MILLISEID TEATEID ME SAADAME OMA ESIVANEMATELE
Aprill, 2022Intervjuu Peep Puksiga
Peep Puks saab aprillis 82-aastaseks. Ega see olegi teab mis vanus meie vanema põlvkonna filmitegijate hulgas, kus Arvo Kruusement saab kohe 94, Rein Raamatul ja Rein Maranil käib 91. ja Andres Söödil 88. eluaasta, kuid põhjust sünnipäevalapsest kirjutada annab see ikka. Mul endal oli au teha Peebust neli aastat tagasi portreefilm. Katsusin seal tuua esile katkematut sidet eesti kultuuris, seda põlvkondade järjepidevuse lugu, mida Peep on oma elus ja filmides alati nii oluliseks pidanud. Õnneliku juhusena mängis elu meile seal kätte ka kohtumise vana taluperemehega Orinõmme külas, kus Peep viiskümmend aastat varem jäädvustas filmi „Koduküla”. Oma koduväravas kiviaedade vahel võis mees ette lugeda kuusteist põlve esivanemaid, kes olid sealsamas maadel talu põldusid harinud. Tavaliselt kaovad meil esiisade jäljed kuskil Põhjasõja paiku kaheksanda põlve juures, kuid tema võis minna tagasi veel poole kaugemale.
Kui selles mastaabis edasi mõelda, siis näib filmitegemine vaid üks meie kaasaja veidrusi, aga näe, vanast traditsioonist lähtudes laieneb põllumetafoor ka sellele. Kui öeldakse, et „künnab haridus- või kirjanduspõldu”, siis miks ka mitte harida filmipõldu. Vähemalt seda on Peep Puks ju kogu elu teinud.
Filmitegemise käigus olid meil Puksiga pikad vestlused, millest filmi läks muidugi üksnes murdosa. Nüüd neid tekste üle vaadates avastasin, et oleks tänamatu sealt üht-teist olulist jagamata jätta. Ei rääkinud ta neid lugusid ju ainult mulle, vaid ikka filmi vaatajale. Ka Peep ise vaatas toonased vastused üle, kohendas, aga ka lisas üht-teist.
Peep Puks oma linnatoas.
Peep Puksi erakogu foto
Sa oled teinud umbes 60 filmi ja 40 telesaadet, palju portreelugusid. Kuidas peaks inimest portreteerima?
Kas sa oled mõelnud, kui palju kordi on sul tulnud ette süüvida inimese silmavaatesse, vaadata silmatera sügavusse? Mina olen seda teinud vaid mõned üksikud korrad, kuigi kohatud on lugematul hulgal inimesi. Aga see kogemus on tõepoolest midagi erakordset. Ma olen palju mõelnud, et me püüame ühe tunni (omal ajal veel lisaks 10 või 20 minuti) sisse suruda ühest inimesest kõik. Ja püüame tabada kõige olulisemat temas. See ei ole lihtne ülesanne. Ja ega see iga kord õnnestugi. Kuigi näiteks Andres Söödi need filmid, mille ta on teinud eesti kultuuritegelastest, on mulle väga suured eeskujud.
Andres Söödi eeskujuta ei saa me vist kuidagi. Ka sinu enda filmid mahuvad Söödi esimese ja viimase filmi loomisaastate vahele: „Ruhnu” (1965) ja „Camino” (2011). Meie filmi („Peep Puksi lugu”, 2019. Režissöör Raimo Jõerand — Toim) tarbeks joonistasid sa oma loo millimeetripaberile üles just sellises stiilis, nagu sul on olnud kombeks kõigile oma filmidele läheneda.
Kui vaatad seda lehte, näed ühe hetkega, et kogu dokumentaalfilmi sünnilugu on aastatepikkune suur ühine töö ja pingutus, enese andmine. Ja polegi vähe tehtud. Joonisin selle lehe ära ning korraga, mulle endalegi ootamatult, oli mu ees mingi uus ja senitundmatu tervik. Seda oli tore teha, sest tunnen või tean kõiki tegijaid, olen näinud kõiki filme, meeles on paljud inimesed, episoodidki neist. On olnud minejaid, veel rohkem juurdetulijaid. Panin kirja ka omaenda filmid, et mõista neid kui osa tervikust. Motoks võiks olla „Käige, kuni teil valgust on!”.
