TEINE PILK, TEINE LÄHENEMINE — TEINE ASI1

Mai, 2022

„Teine asi”.
Margaret Tilga foto

Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste on noored, pastelselt beežid ning sildistatud (NB! kostüümid) sotsiaalse koreograafia huviga loojad. Nende teos „Teine asi” oli korraga nii etenduskogemus kui ka muuseumikülastus. Ostes ühe, saad kaks. Algas kui giidituur, lõppes kui väikelinna hämaras gravitatsiooniväljas veel napilt leviteeriv objektsuse tunne. Millistesse situatsioonidesse võib ühe väikelinna salapäraseid tagauksi avades jõuda? Eriti veel, kui fookus on seatud asjadele, mis on olulised, erilised ja ilusad Paide kohaliku elanikkonna silmis.

Leitud objekt versus leitud situatsioon
Valmisobjektide kunstilisse keskkonda asetamine on kunstnik Marcel Duchamp’i tööde kaudu saatnud (kunsti)ajalugu nüüdseks juba üle sajandi. Mida uut saab pakkuda eksponaatide virvarr tänapäeval lavastuse „Teine asi” kontekstis? Nagu lavastusest selgub, on mõni ese sealses kollektsioonis samuti üle sajandi vana ja oma sünniloolt veel vanemgi. Aga kui relevantne on vanus nimetatud lavastuses erilise, olulise või ilu kõrval? Vastus peitub esemeid saatvates lugudes ja lausa niivõrd, et lavastuse esimeses etapis oli materiaalsus (suures osas) lavalt lahkunud, jättes endast maha vaid tasapinnalised kujutised. Museaale saatvate lugude tutvustamine toimus mänguliselt, mittekronoloogilises ja mittetähtsustatud järjekorras. Kahedimensioonilised, üheplaanilise pintslitõmbega kujutatud esemed jätsid oma sellises ilmumises rohkem ruumi kujutlusvõimele; pealegi, kellel ikka oleks südant kohalikelt neid uhkeks tegevaid asju (ajutiselt) ära võtta?
Muuseumi mängimisele ja mängulisusele lisaks olid minu ootused ja meeled avatud koreograafia maagiale — aegruumi organiseerimise võlu märkavad just erilise tähelepanuvõimega koreograafid.
Leitud objektide konteksti asetamise kõrval laiub hall salapärane tühimik — tähistajaga märgitud leitud situatsioonid. Millised on need sündmused, mis eristavad linlasi üksteisest; mida unikaalset on nad kogenud ja kui laia Paide elanike spektrit võib nende situatsioonide kaudu kujutada? Kõik selles aegruumis juhtuv on väärtuslik ja etenduskunst võiks oma võimalustega neid hetki immateriaalsetesse formaatidesse püüda.
Võimatu missioonina näib ka nende leitud situatsioonide autentsel kujul publikuni toomine, sest kas ei muutu leitud situatsioon taasesitamisel museaaliks? Püüdmatult ahvatlev väljakutse.

