KES KARDAB AUTORIT?

EESTI FILMIAASTA 2021

AURELIA AASA

Filmid, nagu kultuur või elu laiemalt, sulavad aastakokkuvõtete tegemise ajaks tihtipeale fluidumiks, mille sogasest pinnast jäävad meelde vaid eredad hetked. Üks illusioonid kaotanud režissöör ütles hiljuti, et film ei peagi pakkuma midagi uut. Võib-olla tõesti. Enese totaalsesse originaalsusse võime niikuinii uskuda vaid elust joobumise harvadel hetkedel. Teisalt tahaks otsiv vaim siin ka vastu vaielda. Kui me lakkame püüdlemast uudsuse, kas või klišeede teise järjekorda seadmise poole, milleks siis üldse võtta jalge alla loomise magusvalus teekond?

 

Proloog

Värvikate teemapüstitustega 2021. aastal ei koonerdatud. Kui ülemöödunud aastal andsid tooni väikelinna noorus, põhjamaade muutuv maskuliinsus ja nõukogudenostalgia, siis äsja lõppenud aastaring tõi eneseirooniat, päevakajalisust ja rahvalikku huumorit. Animatsiooniaasta oli mitmekihiline, tuues vaatajani nii Ruhnu melanhoolsed varjundid kui mustvalge elufilosoofia. Dokumentaalina said teiste kõrval jäädvustatud Mehis Hein­saar, Rein Rannap, Anu Raud, Uku Kuut, poliitnäod, loomapäästjad ja sõdurid. Matuseliste joru kõmises kõrvuti Soundcloudi räpiga ja puudu ei jäänud ka muruniiduki pirinast ega mahlase külasimmani meeleoludest. Pettuma ei pidanud isegi autsaiderfilmikunsti fännid, sest selles, Eestis viimastel aastatel kanda kinnitanud žanris võtsid mõõtu „Õiglus 2”1 ja „Rikutud hing. Viirus”2.

Viimaseid aastaid Eesti filmis on keeruline kirjeldada teisiti kui triumfina. Toimunud on kvaliteedihüpe ja valdkonna teatav ühtlustumine. Film on jõudnud nendenigi, kes enne eesti filmist kaarega mööda käisid. Uued horisondid tõstatavad siiski uusi küsimusi. Eredatele momentidele ja tugevatele autoritele vaatamata kammitseb eesti filmi teatav iga hinna eest meeldimise püüd. Laenatakse siit ja sealt, üritades jäljendada juba juurdunud edumudelit. Õhus hõljub justkui pidev soov tõestada, et postsovetliku riigina oleme viimaks läänele järele jõudnud. Puudu on kaasaegsusest, stsenaristlikest keerdkäikudest, juba tuttavaks saanud ajalookäsitluste nihestamisest, iseteadlikkusest ja katsetamisruumist. Eelnimetatud probleemid seonduvad paljuski piiratud rahastusega. Seega ei saa turvaliste ideede poole pöördumist ette heita ainult tegijatele — samavõrd on see märk süsteemi kitsikusest.

 

Andke raha!

Äsja alanud aasta 12. jaanuari „Terevisioonis” hüüdis Maria Ulfsak: „Andke raha!” 2021. aasta augustis levis diskussioon teemaviidaga #EestiFilmiLõpp. Vaadates tagasi sellesama ajakirja leheveergudel ilmunud 2019. aasta filmiankeedile3, võib näha, et süstemaatilise rahanappuse tõttu tekkinud probleemidele on viidatud varemgi. Sulev Keedus kirjutas kahe aasta eest nii: „Projektipõhine regulatsioon imbub meie alateadvusse ja toimetab seal nagu ahjualune Priit Pärna „Kolmnurgas”. Sellisest süvenevast, loomist teisejärguliseks tõrjuvast „mõtteväljast” tahaks eemalduda, anda ruumi millelegi hoopis olulisemale.”

Jutt raha ümber võib tunduda leierdatuna, sest kogu maailm tüürib projektipõhisuse poole ja kellelegi ei tule hommikuti ärgates üllatusena, et meid ümbritseb toores kapitalism. Selles osas tabas naelapea pihta „Sandra saab tööd”4, mis räägib pandeemia ajal fookusesse tõusnud teadusrahastusest ja tööturu üldisest ebastabiilsusest. Nii nagu Sandra, teeme meiegi teadlike indiviididena kapitalistliku süsteemi sees oma valikuid. Milleks kirjutada? Lavastada? Maalida? Keegi ju ei kohusta. Ei jõua kokku lugedagi kordi, kui ERRi otse-eetris on ironiseeritud teletöötajate palkade ja laguneva maja üle või kui kujutavad kunstnikud on üles võtnud kohe järgmisel hetkel sumbuva debati kunstirahastuse teemadel. #AitabPalgataTööst5 võiks tõenäoliselt kuuluda ka nii mõnegi kultuurikriitiku lööklausete hulka. Tele ei jää ometi tegemata ja galeriipindadele on järjekorrad. Võib-olla on sarnastel põhjustel võtteplatsil või joonistuslaua kohal tagasi ka filmitegijad — entusiasmist, kirest, loomissoovist.

