VASTAB MARGUS ALVER

Margus Alver mais 2021.
Harri Rospu foto

Kus on sinu juured? Palun räägi oma kasvamise ja kujunemise ajast.

Olen sündinud Tallinnas. Lapsepõlve veetsin kiirabihaigla, nüüdse Põhja-Eesti Regionaalhaigla lähedal. Mõlemad vanemad töötasid seal. Me elasime ühiselamus, kaks tuba ja ühisköök. Käisin Mustamäel ka koolis. Vanemad on pärit Tartust, aga töö tõi nad Tallinna. Kui Toomas Sulling lõi südamekeskuse, siis oli mu isa üks esimesi kirurge, kes sinna tööle läks. Tookord tehti haiglas 24-tunniseid ja mõnikord isegi 36-tunniseid valveid. Kui mõlemad vanemad olid valves, siis käisin pärast lasteaeda päris tihti haiglas. Ema töötas opitoas, kasvasin üles sealses piirituselõhnas, ümberringi õdede rohelised vormid. Väga meeldis õdedega suhelda ja nad tegelesid minuga hea meelega. Mäletan, kuidas opituba puhastati, isegi minul lasti vahel üht-teist teha. Kui praegu on vaja arsti juurde minna, haigla polikliinikusse, siis mulle väga meeldib see haiglalõhn ja ma tunnen end seal hästi, olen turvalises kohas.

Käisin juba lapsena ema ja isaga hästi palju teatris. Üks mälestus on sellest, kui olin kolmeaastane ja läksin emaga Noorsooteatrisse — „Lumivalgeke” vist pidi olema, aga etendus jäi ära, sest Brežnev oli sel päeval surnud. Palju lapsepõlvemälestusi on Tartust vanavanemate juurest. Käisin väikese lapsena 1980. aastate Vanemuises; mulle meeldis suurte inimeste tükke vaadata. Lastelavastus „Pusapratipundara printsi kingitus”1 ning täiskasvanutele mõeldud „Maja pilvedel”2 ja „R.U.R.”3 on väga eredalt meeles. Alguses käisin koos vanavanematega, aga nad ei tahtnud nii palju käia, nagu mina soovisin, nii et õige varakult läksin juba üksi. Ja muidugi on meeles palju 1980. ja 1990. aastate Eesti Draamateatri lavastusi. Lapsena õnnestus mul veel laval näha Rein Arenit ja Heino Mandrit. Väiksena ei saanud kõigest muidugi aru, aga fluidum on meeles.

„Lammas all paremas nurgas”. Ahven — Tõnu Kark ja Tom — Margus Alver. Režissöör Lembit Ulfsak. Tallinnfilm, 1992.
Foto Mati Seppingu kogust

 

Kas vanemad ei lootnud, et sa valid meditsiini raja?

Mõnikord oli isaga sellest juttu, vanuses 13–14, aga üldiselt ei. Tegelesin algusest peale muude asjadega, keeltega, teatriga, lugemisega, mind ei huvitanud reaalained üldse ja ei olnud ka mingisugust huvi meditsiini vastu. Mingil ajal küll kahetsesin seda. Teisel-kolmandal ülikooliaastal oli raske kõhkluste periood — ei teadnud, mida oskan ja mida tahan ja kas õpin üldse õiget asja ja kas minust üldse midagi tuleb… Siis korraks mõtlesin, et kui alustaks õige otsast peale ja õpiks arstiks. Aga millegipärast ma ei teinud seda, otsustasin, et lõpetan selle ära, mida parajasti teen, ja hiljem ma enam sellele ei mõelnud. Mul ei ole piisavalt käelist osavust; arst peab oskama oma kätega tööd teha, minust ei oleks selles mõttes tulnud ilmselt kuigi hea arst. Ja parem siis üldse mitte arst olla. Ma pean arstidest väga lugu ja pean arsti elukutset kõige vastutusrikkamaks üldse. 19-aastaselt tekkis mul tõsine nägemisprobleem, millele otsisin kaua lahendust. Olen tohutult tänu võlgu silmaarst Mari Levinile, kes 1998. aastal mulle diagnoosi pani ja mind opereeris. Seevastu lapsena oli haigla mulle nii loomulik keskkond, käis endastmõistetavalt elu juurde, et mis see siis ikka ära ei ole, kirurgid ja õed ja… (Naerab.) Lapsena isegi mõtlesin, et miks ei võiks minu vanemad teatris töötada või olla teatrikriitikud või midagi sellist. Teistel lastel töötasid vanemad kontoris, mõnel oli kodus kirjutusmasin(!), laual kopeerpaberid ja auguraud — mul oli nii igav, minu vanemate töökohas selliseid põnevaid asju polnud. (Naerab.)

 

Praegu töötad sa juristina. Kuidas juurani jõudsid?

Juura on mu teine kõrgharidus. Alguses õppisin Prantsusmaal Université Paris-IVs kaks aastat klassikalist filoloogiat, siis läksin tõlkijate ja tõlkide kooli (École supérieure d’interprètes et de traducteurs), kuhu said sisseastumiseksamitega pürgida need, kes olid juba lõpetanud kaks kursust mis tahes erialal. Selle lõpetasin magistrikraadiga. Õppisin kirjalikku tõlget inglise ja vene keelest prantsuse keelde. Tundsin kahekümnendates eluaastates nagu alaväärsuskompleksi, et mul ei ole „päris” eriala, mida saab ainult ülikoolis õppides, mingit sellist pädevust nagu arstil või juristil. Ainult keeled… Lõpetasin siis töö kõrvalt ka õigusteaduskonna. Tagantjärele ei saa aru, kuidas ma hakkama sain, see oli päris suur tamp. Praegu võib-olla ei jaksakski.

Juura kasutab keelt väga palju. Pead ennast täpselt väljendama, leidma õige termini või väljenduse. See mind juuras paeluski ja paelub siiani. Juriidiliste tekstide koostamine sarnaneb ka pisut tõlkimisega: sulle on sisu, eesmärk, teksti mõte ette antud ja sa pead leidma sellele konkreetse vormi.

 

Mõnel inimesel on absoluutne muusikaline kuulmine, sind on õnnistatud keeleandega.

Ma ei tea, kas see on keeleanne. Anne on näitlejal, muusikul, kunstnikul, heliloojal, luuletajal. Keeled nõuavad lihtsalt täpsust, aega ja tööd. Ma ei loe õppides tunde, ei hoia energiat kokku. Keeled lihtsalt meeldivad mulle oma praktilises ilmingus. Mul on üks väga hea poola sõber Paweł, kes on maalt pärit, kasutab palju idiomaatilisi väljendeid, tema keel on hästi rikas ja mõnusalt vanamoodne — näiteks kui eesti keeles öeldakse, et asi on selge nagu seebivesi, siis poola keeles öeldakse, et asi on lihtne nagu kaks seent boršis (jak dwa grzyby w barszczu). Kui Eestis koorib keegi ennast porgandpaljaks, siis poola keeles kooritakse ennast paljaks nagu puljongi keetmiseks (rozebrać się jak do rosołu) — ju on võrdlusena silmas peetud näiteks kana, mis enne puljongi valmistamist paljaks kitkutakse. See on lõbus, samas hästi konkreetne. Tolle sõbraga on meil kokku saades ja midagi ühist ette võttes alati lõbu laialt — meid võib Poolas naerma ajada silt, poes või piimasaalis (neid Poolas veel on!) kuuldud repliik, teadaanded raudteejaamas. Keel annab ligipääsu teise maailma, teisele elutunnetusele. Reisides pole siis nii, et pilt on, aga häält ei ole. Keel peab olema selge oma autentsuses, suulisuses.

 

Prantsuse keelt oled teadlikult õppinud tõlkija aspektist, oled selles keeles lõpetanud ülikooli juristina…

…ja see (muu eriala kaudu, keelt vahendina kasutades) on muide kõige kasulikum õppimine.

 

See on olnud su töö- ja argielukeel ligi 25 aastat, oled sellest tõlkinud kümmekond näidendit. Kas see on saanud sama lähedaseks nagu emakeel?

