ETENDUSKUNSTID JA KLUBIKULTUUR

PILLE-TRIINU MAISTE

Sellest hetkest, mil üks tundmatu inimene kusagil sügaval Wuhani linnas nahkhiire nahka pistis ja ülemaailmse pandeemiaga kulmineeruva lumepalli veerema lükkas, on möödas kaks aastat. Eesti teatrid, sealhulgas etenduskunstidega tegelevad asutused, pole pärast seda sündmust näinud veel ühtegi täispikka ega täisväärtuslikku hooaega. Selleks, et teater raskel hetkel meelelahutussektori eest märtrisurma minema ei peaks, on välja mõeldud mitmeid lahendusi: kohtade hajutamine, kontsentreeritud festivalilaadsete ürituste korraldamine ja pisteline repertuaari mängimine hetkedel, mil selleks võimalust on. Leitud päästerõngad hoiavad veel etendamiskunste vee peal. Sama ei saa öelda klubikultuuri kohta, mis ongi vaikselt peavoolust irdumas. Legaalsed reivid ja varasemalt harjumuspärane ööelu koos oma värviliste tulede, kere läbistava tümpsumise ning varahommikuni tantsimisega on vajumas igavikulisse igatsusse.

Praegu on käimas järjekordne (loodetavasti pikk ja eluterve) hooaeg, mil teater koos kõigi teiste sotsiaalset kokkupuudet sisaldavate ametiasutustega on sunnitud kontrollima oma kliendi valmidust pandeemia tõttu rakendatud piirangutele alluda. Aga nagu tüütus varahommikuses reklaamsaates „TopShop” tavaks öelda oli, siis see pole veel kõik. Tuleb silmas pidada, et samamoodi peavad alluma või kohanema ka teatrid ja etendajad. Nad ei tea, millal jälle saali täpselt poole vähem publikut lubatakse. Nad ei tea, kas nad üldse järgmine nädal või kuu enam füüsilisel kujul oma repertuaari ette kanda saavad. Kõik on ikka veel pidevas muutumises ja endiselt otsitakse pidepunkte, millest kinni võtta ja kuidagi ikka kvaliteetset ning publikut kõnetavat loomingut lavalaudadele tuua.

Etenduskunstides püstitatavate teemade puhul on alati väga olulisel kohal see, mis toimub ühiskonnas praegu, ka tol hetkel, mil publik saalis istub. Seega võib juba oletada, et performatiivse teatri puhul võime laval näha ängi ühiskonna suletuse ja harjumuspärase (öise) meelelahutuse puudumise tõttu ja püüet vähemalt näiliselt luua seda kõike, millest nii publik kui ka teatritegijad ise üliväga puudust tunnevad. Kui valitseb totaalne sotsiaalse tantsu põud ja noored koreograafid, lavastajad ning etendajad ei saa enam klubides hüpeldes ennast välja elada, siis loogiliselt võiksid nad tahta klubi mingil viisil hoopis lavale tuua, et seal endale vääneldes ja vehkides serotoniin uuesti kätte võidelda. Samamoodi võib tunduda teatri repertuaarivaliku langetajatele, et äge ja rütmikas, kaasakiskuv tants on see, mida meil just praegu vaja on, et see on see, mis publiku saali toob. Samas peaks paradoksaalsel kombel selle kõige juures tõstatuma küsimus, kui palju klubi saab teatrisse tuua enne, kui see end lõpuks
ammendab.