Ja samas mõistsin, et mu elu, see ongi inimesed minu ümber. Näen, et mul on olnud erakordne õnn kohata väga, väga palju helgeid ja armastusväärseid inimesi. Vaata neid seoseid meie ja meie filmide vahel! Muidugi, siis me ei mõelnud nendele, need lihtsalt kujunesid aastast aastasse. Tegelikult on ju aeg selle lehe kokku pannud. Ja tore, et olen elanud sellise panoraami tekkimiseni.
Sellised üheleheküljelised skeemid on ju režissööri käsikirjad, kus otseselt peegeldub tema mõtlemisviis. Sinu skeemide juures torkab silma just nende ülikorrektne viimistlus ja hämmastav visuaalne korrapära.
Koolis oli üheks mu lemmikaineks joonestamine. Mulle on oluline, et ma näeksin, millega ma saan hakata tööd tegema: millised on episoodidevahelised suhted, kuidas üks kasvab välja teisest, missugune võiks olla iga episoodi koht tulevases filmis. Aga skeem on ikkagi lähtepunkt, mis võimaldab saada ülevaate, milline materjal mul on enne võtteid ja montaaži.
Peebu loo „puu”, mille ta tegi Raimo Jõeranna filmile „Peep Puksi lugu”, 2019.
Peep Puks: „Joonisin selle lehe ära ning korraga, mulle endalegi ootamatult, oli mu ees uus ja senitundmatu tervik.”
Ennekõike võikski öelda, et need skeemid on ilusad. Igaüks isesugune, igaüks kandmas oma kujundit. Ja kuigi nende tegemise eesmärk näib olevat olnud mõtete korrastamine — koondamine, selekteerimine, hierarhiseerimine —, siis kogu protsessi põhjalikkus ja selle jälgitavus loob pildi aeglasest, meditatiivsest lähenemisest millelegi ainuvõimalikule. On näha, kuidas on kogunenud fakte ja tsitaate, kuidas need jagunevad gruppidesse ja paigutuvad ruumis laiali, mõned keskmele lähemale, mõned kaugemale. Esialgu pole veel kesetki, on kosmos ja kaos, hulk mõisteid ja võimalikke sümboleid. Siis hakkab vormuma mõte, kord sirgjoonelisi seoseid pidi, kord jälle vongeldes. Mõtet juhivad vektorid, ringid, kolmnurgad, ruudud. On nurgad ja poolused, hulgad ja ühisosad. Nii vormub lausa matemaatiline mõtlemise mudel, mis hakkab piiritlema filmi teemat. Ükski mudel ei ole kunagi sarnane eelmisega, aga on justkui ainuvõimalik. Ja selle keskmes särab vastu kristalliseerunud idee. On tunne, nagu oleks vaadanud kaua aega tähistaevast ja siis avastanud seal oma tähe. Ühe ja ainulaadse.
Kus küll peituvad sellise kannatliku ja harmoonilise lähenemise juured? Kirjelda natuke oma kodu, perekonda.
Meil olid ema, isa, vennas ja mina, see oli põhiline. Olid ka vanaisa ja vanaema, kes elasid Koidu tänaval, vanaisa oli kondiiter. Nendel oli üks tuba ja köök. Ja vanaisa hoidis meid kõiki. Ma nii selgelt mäletan, et ta voodi oli seina ääres, vanaisa oli voodis. Sa väiksena ei taipa ju, et miks ja kuidas. Ma jätsin temaga hüvasti, hakkasin välja minema, uksel pöörasin korraks ringi ja vanaisa tõstis voodist käe. Ja järgmisel hommikul teda enam ei olnud. Niisugune meelde jäänud hüvastijätt on mul vanaisast silmade ees.
Teist vanaisa ja vanaema pole ma kunagi elus näinud. Nad sõitsid juba möödunud sajandi alguses Venemaale paremat elamist otsima, aga siis, kui seal läks kodusõjaks, hakkasid nad kuskilt Vologdast tagasi tulema. Ja surid rongis tüüfusesse. Nad on kusagile Venemaale maetud, ma ei tea üldse, kuhu.
Mul on hästi meeles lõik Andres Söödi ja Mati Kase filmist „Enderby valge maa”. Kirju lugevad mustad siluetid pimestavalt valges Antarktikas. Kõigest ja kõigist eemal. Igaüks oma üksinduses. Ometi kõik sama jaama meeskonnast. Ja imelikul kombel näen ma neis figuurides otsekui meie esivanemaid, kõiki varem sündinuid, kes ootavad ja saavadki meilt teateid, et kuidas meil läheb, mil moel me jätkame.