Kahjuks ei ole rahajutud pelgalt siseringi meeleheitlik meelelahutus, sest rahastusel on otsene mõju toodetavate filmide hulgale ja olemusele. Piisava rahastuse puudumine pärsib just katsetamisruumi, sest riske võtta ei julgeta, olgu põhjuseks siis mure tulevaste filmide rahastuse, kassaedu või millegi muu pärast. Tulemuseks on konventsionaalsed filmid, mis püüavad püsida „edu mudelis”. Mõistagi ei saagi igalt filmilt oodata avangardistlikku sammu ja vaevalt ongi piiride nihutamine iga režissööri soov. Eesti filmi üks funktsioone on sorkida kohalike kultuurikorüfeede loomeprotsessis nii, et kujutatut mõistaks ka lojaalne telepublik. Samamoodi lasub filmil ülesanne mõtestada siinset minevikutraumat, nõukogude aja varjundeid või talupoegade saatust. Kõik need teemad on viimastel aastatel saanud eesti filmi kaudu kvaliteetset mõttetäiendust („Seltsimees laps”6, „Tõde ja õigus”7, „Hüvasti, NSVL”8). Tänu Peeter Simmi nostalgilisele kalapüügidraamale „Vee peal”9, saame paarikümne aasta vanuste eesti hittide taustal nuusutada hoovielu, mis pole mitte kusagil mujal päris sellistes värvides nagu Eestis — vähemasti mitte meie jaoks.

Paraku ei saa filmikunst areneda ainult traditsiooniliste, laiale publikule suunatud ajalooliste draamade, lastefilmide, põnevike, isegi mitte portreedokumentaalide toel. Samavõrd kui turgutavat, põlvkondadeülest filmi vajab Eesti ka meie kaasaega mõtestavaid lugusid või julgeid nurki mineviku, võib-olla isegi tuleviku lahkamisel. Vastasel juhul väetame pinnast situatsioonile, mis kujunes tänavusel Eesti Filmiajakirjanike Ühingu Neitsi Maali hääletusel, kus saidki mängufilmidest üldse hääli vaid „Vee peal”, „Kratt”10 ja „Õiglus 2”. Suurem rahastus langetaks pinget ka neil režissööridel, kes võtavad riski sammuda mõnevõrra tundmatumatel radadel, ent kes on debütandina kohati ebalevad ja rabedad. Tuleb tunnistada, et kriitika alla langenud „Sandra saab tööd” seda ju tegigi. Väikeriigi film on seda haavatavamas seisus, et globaalses maailmas võrdleme kohalikku filmitoodangut paratamatult rahvusvahelisega. Seejuures uskudes, et rahvusvahelisel tasandil tegutsevad ainult Sorrentinod, von Trierid või Östlundid.

Läbi kaastootmiste asetas möödunud filmiaasta Eesti küll eelmainitud režissööride kõrvale. Suvi tõi Eesti stsenaristide panusel valminud filmile „Kupee nr 6”11 Cannes’is grand prix’, sügis Vene-Eesti-Prantsuse koostööfilmi „Kapten Volkonogovi põgenemine”12 jõudmise Veneetsia põhivõistlusprogrammi. Mõlemal filmil on seljataga teisedki märgilised festivalid, esimesel lisaks parima mitteingliskeelse filmi Kuldgloobuse ja rahvusvahelise filmi Oscari eelnominatsioon. Kaastootmistest tuleb veel ära mainida Venemaa, Norra, Eesti ja Soome koostöös sündinud „Ivanna elu”13, mis on praeguseks rännanud teiste seas sellistel festivalidel nagu „CPH:DOX”, „Hot Docs”, Krakow, Shanghai. Oma publiku leidis ka armastuse piire kompiv „Tulilind”14. On võimalik, et kasvavate kaasproduktsioonide tuules räägime edaspidi pelgalt Euroopa, mitte Prantsusmaa, Soome või Eesti filmist. Siiski tuleb täpsuse mõttes kaastootmiste ja kodumaise filmitoodangu vahele praegu eristusjoon tõmmata. Seda enam, et režissöörid on olnud nii „Kupee nr 6”,  „Kapten Volkonogovi põgenemise” kui „Ivanna elu” puhul välisriikidest, vastavalt siis Soomest, Venemaalt ja Guatemalast.

