EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOORI RAHMANINOV

SAKARIAS JAAN LEPPIK

EFK plaadialbumid Sergei Rahmaninovi liturgilise muusikaga: CDd „All-Night Vigil”, Harmonia Mundi 2005 (kordusväljaanne 2008), juhatab Paul Hillier, ja „Liturgy of St. John Chrysostom”, BIS Records 2022, juhatab Kaspars Putniņš.

Sergei Rahmaninov.
Foto: Kubey-Rembrandt Studios

Ühel professionaalsel Euroopa kammerkooril, mis tahab kirjutada ennast maailma muusikakultuuri ajalukku, on viimase suure vene romantiku Sergei Rahmaninovi „Koguöise jumalateenistuse” ja „Püha Johannes Kuldsuu liturgia” plaadistamine peaaegu et kohustuslik. Saati veel siis, kui koor tegutseb territooriumil, kus valdav osa lauljaid ja soliste on kasvanud üles slaavipärase muusika saatel ja sestap on neil slaavi kooripolüfoonia laulmiseks õhtupoolsemate maadega võrreldes
selge edumaa. Eesti Filharmoonia Kammerkoori plaadialbumite ilmumise vahe on seitseteist aastat…

Jään matemaatilise teema juurde kohe alguses. Sergei Rahmaninov kirjutas „Püha Johannes Kuldsuu liturgia” 1910. aastal oma suvilas Ivanovkas pärast seda, kui oli kontserditurnee ajal näinud Ameerikat. 37-aastane Rahmaninov teatas ühes kirjas sõbrale, et ta on igatsenud kirjutada „Püha Johannes Kuldsuu liturgiat” juba ammu. Võib aimata, et noores heliloojas pulbitses harras soov luua oma ande ja õpitu varal midagi, mis kuulub õige­usu muusika tippu — liturgia. Selles ei ole idakristlikus ortodoksias midagi uut. Püüeldakse täiuslikkuse poole ja noor inimene peab ennast kohe tõestama parimas. Rahmaninov omandas ortodoksi harduse ja usu väljenduse klassikalisel viisil — vanaemaga usinasti kirikus käies salvestas ta mällu tollal kõlanud slaavi kooripolüfoonia kompositsioonilisi pärle, et neid siis oma teadlikus või alateadlikus Moskva ja Peterburi kompositsioonikoolkonna tehnikate sulandamise tuhinas kasutada. Kindlasti ei ole vähetähtis asjaolu, et Rahmaninovi teejuhiks oli tema õpetaja, bütsantsi ja vanavene liturgilise muusika hea tundja Sergei Tanejev. Lev Tolstoi perega tihedalt läbi käinuna oli ilmselt just Tanejev see, kes äratas Rahmaninovis huvi vene suulises pärimuses arenenud meloodika, rahvapärase psalmilaulu ja laadilisuse vastu. Mis aga puutub ilmalikku muusikasse, siis vahetult enne „Püha Johannes Kuldsuu liturgiat” sai Rahmaninov ühele poole oma kolmanda klaverikontserdiga.

1915. aastal valmis Rahmaninovil liturgiline suurteos „Vsenoštšnoje bdenije” („Koguöine jumalateenistus”). Esimese maailmasõja keemiat täis verepulm möllas korralikult ja see möll puudutas Rahmaninovi väga. Ta kartis sõda; minu arvates kartis nii, et püüdis igasuguse sõjategevuse eest aegsasti pageda. Paar aastat hiljem, detsembris 1917 sai ta, hoolimata oktoobrisündmustest, minna Peterburist takistusteta Skandinaavia-tuurile ja sealt edasi, novembris 1918 USAsse. „Koguöine jumalateenistus” on niisiis hoopis teistsuguse õhustiku ja intentsiooniga teos kui liturgia. Palju hiljem, Teise maailmasõja künnisel lahkus ta Euroopast Ameerikasse, jõudes New Yorki samal päeval, kui sõda alanuks kuulutati.