Mu isa ja tädi kasvasid Riisipere lastekodus. Ma olen hiljem mõelnud, et see lastekodu elu panigi isa nii väga oma peret hoidma. Kuskilt sealt võis tulla ka isa inimeste mõistmise tarve. Ta teadis, et inimesi tuleb osata mõista. Ma olen küll seda palju korranud, aga üks isa õpetusi oli see, et kerge on hukka mõista, raske on mõista. Teine oli, et ära suru oma arvamust peale,
ainult nii jõuad teiseni. Need on nii lihtsad tõed, aga ikka elus kogu aeg eksid nende vastu.
Isa-ema tegid kõik, et me Tiidust vennasega saaksime kõrghariduse. Igatpidi püüdsid sellele kaasa aidata. Isa töötas mitmes artellis, tegi lihtsamat tööd. Ja ta luges väga palju. Ema töötas Johannes Parikase juures Kuninga tänava fotoateljees, hiljem lehtede toimetustes. Ta oli retušeerija. Nii et ma usun, et see huvi raamatute, kirjanike ja ka fotode vastu on mul alguse saanud kodust.
Kas sa mäletad oma esimest nähtud filmi?
Mul on nagu väga hägune mälestus, et ma käisin vaatamas praeguses Vene teatris „Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi”. Ma ei tea, kas see oli nii või mitte, aga sealt uksest me sisse läksime… See pidi olema siis saksa aja lõpul või vene aja algul. Mäletan episoodi, kuidas üks väikene päkapikk tegi mingi tembu ja ta pandi sellepärast konksu otsa rippuma. See on mul terve elu meeles olnud. Pärast tuli välja, et sakslased riputasidki inimesi konksu otsa. Ja seda on hiljemgi tehtud.
Üks esimesi filme oli ka „Jänese ja siili võidujooks”. Mul oli tore pinginaaber Rein Kaljas. Temal oli pärast sõda veel varjend õue peal. Ja me vaatasime seda filmi selles varjendis, ülesriputatud laudlinalt — küpsetasime pannkooke ja vaatasime väikese projektori pealt. Ma ei tea, kuidas me saime voolu, kuidas see töötas. Vaatasime lugematu arv kordi jänese ja siili võidujooksu. See võis olla esimese klassi ajal 1947. aastal.
Aga tead, mis veel mõjutas: näidati väga palju saksa trofeefilme. Marika Rökkiga ja kes seal kõik olid. Sealt mul on jällegi jäänud meelde, kuidas üks mees tõmmati laeva kiilu alt läbi — „Mässuline laev” oli vist selle pealkiri. Vaat niisugused ebameeldivad mälestused on jäänud.
Peep Puksi skeem-käsikiri oma filmile „Eha fenomen”, 1999.
Mida sa veel sõjaajast mäletad?
Ma mäletan siiamaani, kuidas Tallinn põles. Me elasime Kivimäel, Tallinn oli kümme kilomeetrit eemal. Seisime välistrepi ees, taevas oli punane, ootasime isa, kes oli linnas. Isa sai koju. Ta tuli sellest pommitamisest välja kahe laine vahepeal. See on mul esimene sõjamälestus.
Ja ma nägin ühe sakslase laipa seal Hiiu jaama lähedal. Korraks. Ja väga ligidal meile oli väikene metsatukk, kuhu olid maetud saksa sõdurid. Paar hauda oli, aga need kadusid väga kiiresti ära.
On veel üks mälestus. Kui pärast sõda hakkasid Eestisse jõudma sõjapõgenikud Venemaalt, nägin neid naabrite juures söömas. Ema kahe poisikesega ja kahe pambuga. Nad neelasid näljaselt võileiba ja jõid teed alustassilt. Ma pole neid siiani unustanud. Olid ilma õnneta inimesed…
Praegu küsitakse, kas meil oli õnnelik lapsepõlv. Ma arvan, et väga paljud vanemad hoidsid oma lapsi ja püüdsid teha kõik selleks, et see halb ja õudus, mis ümberringi oli, ei jõuaks lasteni. Ja kui jõuabki, siis et see ei muserdaks neid nii, et eluaeg kannad seda õudust endaga. Küüditamist ma mäletan niimoodi, et järgmisel päeval, kui me tulime kooli, olid kaks pingikohta tühjad ja me ei teadnud, mis, kus ja kui kauaks.
Mu isa vedas maale toiduaineid, ma sõitsin temaga mõnikord kaasa. Ma mäletan, et me sõitsime kuhugi taluõuele. Kedagi ei olnud. Isa hüüdis. Ja natuke hiljem tuli peremees, kes oli heinapepri täis. Ta oli ennast heinte alla ära peitnud. Sellised üksikud mälestused on meelde jäänud.