 

Millest mõtles eesti film A. D. 2021?

Meie kodumaisel areenil toimus tänavu teatav tähelepanu nihe dokumentalistika ja lühianimatsiooni poole. Filmikäsitlused võiksid eri filmiliike märksa rohkem ja süstemaatilisemalt haarata, sest kokkuvõttes vajab iga film refleksiooni ja kas just publikuhorde, aga vähemasti tähelepanu. Möödunud dokumentaaliaastale pani punkti Eesti Filmiajakirjanike ühingu parima filmi auhind Neitsi Maali, mille pälvis „Üht kaotust igavesti kandsin”15. Oma ajastu vaimu tabava tunnetusega oleks see film võinud olla ka Eesti kandidaat rahvusvahelise filmi Oscarile. „Üht kaotust igavesti kandsin” vaatleb suurlinna kaootilist paletti, juhatades meid peategelase narkosõltlasest venna otsinguil nii rentslisse kui Colombia lõputusse majaderägastikku. Seejuures põimib film omal moel kokku kaks tänavu eesti filme läbinud teemat, linnaelu varjud ja eksistentsiaalse dimensioonina surma ja kaotusvalu.

Erinevalt Skandinaavia või Lõuna-Euroopa vanade filmiriikide kinokunstist on eesti filmide ühisosa pigem temaatiline. Meie linateoste ühisnimetajaks ei ole peenekoeline huumor, ülekeevad emotsioonid ega grandioossed võttepaigad. Küll aga on mustreid võimalik leida teemade ringist, olgu nendeks siis nõukogude aja (trauma) mõtestamine, tühjaks voolanud kolhoosialevikud, raske töö talus või ahistav elu paneelmajas. Tõenäoliselt pole eestlastele paikade seas suuremat lemmikut kui sumbunud väikelinn. Tundub, et ükskõik kui palju kordi seda teemat lahata, ei tüdine sellest ei kirjandus, film, teater ega õnneks ka publik. Näib, et väikelinn on meie asemik maailma suurfilmides tuhandeid kordi lahatud suurlinnaüksildusele. Mõlemal juhul suunatakse vaatajat mõtestama elu sotsiaalseid aspekte ja üksilduse tegelikku olemust.

Väikelinna elu nurgataguste kajastamise võttis tänavu enda peale juba eelmainitud „Vee peal”. Peeter Simmi üheteistkümnes mängufilm turgutab vaatajat südamlikkuse ja peaosatäitjate näitlejameisterlikkusega. Marko Matvere ilmekalt kehastatud Valteri tegelaskuju põimib endas kokku isafiguuri ja külajoodiku. Sama veenvalt koorub filmist välja väikelinnas sirguva noore varjatud meeleheide. Kalapüügis ja lobajutus kohalike jõmmidega võib ju olla oma lõbu, aga kaua selline elustiil kannab, enne kui muutub kurnavaks tüdimuseks, mis saadab teisigi hoovipealseid? Filmis on omajagu teatraalsust, samas on see hea näide intelligentsest, kvaliteetsest ja empaatilisest publikufilmist.

„Vee peal”, 2020. Režissöör Peeter Simm.

Teist karva väikelinnavarjundeid pakkus Rasmus Merivoo „Kratt”, mis lajatab ketšupivere, brutaalse ükskõiksuse ja pahupidi pööratud eesti mütoloogiaga. „Kratt” on positiivne näide filmist, mis ei ürita end pressida iga eestlase ajusagaratesse, vaid flirdib žanripublikuga, kombates samas teemasid nagu lageraie, korruptsioon, ökoekstremism ja nutisõltuvus. Kui iga suvevaheaeg eesti filmis oleks sama sündmusterohke nagu „Kratis”, võiks aju üle kuumeneda. (Kuigi tõenäoliselt ei trumpa miski üle Merivoo väikelinna-ossikultuuri almanahhi „Tulnukas”16.) „Kratt” on igal juhul väärt comeback, mille sümboliks on Speedodes Ivo Uukkivi ja Mari Lille lapsepõlve õudusunenägu meenutav Kratt. Just tänu oma jõulisele selgroole leidis film publikut ka märkimisväärsetel žanrifestivalidel.