Mulluse suve alguses toimunud „Sõltumatu tantsu festival” oli oma olemuselt väga mitmekülgne, kuid siinse artikli kontekstis vaatlen sealt ainult ühte lavastust, „Veenus.me”. Selle lavateose autor Rene Köster tegeleb oma loomingus läbivalt soorollide ja seksuaalsuse kõigutamise ning küsimuse alla seadmisega. Tema helikujundus ja valgusseade ongi enamasti väga klubilik. Seda ilmselt tänu olulisele inspiratsiooniallikale: kümmekond aastat tagasi Londonis nähtud kväär-klubiskeenele.1 Erandiks pole ka „Veenus.me”, milles tegeldakse seksuaalvähemustesse kuuluvate noorte probleemidega käesoleval kriisiajastul. Tuled vilguvad, muusika tümpsub ja noored, end laval värvilistesse (pealtnäha kaltsuka-)riietesse sisse vingerdanud tantsijad nõksutavad oskuslikult puusa. „Sõltumatu tantsu festivali” kajastavas ülevaatearvustuses mainis Karin Allik, et lavastuse juures häiris teda publiku piiratus — nad ei saanud lavalolijatega klubilikus atmosfääris kaasa tantsida.2 Sarnane emotsioon tekkis ka mul. Köstri lavastus istus mulle, noorele inimesele, kui rusikas silmaauku. Ma tundsin oma passiivsel moel seda mõnu, mida klubiline atmosfäär minus kunagi, piirangutevabal ajal tekitanud oli, ja see muutis kogu lavastuse minu jaoks tohutult võimsaks. Laval toimuv näis kui keelatud paradiisivili, Eedeni õun.

15. novembril esietendus Vabal Laval (kuid STLi mängukavas) Sveta Grigorjeva lavastatud „Fakerz”. Lavalolijad teevad järele erinevaid tantsustiile, milleks neil puudub väljaõpe ja oskus. Nad lähtuvad mingisugusest üldisest sotsiaalsest teadmisest, mille põhjal nad oma tantsitavad liigutused välja kujundavad. Stiililiselt oli „Fakerz” mitmekesisem ja laiemat mõtteainet pakkuv kui Rene Köstri lavastus, samas aga tunduvalt krüptilisem. Nähtu polnud enam lineaarne loo jutustus, vaid lihtsalt hetked või tundmused meie kõigi elust. Ei tea, kas globaalsest pandeemilisest olukorrast tingituna või lihtsalt sellepärast, et lavastaja on noor inimene, veheldi end laval valju tekno järgi vilkuvate tulede valguses hingetuks. Samamoodi nagu „Veenuse” puhul, olid ka Grigorjeva lavastuses (kaltsuka-)riided, mis rippusid laes, ning mingil hetkel ajasid tantsijad need värvikirevad „võõrad suled”3 endale selga, et nende abil oma edaspidisest tantsulisest feikimisest märku anda. Taas lahkusin teatrisaalist positiivsete ja ülevate emotsioonidega — kohati tekkinud klubilik atmosfäär mõjus tavapärases hallis argisuses nii-nii hästi.

Kolmas Sõltumatu Tantsu Lava lavastus, kus klubiliku ja kaasakiskuv-tümpsuva muusika kasutamine ning värvikirevad ja lavalise tegevuse käigus vahetuvad kostüümid end ilmutavad, on „Open Your Heart”. Sel korral on küll tegemist Soome-Taani päritolu koreograafi loodud lavastusega ning tantsustiiliks on valitud disko, kuid nähtavad ja tajutavad motiivid on üsna sarnased eespool mainitud autorite loominguga. Taneli Törmä, kes ka ise on laval, toob sinna lisaks professionaalsele tantsijannale ka kohalikud lapsed, kes oma ülevoolava energiaga kutsuvad lõpustseeniks lavale tantsima kogu publiku. Tuleb tunnistada, et tegemist on väga leidlikult üles ehitatud performance-lavastusega, mille käigus tunneb vaataja nii igavust ja ängistust kui ka tõsist ja ülevoolavat rõõmu ning tahet kõigest väest kaasa tantsida. Ometi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et helikujunduse ja vehkleva kehalisuse poolest sarnaneb see, vähemalt hetkiti, Sõltumatu Tantsu Lava eelnevalt mainitud lavastustega. „Open Your Heart” on väga armas ja tore ning koos etendajate ning tantsimisalti publikuga jalga keerutada on äärmiselt südantsoojendav, kuid järele mõeldes tekkis tunne, et olen täpselt sama emotsiooniga sel aastal juba kaks korda varem STList lahkunud.

