ENN SÄDE FOTOALBUM 5. Peeter Ülevain

Peeter on dokfilmi operaator, kes teeb seda tööd tänaseni. Siinses fotonurgas on pilte temalt ja temast. Ega neid minuaegseid operaatoreid suurt rohkem leida polegi, kes sellega veel leiba teeniksid. Et lähemalt temast rääkida, tuleb alustada algusest, Peeter siinkohal aitamas:

„Nagu sa tead, sündisin stalinliku konstitutsiooni päeval, s.o 5. detsembril 1950 RAT Estonia tantsijate perekonda. (Ema Eike Joasoo oli balletisolist, isa Erich samas balletitantsija.) Kui olin viieaastane, kolis meie pere kesklinna, Sakala tn 9, kus olid kommunaalkorterid. Meie pere jagas suurt eestiaegset korterit Georg Otsa vanemate Karl ja Lydia Otsaga ning filmirežissöör Virve Reimanniga, kes oli lõpetanud 1956 Moskva Filmikooli. Kui vanemad olid teatris, hoidis Otsa-tädi meil vennaga silma peal. Sellest hoolimata oskasime vend Toomasega voodi alla lõkke teha… Otsa-tädi Lydia kiire sekkumine päästis hullemast.

Karl Ots, Georg Otsa isa, oli väga muhe ja tore inimene. Hommikuti kostus ta tenor läbi seina, kui ta häält lahti laulis: „Kui mina olin väiksekene, alle-uu ja alle-aa.” Meil oli suur hoov õunapuudega (nüüd on seal Eesti Muusikaakadeemia). Onu Georgil oli õues autogaraaž oma Pobedale ja mõnikord ta sõidutas ka meid. Paaril korral käis ta meil  näärivana tegemas ja esimest korda saime just temalt väljamaa nätsu, Jenkki purukummi’t.”

Teatrilastena on poisid muidugi Estonia garderoobides ja kulisside vahel nagu kodus ja ükskord peab viieaastane Peeter ka ise lavalaudadele astuma. Nagu sellistel juhtudel ikka  — ooperis „Madam Butterfly” on Cio-Cio-sani poega mängiv poiss haigestunud, Peeter kamandatakse ema abiga kohale, madrusekostüüm selga… Läks julgelt, kui talle oli öeldud, et isa mängib seal ka! Honorariks suur marmelaadikarp.

Filmimaailm sõidab Peetri ellu sisse ootamatult, kui ta peab 1956. aastal mängufilmis „Tagahoovis” koos noorema vennaga pesunaise poega mängima ja nutu välja kiskumiseks emalt siraka vitsaga säärtele saab. Filmi võtab aga üles Semjon Školnikov, kellest saab õige varsti Peetri vanem kolleeg. Keskkooli lõpetamine 1969. aastal toob fotohuvilise noormehe kuidagi loomulikult Tallinnfilmi, esialgu üsna väikeste ambitsioonidega, operaatori assistendiks. On arvatud, et need aastad on eesti dokumentaalfilmi kuldaeg — Peeter õpib meistritelt. Toominga Peetrist saab tema kõige lähedasem mentor, kes laseb õige varsti noorema Peetri „kaameravänta keerutama”, st Peetrike hakkab iseseisvalt filmima. Mis parata, kui filmirühmas on kaks Peetrit, peab ju neid kuidagi eristama. Meie Peeter õpib kõrvalt, kui valmivad Peep Puksi „Juhan Liivi lugu” ja „Aastatega läbi Toompea lossi” (1975), aga on vapralt juba ise kaameramees Suure Peetri filmides „Aastad” ja „Allika poole mineja”, saades sedasi ka oma arvele filmikriitikute lärmaka retseptsiooni. 1980. aastal saame kahekesi kokku kaugel Krasnodari hõõguvkuumadel põldudel. Mina režissöörina, Peeter operaatorina. Järgnevaid koostööaastaid sildistati kaua kui põllumajanduslike probleemfilmide aastaid, kuigi õigupoolest on need ju maaelufilmid. Meile mõlemale, sünnilt linnapoistele, olid need filmid oma miljonite võttepaikade ja seninägematute uute masinatega keerulised ja on selleks jäänud isegi muldvanades mälestustes.

Kõrgetest preemiatest ja võimumeeste vihakõnedest pole siin vaja rääkida.

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist