MAAILMALOOMISE JOONEALUSEID EHK TUMEDATE KUNSTIDE PUHTAD JA KARASTAVAD ALLIKAD1

Balti Tantsu Platvormi üheks kolmest väljavalitud eesti teosest oli Hermanise-Rosenbergi „Eden Detail”, mida ise nägin küll läinud suve lõpul — omamoodi painajamaailm, mis ajendas siinse väljaveninud mõtte geneesi(se)st, saatanjumala või demiurgi või solipsisti, kunstniku loomeaktist.

 

*

Kas te Ukraina ööd tunnete? Oo, ei te tunne Ukraina ööd! Silmitsege teda siis tähelepanelikumalt. Keset taevast vaatab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on suurdunud, avardunud veelgi mõõtmatumaks. Ta põleb ja hingab, Maa on üleni hõbedase valguse sees; ja imeline õhk on ühtaegu jahedalt sume ja täis hurma ja kannab tervet aroomiookeani. Jumalik öö! Hurmav öö! Liikumatult, hingestatult seisavad metsad täis pimedust ja heidavad tohutuid varje. Tasased ja rahulikud on need tiigid: nende vete külmus ja pimedus on süngelt suletud aedade tumeroheliste seinte vahele. Toomingate ja murelite põlistihnikud sirutavad aralt oma juuri allikakülmusesse ja ainult õige harva lehisevad oma lehtedega, otsekui vihastades ja pahandades, kui imekaunis öötuul välkkiirelt juurde hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga ülal hingab kõik, kõik on imeline, pidulik. Hinges on ühtaegu avar ja imeline ja harmooniliselt kerkivad tema sügavusest hõbedaste nägemuste parved. Jumalik öö! Hurmav öö! Ja järsku elustub kõik: metsad, tiigid, stepid. Majesteetlikul piksehäälel hakkab laksutama ukraina ööbik ja kuugi tundub teda keset taevast kuulatama jäävat… Nagu võlu-unes suigub kõrgendikul küla. Aina valgemana, aina kaunimana helgivad kuupaistel tared; ikka silmipimestavamalt tulevad pimedusest esile nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vaikne. Jumalakartlikud inimesed magavad juba. Mõnest üksikust kitsukesest aknast paistab valgust. Mõne üksiku tare ees võtab hilinenud pere õhtulist. (Nikolai Gogol. „Jutustusi. Revident”, Eesti Raamat 1982, lk 11–12, tlk Paul Viiding.)

Maailma loomine on üks kunstniku töövahenditest-võtetest, jah, siiski vaid üks… Aga üks olulisem. Maailma loomine, „pildi sisse minek”, pildi sisse viimine, pildi elustamine — ükskõik millises loomisprotsessis (seepärast siin näide Gogolilt) — ei paku kunstinautlejale ainult eskapismi, vaid teistmoodi vaatamise võimalust. Sellepärast on näiteks nüüdisteatris ja -tantsus palju olendi- või elukaetendusi, kus tegelased pole niivõrd kindlalt, äratuntavalt inimesed, vaid pigem mingid olendid, võib-olla humanoidid, võib-olla kogunisti animaalsed või müütilised tegelased (mütod!).

Hermanise-Rosenbergi „Eden Detaili” vaadates sain aru, et see meeletus, see maailm puudutas mind mingil äratundmatul moel. See seestas mind, nii hääs kui halvas (eks ole deemonitel mitmeid nägusid!). Hetkeelamus (see hetk vältas paar tundi) oli intensiivne, siiski ütles mingi kriitiline, petlik meel mulle, et selles on nii palju kaasaegse teatri ja kitsamalt mingeid Amsterdami kurikuulsa SNDO (School for New Dance Development) „käpajälgi” (millest ma ju palju ei tea, kuigi aastate jooksul olen nuhutada saanud). Nuiasin Johhan Rosenbergilt isegi hiljem teda kohvikulauas usutledes selgitust (sellestki kujunes tänu kõrvalistele kujudele, peamiselt legendaarsele „Hull-Harrile”, kummaline etendusetaoline hetk), millele ta reageeris mõnda aega hiljem nii (kirjapilt muutmata ja netivestlusele loomulikus vormis):