Kõik kolm lavastust on kahtlemata tugevad. „Fakerz” ja „Veenus.me” on saanud väga positiivset vastukaja ning ilmselt kirjutatakse valdavalt hästi ka Törmä lavastusest (artikli kirjutamise hetkel veel arvustusi ilmunud ei olnud). Sveta Grigorjeva lavateose kohta kirjutas Alvar Loog Postimehes: „See on tants, mis loksub kõige ekstsessiivsematel hetkedel üle oma ääre, viskab helde käega õhku nii küsi- kui hüüumärke, segab sentimentalismi nihilismiga ja mille tähendusloome on vabastaval moel ennast tühistav. (—) Hea tantsuetendus võiks vast ideaalis tekitada soovi kohapeal kaasa tantsida.”4 Kõik kolm lavastust vastavad peaaegu täielikult Loogi hea tantsuetenduse definitsioonile; Törmä lavastus ju haarabki vaataja kaasa tantsima. Ometi hakkavad nad nii lühikese vahega üksteisele järgnedes ennast pisut kordama. See pole kindlasti kivi lavastajate ega etendajate kapsaaeda — sisu oli ju mainitud lavastustel selgelt erinev, vägagi aktuaalne ja hästi välja mängitud. Võimalik, et veidi tuhka võiksid endale pähe raputada STLi programmiloojad, kuid ilmselt on antud olukorras kõige rohkem süüdi ikkagi pandeemia. See hakkab loovisiksusi juba üdini ära kurnama ning paneb nad tagaigatsetud tundeid ja paiku lavale tooma, mis aga on päädinud vormiliselt väga sarnaste lavastustega STLi 2021. aasta mängukavades (hooajad on siiski erinevad, 2020/21 ja 2021/22).

Selline nähtus nagu klubi teatris ei ole omane ainult Sõltumatu Tantsu Lavale. Pealinna teatrisaalidesse on jagunud teisigi noori etenduskunstnikke, kes vähemalt mingil määral on klubiliku tümpsu ja valguslahendused oma lavale toonud. Elina Masingu lavastatud „Fairy Tale Arch”, mis esietendus Kanuti Gildi SAALis 18. oktoobril, kasutab episooditi heli ja valgust samuti, nagu on kirjeldatud eeltoodud näidetes. Tuleb küll mainida, et need ei ole lavastuse põhifookuses ning ka liikumine on valdavalt rahulikum kui STLil nähtu puhul, kuid käsitletava fenomeni alla paigutub lavastus sellegipoolest. Noor naine vaatleb ja analüüsib oma koolilõpujärgses debüütlavastuses muutusi ja muutumist noorte inimeste elus. Samuti nagu Rene Köstri, nii on ka Masingu puhul klubilik esteetika mõnevõrra oodatav, kuna ta on tuntud ka Valge Tüdrukuna, kelle viljeldav helikunst on oma olemuselt klubilik. „Fairy Tale Archi” puhul on ta tümpsuvat muusikat vahvasti ära kasutanud, kuid jälle ei saa mainimata jätta, et muusika abil tekkiv atmosfäär on küllaltki sarnane paljude teiste sama aastanumbri sees etendunud tööde õhustikuga. Publik on passiivselt oma istekohtadele naelutatud ja saab tahtmise korral vaid muusika rütmis pead liigutada.

