ENN SÄDE FOTOALBUM 8. Hans Roosipuu maadleb sookollidega

Kunagi ammu-ammu kirjutasin loo Hans Roosipuu esimesest režissööritööst („Operaator Roosipuu soos ja rabas ning linna peal”, Sirp, 26. II 2010). Sohu ja rabasse saatis Hansu dokumentaalfilmi käsikirja autor, tollane kroonika toimetaja Ülo Tambek, kes igaks juhuks ka ise mõnikord kaasa tuli. Mina olin siis veel päris algaja helimees, aga kah seal kambas. Kuid kirjatükile õigeid fotosid mul polnudki. Nüüd mõtlen, et ju ma siis polnud veel küps midagi kinost taipama, et ise rabas pildistada.
Roosipuu negatiive skännides satun lõpuks muidugi ka „Sookollide filmile”, nii selle töönimi siis oli. Pilte ei ole palju, sest olla režissöör-operaator esimest korda elus on raske katsumus isegi säärasele poisile nagu Roosipuu. Õnneks on ta üks neist operaatoritest, kes käivad filminegatiivi montaažis ja lõikavad seal välja ülejäävaid filmilõike — millest saab teha suurepäraseid fotosid, mida siingi näete ja mida ma filmifotodeks palun nimetada. Kokku kirjutatult.
Selleks ajaks (1964) on meie operaator üles võtnud sadu nn ringvaatepalu üsna kirevast „pulbitsevast tänapäevast”, jõudnud lõpuks kalameestega merelegi, aga rabas pole ta käinud, igatahes mitte filminud. Uus ja ootamatu keskkond on oma kontrastsuses ju võluv, soouurijate seltskond Sangla soos kohe omapoisilikult toetav. Oktoobripäev on juba lühike, vihm kraevahel. Minu esimesed loodustaustad, ehitasin reporterimaki ümber, et siin hakkama saada. Linnapoisist helioperaatorile on selline võttepäev ülepea suur avastusretk ja salvestatud helid — sookured, rabavee mulksud, saabaste lirtsumine, sügisvihma rabinad männiokstel — teevad mu nägijaks, õieti ju kuuljaks. Rein Marani loodusfilmideni on siit Sanglast veel mitmeid pikki aastaid, tema „Rabade vaikuses” sünnib alles 1976.
Veel ei ole ju 1970-ndad oma sookuivendamisvastaste üleskutsetega, stuudios elatakse ikka veel Loone soo talgutes ja „me ise kui männijuurikad”-lauludes, ja kaugel see „Valgus Koordiski” on oma sotsrealistliku kitšiga. Isegi väga asjalik filmikriitik Valdeko Tobro on segaduses: „Andnud poeetilise ülevaate inimese heitlusest sooga, tõestanud selle heitluse tähtsust („Terve veerand Eestimaa pinnast on soode ja rabade all”), näidanud, et inimeste visadus on tänapäeval sama suur kui ennemuiste, aga relvad hoopis võimsamad, ei suuda „Hüvasti, sookollid!” siiski sisendada meisse täit usku inimese peatsesse võidusse. Tõsi, diktoritekst kinnitab küll, et inimmõistus on võitnud.”
Õigupoolest tuleks toimetaja ja stsenaristi ning hiljem ka lavastaja Ülo Tambeki rolli meie 1960-ndate dokumentaalfilmide inimlikustamisel hoopis hoolsamini uurida, kui seni on suudetud ja soovitud. Ning algajast režissöörile Hans Roosipuule andestada, et ta kohe täit kõrgust ei võtnud…
Praegu, jah, praegu teinuks mu kolleeg küllap loo rabade ja soode taastamisest. Küll me oleme nüüd targad!

ES

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.