Rahmaninovi liturgiat iseloomustab esmalt asjaolu, et ta ei püüagi toetada oma harmooniat ega järgnevusi vene neumalaadidele ehk znamennõi raspev’ile. Sellega välistas ta loomulikult kohe oma teose või selle osade kasutamise liturgilises praktikas. Nii jäi see  paslikuks üksnes kontsertettekandeile. Vene õigeusu liturgilise muusika üheks nõudeks on toetumine neumalaadidele, kirik ei tunnista helilooja isikupärast või ajastu stiilis kompositsiooni väljaspool znamennõi traditsiooni raame.

„Koguöine jumalateenistus” on viie aasta võrra küpsema helilooja teos ja väljendab muret Venemaal toimuva üle, ennekõike aga kurvastab Esimeses maailmasõjas hukkunute pärast. Nii ongi see vigiilia pühendatud sõjas langenud vene sõduritele. Ja ilmselt on see ka üheks põhjuseks, miks kasutab Rahmaninov just siin, tunduvalt rohkem kui liturgias, vene ortodokssete rahvalike vagaduslaulude ja värsside viisimotiive.

 

Vigiilia ja liturgia kui idakristlikud muusikavormid

Üha enam kirjeldab läänes kirjastatavat õigeusu muusikat inglise keel. Kui plaadinimega „Liturgy of St. John Chry­sostom” pole suurt muret, siis ingliskeelse terminiga „vigil” nimes „All-Night Vigil” aga küll. Läänekristluses on vigiilia suurte pühade peamistele, armulauaga jumalateenistustele ehk missadele eelnev liturgiliste palvuste kogum, mis algab püha eelõhtul ja võib tõesti kesta — olenevalt kohalikust traditsioonist — öö läbi, alates päevaloojangust (siis algabki liturgiline päev) ja kestes ehani. Idakirikus aga tuntakse vigiiliat liturgilise nähtusena, kus õhtuteenistus (vesper) ja hommikuteenistus ühendatakse ning mitmel pool lisatakse neile teenistuskorda nn esimene tund. Viimane on osa ööpäevasest palveaegade tsüklist, mis liturgias jaotatakse nn palvetamise vahitundideks. Keeruline meile, aga Rahmaninovile selge nagu ükskordüks ja tema muusikalisele arengule väga vajalik, sest õhtu- ja hommikuteenistuste ja tekstidega kaasnesid kirikuaasta vältel muusikalised muutused nii kirikulaulu karakteris, emotsioonides kui ka teemades. Olgu siinjuures öeldud, et sellisel moel peetakse vigiiliat valdavalt õigeusu slaavi või soome-ugri kirikuis. Bütsantsi kirikuis, nagu kreeka või rumeenia kirik, peetakse õhtuteenistus õhtul ja hommikuteenistus sellest lahus hommikul — enne liturgiat.

See, et mitmed, ka õigeusu pärimust kandvad heliloojad on loonud teoseid liturgilistele kordadele või teenistustekstidele, ei tähenda siiski, et neid liturgilises praktikas kasutada saaks. Küll aga on need leidnud tee kontserdisaalidesse ja kujunenud omaette muusikaliseks vormiks lääne muusikaloos.

 

2004 ja 2021

Risti vastupidiselt helilooja soovile luua esmalt liturgia ja alles siis vigiilia on EFK salvestanud esmalt Rahmaninovi vigiilia (2004) ja alles siis liturgia (2021). Vaadeldes/kuulates ei lähtu ma üldse salvestuse värskusest, vaid liturgilisest järgnevusest ja sellega seotud asjaoludest.