Viimasena vaatlen Rene Köstri soololavastust „MASC II MASC”. Köster on oma klubiliku stiiliga etenduskunstide vallas väga tugevalt kanda kinnitanud ja kasutab valju heli ning vilkuvat, külmades toonides klubivalgust peaaegu igas oma töös. Eelmainitud lavastustest erineb seekordne aga selle poolest, et etendamisruumina on kasutusele võetud Sveta baar, mis oma aastate jooksul välja kujunenud stiili poolest on üks äärmiselt omamoodi (kväär-)klubi. On väga kohane, et „MASCi” triloogia teine lavastus leiab aset sellises paigas ja ruumis, kuna lavateose keskmes on „mehelikkuse stereotüübid ja nende roll geikultuuris ning homoerootikas”5. Köster on selles projektis nii lavastaja, koreograaf kui ka muusik/helikujundaja. Samuti nagu „Veenus.me” juures, häirib ka siin mind kõige rohkem, et ma ei saa teatud hetkedel püsti tõusta ja etendajaga kaasa tantsida. On lausa paradoksaalne, et niivõrd ebatraditsioonilises etenduspaigas, tavatu teema ja ebateatrilike lahenduste poolest silma torkava lavastuse puhul on publik lihtsalt ja traditsiooniliselt lava ette toolidele istuma pandud. Lavastuse üldmuljet kujundav ja asukohale vastav klubiline õhustik on taas kohal selleks, et vaatajat õrritada. See paneb paiguti pead nõksutama, kuid ei anna võimalust enamaks. Jälle täidab teater (vaid) näilise klubi rolli.

Aga mis on siis lahendus? Kui mu teooria peab paika ja klubilise esteetika ja helikujunduse massilise tungimise pealinna (performatiivsesse) teatrisaali on põhjustanud avaliku klubikultuuri mattumine valitsevate piirangute alla, siis ei ole valgust tunneli lõpus ja sellega kaasnevat heureka-momenti ooda­ta veel niipea. Vaatajana hakkavad selline vilkuv valgus, tümps ja seda saatvad ekstaatilised liigutused mind juba ära väsitama. Nii suures koguses muutub tagaigatsetud klubiatmosfäär kurnavaks, isegi õrritavaks, seda enam, et olen oma kohale naelutatud ja pean kõike passiivselt kõrvalt jälgima. See kõik võib olla lihtsalt üks suvaline trend, mis on oma pea kõrgele tõstnud ja intensiivselt võimust võtab, kuid nüüd, mil meelelahutussektori võimalused on sotsiaalses plaanis ahenenud ja sotsiaalsed-tantsulised väljaelamisvõimalused puuduvad, tasub seda siiski tähelepanelikult jälgida ja analüüsida. Mina igatahes loodan, et see suundumus hakkab ennast varsti koomale tõmbama või pakub vähemalt alternatiivi passiivsusest tüdinenud vaatajale: võimalust terve etenduse vältel klubimuusika saatel kaasa vehelda. Kuigi samas, ega see viimane mõte ka eriti hea ole, sest nii saaks teatrist lihtsalt üks klubi, mis piirangute tõttu ilmselt peagi suletaks.

 

PILLE-TRIINU MAISTE (snd 9. I 1999) hakkab parasjagu lõpetama Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse bakalaureuseõpet. Ta jälgib kirglikult etenduskunstides aset leidvat ja kirjutab selle valdkonna arengutest ka oma lõputööd. Tema arvustusi ja mõtisklusi on avaldatud Sirbis ja Sõltumatu Tantsu Lava blogis „Koreokohvik”.

 

Viited:

1 Rene Köster 2017. Stiil.ee intervjuu: Chloé Lagucci ning Rene ja „Puhas ilu”. Stiil.ee. — https://www.youtube.com/watch?v=Xy7QbEPlpzM

2 Karin Allik 2021. Sõltumatu Tantsu Festivali võib lugeda õnnestunuks. — ERRi kultuuriportaal. — https://kultuur.err.ee/1608268263/arvustus-soltumatu-tantsu-festivali-voib-lugeda-onnestunuks

3 Fakerz. Sõltumatu Tantsu Lava koduleht. — https://stl.ee/lavastus/fakerz/

4 Alvar Loog 2021. Kindel laks. — Postimees Nädala kultuurisoovitused. —
https://kultuur.postimees.ee/7378439/postimees-nadala-kultuurisoovitused

5 Esietendub Rene Kösteri uus lavastus „MASC II MASC”. Uudisteportaal Portail. — https://portail.ee/esietendub-rene-kosteri-uus-lavastus-masc-ii-masc/

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.