Ma tõesti räägin prantsuse keelt… väga hea meelega. Tõlkijate koolis õppisin prantsuse keelde tõlkimist ja õppejõud ei teadnud, et ma ei ole prantslane. Pärast lõpetamist ütlesin osale neist. (Naerab.) Selles mõttes küll, jah, on see mulle väga lähedane. Kui ma teatris mängin prantsuse keeles, siis mul on parem diktsioon, vähem probleeme artikulatsiooniga, ja ma olengi mänginud peaaegu ainult prantsuse keeles. Vahel harva juhtub, et otsin mingit väljendit või ei saa sõnamängust aru, ei tea mingit luuletust, millele viidatakse, aga eesti keeles võib ju samamoodi juhtuda.

 

Kas välismaale õppima läksidki igatsusest autentse keelekogemuse järele?

Absoluutselt. Kahetsen, et juba keskkoolis ei läinud, aga siis ei julgenud. Praegu on Euroopas nii palju tasuta õppimise võimalusi, et kui keegi mõtleb keele õppimisele, siis ma julgustaksin väga, et mine kas või aastaks-kaheks välismaale. See on hindamatu väärtusega. Praegu on internet, saad kõike kohe kontrollida, raadio, telekas, aga näiteks poola keelt õppisin omal ajal nii, et 1995. aastal sain 16-aastasena suvekursusele Poolas, ostsin kolmeköitelise poola keele sõnaraamatu, mida kogu aeg lappasin, kuidas mõnda sõna käänatakse või mis soost see on jne. Mida rohkem töötad ja õpid ja mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, et ikka tead vähe. Sa ei jõua kunagi keele põhjani. Tegelikult ka emakeeles, kuigi seal on lihtsam. Suvekursustel Toruńis oli väga lahke õppejõud Edmund Oberlan, kes koos oma tütre Agnieszkaga hankis mulle 1996. aastal tasuta piletid ja öömaja, et saaksin tulla teatrifestivalile „Kontakt”, mis oli tollal minu suur soov. Ainuke tingimus oli, et pean Toruńi ülikooli teatriteaduse üliõpilastele poola keeles loengu Eesti teatrist ja kirjutan festivalist poola keeles kaks artiklit ülikooli ajakirja Głos Uczelni ja kirjandusajakirja Przegląd Artystyczno-Literacki. Just sellel aastal sai Tallinna Linnateater „Pianoolaga” festivalil teise auhinna. Sellised mälestused jäävad kogu eluks ja sellised suure hingega, omakasupüüdmatud inimesed on oma maa parimad saadikud.

 

Kas oled arvet pidanud, mitu tõlget oled teinud ja mitmest keelest?

Lavale on jõudnud 23 näidendit, raamatuid ilmunud seitse. Tõlkeid on kokku vist 35. Osa olen teinud niisama sahtlisse või teatri tellimusel, aga neid pole lavastatud. Üheksast keelest. Siiamaani. Need on prantsuse, poola, katalaani, hispaania, tšehhi, vene, itaalia, heebrea, inglise. Seni pole ette juhtunud tõlkeid saksa keelest ja slovaki keelest ega lõunaslaavi keeltest. Kahele Lauri Kaldoja muusikalisele kujundusele (Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris) olen suure naudinguga tõlkinud laulusõnu inglise keelest poola ja saksa keelde. Paar Eesti Draamateatri lavastuse „Katsed elu kallal” stseeni tõlkisin poola ja vene keelde.

 

Mis on varem motiveerinud ja motiveerib sind praegu uut keelt õppima?

Praegu võib-olla uut keelt nullist õppima ei motiveerigi miski; olen 42-aastane ja enam ei tahaks puhkuse ajal sõita kuhugi keelekursustele. Tahaks elus midagi muud teha ja eelkõige hoida taset nendes keeltes, mida juba oskan. Aga varem on ikka motiveerinud keele kõla, ilu, omapära. Et saad riigis, kus seda keelt kõneldakse, aru, mida inimesed sinu ümber räägivad, saad teatris käia, ajalehti lugeda, raadiot kuulata. Näiteks poola keel — tahtsin mõista Poola filme, saada natukenegi osa sealsest igapäevaelust. Pildid, lõhnad, tooted… Näiteks kuidas öeldakse poola keeles „võileivakotid”. Poolas mindi varem tööle hästi vara hommikul, tehasesse kella kuueks, kontorisse kella seitsmeks. Kell 10–11 läks töötajatel kõht tühjaks, nad tegid vaheaja ja sõid n-ö teist korda hommikust (drugie śniadanie), võtsid välja kodus paberisse pakitud võileivad. Selle paberi nimi oli hommikusöögipaber (papier śniadaniowy). Lõunat (obiad) söödi, kui oldi töölt koju jõudnud. Hiljem nihkus tööpäeva algus tunduvalt hilisemaks, iseäranis rahvusvahelistes kontorites, ja müügile tulid mugavad suletavad kilekotid. Neid kilekotte hakati siiski nimetama hommikusöögikottideks (woreczki śniadaniowe). Sellised asjad. See ei ole isegi mitte tingimata vaimne keskkond, vaid see, kuidas elulaad, elu pisiasjad ja kombed keelde tungivad ja jäävad. Hästi huvitav! Minu jaoks palju huvitavam kui tohutult abstraktne kirjandus-, teatri- või üldkeeleteadus.

Heebrea keelega on samamoodi. Mõni lapsena kuuldud laul Eurovisioonil, mingid kõnekatked, tähed…

 

Kas mõne keele omandamise taga on mõni lugu või inimene, kelle pärast oled seda teinud?

Kui vana ma võisin olla, kui Vanemuises oli lavastus „Magamistoad”4? 10-aastane? Näidend tuli Eestis lavale enne kui Soomes, oli väga julge, rääkis 1968. aasta Praha kevadest; Dubček oli Aivar Tommingas, Brežnev oli Lembit Eelmäe, abikaasasid mängisid Raine Loo ja Herta Elviste. Mulle tohutult meeldis. Lapsena ma ju ei teadnud seda ajalugu, aga lavastuses oli kõik nii hästi välja toodud, et mulle jäi see meelde. Pariisis ülikoolis õppides läksin 1997. aastal tšehhi keele ringi, mõni aasta hiljem Prahasse edasijõudnute kursustele. Ja esimest korda Prahas käies meenus mulle selgesti Vanemuise lavastus — siin see kõik toimuski… Selline seos on näiteks teatriga.

Heebrea keelt õppisin algul Pariisi ülikoolis lisaerialana, nullindate alguses Haifa suveülikoolis, hiljem mitu korda väga intensiivselt Tel Avivis erakoolis. Väga palju andis see, et mul oli mitu aastat heebreakeelne elukaaslane, kellega me suhtlesime ainult heebrea keeles. Käisime 2012. aastal koos Indias. Indiasse sõidab pärast ajateenistust palju noori iisraellasi. Indialanna, kes meid india roogi valmistama õpetas, teadis kõigi juurviljade nimetusi heebrea keeles. See on ehk üks kord, kui õppisin muu hulgas kellegi pärast, õieti keel tuli temaga suheldes, rääkides. Muidu olen õppinud ikka enda pärast ja just selle huvi pärast, et rääkida. Ma ei kuulu nende hulka, kes loevad, aga ei räägi. Minu meelest ei saa tõlkida, iseäranis teatrile, keelest, mida sa ei räägi, mille keskkonnas sa pole kunagi viibinud. Keel on ennekõike suhtlemisvahend, enne kui selles hakatakse kirjandust, sealhulgas näitekirjandust looma. Sõnadel ja väljenditel on lisaks tähendusele emotsionaalne laeng ja seda ei oskaks mina üksi ja kaugelt kuidagi ära arvata. Lisaks on siis, kui sa pole selles keeles ise suhelnud, raske ära tunda, kus lõpeb üld- või tavakeel, sealhulgas näiteks harjumuspärased fraseologismid, ja algab kirjaniku enda isikupärane keelekasutus. Üks Iisraeli sõber ütleb mulle, et ta teab, kuidas ma heebrea keelt meelde jätan — tema arvates ma teen igast väljendist teatristseeni. Õppisin tõepoolest väga palju Tel Avivi pimedates teatrisaalides istudes märkmikusse uusi sõnu ja väljendeid üles märkides ja pärast kontrollides.