Linn oli taustaks ka Sandra tööotsingutele („Sandra saab tööd”), noorte öistele eksirännakutele („Öölapsed”17), linnakorilusele („Homme saabub paradiis”18) ja poliitmängudele („Sea aasta”19). Linnaruumis kõlavatest plahvatustest ja tagaajamistest ei suutnud (ega soovinud) mööda hiilida isegi C-kategooria küttefilm „Õiglus 2”. „Silitada siili”20 ja „Toonekurg”21 võtsid vaatluse alla eesti animatsioonis sagedased paneelmajakvartalite nukrad varjundid. Mõlemad peegeldavad eesti animatsiooni traditsioonilist summutatud värvigammat ja tüdimuse sürrealistlikke vorme. „Silitada siili” puhul kumab küll selgemalt läbi Ave Taaveti käekiri illustraatorina ja loojana laiemalt. Isegi Joosep Matjusele omases loodusdokumentaali võtmes üles võetud luuleline portreedokumentaal „Pingeväljade aednik”22 on omal moel seotud linnaga, just linnas toimuvatest (pseudo)draamadest irdumisega. Sama võiks öelda ka Anu Raua meditatiivsete mõtiskeludega pikitud dokumentaali „Pärand. Anu Raud”23 kohta. Omaette karakter aga sai nii linna- kui maamurust ühes aasta lustakamas lühidokumentaalis „Murust”24.

Teispool linna tuima sära, või siis pärast seda, tuleb lahkumine, hüvastijätt. Filmimeediat jälginud inimestele võib siinkohal pähe turgatada Andrus Kivirähki näidendil baseeruv rahvakomöödia „Eesti matus”25, mis oli ühtlasi 2021. aasta kinodes vaadatuim eesti film. Maise kesta hülgamine oli märksa peenekoelisemalt kohal aga ka mitmes tänavuses animafilmis. Fredrikstadi animafilmifestivali grand prix’ga pärjatud „Üks imeline mees”26 räägib enesele maailmas koha otsimise igikestvast probleemist, kuigi ühel päeval lõpeb elu nii või naa kõdunemisega. Iseküsimus on, mis jääb enne seda meie kogemuste rajale. Kaua valminud „Maetud Euroopas”27 seab ritta aastate jooksul eri Euroopa paigus üles filmitud hauakivid. Ehkki kvaliteedilt kohati konarlik, on Volmeri–Jõemehe tandem püüdnud kinni sadade aastate pikkuse Euroopa ajaloo. Lahkumine oli kohal ka Eeva Mägi merekohina-, rahu- ja igatsuselõhnalises lühifilmis „Kolmapäev”28. Hoopis teise laengu andis surmale aga õudussugemetega „Kerberos”29, mille idee kandis teostusest paremini, ehkki näitlejatööd olid võluvad. Omal moel räägib isegi kergemeelne lastefilm „Kaka ja kevad”30 taassünnist, olemise lõputust ringkäigust.

Raimo Jõeranna tabavale, kurbkoomilisi situatsioone täis pikitud dokumentaalile „Sea aasta” tagasi mõeldes hakkab peas paratamatult vasardama küsimus, keda film üldse huvitab. Siinkohal ei pea ma silmas superkangelaste raevukaid seiklusi, eesti rahvahuumorit ega püstoliga vehkivaid ülikonnas mehi. Ükskõik kummale poole poliitilist joont vaadata — ühiskond ongi täis raevukaid (super)kangelasi, kes naudivad oma isikliku agendaga haakuvaid kangelasfilme. Kuhu mahuvad aga kirjul, rahvusvahelist turundusraha täis pumbatud maastikul filmid, mis puudutavad, nihestavad, üllatavad, võib-olla isegi ärritavad? Eks peegeldagi filmi hindamine läbi kinokassa, internetiedu või maagilise Lääne-Euroopa festivalipubliku süsteemi teatavat piiratust. Paraku, süsteemis toimijatena peame tõdema, et (laiema) publiku leidmisel väikeriigi autorifilmile, dokumentaalile või lühiformaadile on rahvusvahelise turu tingimustes tegutsemine vajalik. Dokumentaal on siin küll mõnevõrra erandlik, sest teatud teemad ei saagi kõnetada mujal kui ainult oma kodumaal.

 

Kes kardab autorit?

Filmimaailma suurnimede kõrvale tõusmine ei saa olla eesti filmi eesmärk omaette. Kui üldse, võiks eesmärk peituda äratuntava autorikäekirja omandamises. Mõneti laovadki režissöör ja tootjastuudio valmivate filmide toel oma kindlust. Loodud struktuuri astmed ja nüansid võivad ju olla erinevad, ent peale vaadates võiks siiski läbi kumada ambitsioon, arusaam sellest, kuhu ja miks on teele asutud. Rainer Sarneti filmides on koht religioonist, rahvapärimusest või elust endast võrsunud müütilisusel, müstitsismil, soomeugrilikul süngusel. Tema autorikäekiri ei muutu isegi dokumentalistikas. PÖFFil esilinastunud (kinolevisse jõuab film käesoleval aastal) dokumentaal „Vaino Vahingu päevaraamat”31 on kandnud Vahingu eklektilised ja hektilised päevikuread üle sarnetilike lavastatud maailmade taustale. Filmist õhkuv boheemlaselu naudinguvalu paneb igatsema kultuuriavangardi magusalt lõhnavat liisunud maailma, mis on nüüdseks kas mandunud või peitnud end  perfektsionismi maski taha.

