oli kujutatud Kristust, et nad keskenduksid ja ütleksid, milline neist on Kristuse näole kõige lähedasem. Lihtsalt väliselt. Nad vaatasid, ja kuigi igaüks neist keskendus eraldi, jõudsid nad ühise arusaamani. Ütlesid, et on kaks näotüüpi, mis on kõige lähemal. Esimene oli Andrei Rubljovi teos. Ikoon. Ja teine oli väga ootamatu — Dürer.

 

Sa oled ka inglite teemat lähemalt uurinud. Mida inglite sfäär endast kujutab?

Ma arvan, et õhk on neid täis. Piibliski on öeldud, et ühe inimese kohta on kümme tuhat inglit. Dogmaatikud ütlevad, et inimesel on kaks inglit, üks on ees, teine taga. Üks veab, teine kaitseb. Muidugi, kui sellest nõnda rääkida, siis on see müstika, aga no kuidas siis… Kui me ei tunnista, et on olemas nähtamatu maailm, siis ei saa me üldse kasutada sõna „Jumal”. Nähtamatu maailm on olemas ja puudutab meid.

 

Küsin edasi hoopis vaesuse kohta. Mis on vaesus? Sa oled seda kogenud, kas vaesus teeb inimesele head või halba?

Noh, on olemas materiaalne vaesus ja on olemas vaimne. (Naerab.) Oma abikaasaga, kes nüüd on kahjuks surnud, hakkasin nõukaajal tegema minivitraaže just seetõttu, et kuna ma olen tohutus vaesuses kasvanud, ei viska ma mitte midagi minema. Ka klaasikildu mitte — neid saab kasutada minivitraažides. Müüa neid nõukaajal ei saanud, aga mõne tuttava juurde need siiski jõudsid. Nüüdki müüme neid ainult oma töökojas (Domini Canes — Toim). Tööd, mis meil seal välja on pandud, kogu aeg vahetuvad.

 

Siin raamatus on pildid ka sinu vitraažidest, mille sa tegid kolme aasta jooksul grusiinide tellimusel mitmele avalikule hoonele Batumis. Räägi sellest tööst veidi lähemalt. Olen kuulnud, et sellel oli ka vahva eellugu. Mart Laar ja Mihheil Saakašvili, kes oli siis veel Gruusia president, jalutasid Tallinna vanalinnas ja läksid Katariina käigus mööda teie galeriist. Saakašvili nägi aknal olevaid töid, sattus vaimustusse ja ütles umbes nii: „Neid vitraaže ma tahan.” Kas oligi niimoodi?

Jah, nii oligi; Saakašvili on selle Batumi tellimuse taga. See oli väga suur töö, mitme hoone peale kokku 370 ruutmeetrit. Kui me siit raamatust neid pilte vaatame, siis ei anna need kahjuks kätte seda efekti, mis on kohapeal. Kuna valge on vitraažis kõige intensiivsem, siis reaalselt mõjub see vitraaž teistmoodi.

Me olime Külliga koos ka vastuvõtul Saakašvili juures ja meile ta väga meeldis. Tal on väga tähelepanelik pilk. Tunned, et ta vaatab ja kuulab sind.

 

Külli Reinup (K. R.): Kinkisime talle Pärdi plaadi ja ta ütles, et on väga palju Pärti kuulanud ja kuulab isegi Eesti Klassikaraadiot.

 

Kas Eestis see tellimus ja töö ka kajastust leidis? Grusiinid hoolivad Eestist ju lausa eriliselt ja kui Batumi linna tehakse tellimusel 370 ruutmeetrit vitraaže, siis see on ju ka (kultuuri)poliitiliselt märkimisväärne.

Minu teada seda meie ajakirjanduses keegi ei märganud. Nagu ma juba ka varem ütlesin, ma olen terve oma loomingulise elu aja olnud kaugel kunstiteadlastest. Nüüd mõnikord,  just viimastel aastatel on mõni ajakirjanik huvi tundnud.

 

See-eest on Dolores Hoffmannist kaks portreefilmi („Aaria”, 1992, režissöör Dorian Supin,  ja „Jagatud valgus”, 2018, režissöör Kullar Viimne). Ja sinu töid tuntakse ka laias maailmas.

Ei, seda nüüd küll mitte. Mul pole mingit laia tuntust.

 

Siiski, sinu pannoo „Pilvede pealt” (1993) võitis rahvusvahelisel näitusel Prantsusmaal grand prix’. Ja nagu ennegi jutuks oli, sa oled teinud vitraaže ka üheksale pühakojale välismaal. Kuidas siis nii? Kuidagi nad su ju üles leidsid. Kuidas?

Kõik need tellimused välismaale on tulnud täiesti juhuslikult. Ainult see Batumisse tehtud töö tuli Saakašviliga ja ses mõttes „ülevalt poolt”; kõik teised on tulnud „altpoolt”. Pole olnud mingit reklaami, ülemuste tellimusi või kunstiteadlaste kirjutisi… Külli on ainuke inimene, kes paneb mu töid sellele lehele… kuidas seda nimetatigi?

 

K. R.: Kodulehele.

 

Aga äkki siis see „altpoolt” tulemine ongi võti? Et just „altpoolt” saavadki tellimused (eelkõige) tulla? Kui tellimused tuleks ja leviks ülemuste kaudu, äkki siis ei leviks õigesti?

Jah, see on võimalik.

 

Kuidas Domini Canesil praegu läheb?

Me püsime; järgmine aasta saab kolmkümmend aastat täis. Äsja tegime Oleviste kiriku kabelisse neli akent. Ja nüüd Jaani kirikusse… Kunstnik elab ju oma suletud maailmas, kunstnikud ei ole ühiskondlikud inimesed. Elan sellega, mis momendil on.