 

Kas mõni keel on ka n-ö kaugem?

Inglise keel. Õppisin koolis inglise keele eriklassis, käisin üliõpilasena just nimelt keeleoskuse lihvimiseks suviti Londonis küll vabatahtlikuks, küll praktikal. Kasutan seda keelt väga palju, töötan suurel määral inglise keeles, aga tunnetuslikult ei ole kunagi kogenud suurt lähedust. Inglise keel on minu meelest üliraske. Prantsusmaal öeldakse, et see on keel, mida on väga lihtne halvasti rääkida. Paljud inimesed saavad oma lihtsamad jutud aetud, aga tase võib olla üsna madal. Ja kui sa ka valesti räägid, siis see pole nii häiriv. Näiteks heebrea keel on raske sellepärast, et seal on nii palju tasandeid. On kõne- ja kirjakeel, mida kõik valdavad, aga kui tahad tõlkida näiteks Tseruja Šalevi romaane, siis tal on väga haruldasi sõnu ja keerulist süntaksit. Amos Oz on öelnud, et iga Iisraeli kirjanik konkureerib kirjutades kogu aeg heebrea keele eelmiste armukestega, aastasadade- ja -tuhandetetaguste poeetide ja prohvetitega. Ja tõlkijana pead samamoodi teadma kogu seda tausta, kõiki neid arheoloogilisi kihte, piibli tsitaate, sõna päritolu, ajaloolist kaalu ja emotsionaalset laengut jpm. See on võimas, aga tõesti raske, jah.

Eugène Ionesco „Õppetund” („La Leçon”) teatris ETCetera novembris 2019. Lavastaja ja kunstnik Alexandre Diaconu. Õpetaja— Margus Alver ja Marie — Nathalie da Costa Maya.

 

Polegi vist õige küsida, kellena sa end identifitseerid — identiteet on tänapäeval tihti nii mitmetine.

Ma ei ole selle peale väga mõelnud. Toon kaks näidet. Iisraeli Kameri teatri lavastuse „Oh jumal”5 Ingli osatäitja Sara von Schwarze vanemad on sakslased ja ta on sündinud Münchenis. Nad said täiskasvanuna teada, et nende endi vanemad olid olnud natsid, ja said sellest niisuguse šoki, et pöördusid juudi usku ja isa viis pere Iisraeli. Nad elasid Jeruusalemmas ortodokssete juutide linnaosas. Saral oli ortodoksses koolis väga raske — sakslane, nimi von Schwarze —, aga ta kasvas seal üles, heebrea keel on keel, mida ta kõige paremini oskab, temast sai Iisraeli näitleja, lavastaja ja tõlkija (ta on näiteks tõlkinud ja Kameri teatris lavastanud Ferdinand von Schirachi „Terrori”). Küsisin, kus on ta juured, kas ta on sakslanna, juuditar, iisraellanna. Ta ütles, et ei tohi kuuluvust (šajahút) piiritleda, ei tohigi kusagile kuuluda. Me oleme seal, kus me oleme, tegutseme seal kogukonnas, kus tegutseme. Ma arvan, et kui temasuguseid inimesi oleks rohkem, siis oleks palju vähem sõdu. Teine näide on üks sõber, kelle isa on Liibanonist pärit ja ema inglanna. Mis on tema ethnicity? Ta eesnimi on Hamza, puhas araabia nimi. Rääkisime päritolust ja ta ütles, et vaata mind: käinud inglise internaatkoolis, lõpetanud Oxfordi ülikooli — kuhu ma siis kuulun? Sa kasvad üles keskkonnas, kuhu sind pannakse, ja see, mis su ümber on, kujundabki sind. Arvan, et neil on õigus. Identiteet on niivõrd tinglik. Inimesed ju liiguvad. Just sellest identiteedi tinglikkusest on ka Liibanonist pärit prantsuse näitekirjaniku ja lavastaja Wajdi Mouawadi viimane näidend „Kõik nad on linnud” („Tous des oiseaux”). Kindlasti tuleb kõrgendatud huvi Iisraeli ja heebrea keele vastu minu päritolust. Ma ei kujutaks ette, kuidas oleks olla ilma heebrea keelt oskamata. Ilma heebrea keele oskuseta oleks ka teistest keeltest tõlkides äärmiselt raske süveneda judaismi, riitustesse ja usuasjadesse, õieti ei tekikski ligipääsu. Keel seobki mind Iisraeliga kõige rohkem — see, et ma saan seal inimestega vabalt rääkida, et ma ei jää võõraks. Mulle on väga oluline ka poola keel. Hakkasin Poolas käima, kui olin kuusteist, olen igal aastal käinud. Mul on seal palju sõpru ja üks neist, toosama Paweł, on väga lähedane; saime tuttavaks 2005. Või kuidas üldse oleks, kui ei oskaks prantsuse keelt, või tšehhi keelt… Elu oleks palju värvivaesem.

„Õppetund” („La Leçon”) teatris ETCetera Brüsselis novembris 2019. Lavastaja ja kunstnik Alexandre Diaconu. Õpilane — Zenaïde Godefroy ja Õpetaja — Margus Alver.
Janet Middletoni fotod

 

Marek Tamm on kirjutanud: „Meil on saja aasta jooksul välja kujunenud väga oluline tõlkija-õpetlase haritlastüüp, mida kohtab vähestes kultuurides. Pean silmas mitmekülgseid õpetlasi, kes märkimisväärse osa oma andest ja ajast suunavad tõlkimise (sh tõlgete toimetamise ja järelsõnastamise) teenistusse.”6 See iseloomustab hästi ka sind, tutvustad alati erakordselt põhjalikult näidendi tausta ja avad nimed, viited, sõnade mitmetähenduslikkuse jm.

Õpetlane pole ma kindlasti mitte, olen väga praktiline. Arvan, et tõlkimine on sama praktiline tegevus kui näitlemine. Et hästi tõlkida, ei pea aru saama mitte ainult sõnadest ja nende emotsionaalsest värvingust, vaid ka kultuurist. Näiteks piibli ja juudi usu viited „Lehman Brothersis”7 on äärmiselt olulised. Ja kui oled selle töö juba ära teinud, siis annad selle ka edasi.

 

Palun räägi „Lehman Brothersi” tõlkimisest lähemalt.

Nägin kõigepealt lavastust Saksamaal Hannoveris, siis Brüsselis, Milanos ja Londonis. Viies oli Soome lavastus koroonaajal internetiülekandena, kui Eestis lavastusprotsess juba käis. Kohe küsisin teatrist saksakeelse teksti ja teadsin, et tahaksin seda tõlkida; see oli midagi nii huvitavat ja enneolematut. Siis hankisin itaaliakeelse algteksti, millest tõlkida. Pakkusin Eesti Draamateatrile välja ja Hendrik Toompere jr võttis suure huviga vastu. Väljatoomine hakkas autori­õiguste tõttu natuke venima, aga oligi hea, mul oli aega vaja, et mõista, kuidas seda vabavärssi (või rütmilist proosat?) üldse tõlkida. Kas keelt arhaiseerida või mitte, kuidas kõiki erialatermineid lahti muukida: puuvillakasvatus, tekstiili- ja autotööstus, rahandus, börs, juudi usk. Lugesin vanu ajalehti, näiteks kuidas vanasti tankla või tualettruumi kohta öeldi (tuli välja, et need sõnad olid juba enne Teist maailmasõda Eestis kasutusel). Tähtis oli leida rütm, et tekst oleks kõneldav, mitte liiga literatuurne, aga samas poeetiline. Mind aitasid TTÜ õppejõud, LHVst Nelli Janson jpt. Aškenazi juudi häälduse asjus konsulteerisin oma kunagise õppejõu, 1937. aastal Viinis sündinud, väikese lapsena vanematega Austriast Šveitsi ja sealt Prantsusmaale põgenenud ja Prantsusmaal saksa keele õppejõuna töötanud juuditari Sylvie Spectori uskliku onupoja Charles’iga, kellele lapsena kodust ja sünagoogist saksa aškenazi hääldus külge jäi. Julgen eeldada, et vendade Lehmanite heebrea keele hääldus, mida nad Ameerikaski edasi kasutasid, võis kõige rohkem sarnaneda just selle hääldusega. Inimesi, kes seda hääldust valdavad, jääb järjest vähemaks. Kui ma seda hääldust Eesti Draamateatri lavalt „Lehman Brothersis” kuulen, on see aegade side ja see autentsus väga liigutav. See on justkui austusavaldus kõigile neile juutidele, nüüdseks kadunud jidišikeelse tsivilisatsiooni kandjatele, kel ei õnnestunud aegsasti Ameerikasse sõita nagu vendadel Lehmanitel. Tõlge pidi palju peas küpsema, tegin sellest 12–13 varianti, viimased olid kõige raskemad. Esitasin ka autorile mõniteist küsimust. Tõlkisin kokku kolm aastat. Lavale tuli kärbitud versioon, täistekst on ilmunud Varraku kirjastuses raamatuna8. Ja selle tarvis töötasin tekstiga veel edasi, lisasin märkusi ja kommentaare. Mul on väga hea meel, et sain trupile proovides abiks olla, anda nõu heebrea, kreeka ja ungari häälduse ning rituaalide asjus, näiteks mis järjekorras ja mis pidi hanukaküünlaid süüdatakse. Olen väga tänulik kogu trupile, et sain osaleda selle vaimustava lavastuse sünniloos. 31. augustil käis Sylvie, kes eesti keelt ei oska, „Lehman Brothersit” ka Tallinnas vaatamas, kohtus näitlejate ja muusikutega ja oli lavastusest vaimustuses.