Kas sa kartsid ka?
Kartsin venelasi. Ma ei räägi praegu metsavendadest ja kõigest nendest, kes, relv käes, vastupanu avaldasid, aga venelastel õnnestus pärast 1949. aasta küüditamist süstida vähemalt osale linnainimestest sisse, et sa ei tea, mis võib järgmisel päeval juhtuda. Järsku oli täielik teadmatus. Ja oli neid tuttavaid, kes viidi ära. Sa teadsid, et nad ei olnud absoluutselt mitte midagi halba teinud. Kodud läksid, kõik läksid ja oligi kõik.
Sul endal ei ole vist kuigi palju koduvahetusi ette tulnud?
Ma olin 41-aastane, kui me tulime Kivimäelt Lasnamäele. Ja nüüd ma olen siiamaani elanud Lasnamäel. See oli esimene rajoon, mida siia ehitama hakati. Nüüd juba nelikümmend üks aastat tagasi.
See kõlab naljakalt, aga mulle meeldib käia siinses Pae pargis. Seal on veesilm ja naised, kes oma väikseid lapsi vankris lükkavad, vanatädid, kes jalutavad oma sõbrannadega, ja abielupaarid ja noored, kes kõnnivad käest kinni hoides. Minu meelest on see toredasti tehtud.
Ka see käimine, liikumisvajadus on jäänud lapsepõlvest. 10. keskkoolis, kui me lõpetasime, kirjutas klassijuhataja Viires igaühe kohta midagi. Mulle ta kirjutas nii: „Et mitte olla kehalt põdur, Peep, ole nagu Sparta sõdur!” Ja ma olen püüdnud olla.
Kuidas sa ikkagi kino juurde sattusid? Ülikoolis õppisid sa ju ajakirjandust, diplomitöö kirjutasid televisioonist. See oli vist aastal 1964?
Kõige esimene, kes püüdis mind kino poole suunata, oli kirjanik Silvia Truu. See oli keskkooli ajal, kui ta ütles mulle, et ma võiksin proovida filmi alal. Aga see tundus utoopiline, sest ma poleks kunagi läinud kinostuudio uksest sisse ja küsinud, et palun, kas ma tohin teile tööle tulla. Ma ei oleks seda kunagi teinud. Aga kohe pärast keskkooli proovisin Moskvasse, tahtsin saada stsenaristiks. See oli tagantjärele vaadates täiesti rumal mõte, sest ma ei vallanud peaaegu üldse vene keelt. Ja kohe, kui olin oma sisseastumistöö ära kirjutanud, ma läksingi ja ütlesin, et võtan oma paberid välja.
Pärast seda tundus mulle, et telesse on natukene kergem saada. Ja ega ülikoolis valmistatudki ette ajakirjanikke kino jaoks, tele jaoks aga küll. Ma olin televisioonis praktikal koos Ülle Puusepaga, kes jäigi televisiooni ja töötas seal kaua edukalt. Aga mina kukkusin väga kiiresti ka seal läbi, sest ma tegin intervjuu ja intervjueeritav Valli Lember-Bogatkina rääkis nii hästi, et ma ei tahtnud vahele segada. Ja pärast öeldi muidugi, et mis intervjueerija see on, kes laseb inimesel rääkida ja ise ei räägigi. Ja lõppeski mu karjäär väga kiiresti.
Aga kuidas sa Tallinnfilmi jõudsid?
Palju on määranud juhus. Sõjaväkke läksin ma esialgu kaheks aastaks, aga seal äkki otsustati, et me oleme ühe aasta. Siis olin aasta Õhtulehes, kuni sain Harju tänaval kokku Peedu Ojamaaga, kes kutsus mind Tallinnfilmi toimetajaks. Muidugi ma läksin. Läks veel aasta ja ta võttis mind ühe ringvaate peale tegijaks. Režissööriks. Tegin paar ringvaadet ja siis saime Peeter Toomingaga hakata tegema üheosalist filmi „Koduküla”.
See oli ju eesti filmi kuldaeg, 1968–1969, ning mitte ainult mängufilmis. Sa oled rääkinud, kuidas kõik sai alguse ringvaadetesse tekkinud vabama käsitlusega lüürilistest paladest. Ka olid Tallinnfilmis asunud tööle Moskvas koolitatud esimesed eesti režissöörid Reet Kasesalu ja Valeria Anderson. Tulid ärksad uued toimetajad. Peedu Ojamaa hakkas looma Eesti Reklaamfilmi. Televisiooni juurde tehti Eesti Telefilm. Andres Sööt oli just teinud täiesti omanäolise „511 paremat fotot Marsist”. 1969. aastal tehti kaks laulupeofilmi ilma seni kohustuslike kroonuplaanideta. Kuid samal aastal algas ka kraanide kinni keeramine: Tambeki „Talupojad” ja Müüri „Leelo” läksid riiulile. Kas ka „Kodukülaga” oli probleeme?
