ENN SÄDE FOTOALBUM 10. Pilte Vallo Kepi ärklikambrist

Mai, 2022

Vallo Kepiga saan lähemalt tuttavaks Kihnu saarel. Ja sedagi tänu Mark Soosaare „Kihnu naise” epopöale. Aasta on 1973, Vallo ja Mark on Eesti Telefilmi sulased, mina olen putkanud koolivend Soosaare kutsel Tallinnfilmist salaja üle mere. (Pärnus on Tallinnfilmi ühe mängufilmi võtted, olen seal helimees.) Nii me seal saarel siis toimetamegi, Vallo on operaatori assistent, ehkki filmi lõpukirjadesse veel ei mahu… Õnneks saame laenata käsikärud, et oma filmikola saare ühest otsast teise veeretada. Vallo nohistab rohkem omaette, pildikast ikka kõhu peal. On võimatu ette kujutada noort assistenti ilma fotoaparaadita. Sestap jätan tema põnevad pildid ja lood tundmatust filmist „Rasked aastad” (1972/1973) järgnevate albumite jaoks. Muidugi ei tea ma tollal tema kiindumusest luuleilma, kuhu mina pole tänini eriti hästi sobinud.

Ja siis oleme kahekesi Rein Marani loodusfilmide peal — jääme sinna õige pikkadeks aastateks. Vallo ikka teise operaatorina ja mina helimehena. Marani pioneeriroll eesti loodusfilmide sündimisel oleks küll justkui teada, aga kas suudame  aduda, et tegu on selle suuna absoluutse teerajajaga eesti filmis? (Jah, ilupilte loodusest, seda on küll tehtud.) Kõik on senitundmatu, kõike näed esmakordselt; ise pead leidma nipid, kuidas pilti või heli kätte saada. Teadlased — kuula nad ära, aga ära usu midagi ega kedagi. Võttetehnika on just nii kohmakas, kui ta tollal oli: pikutame öösel Vallo ja assistent Kati Tulvistega kusagil raba peal vaatlustelgis; siis tulevad tedred mängima… vapustavad hääled…  aga valgust ei jätku, et filmida.

Paistab, et Vallo viimaseks tööks Rein Marani juures on 1981. aastal tehtud „Nõialoom”. Loodusfilmide aeg saab ümber, uued rajad ootavad. Nukkumisaeg on läbi, tiivad laiali ja lendu — kas nii?

„Luulefoto ja luulefilm tekivad uudishimust vaadata raamatute taha. Tavaliselt kipuvad  film ja foto maastikust tulema käsikäes. Pilt poeedist kuulub tema ikonograafiasse, ent kuhu kuulub film? Kas tihti vaevu tajutava ja hajuva luulekujundi saab tõlkida seisva või liikuva pildi keelde? Või mõlemasse korraga? On see kõigile loetav? On sellel luuleloo kõrval mõtet ja elamisluba?” Vallo sellise küsimuseasetusega olen ma vaguralt nõus.

Vallo luulefilmidest ei tihka mina sestap midagi rääkida, üksnes meenutada kena sooja üllatust, kui need välja tulid. Betti Alver, Debora Vaarandi, Viivi Luik, Bernard Kangro, Kalju Lepik, Henrik Visnapuu — nende lood räägivad rohkem tegijaile endile kui minusugusele. Südamest tulnud hellad teemad.

Oleme jälle kaelakuti koos, kui Vallo võtab ette „ahvatleva ja hullumeelse ettepaneku” teha film Uku Masingust. See läheb lahti kevadel 1999 Rapla mail Masingu kodutalus Einol. Mõned ülesvõtted filmitriloogia tegelastest on siin minu võetud, režissööri loal. („Masingu maastikud”, 2000–2006) Uskumatult põnev aeg minule, kes ma ju tollal Masingust suurt midagi ei teadnud. Aitäh, Vallo, et mu kaasa võtsid!

Aga Nepi tänava ärklikambris on kummut Vallo fotonegatiividega, mis ootavad maailma astumist. Tuhanded, võib-olla kümned tuhanded pildid. Mõned fotod Georg Otsast ongi sealt välja kougitud.

Mina olen pildiusku…

E. S.