 

Palun räägi ka „Oh jumala” leidmise lugu.

Oli 2012. aasta 4. jaanuar Tel Avivis. Vihmane ja kurb õhtu, olin õnnetult armunud ühte iisraellasse. Elu oli mõttetu ja kõik oli halvasti, läksin üksinda Kameri teatrisse. Käisin siis vist iga päev teatris, nädalavahetustel kaks korda, niimoodi kolm nädalat. See oli nagu lohutus, sukeldusin lavastustesse ja see mõjuski hästi. Ma ei teadnud sellest tükist midagi, aga tutvustus tundus huvitav. Terapeuti mängis Sara von Schwarze, Liori osatäitja Avihud Tedhar mängis laval tšellot. Sattusin täielikult selle tüki lummusesse, pisarad jooksid algusest lõpuni. Võib-olla on see üks mu kõige vapustavam teatrielamus elus. Pakkusin selle näidendi Eestis välja, see ringles eri inimeste ja teatrite vahel kaheksa aastat. Aga jällegi, läks võib-olla hästi, sest lõpuks leidis ta suurepärase lavastaja ja erakordse trupi. Paar aastat hiljem nägin Sara von Schwarzet ühes teises Kameri teatri lavastuses; siis saatsin talle lilled ja kirja ning samal õhtul ta saatis meili, et saame homme kokku, ja saimegi. Iisraelis on kõik palju mitteametlikum ja lihtsam — ehk on see ka teatud ühtekuuluvustunne: kui tuled heebreakeelset tükki vaatama, võtad ühendust heebrea keeles, siis oled ju oma.

 

Tõlkija Hääles9 kirjutad interpreteerivast tõlkimisest, tõlkijast kui adapta­teur’ist. Tutvusta seda kontseptsiooni.

Minu ülikoolis, Pariisi kõrgemas tõlkijate ja tõlkide koolis, lähtuti sellest, et tõlkimine ei ole keele tasandil toimuv operatsioon. Tõlkija deverbaliseerib ja vahendab mõtte teise keelde selliste sõnadega, mis on seal loomulikud, nagu oleks see mõte juba teises keeles olemas olnud. Mõte sisaldab selle teooria kohaselt ka emotsionaalset ja esteetilist efekti, mida originaal lugejas või kuulajas-vaatajas tekitab. Lähtekeel ja sihtkeel ei tohi omavahel kokku puutuda. Keeled peab teineteisest eraldama, et ei oleks interferentsi. Tuleb väga täpselt arvestada kultuurikonteksti. Näiteks mingi Iisraeli laul või toode ei ütle midagi Eesti vaatajale, sellele tuleb leida mõistetav vaste. Pead suutma tõlkijana tajuda, mida tunneb originaali lugeja või vaataja (ja sellepärast ongi oluline reisida ja viibida riikides, mille keeltest tõlgid, sest vahetut inimlikku suhtlust ja keelekogemusi eri registrites ja olukordades ei asenda mitte ükski film ega raamat) ja kuidas saavutada samasugust efekti sihtkeeles. See tuleb üsna suure vaevaga. See teooria on üsna radikaalne ja annab tõlkijale vormi suhtes küllaltki vabad käed. Mind on see kool väga palju mõjutanud.

 

Ütled oma artiklis, et „mõnevõrra utreerides võib öelda, et keeled jäävad tõlke­protsessist hoopistükkis välja, vahendades sõnumi sisu ja stiili”. Küsisin kunagi, kas see on tõesti nii radikaalne, ja sa vastasid, et võib tõesti olla, ja selgitasid seda mõtteühikute (unités de sens) tõlkimise näitel, nii nagu seda tehakse suulises tõlkes.

Just. Annad edasi mõtteühikuid, aga mitte keelt ega isegi mitte tähendust: näiteks I entered college ei saa tõlkida „Ma astusin kolledžisse”. See teooria on alguse saanud suulisest tõlkest. Samas sisaldab mõte ka originaali kogu esteetilist ja emotsionaalset värvingut ja mõju. Kui kirjanik kirjutab näiteks mitu lühikest lauset, siis prantsuse keeles ei saa mõnikord seda säilitada — võid kirjutada kokku või lauseid ümber tõsta, et saavutada sama efekt. Vahel ei saa tõlkida mingit sõnamängu ja kompenseerid selle millegagi eelmistes või järgmistes lõikudes.

Ideaalne tõlkija on nagu sünkroontõlk, kes ei pea sõnastikku kasutama. Kes tunneb nii hästi lähtekeelt ja sihtkeelt, on elanud kultuurikontekstis, et teab täpselt, mida võtta, mida jätta. See ongi minu meelest romaanide ja näidendite tõlkimisel kõige raskem. Prantsusmaal on tugev adapteerimise traditsioon, näidenditõlkijaid nimetatakse kohandajateks ja teatritõlkeid sageli kohandusteks. Parima näidenditõlke aastaauhind ongi Molière de l’adaptateur. Võib muuta ka pärisnimesid, võib tuua tegevuse üle Londonist Pariisi. Toon näiteks Aleksandr Ostrovski „Metsa” tegelased Štšastlivtsevi ja Neštšastlivtsevi. Need nimed ei ütle vene keelt mittevaldavale Prantsuse vaatajale mitte midagi. Hiilgav tõlkeleid: André Markowiczi tõlkes said neist Fortunatov ja Infortunatov. Kardan, et need nimed ei ütle kolmkümmend aastat pärast taasiseseisvumist enam ka Eesti teatrikülastajale mitte midagi. Pärisnimesid pieteeditundlikult alles jättes säilitatakse vorm, aga reedetakse võib-olla sisu.

 

Kas oled teinud suulist tõlget? Sul on teatritundlik pilk ja kõrv, mõistad, kui sõnad ütlevad üht, aga kehakeel, pilk ja hääletoon muud.

Olen seda natuke teinud ja meeldib väga, suulises keeles on rohkem vürtsi. Siin ja kohe — jah, nagu teater. Aga ma ei ole selle ala professionaal, seda peaks ülikoolis eraldi õppima.

 

Mis sa arvad masintõlkest?

Väga hästi töötab ja on viimasel ajal läinud palju paremaks. Rahvusvahelistes organisatsioonides ongi see kasutusel, kui on väga kiiresti vaja võõra teksti üldist mõtet teada saada. Ametlikke tõlkeid muidugi nii teha ei saa, sest inimene peab ikka masintõlke üle vaatama. Vead on väga kerged sisse tulema. Ma ei ole ise siiski proovinud.

 

Kas masintõlge tuleb ka ilukirjandusse? Näiteks teeb arvuti „Lehman Brothersi” 300 000 tähemärki paari hetkega ära, sina tõlkijana vaid lihvid?

