ENN SÄDE FOTOALBUM 9. „Toorumi poegade” (1989) võtetel Siberis. Fotod: Reet Sokmann ja Maie Jõgi
Mai, 2022Sedakorda pakun siia „vanaisa fotoalbumisse” kahe noore naise ülesvõtteid Siberist. Jutuks on Lennart Mere hantide karupeiedest rääkiv „Toorumi pojad” ja kaks ekspeditsiooni, 1985 ja 1988. Need neidised on Reet Sokmann ja Maie Jõgi, peaaegu ühevanused tüdrukud Eesti Telefilmist. Maiel on filmitoimetajana kirjas 45 filmi, nii dokumentaale kui mängufilme, Reet on assistendist välja kasvanud produtsent ja mis kõik veel. Lennarti Siberi-ekspeditsioonidel saavad neist äkki uskumatult läbilöögivõimelised organiseerijad — kirjeldus, mis siin minu sulest mannetuks jääb, kui meenutada logistilisi tiritammesid Tallinnas, et filmirühm kuhugi pärapõrgusse, taigasse saata. Lõputud telefonikõned ja telegrammid „sinna kuhugi”, esiotsa veel Lennarti Pilviku-kodust. Faksi ei ole, hea, kui kedagi sealt Surgutist või Hantõ-Mansiiskist ülepea telefonile saad… Esimene dessant 1985. aastal on mingil moel ju uurimisretk hantide juurde; seal lööb grupi direktorina kaasa Ene Arumaa. Surgutis tuleb välja võluda jõelaev kõige juurdekäivaga, teise ekspeditsiooni puhul ollakse ettenägelikumad ja meie kaugluuregrupp Maie ja Reeda näol läheb tükk aega varem Siberisse. Ikka selleks, et filmi põhirühm (meesterahvad!) saaks rõõsa ja rahulikuna Surgutis maanduda.
Lõputud kohtumised kohaliku võimu esindajatega, uuesti jõelaev, mis küll poolel teel võttekohale madalikule kinni jookseb, elektrigeneraatorid ja kole raske pundar kaableid pluss kütus, kogu söögikraam, kokkulepped naftaparunitega helikopterite kasutamiseks… Nende noorikute kõigi tegude loendamine võtab selja märjaks. Siber ei olnud tollal koht, kuhu sedasi, pea ees, hüpata, aga tüdrukud said hakkama! Üks eelnev kokkulepe helikopteri saamiseks käriseb; kohalik boss, kes keelab, käseb, poob ja laseb, on lihtsalt oma lubadust murdnud. Maie tunnistab meile: „Mul lihtsalt läks seal kabinetis silme ees mustaks. Kuidas siis nii, kohe on filmirühm ju siin…” Ja pisarad otse voolavad ja voolavad ja boss on murtud: „Jumaluke, saate oma kopteri, ärge ainult sedasi nutke…”
Teen sedakorda veidi koerust ja panen siia mõlema nooriku pildid ja filmireisid segamini, lootuses, et nad ei kurjusta. Püüan ülesvõtetega luua seda väga kodust olekut seal Tõltšinite suveleeris Agani jõel ja karupeiede rituaali toiminguid praegu otseselt sisse ei võta. See tuleb pärastpoole. Maie ja Reet on osanud tabada meie olemise argipäeva. Naised-lapsed, söögitegemine, rahvariided. Ollakse ju pidulikul kokkutulekul, natuke nagu kallite sugulaste pulmas. Perepildid lõpetamisel. Ning mõte, mis mind siiani saadab: loodan, et olime seal omad. Ikkagi hõimlased.
Praeguseks olen Maiega sideme kaotanud; ta on abielus ja elab Soomes. Reet Sokmann juhib vägesid Eesti Filmi Andmebaasis ja filmifirmas F-Seitse ning on osalenud üle saja filmi tootmises.
E. S.