„Vaino Vahingu päevaraamat”, 2021. Režissöör Rainer Sarnet. Näitlejad Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Mari Abel ja Erki Laur.
Gabriela Urmi foto

Ivar Murd ja Taavi Arus tegelevad meie kaasaja mõtestamisega. Nemad kaks töötavad sageli ka tiimina. Seejuures on mõlemale omane flirt 90-ndate esteetika, emotikonikeele ja internetiajastu baasilt võrsunud teemadega. Murru lavastuslik dokumentaal „u. Q.”32 on pakendatud koduvideote keelde. Sumeda visuaali taga peidab end perekond Kuudi rännak Nõukogude Eesti väikelinlikust kapseldunud mentaliteedist loomingulisse nirvaanasse. ETV ekraanile mittekõlbulikuks tunnistamise tõttu furoori tekitanud „Lil Eesti”33, kus Murd oli pardal produtsendi, Arus režissöörina, käsitleb eesti muusikakultuuri tänaseid allhoovusi. Omal moel räägib seegi film boheemlaselust, vähemasti elu naudinguhetkedest. Kui „Vaino Vahingu päevaraamatu” 1960-ndate kultuuriavangard võttis olengutel maski eest, siis Z-generatsiooni mure oma kuvandi pärast ei kao hetkekski. Režissöör-operaator Taavi Arus on hea näide autorist, kes on ennast tõestanud just lühifilmi formaadis, pideva oma joone hoidmisega nii läbi „Eesti lugude” kui muusikavideote.

Dokumentaalisari „Eesti lood” on avanud tegevusvälja ka Eeva Mägile („PÖFF Shortsil” esilinastusid nii „Kolmapäev” kui „Maakohus”34), kelle filmid suruvad ühiskonna valupunktidele läbi mahlase, detailidesse peidetud sürrealismi. Ka Ülo Pikkov, kellel esilinastus tänavu „Taaskohtumine”35, mõtestab eesti kultuurilugu just läbi lühivormi, täpsemalt läbi nukufilmi võimalusterohke formaadi. Lugu võivad jutustada nii raamatutest tehtud nukk, pagenduses isa poolt tütrele ehitatud nukumaja või, nagu viimase filmi puhul, Ruhnu saarelt leitud pilliroog, suled ja liiv. Leidobjektid, mis viiakse peagi tagasi Ruhnu. Selge autoripositsioon kumab läbi ka Jonas Tauli traditsioonilisest eesti animaväljast selgelt eristuvast nukufilmidebüüdist „Üks imeline mees”. Osa kriitikute retseptsioon jättis küll mulje, et autori lasteraamatuid tundmata võib see minimalistlik maailm jääda vaatajale kaugeks. Kriitikute lemmikuks ei kujunenud ka Manfred Vainokivi, kelle „The Best of Salieri ehk mina, Eesti režissöör”36 pakkus ometigi tervitatavat (enese)irooniat. Igal juhul rikastab Vainokivi kui nähtus eesti filmimaastikku, andes hääle ka neile, keda me oma liiga klanitud ühiskonnas ei tihka alati kuulata.

Mõistagi võib autori teekonda iseloomustada ka kaootilisus. Autori käekiri võib ajas muutuda ja kokkuvõttes ei ole kellelgi vaja end piirata või võtta ennast vankumatult tõsiselt. Paraku aimub eesti filmidest napilt vihjeid autori eneseotsingutele; pigem tundub, et otsitakse viisi, kuidas paigutuda üldtunnustatud raamidesse. Priit Pääsukese debüütfilm „Keti lõpp”37 avas eesti mängufilmis mõneti uue ukse, kandes meid neoontulede saatel nukra burgerirestorani kurbnaljakasse öösse. Režissööri viimane film „Öölapsed”38 pendeldab aga kusagil indie’-vaimu ja publikufilmi vahepeal, püüdes nii noori, lapsevanemaid, hips­tereid, mõjuisikuid kui nende fänne. Iseasi, kas sedavõrd eri suundadesse lendavaid kärbseid saab ikka ühe hoobiga maha nottida või puudutab film kõigis midagi, tabamata samas kellegi puhul päriselt märki. Publiku poole pööratud nägu võib ju olla miski, mida filmilt eeldatakse, aga võib-olla peaks küsimus algusest peale olema see, kuidas kasvatada eneseteadliku autorina endale lojaalset publikut.

 

Täna õhtul kinno või diivanil Netflix?