 

(Ajan raamatust „Sõna ja valguse rütmid” sõrmega veel järge ja küsin ühe ja teise vitraaži kohta. Ühe abstraktse kompositsiooni juures pärin Doloreselt): Aga kui sa tegid näiteks selle kompositsiooni, millest sa siis lähtusid, kuidas sa seda tegid?

Ma ei tea, minu meelest on see lend. Sellest vitraažist on mul ka üks versioon mis, ripub köögis, pärast võib minna vaatama. Ma tegin selle kakskümmend aastat tagasi ja kui ma lähen kööki, siis mõnikord ma järsku tunnen, et ta puudutab mind. Mitte iga kord, vahel ta ei tee väljagi. Abstraktse kompositsiooni tegemine on improviseerimine. Kuidas ma tegin? No küsi Mozarti käest, kuidas ta tegi. See on puhas muusika.

Abstraktne kompositsioon „Lend”.

 

On sulle oma vitraažidest mõni ka kuidagi eriliselt kallis?

Mulle on nad kõik olulised. Kui ma saan mingi tellimuse, siis ma ütlen selle kohta, et nüüd ma olen rase. Esialgu ei tunne ma midagi. Kui naine jääb rasedaks, siis alguses ta ei tunne midagi. Siis hakkab võib-olla oksendama, siis tulevad uued etapid… ja siis lõpuks sünnitab lapsukese. Kusjuures, see lapsukene ei ole kunagi täpselt selline, nagu ta on endale ette kujutanud.

Näiteks, kui ma joonistan kavandi, pean ma joonistama selle niimoodi, et ma näen, et see joon, mille ma tõmban, ei ole pliiatsijoon. Kustutuskumme kulub mul kavandite juures rohkem kui pliiatseid. Ja siis ta hakkab kujunema, ja siis peab ootama… Ideed võivad tulla kus tahes, tänaval või vannis või söögi ajal… Sa oled nagu rase. Kui oled rase, siis sul kogu organism töötab selles liinis. Ja aju töötab ja see on selline tohutu õnn. Kui ma teen kavandit, siis mul isegi vererõhk langeb, see mõjub isegi tervisele hästi.

 

Ühes raadiosaates („Keskpäevatund Püha Vaimu kirikus”, eetris 14. IX 2002 — Toim) tõid sa välja, et hoolimata sellest, kui raske on aeg, mil elatakse, on inimkond alati kunsti tähtsaks pidanud. Aga praegu on nii, et elame küll head elu, aga kunst ei ole enam tähtis. Mis sa arvad, miks see nii on?

Jah, see on kurb. Kui tekkis internet, hakkas kunst üha enam taanduma. Ja ta aina taganeb, taganeb… Näiteks maalikunsti peaaegu üldse enam ei eksisteeri.  (Näitab sõrmega Külli sülearvutile.) Vajadus on rahuldatud. See on üks ohtlik asi.

Internet ja televisioon, see on ju tegelikult kino. Kui Chagall ja Picasso elasid, oli maalikunst veel tähtis; ja maal, see on ikkagi selline stabiilne asi. Aga nüüd on ekraan, mis vibreerib. See ekraani vibratsioon haarab sinust kinni, see erutab rohkem ja võrgutab kergemini. Ja siis sa hakkad palju kergemini ka ise mingisugusest tühjast asjast kinni — et vaata, kui ilus diktor seal on, ja nii edasi… Tänapäeval on palju lihtsam minna kuhugi kaameraga, filmida ja leida huvitavad rakursse. See annab rahulduse palju kergemini ja väikese vaevaga. Kui tulid internet ja arvutid, hakkasid inimesed ju ka kohe palju vähem raamatuid lugema. Mina istusin ja lugesin hommikust õhtuni.

 

Lõpetuseks vahetan veel kord teemat ja küsin, kuidas sa üldjoontes tänapäevale vaatad.

Ma arvan, et inimkond on ikkagi kõvasti arenenud. Kas või nii lihtne näide nagu Euroopa Liit. No mõtelge, viissada aastat tagasi kõik sõdisid kõigiga. Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi, Soome… kõik aina sõdisid. Ka möödunud sajand oma sõdadega oli lihtsalt jube. Nüüd on Euroopa Liit. Ja pisikene Eesti on täisväärtuslik, õigustega liidu liige. Kuidas see võimalik on? See on ime. Teiseks, kõik need rahvusvahelised terviseorganisatsioonid — praegu saadetakse Afganistani toitu ja ravimeid… Empaatia on Jumala poolt antud ja istub inimkonnal sees, vaatamata sellele, mis maailmas toimub.

Teise maailmasõja järel muutus suhtumine sõjasse tõsisemaks. Hea on ka see, et sakslased võtsid ikkagi mõistuse pähe. Patukahetsus toimus. Aga Venemaal ei ole patukahetsust toimunud. Vaat seda ma kardan.

 

Tänan vestluse eest.

Mina tänan ka.

(Vestlusesse sekkub Dolorese kass, kes hüppab meie juurde ja saab Doloreselt pai.) Näed, kassikene tuli võrgutama meid.

 

Mis kassikese nimi on?

Nessi. Näete, tal on nägu niivõrd (mustavalge-) kirju, et ei saa aru, mis nägu see on. Nessi on selline tundmatu objekt. (Nessi võrgutab meid oskuslikult ja saab pai ka küsijalt. Mina saan veel vitraaže ja pilte vaadata ja Doloreselt õunu koju kaasa. Lähen koju ja mõtlen sõnale „loomulik”.)

 

 

Vestelnud DONALD TOMBERG