Pean kiitma nii Hillieri kui Putniņšit esmalt hästi tabatud tempode eest. Vene liturgilise laulu esituste puhul joonistuvad minu kogemuse põhjal reljeefselt välja kaks tendentsi: üks on mõttetu kiirustamine vigiilia lauludes, teine ilutsemine ja venitamine liturgia lauludes. Loomulikult on selge, et kloostrites ja linnakirikutes tekivad erinevad tempod (kloostrites on teistsugune ajamõõde, linnakirikutes loomulik muusikaline edevus). Õhtu ja hommik on ju samuti täiesti erineva iseloomuga. Küll aga on mõlemad dirigendid kas teadlikult või teadmata tabanud Rahmaninovi tolle hetke meeleseisundit ning reageerinud vastavalt.

Hillieri juhatatud Rahmaninovi vigiilia EFK interpretatsioonis on suutnud õnneks pääseda John Taveneri vägagi jõulise vigiilia mõjuvõimu väljast. Nn õhtuteenistuslik indikaator Rahmaninovi teoses — Bogoroditse Devo, raduisja — kõlab puhta, vibrato’ta kantileeni kaudu sellises atmosfääris ja dünaamikavaheldustega, nagu seda võisidki laulda lihtsad vene külainimesed 15. sajandil. Rahmaninov „hingab” siin oma unistusi ja vaatab muusikaliselt tagasi nii kaugele, kui saab. EFK on seda lauldes nauditav. Ja ehkki  ookamine (kirikuslaavi keeles hääldatakse kõik o-tähed o-ks, erinevalt vene keelest, mis toob sellega kohe sisse modernse kõlapildi) ei tulnud alati välja, ei hakanud see Rahmaninovi noote segama.

Kümme aastat enne Hillieri salvestust EFKga salvestas Tõnu Kaljuste selle vigiilia Rootsi Raadio kooriga. Aga kümme aastat pärast Hillieri salvestas Kaspars Putniņš selle Madalmaade Kammerkooriga ja kolm aastat hiljem Risto Joost Kesk-Saksa Ringhäälingu kooriga. Kaspars Putniņš, hakates lahkuma EFK peadirigendi kohalt, otsustas nutikalt kasutada Rahmaninovi liturgiat selle kooriga salvestamiseks. Paldies, Kaspars!

EFK muusikaline-liturgiline rahu, hoolimata Rahmaninovi võimaldatavast koorikapelli ekspressiivsest slaavilikust toonist, ei lahkunud sellelt albumilt hetkekski. Alati võib lõputult vaielda selle üle, kas ühe helilooja teose ettekandel peab keskenduma muusikalisele materjalile, rangele dünaamikale ja tempodele või saab seda interpretatsiooni korrigeerida liturgilise teksti, selle sõnarõhkude või iseloomu järgi. Ei nood vaidlused lõpe. Minul  õigeusu preestri ja lauljana ei tekkinud hetkekski tunnet, et EFK laul või solistid siin millegagi edvistaksid. Muidugi on osa EFK rahvast ka seitseteist aastat vanemad kui vigiiliaalbumi salvestamise ajal, aga liturgiline muusika ja Rahmaninov ei kao interpreedi mälust nii hõlpsasti.

Rahmaninov on lihtne ja müstiline helilooja. Müstiline esmalt neile, kes on võimelised keskenduma tema muusikalisele voole. Hea näide sellest on tema „Püha Johannes Kuldsuu liturgia” esimene osa, millele ta pani nimeks „Suur ekteenia”. Tegelikult ei ole seal mitte mingit suurt ekteeniat. On üksnes diakoni kutse liturgia käivitamiseks ja preestri austushüüe selle teostumiseks… Ehk siis paljudest palvetest koosnev suur ekteenia, mis järgnenuks Rahmaninovi loodule, pidi jääma kuulaja enda lugeda…

See muusika on neile, kes püüavad üha rohkem sukelduda noisse sfääridesse, kus jalutas andekas ja lihtne vene aadlipoiss Sergei Rahmaninov, kes jäi oma mõtetelt professionaalse komponeerija ja hingelt tagasihoidliku rahvalauliku tasandile.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.