motlesin et mis see sndo mu jaoks selles etenduses olla voiks. tol hetkel oli see imelikult confronting küsimus, ning ei osanud isegi mõelda, kuidas nt sina tajud sndod.:=

aga … ehk see et kuidas meid opetati dramaturgiaga tegelema e mitte lineaar­selt. Ning siin olles tglt proovisime seda rakendada vastupidi. Kasutades sama pagasit Aga minnes vastu liikumisjadaga kui nähtavalt lineaarne storytelling. ja sndo juurikas on kindlasti mu jaoks raju, mässumeelne ja natuke ohtlik vibes. kuid see kõik alati peenelt armastusega läbitöödeldud. ☺ lol. aga raske nüüd leida seda piiri kuidas sndo on mind toitnud ja mida mina sndolt võtnud.

Rosenberg on läbinisti armastusväärne, loomuomase ande sunnil sügavalt tajukeskne looja — mingi ürgandekuse läte lahvatab tast välja…

Ma eksisin, see unenäoline, painajalik tükk, mingid elemendid tast, on musse siin kirjutades, kümmekond kuud hiljem, settinud ja ladestunud. Ja kuigi heli ja tekst ja liikumine on selle kõige juures kummaliselt tähtsad, siis siiski on saanud sellest mu peas mingi pildijada. Võib-olla toopärast, et etenduse lõpul jääbki lavale visuaalkunst. Ei-ei, muidugi, seda on varem ka tehtud-tekitatud-kasutatud, et loodust kujunebki kompositsioon, millele jääb oma tähendus. Ja siis olen siin hiljutigi näinud n-ö sõnateatrit, kust too „lavakujunduse” taak on maha roogitud, minimalismini viidud. Eks ole seegi serv võimukas ja endale eluõigust nõutamas!

Aga muidugi, Eedeni aia kujund. See on kõige põrgulikum, painajalikum Eedeni aed, mida ma näinud olen. Iga element veidralt tuttavlik ja samas äraspidine, justkui mürgitatud või seendekasvanud või vetikatesse uinunud… Jah, seda enam, et me saamegi seda vaadata mitte kui aegade alguse aeda, vaid ühe konkreetse Edeni (nii tegelane kui osaline) sisemist aeda, tema õudusunenägu või painajat, milles detailid punutakse ühtsesse pilti: lootevann, millest ärkab elu, trollivad mardisandid universumi lävel, viljad — nii nood keelatud kui raskesti kantavad —, laiali pritsiv munarebu, rõveliputaja (mitte et teistsuguseid oleks), tätoveeritud seanahk, kõik see, kuidas aiast saab eurotrash, aga samas: kuna see pilt, see vägi, see õudus on puutumatult ürgne ja sisim, siis ei saa seda justkui miski määrida! Kuidas lõhkuda midagi, mis on katki, mis defineerib end läbi katkioleku?

Millegipärast tuleb meelde kunagi ammu nähtud Lauri Lagle „Paradiis”, mille maailmaloomine mind samuti lummas — vist selle vastandlikkuse pärast! Kui teatraalne, kui müstilis-maagiline on kõik Hermanisel-Rosenbergil, kui suvaka peale (petlikult) mängis Lagle… Jah, võib-olla see sarnasuserinevus, mis on nii kriipav, see tekitab selle tunde, et seesama mina ilmub välja erinevates aegruumipunktides, et ma olen korraga noil etendusõhtutel, nendel samadel sündmustel ja näen neid samade silmadega, mis ju ometigi ei saa tõsi olla — ma pole Billy Pilgrim, ma pole (veel, lõplikult) kaotanud ajataju, minetanud seda trafaladoorlikul, kurtvonnegutilikul moel. Või siis sattunud paralleeluniversumisse, omaenda põrgusse, kus kõik need veidrad kollaažid mu maailmaks põimuvad, olemasoluks saavad.