Enn Säde, kes oli meie helirežissööriks, kirjutab oma mälestusteraamatus ja toob näiteid sellest kunstinõukogu protokollist, kus meid materdati: et see on varjatud nõukogudevastasus ja et eesti küla ei ole niisugune. Aga mul ei ole see enam meeles, mul on meeles, mis jäi meie sõnumist filmi alles. Et ühest küljest on see küla määratud hääbumisele, ja see on paratamatu, aga teisest küljest — ja see oli meie jaoks kogu filmi mõte — rahvas tuleb kokku talgutele ja ühiselt teevad nad midagi, mis seisab sellele hääbumisele vastu.
Hiljuti ma lugesin kuskilt, et ma olevat tahtnud kolhoosikorda ülistada. No ma võin käe südamele panna, et see tõesti ei olnud meie mõte.
See on küll väike, kümneminutiline film, aga seal said paika mõned sinu peamised teemad, mis on sind saatnud siiani. Räägi sellest veidi pikemalt.
Peeter Tooming ja tema isa Osvald, kes oli stsenarist, tundsid hästi küla ja külainimesi. Mina ei olnud selle elulaadiga nii tuttav. Ja me mõtlesime, et ei tee filmi mitte ühest konkreetsest külast, vaid kodukülast üldse. Ja nendest inimestest, kes selles kodukülas on. Valida oli üle Eesti. Ma ei tea, miks me arvasime, et just saarlased on kõige paremad. Suur küsimus oli selles, kui palju nad suudavad midagi ühiselt teha, ja sellepärast oli meile väga oluline filmida talgute päeval. Ja asi käis nii, et täna aitas üks, homme aidati teda ennast ja niimoodi toimus kogu aeg küla omavaheline suhtlus ning üksteise toetamine. See ei olnud kolhoos, see oli midagi muud. Ja niimoodi me vaikselt hakkasime materjali korjama. Ühest küljest küla hääbumise kohta, aga teisest küljest püüdsime näidata, et küla hoiab kokku ja et need väärtused, mida küla kannab, ei saa kaduda.
Praegu on ju samamoodi. Külad vaikselt uuesti hääbuvad. Aga teistpidi, noored tulevad ikkagi tagasi ja mingi külavaim on olemas. Ja ausalt öeldes on külavaimul palju sügavam ja suurem tähendus, kui see saab olla linnas, kus sa isegi ei tea, kes on su naaber.
Kas te ise uskusite, et need väärtused säilivad?
Raudselt uskusime. Kindlalt uskusime. Kuigi on öeldud, eks ole, et maainimesed ei saa üksteisega läbi ja kraaklevad ja… Aga perenaine läheb sirbiga põllule, perenaine peseb nõusid, helkivad piimamannergud on seina ääres. Lihtsad argiasjad kandsid mingil määral seda vaimu, mis oli nende inimeste sees. Seda usku ei jaganud muidugi kõik. Küsiti, et mida me taga nutame. Nutsimegi taga neid väärtusi — et kas ei juhtugi nii, et koos külaga kaovad ka need väärtused, mida küla on kandnud.
Aga Peeter Toominguga teil klappis; tegite hiljem veel koos ka väga fotograafilise „Tormipüha” Hiiumaa inimestest.
Peetriga koos töötamine oli mulle omamoodi ülikool. Ta oli tohutu töövõimega, ma siiamaani imestan, kuidas ta jaksas. Sa tead ju, et Enn Säde on samasugune. Hiljem Peeter küll mitu korda ütles, et teeme veel koos. Ma ütlesin, et Peeter, ma ei saa, mul on raske, sest ma tean, et sa oled niivõrd hea režissöör-tegija, et kuidas mina järsku hakkan sulle ütlema, et teeme nüüd nii või naa. „Ei noh,” kostis ta, „ütle rahulikult, ei ole midagi.” Aga mul oli niisugune tõrge ja tunne, et ma võtan Peetrilt ära tema režissööriks olemise aega.
Te mõlemad tegite ühel hetkel ka oma külakooli loo. Sina tegid 1973. aastal „Kolm talve”, Peeter üheksa aastat hiljem „Kassilaane”.