Aastakümneid paigas olnud, kaarel festival-kino-tele kulgenud Euroopa mängufilmi levitsükkel hakkas muutuma juba enne pandeemia ukselekoputust. Praegu on voogedastus ja kino kriitikute kulmukortsutusele vaatamata pigem paralleelselt, mitte lineaarselt toimivad kanalid. Mitmed filmid esilinastuvad küll festivalidel, ent peamine levitamine jääb Netflixi või mõnele muule platvormile (sama mustrit järgivad ka tänavused Oscari-soosikud „Kadunud tütar”39 ja „Koera võim”40). Protsessi kiirendab pandeemia, mille tõttu on rahvusvahelisel tasandil paari aastaga sulgunud traagiliselt suur hulk kinosid. Ajutiselt pani uksed kinni isegi Coca-Cola Plaza.

Pandeemia on räsinud ka meie kodumaise filmi vaatajanumbreid, ehkki eesti filmide turuosa on endiselt üks Euroopa kõrgemaid. Kuivõrd 2021. aasta statistika ei ole veel minu käsutuses, toetun siinkohal 2020. aastale, mil see oli kõigi aegade kõrgeim, ligi 27 protsenti41 kõigi vaatajate arvust. Publikuedu jagunes aga juba tollal kvaliteetsete ja vähem kvaliteetsete rahvafilmide vahel. Seda trendi peegeldab ka äsja lõppenud aasta, mil kodumaiste filmide vaataja-TOPi moodustasid „Eesti matus” (43 083 vaatajat), „Vee peal” (31 577 vaatajat) ja „Jahihooaeg” (31 386 vaatajat)42. EV100-st tõukunud vaatajatrend lubab oletada, et „Vee peal” oleks pandeemiavälisel ajal võinud ületada ka 100 000 piiri. Kuivõrd filmidele on kinokassa üks tähtsamaid tuluallikaid, ei ole see ainult prestiiži, vaid ka ainelise jätkusuutlikkuse küsimus.

Kino ei kao! Selle tõestuseks võib võtta kas või Hollywoodi filmi „Ämblikmees: Pole koduteed”43 publikuedu. Rõõmuhõiseteks ongi põhjust suurtootjate suurfilmidel. Ka autorikinol on oma publik, ent see võrsub paljuski festivalide, voogedastuse ja rahvusvahelise menu ühisel toel, mitte väikeriigi kinokassa numbreid lugedes. Autorifilm, olgu pikk või lühike, peab seega aastakümneid filmimaastikku defineerinud pimedast saalist üha rohkem välja ronima. Publikuni jõudmine nõuab läbimõeldud kohtumisi vaatajatega, voogedastusplatvorme ja erilinastusi kloostrivaremetes, basseinide ääres, galeriides või mõne muusikafestivali aeglasel hommikul. Mõneti maadleb mängufilm nüüd nende küsimustega, millega lühiformaadid on juba rinda pistnud.

Filmivaldkond räägib ka ise (sotsiaal)meediaajastu audiovisuaalse sisu massiivsest levikust ja kunstifilmi seeläbi suurenenud võimalustest. Kahtlemata see nii ka on — voogedastus on löönud lõhki klassikalise mudeli, kus jäme ots on levitaja käes. Ellu ärkavad filmid, mis on olnud vaimusurmas, ja lendu võivad tõusta needki, mis jäid oma teekonna alguses tähelepanuta. Positiivne näide on siinkohal üks 2021. aasta „Eesti lugudest”, Anna Hintsi „Homme saabub paradiis”, mis tõi lisaks ringlusele sotsiaalmeedias kaasa ka toiduraiskamisvastase liikumise.

Kohati nähakse internetti siiski võluuruna, kus eduks piisab vaid Alice’i kombel sisse pugemisest. Tähelepanuta jäetakse, kui keeruline on sisu üleküllastumise ajastul tegelikult silma paista. „Welcome to the internet. Have a look around. Anything that brain of yours can think of can be found…”, nagu laulab koomik Bo Burnham oma viimases iroonilises muusikalis „Inside”44. Ajastu, mil igavus on kuritegu ja vaatajat räsivad motoorne rahutus, politiseerunud vaim ja konteksti puudumine, soosib väga selget tüüpi audiovisuaalset toodangut. Ja ehkki oma kogukonnani jõudmine on võimalik, nõuab see, sarnaselt kinolevis silma paistmisega, suurt lisapanust.

 

Millal seda lühifilmi näha saab?

