ENN SÄDE FOTOALBUM 11.  Lindpriid 2

Heatahtlikul lugejal tasuks vaadata ka sissejuhatust fotoalbumile nr 3 (Lindpriid 1).

Olen kevadel 2011 saatnud suure portsu fotosid filmivõtetelt ning kirjutanud režissöör Karasjovile Pariisi: Mõistagi üksnes valik Teie tarvis. Alles nüüd, mil need fotodeks nimetet pildid on juba üldisemalt haaratavad, mõistan, mis kõik puudu on. Mitmed olulised episoodid puuduvad minu valikus sootuks, eks Te ise näe. Teisalt — mina polnud ju mängufilmi fotograaf ja plõksutasin üksnes oma tarbeks, pealegi nii range režissööri käe all debüteerides ei julgenudki aparaati mõnikord välja võtta. Kahju on ju meisternäitlejate puudumisest siinses albumis.

Karasjov osutub kirglikuks meheks, säärast keskendumist võtteplatsil kui tema aegadel pole ma hiljem enam kogenud. Otse loomulikult täidab kogu ruumi Karasjov, see tuleb kuidagimoodi tema sisemusest — kapten laeval või ehk ka diktaator. Ehkki me aimame selles loos teatavat mitmetasandilisust, pole tollal kombeks neist asjust lõunapausidel rääkida. Tema siseelust ei tea me õigupoolest midagi. Aastakümneid hiljem paotab ta veidi ust. Jah, see on siis juba veidi jahtunud hasart, müstifitseeritud filmilugu: Kas see on ajaloofilm? Ma ütlen teile otsekohe — ei ole. See ei ole ajaloofilm ja tema vahendusel ajalugu, Eesti ajalugu õppida ei saa. Kuid ta polnud ajaloofilmina ka mõeldud. Ma tahtsin, et mu film oleks ka veel filosoofiline muinasjutt. Sellel filmil ei ole teesi, see pole film, mis väidab midagi, vaid see on film, mis tõstatab probleeme ja sunnib vaatajat, kui ta on suuteline, mõtlema. See võib olla üks põhjusi, miks see film ära keelati — et ta ei paku lahendusi. See süsteem oskas keelata, kuid ta ei osanud seda keeldu põhjendada.   

Võib-olla kõige paremini paneb õhkkonna võtteplatsil paika Mikk Mikiver: Sageli me unustame ära oma rolli nime, aga seda nime, Maur, mäletan ma elu lõpuni. Mina näitlejana ei ole üheski rollis ei enne ega pärast seda pidanud nii palju tööd tegema, nii palju pingutama ja see oli väga meeldiv. Ma olen töötanud üks ja ainus kord filmis tõeliselt ja see oli Karasjovi juures. (Rõhud Mikiverilt.)

Siinsesse albumisse paigutasin nii enda pildid kui peaoperaator Rein Marani filmifotod [RM].

Et kätte saada needsinatsed „filmifotod”, tuleb esmalt saavutada filmide digiteerimine ETVs, mis võttis mult kümme aastat, kui mitte rohkem. Siis arhiivist filmi nelja seeria montaažilehed, kokku 218 lehekülge, kust näpuga järge ajades valida sobivad kaadrid, istuda kolleeg Rein Kasaku kõrval ja lasta tal digiteeritud filmist välja kopeerida vajalik ports — vähem kui 50 kaadrit ei saa —, see kõik kõvakettal koju vedada, roomata piki pilte, valida üks, töödelda seda fotoshop’is ja siin ta ongi!

E. S.

 

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.