Nojah… „Lehmanit” võib-olla mitte, aga mingit olustikunäidendit võib-olla isegi saaks masintõlkega teha. „Lehmanis” on poeetiline mõõde, mida masintõlkes praegu ei ole. Aga võimalik, et saaks koostööd teha. Standardiseeritud tekstid, aruanded, korduvad väljendid — see läheb minu arvates aja jooksul masintõlke kätte, kuigi raske on ette kujutada, et inimene ei peaks enam midagi kontrollima.

 

Krista Kaer on rääkinud, et on selge, isegi endastmõistetav, et lähtekeelt ja -kultuuri peab tõlkija tundma, kuid kurvastaval moel ei tunta mõnikord sihtkeelt ja -kultuuri.

Aga kas ta pole öelnud mitte ka seda, et kui loete vale eesti keelt, siis kust te teate, kas tõlkija sai aru lähtekeelest — võib-olla on viga mõlemas? Arvan, et lähtekeel on alati problemaatilisem. Vanasõna leiad sõnaraamatust üles, aga kuidas tõlkida kirjaniku enda sõnakasutust, mis parodeerib näiteks 50.–60. aastate kabareed… Küsimus ei ole keeles, vaid mõnes kujundis, vihjes — mida ta tahab öelda? Sellisel puhul mina küsin autori käest. Isegi kui tean, et 99% tõenäosusega saan õigesti aru, ikka küsin. Sellepärast ei taha ma surnud autorit tõlkida: ma ei tunne end mugavalt kaugete aegade maailmas, ei tea, kuidas siis võidi rääkida.

Mõne autoriga on olnud tõesti hea koostöö. Näiteks Jordi Galceran10 on alati väga selgelt vastanud. Ta on ise ka tõlkija ja teab, et see on väga praktiline töö ja et ma ei küsi ilmaasjata. „Cancúnis” oli Ülle Kaljuste tegelasel ropp monoloog; ma küsisin autorilt, kuidas ühest lausest aru saada, ja pakkusin välja kolm varianti. Ta vastas, et usaldab mind, otsustagu ma ise, aga arvestagu, et kõige ropum ja nilbem tõlge on kõige õigem. Seegi näitab, mida sa tõlgid — kas sõnu või mõtet, emotsiooni. Ivan Võrõpajeviga oli „Päikesetriibu”11 puhul väga hea koostöö. Samuti „Niagara ületamise”12 autori Alonso Alegríaga, kes oli väga täpne ja väga mõistev.

 

Millal sa tegid oma esimesed tõlked?

Artikleid Teater. Muusika. Kinole tõlkisin poola ja prantsuse keelest juba keskkoolis ja Jean-Paul Sartre’i „Räpased käed” tõlkisin 16-aastaselt. 2001 tuli Ugalas lavale Éric-Emmanuel Schmitti „Enigma variatsioonid”13, tõlkisin selle 1998. aasta suvel. Schmitt on keeruline autor, tohutult palju sõnamänge, prantsuse kirjanduse viiteid… Tegin selle tõlke täiesti ümber, tunduvalt tänapäevasemaks, kui see hiljem Tallinna Linnateatris lavastati14. Kõik, mis ma tegin enne 27-aastaseks saamist, tuleks ümber teha. Ja olengi teinud. Ütleksin, et kvaliteedihüpe toimus aastal 2006, kui ma tõlkisin „Grönholmi meetodi”.

 

Mis on muutunud, kas lähtekeelte oskus või veendumus, et võid olla tõlkijana vabam, adapteerivam?

Mõlemad. Lähtekeelte oskus muidugi, lugemus. Ja nagu tõlkijate koolis öeldi: kognitiivne pagas. See on väga tähtis, isegi kui seda ei realiseeri. Julgust on tulnud. Natuke enesekindlust. Kuigi tõlkijal on enesekindlus teatud mõttes üks kõige halvemaid omadusi üldse: peaks oskama kõiges kahelda, küsida ja uurida. Mulle väga meeldib küsida teksti üksikasjade seletusi erialainimestelt ja autoritelt. Mõni tõlkija on öelnud, et ei tohi autorit parandada. Kuid näiteks „Lehman Brothersi” autor eksib, kirjutades, et puurimipühal süüakse pontšikuid — tegelikult süüakse pontšikuid hanukapühal ja puurimipühal süüakse erilisi küpsiseid, mida nimetatakse hómen-táš’ideks. Ma parandasin selle ära. Ilmselt kõik ei jaga nii radikaalset seisukohta.

 

Kuidas suhtud sellesse, kui trupp ja lavastaja tahavad sinu teksti omakorda muuta, adapteerida?

Mul ei ole midagi muutmise vastu, iga tööd saab paremaks teha. Vahel saab alles proovisaalis või laval selgeks, mis mõne repliigi taga on, iga lavastus on looming ja interpretatsioon ja teater on kollektiivne looming… aga seda võiks teha koos. Ma suhtun pisut skeptiliselt lavastusdramaturgidesse, kes asuvad tegema muudatusi ja kohandusi, tundmata originaali keelt, selle riigi reaale ja ühiskonda, ja pahatihti arvates, et selliseid teadmisi polegi vaja. Täiesti nõutuks jättis mind ühe poola näidendi lavastuse dramaturg, kelle meelest olin sõnamängude üle nuputades ja lahendusi otsides tühja tööd teinud. Ma ei saa kuidagi aru, kellele ma saaksin ja tohiksin selle töö jätta. „Lehman Brothersi” lavastamise kogemus oli selles mõttes väga tore, sellist koostööd trupiga võiks rohkem olla.

See on tegelikult tõlkimisest laiem teatrikultuuri küsimus. Näiteks prantsuse teatris on autoritäpse teksti esitamine väga oluline. Olen isegi kuulnud mõnes proovis, et kui näitleja viriseb, et tal on ebamugav seda teksti öelda, siis vastatakse, et sul on see lihtsalt ära õppimata, siin on kõik vajalik kirjas, see on väga hästi kirjutatud lavatekst. Mulle tundub, et selle asemel, et teksti sisse minna, aru saada, muudetakse Eestis seda kergesti. Näitlejale antakse rohkem vabadust, ka reaetenduste jooksul, ja autori tekstist kinnipidamist ei peeta nii oluliseks. Prantsuse teater hämmastab sellega, kui täpselt paigas lavastus on ja kui vähe see õhtust õhtusse muutub.

„Lehman Brothersi” trupi lõpukummardus Eesti Draamateatri laval 24. septembril 2021. Muusikud Ahto Abner, Heikki Remmel ja Joel Remmel, tõlkija Margus Alver ning näitlejad Mait Malmsten, Guido Kangur ja Priit Võigemast.

 

Üks argument sel puhul on, et suulisel keelel on oma eripära ja et näitleja tajub seda paremini.

Olen igati nõus. Aga ma näen väikest vahet suupärasusel ja kõneldavusel ning suulisusel ja argikeelel. Seda peaks ka tõlkija valdama, tõlge peaks juba olema mängitav ja suupärane. Võimalik, et see on prantsuse ja eesti teatrikultuuri erinevus. Saab tekstist kinni pidada ja teha suurepärast, orgaanilist teatrit, mis ei ole pelgalt teksti ettekandmine. Toon näiteks Marie NDiaye uue näidendi „Minu poiss Berliinis” („Berlin mon garçon”), mille tellis kirjanikult Théâtre national de Strasbourgi peanäitejuht Stanislas Nordey. Tekst oli harukordselt, minu jaoks kohati lausa häirivalt literatuurne, nii sõnavara, süntaksi kui ka kujundite poolest, lisaks olid tegelased küll korraga laval, ent esitasid kordamööda oma sisemonolooge. Sellest hoolimata olen harva näinud nii intensiivset koosmängu ja partneritunnetust.

 

Milline teater sulle meeldib, mida vaatad?

Teater tähendab mulle eelkõige elavaid emotsioone, kirgastumist, katarsist. Ma vaatan teksti, materjali, autorit, lavastajat, näitlejaid… ja mulle meeldib sõnateater. Tekst ei pea olema tuntud ega isegi mitte näidend… Ei, siiski, näitekirjanik on oluline — enamasti saab lavastusest asja, kui aluseks on hea tekst. Olen näinud väga vormiotsingulisi lavastusi, aga parimad asjad on minu meelest need, kus on tugev tekstikomponent. Ma käin lavastust tihti vaatamas kaks korda või rohkemgi, sest kardan, et magan midagi olulist maha. Minu teater on tekstipõhine.