Objektsuse aktiveerimine
Meie kohaliku kaasaegse etenduskunsti teatav epohh (märkimisväärselt märgatav pärast Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki lavastust „Workshop” või ka Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Gangstarapi”) on didaktilise alatooniga, tuletades vaatajale meelde töö toimingulist aspekti: meie praeguses sotsiaalses ruumis tuleb järjest vähem ise teha, kuid erinevate tööde tegemisega kaasnevas liikumises on peidus võluv koreograafiline poeesia? Kõnealuses lavastuses töötas suubumine objektide kirjeldustelt nende funktsionaalsesse kasutamisse ilmekalt. Sest kui kaua võib ainult asjade kujutamist vaadata? Tööd tegev inimene on palju rahuldust pakkuvam.
Kui eelpool kirjeldatu on tulvil (omanäolistest) objektidest ajendatud lugudest, siis teine vaade keskendub just materjali omadustele, andes neile elava karakteri. Puit ja keha. Kord oli fookuses karedus, siis pehmus, siis rabedus, siis temperatuur, siis kujutlusvõime… ja siis ringiga otsast peale. Arhailiste objektide tööriistana kasutamine, vildist lapiga põranda pesemine või lihtsalt materjalidega sensuaalselt suhestumine tekitas vaataja teadvuses võõrastava, kuid kutsuva alatooni. Noored liikujad ei ole (ilmselt) pidanud sajandivanuseid töid reaalsuses tegema ja vaatajate silme ette sätitult oli see vägagi sotsiaal-koreograafiline materjal. Funktsionaalsusest olulisemaks sai liigutus, jäädes nii oma eesmärgis iseendale võõraks.
Rännak, mis seni oli toimunud materiaalsuse kirjeldamise ja materjali tunnetamise ümber, viis samm-sammult Paide elanike objektide sfäärist kaugemale. Fookusesse tõusis mingi võõram tunne ja jutujärje oma muljetega võttis üle inimene, kes polnud Paides kunagi käinud.
Mind huvitab (poeetiliselt) tihti unikaalne esimene pilk. Millise pilguga vaatab Paides ringi inimene, kellele see on esimene kord? Milliseid valikuid ta oma märkamistes teeb ja kuidas kuulavad teda ülejäänud teatrikülastajad, kellest paljudele see on kodulinn? Kuidas käitub keegi, kes puutub esmakordselt kokku etenduskunstidega? Kui küsitavad on tema küsimused? Või arusaamatud arusaamised? Kuidas kõike esmakordset oluliseks pidada?
Tänuväärselt anti etenduses sõna esmakordselt Paides viibijale, kuid informatsiooni edastusest olulisem tundus viibida koos temaga selles hetkes. Hetkes, milles kuulen esimest korda selles väikelinnas viibija hääletämbrit või märkan tema riietuse valikut, millega ta teatrisse on tulnud. On siin ruumis veel teisi, kellele see on esimene Paide-külastus? Või kellele see on esimene kokkupuude nüüdisaegse etenduskunstiga?

Köitev mitte-Paide
Mida stseen edasi, seda vähem paistavad etendajatest toimijad väikelinna muuseumi õhkkonda, rütmi ja rahu edasi andvat. Toimub pikk ettevalmistus millekski, mis ähvardab tulla tumedam ja avada Eestimaa südame salapärast pahupoolt.
Köied, millesse duo end köidab, äratavad taas objektsuseihalusega mängimise aistingu. Kõik paistab liikuvat nagu Ulrich Seidi dokumentaalfilmis „Im Keller”, milles avanevad austerlaste keldrites peidus olnud obsessioonid, fetišid ja muu moraalselt kaheldav. Kas nüüd on Paide kord? Aga ei. Avanesid hoopis eesriided ja uued ruumitasandid. Köitesse põimitud etendajad muutusid ise objektideks, trotsisid gravitatsioonivälja. Justkui langevari, mis etenduse alguses avanes, jäädi kõikuma nelja tuule kätte. Vaikselt ja mitte kuhugi viivalt.
Kas seisev õhk on väikelinnas ja metropolis erinev?
Lavastus „Teine asi”, kogetav kui lavastatud giidituur Paide Rahva Muuseumis, ei tekitanud minus huvi kogukonda uhkeks tegevate asjade vastu. Pigem tekkis janu unikaalsete, materialiseerimata lugude järele, mida üks (saladusi täis) linn võib sisaldada. Objektid hävinevad / kaovad / muutuvad / koguvad tolmu. Lood mitmes mõttes ka, kuigi ainukordseid või unustatud lugusid mahub ühte mõttelisse ruumi määramatul hulgal.
„Teine asi” räägib asjadest, mis on olulised, erilised ja ilusad Paide inimestele. Paratamatult jääb mõte pidama eksistentsiaalse olulisuse skaalal. Mille üle üldse uhkust tunda? Kas millegi üle, milles ollakse ainulaadne?
Mis tunde tekitab näitus, mis põhineb pooleldi etenduskunsti tõevõimatusel? Aga lavastus, mille rõhk on muuseumituurile omasel eksponeerimisel? Lavastuses „Teine asi” andis loodud hübriidvorm põnevalt viljakaid tulemusi. Märkamatult said muuseumi giididest objektid ja stseene tunnistanud külastajaid valdas arusaamatus. Ambitsioonikas, kogukonnaga (nende huvide ning huvitumatusega) arvestav. Uhke, nagu läbisõitvale noorusele kohane.

HENRI HÜTT

Viide:
1 „Teine asi”. Autorid, lavastajad, koreograafid ja esitajad: Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste. Kunstnik: Kärt Ojavee. Lavastusdramaturg: Oliver Issak. Helikujundus: Alvin Raat. Valguskujundus: Kermo Pajula. Esietendus 16. II 2022 Paides Sillaotsal Tariston ASi saalis.