Meil oli koolis vist üksteist õpilast, temal oli neli õpilast. Need väikesed koolid on praegu riburada kadumas. Ja mitte ainult väikesed koolid, praegu kaovad isegi suured. Ja mitte midagi ei ole teha, niimoodi see ilmselt lähebki. Aga mida tähendab ühele maakohale, kui üks väike kool ära kaob?
Me tegime seda filmi koos operaator Toomas Kirdelahe ja stsenarist Lembit Lauriga. Lauri oli selline stsenarist, kes ei jätnud mitte midagi juhuse hooleks. Ta teadis täpselt, mida meil vaja on. Me sõitsime kümmekond kooli läbi. Ja sellel hetkel, kui me jõudsime Vastse-Otepää kooli ette… Väike allee läks majani… Ma mäletan, et me ei olnud veel autost väljagi astunud, kui Lembit ütles: „See on see.” Me polnud lapsi näinud, me polnud õpetajat näinud, aga ta ütles, et see on see, ja oligi.
„Kolm talve” on samuti üks maainimeste järjepidevuse näitamise võimalusi. Mõte oli näidata esiteks, kuidas üks tavaline kooliõpetaja, õpetaja Ilme Juur annab ühes väikeses koolis lastele edasi, mida tähendab ühtekuuluvustunne. See kool oli nagu üks pere. Ja teiseks, kui vajalik on saada selles külakoolis oma teadmistele selline alus, et saaksid minna edasi õppima. Ühesõnaga, et sa ei jääks ainult sinna kitsasse külla. Mitte et sa hülgad küla, aga et sa õpid edasi ja saad rohkem teada, kui sa saaksid ainult seal külas. Ma mäletan, et meil olid filmitud ka kaadrid, kuidas õpetaja Juure väike poeg Mart istub seal koolipingis oma koeraga. Ma ei tea, miks ma need välja jätsin, nüüd on sellest tuline kahju. Filmi näitamine ja järelpidu külarahvaga on mulle üks meeldejäävamaid esilinastusi.
Olen alati tundnud sügavat austust õpetaja ja arsti elukutse vastu. Nii üks kui teine on esindatud ka minu peres. Öeldakse, et arvutiõpe on oluline, peaaegu et tulevikukooli alus. Aga õpetaja kui isiksus? Ei alanud ju tund kellahelinast, vaid hetkest, mil õpetaja klassi astus. Sellel oli ja on tähendus. Ja klassi ja kooli vaim, mis saadab sind kogu elu?
Peep Puksi skeem-käsikiri oma filmile „Teel Euroopasse”, 1995.
Maateemal on sul tehtud veel filmid „Talu” ja „Kuuvikerkaar”. Mõlemad on väga mõjuvad lood. Minu meelest on „Kuuvikerkaar” lausa üks ilusamaid ja omapärasemaid portreefilme üldse, mida ma näinud olen.
„Kuuvikerkaart” ma tegin koos operaator Harry Rehega ja seda oli väga tore teha. Suislepa rahvas võttis meid nagu omainimesi. Aga muidugi oli selles suur osa Harril, kes oskas ideaalselt inimestega suhelda. Muide, täpselt samamoodi nagu ajakirjanik Olev Anton, kellega me tegime „Talu”. Me sõitsime Kurgjale. Oli lõunavaheaeg, mehed istusid selle rehehoone ees, mida nad ehitasid. Olev tuli autost välja, läks istus nende sekka ja jätkas seda jutuajamist sealt, kus meestel oli pooleli jäänud. Nad kohe said aru, et ta on oma. Olevil oli seletamatu oskus inimestega suhelda. Ta oli erakordselt südamlik inimene. Harry täpselt samamoodi. Ja ma pole kunagi kedagi teist kuulnud rääkimas oma emast nii suure armastuse ja hellusega, nagu Olev seda tegi.
Mis sa ise arvad, milles „Kuuvikerkaare” võlu seisneb?
Ma ei oska öelda, kõik vaatavad ju erinevalt. Mulle tundub, et need inimesed olid kõige paremas mõttes tõelised maainimesed. Nendes oli mingi seletamatu südamlikkus. Nad mõistsid meid kui inimesi. Ja neid ei seganud, et me filmisime. Oli umbes nii, et teie teete ja tore ja hästi kõik, eks ole. Ja kõik nad tegid oma tööd suure lugupidamisega maa vastu. Ükspuha, kas see oli sepp või mesinik või traktorist… Seal oli üks mees, kes oli aednik, ja siis oli seal külakroonik Kamsi-Kaarel, kes sidus kõiki ja kõike. Ja veel oli seal mulle nii oluline istuv sõnatu mees, tekk põlvedel, kes oli külamuuseumi kokku kogunud mitme põlve pärandatud varamu. Nad austasid oma küla, austasid oma küla inimesi ja austasid seda tööd, mida nad maaga tegid. Ja kui natukenegi sai seda tunnet edasi anda, siis on see tore.