Mul on eklektiline maitse. Olen tänulik vaataja, ma ei lähe poole pealt ära. Aga mind ei paelu n-ö etenduskunstid, mis jäävad pahatihti intellektuaalselt ja dramaturgiliselt nõrgaks. Ja ka emotsionaalselt. Ega ka teatud dokumentaalteater — vahel mõtlen, kas see on üldse teater, näiteks Saksa teatri Rimini Protokoll lavastused. Mul pole eelarvamust, olen mõistagi käinud, osalenud, aga tundsin ennast… mitte ebamugavalt, aga oli igav, tundsin, et raiskan oma aega. Nagu mängiks mõnusas seltskonnas lauamängu. See on kindlasti teater mingi mõõdupuu järgi, tean inimesi, kes sellest vaimustuvad, aga mind see ei köida. Viis aastat tagasi veetsin terve nädala Münchner Kammerspiele lavastusi vaadates, aga kõik oli niivõrd vormiline, et emotsiooni ei tekkinud. Saksa publik aga tundus sellise mänguga harjunud olevat, palju vanemaid ülikondades mehi ja hallipäiseid prouasid oli saalis.

Mulle tohutult meeldib repertuaariteater, kus on võimalik jälgida, kuidas kooslused tekivad, arenevad, näitlejad erinevate lavastajatega koos töötavad. Püsitrupp ja püsikooslus ei pea sugugi tähendama, et lavastaja, näitlejad ja lavastusdramaturg kirjutavad ise proovide käigus nullist tüki. Mõnes riigis on teatreid, mida olen juba aastaid pidevalt jälginud. Näiteks Comédie-Française. Sattusin sinna, kui olin tudeng, 1997. aastal, kahekümne nelja aasta eest. Trupis olid noored näitlejad, kellega koos olen kasvanud ja keda siiamaani suure põnevusega vaatan; mõnega olen ka tuttavaks saanud. Maailmas pole Comédie-Française’ile võrdväärset teatrit ei järjepidevuse, ajaloolise mälu ega repertuaari poolest. Hoolimata sellest, et tegu on maailma vanima järjepidevalt tegutsenud teatriga, kus trupi koosseis ja haldamine sõltub tänini 18. ja 19. sajandil kehtestatud reeglitest, sünnib seal tohutult huvitavaid, väga uuenduslikke, meisterlikke lavastusi. Need, kes peavad Comédie-Française’i tolmunud, ajast ja arust organisatsiooniks, ajalooliseks institutsiooniks, on sinna küllap harva sattunud. Seal käib väga palju välislavastajaid. Selle Euroopa ühe tugevaima draamatrupiga on olnud suur rõõm töötada tipplavastajatel Thomas Ostermeieril, Ivo van Hovel, Guy Cassiersil, Bob Wilsonil, Pjotr Fomenkol.

Sellega seoses ei saa ma jätta mainimata, et mul on ülimalt kahju, et Eesti teatrites välislavastajaid peaaegu üldse ei käigi. Meie parimad draamatrupid vääriksid igal juhul, et vähemalt üle hooaja viiks nad nende mugavustsoonist välja näiteks Krzysztof Warlikowski, Krystian Lupa, Thomas Ostermeier, Ivo van Hove, Kornél Mundruczó, Stéphane Braunschweig, Lilo Baur, Guy Cassiers, Tiago Rodrigues, Rimas Tuminas, Dmitri Krõmov või Ivan Võrõpajev, pannes särama nende talendi uued, ootamatud, seni vaka all olnud tahud. 2018. aastal festivalil „Talveöö unenägu” oli Tallinnas võimalik näha Alvis Hermanise lavastusi, mis oli muidugi väga tänuväärne, aga miks ei võiks Alvis Hermanis jälle Eestis lavastada? Kui Pjotr Fomenko tõi 2003. aastal Comédie-Française’is välja Ostrovski „Metsa”, tunnistas Comédie-Française’i trupi säravaimaid näitlejaid ja lavastajaid Denis Podalydès, kes oli siis neljakümnene, et selle lavastuse proovide käigus õppis ta Pjotr Fomenkolt sama palju kui kolme aasta jooksul Pariisi konservatooriumis. Ma ei arva, et Eesti näitlejatel jookseks töö välislavastajatega mööda külge maha. Mul on raske leppida sellega, et kolmkümmend aastat pärast taasiseseisvumist ei jätku Eestis välislavastajate kutsumiseks raha. Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitalist eraldatakse Eesti lavastajatele loometöötoetusi. Võib-olla tuleks kõne alla ka välislavastaja prooviperioodi osaline tasustamine. Kindlasti saaksid appi tulla saatkonnad või kultuurikeskused. Väljapaistev Prantsuse lavastaja Pascal Rambert lavastas hiljuti linnateatris näidendi „Õed”, mis on iseenesest suurepärane, aga pisut kahju, et rohkem kui kolmekümne näitlejaga trupist said temaga töötada üksnes kaks näitlejannat.

Prantsusmaal ja üldse Lääne-Euroopas on uued näidendid praegu tihtipeale lühikesed, etendused kestavad poolteist tundi, vaheaega ei ole, aga Comédie-Française, mille trupis on kuuskümmend näitlejat, ja muud riigiteatrid, kellel on raha ja võimalusi, võivad endale lubada kolm tundi kestvaid lavastusi paarikümne tegelasega. Seda ei sünni väikses erateatris, kus iga kopikas on arvel ja samas saalis on kell 19 esimene etendus ja kell 21.30 teine. Minu meelest on repertuaariteatrid väga vajalikud. See, et Eestis on õnnestunud säilitada repertuaariteatrite võrk, on väga suur vedamine, ja seda võrku ei tohiks mingil juhul lammutada ettekäändel, justkui sünniks tõeline kunst projektiteatrites ja ühe lavastaja (guru) ümber koondunud väikestes kooslustes.

Iisraelis olen alati käinud Kameri ja Gešeri teatris, Peterburis käin sageli ja jälgin näitlejaid Väikeses Draamateatris ja Suures Draamateatris ning käisin Lensovetis, kui seal lavastas Juri Butussov. Inglismaal olen National Theatres väga harva pettunud. Saksamaal on sellised teatrid näiteks Schaubühne am Lehniner Platz, Maxim Gorki Theater, Deutsches Theater, Berliner Ensemble — seal vaatasin 2004. aastal Ibseni „Metsparti”, kus vana Ekdalit mängis näitleja, kes oli mänginud veel Brechti enda lavastustes; tekkis aegade side. Prahas Dejvické divadlo, Divadlo Na zábradlí, Národní divadlo. Poolas Varssavis TR Warszawa ja Teatr Powszechny, varem ka Teatr Na Woli, Krakówis Stary Teatr ja Teatr Scena STU, Wrocławis Teatr Polski, Zakopanes Witkacy teater, Gdańskis Teatr Wybrzeże. Väga kahju, et valitsus pani Wrocławi Teatr Polskis pukki uue juhtkonna, mille tagajärjel jooksis laiali Poola parim draamatrupp.

 

Millised on sinu enda hiljutised suurimad välisriikides saadud teatrielamused?

Kui piirduda 2021. aastaga, siis tooksin välja viis lavastust ja lisaks veel mõne Avignoni teatrifestivali off-programmis nähtud tüki.