Omaette teema on lühifilmi levi. Iga Eestis lühiformaadiga töötav inimene on tõenäoliselt vähemasti korra oma elus kuulnud küsimust „Millal seda näha saab?”. Sageli kostub vastuseks ebalev lause stiilis „Siis, kui kasseti kokku saab”. Sellega võib minna aasta, isegi paar. Kassett on asendamatu viis asetada lühifilmid kinoekraanile ja seeläbi laiemasse meediapilti. Samas võiks seegi olla läbimõeldult ritta seatud tervik, sest eri tonaalsusega lühiformaate kõrvutades võib tekkida olukord, kus kollektsiooni haare jääb nõrgaks. Filme niidina läbiva ühisnimetaja saab omistada peaaegu ükskõik mis filmile. Selleks võib olla eneseotsing, armastus, viha, pettumus. Teema kõrval või isegi sellest enam mõjutavad vaatajakogemust aga filmi tonaalsus, tempo ja filmijärgne tundelaeng.

Kunstinäitusel paiknevad üksteise kõrval sageli maal, puitinstallatsioon, valgeks võõbatud abstraktne savipea ja pimedasse ruumi peidetud videoinstallatsioon, mida keegi lõpuni ei vaata. Eri objektide ühismõjul tekib ruumis teatud hingus, kunsti vastuvõtmist soosiv hingeline seisund. Lühifilme siduv kassett võiks ideaalis esile kutsuda sarnase reaktsiooni, tunde, et ritta seatud filmid täiendavad ja toetavad üksteist, mitte ei kopeeri ega vastandu ega ole kokku pandud pelgalt sellepärast, et nad on lühikesed ja et „kuskil on vaja neid ju näidata”. Ülo Pikkov ütles ühe hiljutise vestluse käigus, et lühifilm vajab kuraatorit. Nii ongi. Lühifilm väärib mõtestatud kooslusse kuulumist, sest ainult terviklik tundekogemus on see, mis võib inimesi ka järgmist kassetti vaatama kutsuda.

Eespool juba mainitud rahastuse teema puudutab sageli üksnes (mängu)filmide tootmise tasandit. Reaalsuses laieneb see filmilevile, turundusele, isegi filmiajakirjandusele. Paradoksaalsel kombel nõuab just lühiformaatide turundus ja levi suuremat panust ja nuputamist, sest põhjendada tuleb, miks lühike vorm üldse loeb. Seda enam, et lühiformaadi puhul ei räägi me ju pelgalt lühimängufilmist, vaid ka pika küpsemisperioodiga animafilmist, mille valmimine võib võtta aastaid. Eks ole siin paralleel ka dokumentaali ja mängufilmi omavahelise olelusvõitlusega. Siinkohal siiras tänu Tartu Elektriteatrile ja Sõprusele, kes on läbi erilinastuste või lühifilmide näitamise andnud (lisa)platvormi just lühivormidele.

„Üks imeline mees”, Nukufilm 2021. Režissöör Jonas Taul.

 

Epiloog ehk eesti film vajab rohkem Toomas Ariaid

21. sajandi esimesed kümnendid on toonud filmi mitmed väljakutsed. Ühelt poolt annab see maagiline internetinimeline jäneseurg filmile kätte kõik võimalused: Dogme 95 filmid, Lynchi filmograafia, Mubi, animatsioonikoolitused, EFI tähtajad. Samas viibime pidevas, pastelsele taustale asetatud inspiratsioonitsitaatide väljas, mis sisendavad: „Edu on sinu kätes.” Teispool toksilist positiivsust toimub jälle avalik hukkamõist, mille võib iroonilisel kombel teenida isegi „vale” rolli või teemapüstituse eest. Ent nii, nagu ununevad nähtud filmid, maailmaparandamise agenda all Facebooki gruppidesse jäetud vihasõnumid, purjus sõnad ja kuuldud kiitused, nii ununeb ka (filmi)kriitika. Ega säärases maailmas olegi teha muud, kui ajada oma rida.

Antud alapeatükki saadab taotluslikult provokatiivne pealkiri, „Eesti film vajab rohkem Toomas Ariaid”. See ei ole vihje trash-kvaliteedile ega soovitus niigi entusiasmimootoril töötavale filmirahvale püksirihma veelgi koomale tõmmata. Sest jah, Aria konkurentfilm „Rikutud hing. Viirus” lavastati kuuldavasti tuhande euroga. Mul on tunne, et tegutsemine väljaspool klassikalist kultuurisfääri on varustanud „Õigluse” saaga režissööri teatava immuunsusega kriitika, vaatajasurve või veel millegi muu vastu. Tal ei ole meeldimispüüdu, mida soosivad nii ühiskond kui rahastusmudel. Võib-olla ei ole ta osanud seda lihtsalt välja näidata, aga tulemus on sama. Just see on teinud temast, DJ-Heikist ja teistest internetiajastu sensatsioonidest omamoodi legendid või vähemasti truud (ja kasvava?) fännibaasiga autorid. Tegelikkuses on ju seesama ükskõiksus töötanud ka Vanamehe kasuks, kes reklaamib piima, viina ja jäätist. See töötas „Tulnuka” puhul, töötab „Krati” puhul. Seda kannab isegi Veiko Õunpuu, Sarneti jt autorifilmi tegijate looming, lihtsalt hoopis teistel, märksa rafineeritumatel alustel