Sest see räägib ju pimedusest meie sees, varjudest? Räägib ju? Sellest, mis alati kohal on, mida mõned arvavad suutvat ravida. Ja nood, kes ravivad, keda ravitakse, nood siis võib-olla ei näegi enam? Ei, see siin pole kaitsekõne vaimse tervise probleemidele… lõpuks me tahame ellu jääda. Isegi omaenda isiklikus põrgus. Kui ka miski sunnib meid seda lõpmatult taastootma, isegi lavale tooma, või siis ette kujutama, et see on see, mis lavaruumist, raamatukaante vahelt, kunstisaali seintelt vastu vaatab. Kunstisaalis, kunstisaalis…

 

*

Sealsamas Kanuti SAALis oli aastaid tagasi suuremaks sünnipäevaks üles seatud audiovisuaalne poeem „2341 AD”, millele oli omane teatud poeetiline ja metafoorne mastaapsus (oletatav maailmalõpu aimdus — vastandina mu ennistisele maailmaloomise pildile —, Kanuti Gildi kui sellisegi kadumine jne). Postapokalüptiline oopus n-ö ehk.

Urmas Lüüs on tänase Eesti üks hullumeelseim, põnevaim-põlevaim kunstnik. Tema „Ülerahvastatud üksindus” STLis oli mingis mõttes jätk, edasiarendus ta näitusele-installatsioonile „Teatavate piiride poorsusest” Hobusepea galeriis. Seal oli Lüüs taasloonud justkui oma vanaema eluruumi. See tohutu „mööbeldamine” tõmbas ta iseendasse, nii et „Ülerahvastatud üksindus” ei olnud enam kogunisti läbitavates ega haaratavates mõõtmetes „postapokalüptiline maastik”. Jah, ruum ja asjad, kui neist on inimene ära võetud, on ju mingi maailmalõpu pilt, kus iga märk, iga ese, iga detail annab märku kellestki just nagu kohalolnust või isegi kohalolevast. Selles mõttes jällegi: Kanuti „2341 AD” vastand! Kõik on tõstetud kosmiliselt tasandilt üdi-inimlikule pinnale, kriipavalt-valusalt tõstetud.

Säärases labürindis kõnelevad muidugi lisaks kohalviibivatele ka nood hääled, mis sa sinna endaga kaasa viid. Kui „Teatavate piiride poorsusest” langes kokku just ajahetkega, mil minu vanaema siit ilmast lahkus, siis „Ülerahvastatud üksindus” puudutab märke mu enda praegusest elust — millest ma siinkohal ei taha ega pea rääkima —, aga see on see maailm, kus paratamatult vaimud (ka elavate omad) on kohal, tahad sa või ei. Õpi siis nendega kooseksisteerima, hakkama saama… Mina tekstikeskse inimesena muidugi raiskasin oma aegruumi seal „Ülerahvastatud üksindusel”, jäin kinni lugudesse, mida verbaalselt edasi anti, kuigi see oli vaid üks kaja, üks element, üks vari kaduvikust. Käesolevast kaduvikust.

Oluline, mis on sarnane „Eden Detaili” maailmaga (või oli sarnane? ma ei tea, kas Lüüs enam jaksab-viitsib seda maailma uuesti  mõnda suurde ruumi üles ehitada— terve STLi saal oli vallutatud!): kõik asjad, kõik märgid, kogu mateeria me ümber on seestunud-saastunud kellegi puudutusest, kohalolust, edasiantusest. See on nagu mõni vana raamat, millelt leiad korraga nii lohutavaid kui kohutavaid jälgi endistest lugejatest, „kaaslugejatest”. Ja sellisesse kunstiteosesse minnes võtad sa kaasa omaenese pagasi, iseenda ja oma tumeduse, umbes nagu noid „kahtlasi” seeni süües…

 

*

Ma alustasin Gogolist ja ma pean suubuma Gogolisse — ma usun, tõsi küll, teadmata külastajaarve või piletimüügi näitajaid, et see on Noorsooteatri uus hittetendus. „Sinelis” pole midagi nii helget nagu Ukraina öö kirjeldus me maailmaloomise katse alguses. Kuidas saakski olla? See lugu on groteskne, õudne; tühjusetunne, too „inimese väiksus” hulbib pinnale nagu teadagi mis. Aga ometi, ometi olin ma lummatud ja rabatud: lavastaja-kunstniku-koreograafi-näitlejate jne ühiselt loodud maailm on lummav! See on midagi nii ilusat, et ma tahaksin öelda, et sellisel kujul „puhast ilu”, midagi „nii ilusat” pole ma tükk aega näinud, ja see lause oleks korrektne isegi siis, kui kuratlik toimetaja (sest kas meil on põhjust siin maailmas eeldada teistsugust?) eemaldaks väljendite impotentsust rõhutavad jutumärgid sootuks.

Jah, see sõnatu tükk on ju ilge, inetu, kindlasti väikesed lapsed kardaksid seda maailma, aga mina — mina va jõletu mees — tajusin toda ilu valguvat enese üle. Ma adusin loojat/loojaid tolle maailma taga (ja andusin loodule): veel vaimustavam — kui ma tahan, saan ma neid vaadata ja võib-olla isegi emmata, mõne sõna vahetada, sest ma tunnen neid, täpsemini ehk vast tean neid…

Jaa: kõigist oma kirjanduslikest ja sõnumlikest-sõnalistest painetest olin ma korraga vaba, puhta visuaali, ka erilise nihkes kehakeele kui „maailmakeele” lummuses, köites, ahelas, st vastikult rõõmus, nagu oleks keegi mind korraks lunastanud ja end unustada lasknud. See oli ka nii põrgulikult vajalik: kui Hermanis ja Rosenberg tuletasid mulle meelde painajaliku salaloo mus endas, kui Lüüs pani mind lugu otsima, välja nuuskima nagu ihara jahipeni, siis Zandberg-Raud jt lasid mul nii ennast kui lugu unustada, kuigi just siin on ju kõige kirjanduslikum läte, kõige minum mina ja mu teema kohal, aga ei…Loo jälil olen ma just neis teistes maailmades. See siin, see kraam laseb mind vabaks. Tumedad varjud, veidrad olendid, taustast elustuvad-(t)ärkavad vaimtegelased, korduste anomaalne poeetilisus.

Noh, nagu Gogoli Ukraina öö kirjeldus loo alguses: jah, selle imelise öö sees juhtuvad nüüd kohutavad asjad, see imeline Ukraina öö on häiritud, määritud mingi võõra, musta mõttega. Selle mõttega, millest Noorsooteatri punt mind ja Gogolit korraks vabastas. Eskapism? Ju vist, antud juhul küll — kui Lüüsi maailm justkui ei lase põgeneda isegi surnutel ja lahkunutel, kui „Eden Detail” annab mõista, kuidas me iseenda põrgut (ehk paradiisi) aina loome, siis „Sinel” laseb end ja seda kandamit ehk korraks unustada, kaotada… Me vajame kõiki neid lähenemisviise, kõiki neid keeli, millega maailmad olevaks lauldakse! Siin lihtsalt laotasin, näe, teile korraks kiikamiseks kolm täiesti erinevat võimalust luua maailma, luua nii võimsalt, et see jätab jälje… nagu valgele särgile unustet tulikuum triikraud…

 

JÜRGEN ROOSTE

 

Viide:

1 „Eden Detail”, lavastanud Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg (Kanuti Gildi SAAL).

„Ülerahvastatud üksindus”, lavastanud-installeerinud Urmas Lüüs (STL).

„Sinel”, lavastanud Daniil Zandberg, kunstnikutöö Rosita Raud (Eesti Noorsooteater).

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.