Peebu skeem — käsikiri filmile „Kuuvikerkaar”, 1982.
Lugesin su selle filmi käsikirja ja mulle tundus, nagu loeksin luulet. Kirjutasin üles ka mõned tsitaadid:
„Pole vähimatki mõtet tõttamiseks suveöös.”
„Meeleolu ja rütmi kõiges järgnevas kannab otsekui meloodia maarjaheinast, mis kasvab kord läbi peopesa.”
„Temas tajud tasakaalu, suureneb enda ellukiindumuse rahu.”
„Sunnib süvenema loodusesse ja inimestesse tunnil pärast päevatööd, mil taevas löövad leegitsema pilved.”
„Ses sumeduses tabad teinekord inimlikku siirust, sest öös kõneldakse poolihääli.”
„Ja viis, kuidas me armastame seda, mida peame tõeks, on teinekord tähtsam kui tõde ise.”
„Pea padjal otsekui metallist. Kaelal tuksub pingul soon. Kortsud laubal muudavad kuju. Pikkamööda avanevad laud. Ei asendimuutust, ei ärkamisrahutust. Ainult silmad, mis vaatavad öhe. Aeg üle kesköö.”
„Tasa kohiseb maja taga mets, maamehe meri.”
„Parimad on meie kõige vaiksemad tunnid.”
Me arutasime käsikirja Harryga. Ma pole kunagi kirjutanud käsikirja esitamiseks ja kinnitamiseks, vaid enda häälestamiseks. Mõttepunktide leidmiseks. On tegijaid, kes üldisest ideest lähtudes asuvad kohe elust vajalikku otsima. Mina pidin endale alati enne lähtetõed selgeks tegema, end häälestama ja alles siis asuma elust neile sisu otsima. Nagu pidin alati teadma ka filmi algust, esimest kaadrit — mis ausalt öeldes võis teinekord siiski muutuda.
Filmil on väga vahetu ja tundlik diktoritekst, mida esitab Andres Ots, kes ühel hetkel — ja sellist asja pole ma mujal kohanud — hakkab vaikselt ka laulma. Aga kust tuli filmile pealkiri?
See pealkiri tuli sellest vanaonu jutust. Ma olin lugenud kuskilt Aristoteleselt, et kuuvikerkaart esineb haruharva. Ja siis ma hakkasin uurima, kas need külainimesed on näinud kuuvikerkaart. Uurisin peaaegu igaühelt. Aga kui sa mäletad, siis see valge peaga vanaonu ütles, et: „Kuuvikerkaart? Olen nännu.” Ta vist ütles niimoodi, kui ma mäletan. Ja siis ma tundsin, et jumal tänatud, see oli õige asi.
Sind teatakse meie kultuuriloos vist eelkõige kirjandusfilmide tegijana. Kõigepealt oli justkui käeharjutuseks Tammsaare-film, mis jagunes lausa kolme ossa, ja siis tuli „Juhan Liivi lugu” (1976), mida on nimetatud film-luuleks. Kas see oli tipp?
Ma olen hiljem mõelnud, et miks need kirjandusfilmid tulid. Üheks põhjuseks oli see, et ma olen filoloog, et ma olin ülikoolis seda õppinud. Ka Reet Kasesalu tegi filme kirjanikest ja kunstnikest. Aga kuidagi nad tulid: Tammsaare, Liiv, Tuglas ja siis teised sinna otsa. Kuni teles tulid väliseesti kirjanikud. Nii et… ma ei oska öelda. Võib-olla Liivi puhul oli see kõige täiuslikum ligipääsemine kirjandusele ja kinole. Aga hiljem seda korrata ei tahtnud. Aga sealt kõrgemale minna, mis parata, ma enam ei osanud. Hiljem me püüdsime juba põhiliselt inimeste mälestusi, kes nende kirjanikega kokku olid puutunud, et jäädvustada nende arusaamist neist kultuuritegelastest.
Palju aastaid tagasi kirjutas imetore filmiteadlane, varalahkunud Viivi Grossschmidt põhjaliku analüüsi „Juhan Liivi loost”. Oli see ju õppefilm. Ja mitu aastakümmet hiljem juhatas Riho Västrik mind lugema Mirjam Parve esseed samast filmist aastast 2012. See oli tõeliselt huvitav ning õpetlik. Võin vaid tänulik olla noore inimese sellise nägemuse eest.