Eesti filmitööstus on korduvalt tõestanud oma võimekust ja nagu kõik kultuurivaldkonnad, vääriks ta suuremat püsirahastust. Murranguline ajastu nõuab aga ka autoritelt iseteadlikkust, kindlameelsust ajada oma asja, sest ainult iseendaga silmitsi seistes saavad sündida need lood, peegelduda need elu varjundid, mille peale keegi teine ei tuleks. Ja see ongi ju põhjus, miks eesti filmi vaja on. Et jutustada lugusid nii, nagu keegi teine seda ei teeks. Jutustama ei pea seejuures mitte alati mängufilmi keeles, seda võib teha ka animatsiooni ja dokumentaali tundlikus keeles. Ja jutustataksegi. Püüdkem seda siis ka märgata.

 

Viited:

1 Toomas Aria 2021. „Õiglus 2”.

2 Susanna Shmanjov 2021. „Rikutud hing. Viirus”.

3 Teater. Muusika. Kino, jaanuar 2020.

4 Kaupo Kruusiauk 2021. „Sandra saab tööd”.

5 Maarin Ektermann, Airi Triisberg 2021. Õiglaste tasumäärade ettepanek kunstivaldkonnale. Teemaviide 6#Aitabpalgatatööst on tuletatud 2022. aasta 14. jaanuari Sirbi esikaanest, kus tasumäärade ettepaneku autorid seisavad samasisulise plakatiga.

6 Moonika Siimets 2018. „ Seltsimees laps”.

7 Tanel Toom 2019. „Tõde ja õigus”.

8 Lauri Randla 2020. „Hüvasti, NSVL”.

9 Peeter Simm 2021. „Vee peal”.

10 Rasmus Merivoo 2021. „Kratt”.

11 Juho Kuosmanen 2021. „Kupee nr 6”.

12 Natalja Merkulova, Aleksei Tšupov 2021. „Kapten Volkonogovi põgenemine”.

13 Renato Borrayo Serrano 2021. „Ivanna elu”.

14 Peeter Rebane 2021. „Tulilind”.

15 Carlos Eduardo Lesmes López 2021. „Üht kaotust igavesti kandsin”.

16 Rasmus Merivoo 2006. „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas”.

17 Priit Pääsuke 2021. „Öölapsed”.

18 Anna Hints 2021. „Homme saabub paradiis”.

19 Raimo Jõerand 2021. „Sea aasta”.

20 Ave Taavet 2021. „Silitada siili”.

21 Lucija Mrzljak, Morten Tšinakov 2020. „Toonekurg”.

22 Joosep Matjus, Katri Rannastu 2021. „Pingeväljade aednik”.

23 Erle Veber 2021, „Pärand. Anu Raud”.

24 Kaupo Kruusiauk 2021. „Murust”.

25 René Vilbre 2021. „Eesti matus”.

26 Jonas Taul 2021. „Üks imeline mees”.

27 Hardi Volmer 2021. „Maetud Euroopas”.

28 Eeva Mägi 2021. „Kolmapäev”.

29 Kaspar Ainelo 2021. „Kerberos”.

30 René Vilbre 2021. „Kaka ja kevad”.

31 Rainer Sarnet 2021. „Vaino Vahingu päevaraamat”.

32 Ivar Murd 2021. „u. Q.”.

33 Taavi Arus 2021. „Lil Eesti”.

34 Eeva Mägi 2021. „Maakohus”.

35 Ülo Pikkov 2021. „Taaskohtumine”.

36 Manfred Vainokivi 2021. „The Best of Salieri ehk mina, Eesti režissöör”.

37 Priit Pääsuke 2017. „Keti lõpp”.

38 Priit Pääsuke 2021. „Öölapsed”.

39 Maggie Gyllenhaal 2021. „Kadunud tütar”.

40 Jane Campion 2021. „Koera võim”.

41 Kaspar Viilup 2020. Kinolevi ülevaade: 2020. aasta kõige populaarsemad filmid olid „Tenet” ja „Talve”. (Täpne Eesti filmi turuosa oli 26, 72.)

42 https://kultuur.err.ee/1608478859/2021- aasta-kinolevi-kassatulu-jaab-alla-ka-kumne-aasta-tagusele-tulemusele

43 Jon Watts 2021. „Ämblikmees: Pole koduteed”.

44 Bo Burnham 2021. „Inside”.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.