17. oktoobril nägin Prantsusmaal Sceaux’s Théâtre Les Gémeaux’s Wajdi Mouawadi näidendit „Kõik nad on linnud”, mida juba mainisin ja mille Mouawad ka ise on lavastanud. Tegu on perekonnalooga, mis saab alguse 1967. aastal ja lõpeb 2017. aastal ning mida mängitakse neljas keeles (inglise, saksa, heebrea, araabia), kusjuures iga näitleja mängib lisaks oma emakeelele veel vähemalt ühes keeles. Antiiktragöödia mõõtmed omandava perekonnaloo abil näitab lavastus Lähis-Ida konflikti inimlikku ja samas universaalset mõõdet: võimas lavastajatöö rahvusvahelise trupiga, Emmanuel Clolusi suurepärane tinglik lavakujundus, mis viib üheainsa väikse dekoratsiooniliigutusega New Yorgi Columbia Ülikooli raamatukogust Jeruusalemma, suurepärased, ehedad näitlejatööd Prantsuse, Saksa, Iisraeli ja Süüria näitlejatelt, kellest igaühel on laval kaasas ka oma mitmes riigis elatud elu slepp, kes esindavad eri põlvkondi ja eri kultuure. Näidendi kirjutas Wajdi Mouawad prantsuse keeles, ent proovide käigus otsustati, mis repliik peaks mis keeles kõlama. Nii näiteks otsustas autor ja lavastaja, et Eitani lõpumonoloog peab kõlama saksa, mitte heebrea keeles. Võimaliku lepituse keeleks muutus seega just saksa keel. Neljatunnine šedööver nii tekstilt, dramaturgiliselt ülesehituselt kui ka lavastuselt!

17. ja 23. oktoobril vaatasin Comédie-Française’is Belgia lavastaja Guy Cassiersi lavastust „Sortsid” („Les Démons”) Dostojevski samanimelise teose ainetel. Läbimõeldud, selge ja terviklik dramatiseering (Erwin Jans) Marie Hooghe’i suurepärases tänapäevases tõlkes, võimsad kujundid, elav muusika, stiilne ja ülimalt kõnekas lavakujundus (Tim Van Steenbergen) ja videolahendused, originaalne režii. Ma pole kunagi varem Comédie-Française’i truppi, iseäranis Chris­tophe Montenezi (Nikolai Stavrogin) ja Jérémy Lopezi (Pjotr Verhovenski) nii meisterlikult säravana näinud.

17. ja 25. juulil nägin Avignoni festivali ametlikus programmis TR Warszawa lavastust „Tükkideks pudenenud naine” („Cząstki kobiety”), mille autor on Kata Wéber ja lavastaja Kornél Mundruczó, Ungari abielupaar. Näidend on väga oskuslikult Poola oludele ja ühiskonna eripäradele kohandatud. Esimeses vaatuses sureb abielupaaril kodusünnitusel laps. Teises osas viibib seesama abielupaar pool aastat hiljem naise ema juures õhtusöögil koos teiste perekonnaliikmetega. Tütre ja väimehe tragöödia taustal võimenduvad aastaid maha vaikitud lahkhelid, vimm ja vaen, see, kuidas ei osata üksteist aidata, aga samas ei lasta teistel elada. Suurepärane tekst, väga veenvad karakterid, vapustavad näitlejatööd.
16. ok­toobril käisin seda tükki Varssavis kolmandat korda vaatamas ja lendasin sealt järgmisel päeval Pariisi, et jõuda lavastuse „Kõik nad on linnud” viimasele etendusele.

17. juulil nägin Avignoni festivali ametlikus programmis Éric Louis’ dokumentaallavastust „Mul on nagunii väga vähe meeles” („De toute façon, j’ai très peu de souvenirs”) Prantsuse lavastajast ja teatripedagoogist Antoine Vitezist (1930–1990), kes asutas Théâtre national de Chaillot’ teatrikooli. 1987.–1989. aasta lennu tudengite mälestuskildude ja päevikute alusel kirjutatud näidendis mängivad väga elavalt, väga ehedalt ja sütitava lavaenergiaga praegused teatritudengid. Kõrvu jäi tõdemus, et näitleja mängib õieti samamoodi nagu mudilasena, ent täiskasvanuna on see palju raskem, sest täiskasvanu on teadlik sellest, et ta mängib.

17. ja 8. juunil õnnestus mul Pariisis Théâtre de l’Odéonis näha Tennessee Wil­liamsi „Klaasist loomaaeda” belglase Ivo van Hove lavastuses ja Isabelle Huppert’iga Amanda Wingfieldi osas. Isabelle Huppert’i haprus ja jõud, seinast seina emotsioonide vahel pendeldamine on imetlusväärne. Ja kui oivaliselt valdab ta huumorit! Kogu režii, mis rõhutab tegelaste üksindust, oli märkimisväärne.

Avignoni festivali off-programmist nähtud lavastustest ei saa märkimata jätta Philippe Froget’ osaliselt aleksandriinis näidendit „M nagu markiis” („Aime comme Marquise”) Molière’i trupi näitlejannast Thérèse de Gorlast (lavastaja ja nimiosatäitja Chloé Froget), Jean-François Dereci monolavastust „Päev, mil ma teada sain, et ma olen juut” („Le jour où j’ai appris que j’étais juif”), Magrit Couloni „Vanadekodu” („Home”) — Compagnie Wozu/MoDuli noorte näitlejate veenev ja hingeülendav ümberkehastumine vanadekodu asukateks ilma igasuguse grimmita —, Natacha Belova ja Tita Iacobelli poeetilist ja hingekriipivat „Tšaikat” eaka näitlejanna viimasest rollist, milleks on Arkadina Tšehhovi „Kajakas”, Hanoh Levini „Iiobi kannatusi” Compagnie Deraïdenzi esituses, Georges Feydeau „Naerualust” („Le Dindon”) Compagnie Viva tulises esituses, Romuald Borysi „Swing Heili” ja „Vabaduse hüüdu”, Benoit Solèsi „Hunditaret” („La Maison du loup”), postdramaatilise teatri vallast Marine Bachelot Nguyeni „Siduvaid magistraale” („Circulations Capitales”), mille teemaks on pagulus ja identiteet (tegelasteks kaks noort prantslast, kelle vanavanemad on pärit Vietnamist ja Nõukogude Liidust).

 

Palun räägi ka oma teatritegemise kogemusest.

Öeldakse, et ära elus midagi kahetse. Üks väheseid asju, mida kahetsen, on Maret Oomeri teatriringis käimine 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul. Tänapäeval nimetataks seda, millega seal siis tegeldi, vist füüsiliseks teatriks. Mulle ei sobinud see kuidagi (kuigi mulle meeldisid väga Maret Oomeri varasemad lavastused „Pál-tänava poisid” ja „Imepõletaja”) ja ma ei osanud seal oma kohta leida. Tagantjärele hinnates oli see mahavisatud aeg, aga käisin kohusetundlikult edasi. Tuleb usaldada sisetunnet, oleks pidanud varem ära tulema. See pani mu teatri suhtes nii lukku ja tekitas nii suurt ebakindlust, et hakkasin uuesti mängima alles kakskümmend aastat hiljem prantsuse keeles Brüsselis, kus ma elan, juudi keskuses. Meie juhendaja Stéphanie Blanchoud on professionaalne näitleja, lavastaja ja laulja. Seal olen mänginud seitsmes lavastuses, näiteks Kazimiri David Greigi „Kosmonaudi viimases teates naisele, keda ta endises Nõukogude Liidus kunagi armastas” („The Cosmonaut’s Last Message to the Woman He Once Loved in the Former Soviet Union”) ja Willemit Wajdi Mouawadi „Unenägudes” („Rêves”). 2019. aastal mängisin Õpetajat Eugène Ionesco „Õppetunnis” („La Leçon”) rumeenia päritolu lavastaja Alexandre Diaconu käe all koos väga andekate partneritega, kellelt väga palju õppisin. Selle lavastusega kutsuti meid 2020. aasta augustis Prantsusmaale festivalile „Théâtres de Bourbon”. Alexandre on lavastajana tõeline „ämmaemand”, kes oskab sind juhatada sinna, kuhu sa poleks enda arvates olnud suuteline minema. Just see „Õppetund” oli tohutult rikastav ja arendav kogemus.

 

Pariisis õppides oleks ehk saanud tudengiteatrisse minna?