Kas sa unistasid ka mingist eriliselt „oma” filmist?
See oli niisugune pidev töötegemise protsess, et mingist erilisest filmist, mida ma tingimata peaksin tegema, ma Tallinnfilmi ajal ei mõelnud. Hiljem küll. Ma olen väga rõõmus, et viimane film, mille ma sain teha, oli Ivar Heinmaast, kes on rindeoperaatorina tõeline maailmakodanik. Seal sain kokku võtta, mida olin aastate jooksul mõelnud ja teinud, mida ise läbinud, et sinnani jõuda. Ivarist ma tõesti tahtsin filmi teha. Ja kindlasti tahtsin teha filmi ka Priit Vesilinnust. Need kaks meest on minu arvates kõige paremas mõttes meie aja kroonikud. Nendega kokkusaamine oli tõeline sündmus.
Sa küsid, kas ma olen millestki unistanud. Ma hakkasin koos astronoom Peep Kalviga valmistama ette filmi astronoomidest. Aga ta suri ära. Ja jäigi tegemata. Vaat sellest filmist on mul küll kahju. Ja kahju on ka, et kui me tegime filmi akadeemik Saarmast, oli meie võttetehnika nii algeline ja maha jäänud kõigest sellest, kuhu nemad oma teadustööga tol ajal jõudnud olid, et me ei suutnud nende töö suurust näidata. Ehkki operaator Aarne Kraam oli väga hea ja tegi, mis suutis. Need kaks asja on mul eriti hinge peal. Olid väga head võimalused, aga jäime alla.
Üks osa Peep Puksi filmi „Kutse” (2005) skeem-käsikirjast.
Kui me mõtleme ajale pärast seda, kui sa tegid oma viimased filmid „Kutse” (2005) rindeoperaator Ivar Heinmaast ja „Tiim” (2006) Eesti suusatiimist Mati Alaveri juhtimisel, siis tahtmatult tundub, et nendega sa justkui kuulutasid oma ajastu lõppu ja uue algust. Kodukülast võrsunud lapsed on maailma võitluste eesliinile jõudnud. „Tiimiga” on sul pärast nende ilmsiks tulnud dopinguafääre kindlasti praegu kahesugused tunded, aga rindeoperaatorite töö on maailma infoväljade sõjas üha tähtsamaks muutumas. Milline on tõsielufilmide koht tänapäeva maailmas?
Kust tulevad teinekord filmi mingid kaadrid? Ivar Heinmaa filmis seisab paljas poisike teeristil, tank selja taga. Minule on selles koos maailm oma karmi mineviku, surma külvava oleviku ja äraarvamatu tulevikuga. Küsitud on, kas inimene on tõesti sündinud selleks, et hävitada endas inimene. Tänasel päeval astub sõjakrooniku Ivar Heinmaa jälgedes Kristjan Svirgsden, tuntud filmimehe Kristjan Svirgsdeni poeg. Ta teeb surma põlgavalt austusväärset ja eluohtlikku tööd, teinekord tule all. Jääb vaid loota, et tema tööpõld muutub ahtamaks ja ta pääseb taas elujaatavate teemade juurde.
Aga äkki sa ise unistad veel praegu mõnest filmist?
Ei enam. Piisab pildistamisest. Meie koondtabelis on kaks filmi kotkastest — kaljukotkast ja merikotkast. Nüüd mereranda minnes pean olema ettevaatlik, et merikotkast kivirünkalt lendu ei ehmataks. Kuid minnes kuulen ikka kotkaste tiibade kohinat madallennul üle varjetelgi, kui Arvo Viluga neid filmisime. Ring on täis saanud.
Ja veel merest. Ja surmast. Mis on „sealpoolsuses”? Maakodus Kasispea rannast Purekarini sulavad meri ja taevas mõnikord silmapiiril ühte. Seal pole enam midagi, pole ka hirmu, on vaid teadmine — tule!
Aga elurõõmsamalt — Munga lahe mühast ja metsa kohinast. Olen viimastel aastatel pildistanud palju merd ja laineid. Vesi peaks olema värvitu, lõhnatu, maitsetu. Ainult mitte merevesi. Kui palju on seletamatuid, kuid unustamatuid värve ühesainsas elavas laines!
Ja meri ning päevatõus Rein Raamatu maalil mu linnatoas.
Vestelnud RAIMO JÕERAND