Oli 1990-ndate lõpp, ma võtsin ülikoolist nii palju, kui võtta oli, õppisin lisaks erialale heebrea keelt, tšehhi keelt ja paljusid muidki asju korraga, otsisin ennast ja käisin ka tööl kassapidaja ja saalitöötajana. Ma lihtsalt ei jõudnud. Õpe oli tasuta, aga Pariisis elamine oli kallis. Eesti ei olnud Euroopa Liidus, kehtis kroon — Nõukogude aeg see küll enam ei olnud, aga oli majanduslikult üks kõige raskem aeg üldse. Elatustaseme vahe oli tohutu. Nii et ei olnud aega ja tegelikult ma ka ei julgenud. Kohutavalt kahtlesin endas, erialas ja tulevikus. Teatris käisin küll hästi palju (nii riiklikes kui ka erateatrites oli ja on ka praegu tudengitel võimalik käia väga odavate, viie- kuni kümneeuroste piletitega) ja ka mõtlesin aeg-ajalt, et tahaks mängida.

 

Sellises mahus ja sellise süvenemisega tõlkimine, nagu sina seda teed, näib olevat teine täiskohatöö. Mis sind motiveerib kahekordselt pingutama?

Elav keel, elav teater, võimalus osaleda loomekoosluses koos Eesti parimate näitlejatega, vaadata lähedalt, kuidas lavastus välja tuleb. Nagu „Lehman Brothersi” protsessis. See toitis väga, kui nägid, kuidas tekstist saab lavastus, seejuures Eestis viimase aja parimaid lavastusi, ja et tõlge toimib. Olen väga tänulik kogu Eesti Draamateatri personalile.

Ükski kirjandusteos ei ole kunagi mulle andnud nii palju emotsioone ja elamusi kui teater. Teater on ainuke kunstiliik, kus elav inimene loob siin ja praegu teistele elavatele inimestele omaenda keha, hääle ja vaimuga. 21. sajandil, kus kõik on nii virtuaalne ja kus meelelahutuse saab koju kätte tellida, on see harv privileeg. Vanasti käisin hea meelega üksi teatris, aga enam väga ei taha, mulle meeldib elamust jagada. Käime koos kuue prantsuse sõbraga juba aastaid Avignoni festivalil. Seal on üle 1500 lavastuse, aga me valime alati üksmeelselt, käime kõikjal koos, meil on sarnane maitse, vaatame päevas vahel 4–5 etendust, ja sellest ei väsi. Need juulikuupäevad Avignonis on minu jaoks kõige ilusam aeg aastas. Lisaks on Avignonis võimalik kohtuda ja tuttavaks saada teatritegelastega, kellega muidu niisama hõlpsalt kokku ei saaks.

Ennast välja lülitada ja puhata saab looduses reisides. Olin eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses kolm nädalat Kolumbias, paar aastat tagasi Ecuadoris Amazonase ääres. Mul ei olnud seal telefoni ega internetti, sellist aega oli väga vaja. Väga meeldib Ladina-Ameerika, just matkad selvas ja rahvusparkides, Kariibi mere ja Vaikse ookeani rannik. Mulle pakub tohutult huvi sealse elu iseärasusi jälgida, kohtuda inimestega, kuulda inimsaatustest. Teatris on ju ka põhiline huvi inimese vastu. Näiteks seletati mulle Kolumbias, kuidas seal töötavad matusebürood. Inimesed maksavad eluaeg matusebüroole väikest kuumakset ja kui sa ära sured, siis on sul matuste eest juba makstud. Maetakse inimene maha, ta on seal 2–3 aastat, siis võetakse kirst välja ja pannakse luud väikesesse kasti, mis mahub kirikusse kolumbaariumi. Matus on sotsiaalne sündmus, 200–300 inimest tuleb kokku, ei ole erilist kurvastust, suheldakse, aetakse juttu. Kohvikupidaja ütles, et müüb matustel tuhat tassi kohvi — väga hea äri. Sa pead elu kogema nendes keeltes, millest sa tõlgid, võimalikult palju emotsioone ise läbi elama ja võimalikult palju erinevaid inimesi kohtama, et saaksid aru, mis elu elatakse. Seda ei saa minu arvates ainult kirjandusest.

Margus Alver Eesti Teatriliidu Aleksander Kurtna nimelise tõlkijaauhinna üleandmisel Eesti Draamateatri laval 24. septembril 2021 pärast „Lehman Brothersi” etendust, auhind tagurpidi käes.
Kadri Halliku fotod

 

Kas tekstide keskel elades pole sa mõelnud ise midagi kirjutada?

Kindlasti mitte. Mida rohkem ma loen ja teatris käin, seda rohkem näen, kui palju häid tekste on olemas. Mul pole midagi lisada. Vahel mõtlen, et inimesed kirjutavad liiga palju uusi tekste, ka näidendeid. Kui nad rohkem loeksid, teaksid nad, et neidsamu asju on juba öeldud — ja palju meisterlikumalt. Anu Saluäär-Kall ütles kunagi, et eesti rahval ei jätku silmi, et iga kehva luulekogu ja romaani lugeda. On vene anekdoot noorest inimesest, kes tahab astuda kirjanike liitu ja kellelt küsitakse, kas ta on lugenud Dostojevskit, Tolstoid, Turgenevit, Tšehhovit. „Ei ole, aga ma olen ju kirjanik, mitte lugeja!” Vahendaja roll pakub mulle rõõmu. Teatrile tõlkimine on väga innustav, kujutlusvõime hakkab tööle ja saad ju kohe ka teada, kas tõlge on hästi välja tulnud. Hea on teha, kui on aega. Tähtajad hirmutavad mind.

Olen väga nõus Krista Kaeraga, kes ütles ühes intervjuus, et paljud väärtkirjanduse tõlked arendavad eesti keelt edasi rohkem kui originaalteosed. Mulle tundub, et kirjanikule antakse andeks, kui ta ei oska hästi eesti keelt või ei valdagi kirjasõna. Tõlkijalt nõutakse rohkem.

 

Vestelnud ENE PAAVER

 

Viited:

1 Eno Raua „Pusapratipundara printsi kingitus”, lavastaja Raivo Adlas, esietendus Vanemuises 4. V 1985.

2 Jiří Hubači „Maja pilvedel”, lavastaja Ivan Mišar, tõlkija Leo Metsar, esietendus Vanemuises 27. XI 1983.

3 Karel Čapeki „R.U.R.”, lavastaja Jaan Tooming, tõlkija Victoria Traat, esietendus Vanemuises 26. I 1986.

4 Tauno Yliruusi „Magamistoad”, lavastaja Ago-Endrik Kerge, tõlkijad Pirkko Kaarina ja Toivo Kuldsepp, esietendus Vanemuises 30. IV 1989.

5 Anat Govi „Oh jumal” (2008), lavastaja Mehis Pihla, tõlkija Margus Alver, esietendus Eesti Draamateatris 29. II 2020.

6 Marek Tamm 2010. „Eesti kultuur kui tõlkekultuur: mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid”. Diplomaatia, nr 3.

7 Stefano Massini „Lehman Brothers”, lavastaja Hendrik Toompere jr, tõlkija Margus Alver, esietendus Eesti Draamateatris 9. IX 2020.

8 Stefano Massini „Lehman Brothers”, tõlkija Margus Alver, Varrak 2021.

9 Margus Alver 2017. „(Depressiivsete väike)linnade üle riigipiiri toimetamisest ja piiriülesest ümberkujundamisest”. Tõlkija Hääl, nr V.

10 Jordi Galcerani näidendid Margus Alveri tõlkes Eesti Draamateatris, lavastaja Hendrik Toompere: „Grönholmi meetod”, esietendus 30. III 2008; „Cancún”, 28. XI 2011; „Leke”, 8. XII 2013; „Pangalaen”, 17. I 2016.

11 Ivan Võrõpajevi „Päikesetriip”, lavastaja Hendrik Toompere jr, tõlkija Margus Alver, esietendus 16. XI 2018 Eesti Draamateatris.

12 Alonso Alegría „Niagara ületamine”, lavastaja Priit Põldma, tõlkija Margus Alver, esietendus 14. X 2020 Kinoteatris.

13 Éric-Emmanuel Schmitti „Enigma variatsioonid”, lavastaja Mikk Mikiver, tõlkija Margus Alver, esietendus 16. X 2001 Ugalas.

14 Éric-Emmanuel Schmitti „Enigma variatsioonid”, lavastaja Artjom Garejev, tõlkija Margus Alver, esietendus 14. XII 2019 Tallinna Linnateatris.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist