„RANNAPARM” — KOMPROMISSITU OOD PIIRIDETA VABADUSELE, AGA KINDLASTI MITTE SUVALINE KOMÖÖDIA
August, 2022
„Rannaparm”. Režissöör ja stsenarist: Harmony Korine. Operaator: Benoit Debie. Produtsendid: Charles-Marie Anthonioz, Mourad Belkeddar, Steve Golin, John Lesher. Helilooja: John Debney. Kunstnik: J. Mark Harrington. Osades: Moondog — Matthew McConaughey, Lingerie — Snoop Dog, Minnie — Isla Fisher, Captain Wack — Martin Lawrence, Flicker — Zac Efron, Lewis — Jonah Hill jt. Mängufilm, kestus 95 min. © Iconoclast/Anonymus Content/Le Grisbi Productions/SPK Pictures/Vice Films/Riverstone Pictures/Rocket Sience. USA. Esilinastus 9. III 2019.
2019. aastal linastunud „Rannaparm” („The Beach Bum”) ei ole teinud erilist kassat ega saanud rohkelt auhindu, sest kriitikud ja ehk ka paljud vaatajad on selle filmi puhul lähtunud pingutuseta kätte paistvast pindmisest kihist. Käiku on läinud segadusse ajavate filmide üks (retseptsiooni)variantidest, kus otsustatakse, et teos siiski ei ole deep. Teise hindamisvariandi puhul saanuks tõdeda, et kuna asi on kahtlane, sest pole kindel, millised on tegijate peidetud taotlused, tuleb igaks juhuks kuulutada teos sügavaks. Hinnangut, et tegemist pole sügava filmiga, on ehk toetanud ka McConaughey (Moondog) ja Harmony Korine’i (režissöör-stsenarist) intervjuud, kus nad on andnud küsijatele mõista, et erilisi tagamõtteid filmist otsida polegi vaja. Säärane vastamine on aga trikiga ja sellega ühemõtteliselt, sõna-sõnalt nõustumine liialt lahtisest uksest sisse minemine. Vastuse allegoorilisem tõlgendamine oleks sisukam, sest show-maailmas tulebki lugeda rohkem n-ö ridade kohalt, mitte ridu endid. Samuti on „Rannaparmu” puhul mugav eirata mõlema mehe (McConaughey ja Korine) sisemaailma arenguteed, mis sellise, omas võtmes täiusliku teoseni nagu „Rannaparm” üldse viia sai.
Niisiis ei ole „Rannaparm” komöödia tavalises, nalja tegemise mõttes. Mitte et film tervikuna nalja ei sisaldaks, aga see, et nalja saab, on pigem midagi tasuta kaasande sarnast, nagu neid 1930-ndatel mõnikord ajalehtedele lisati. Nagu ohverdatud vigur males, tänu millele saab võimalikuks partii tegelik edu.
„Rannaparm” ei ole ka stoner comedy, millena teda siin-seal on püütud määratleda, sest ka kanep, tubakas ja alkohol on vaid komponendid, ilma milleta ei saaks peategelane Moondog vajalikul määral šokeerida. Film ei soovita kanepit ega viina, vaid annab läbi võimsa liialduse kinnituse, et igaühe otsus rebida end lahti kellegi teise reeglitest on siin ja praegu tema vaba valik. Pidada Moondogi aga hedonismi harrastajaks oleks sama, mis pidada kala ennekõike heaks ujujaks. Kala lihtsalt ujub, teadvustamata, et see pole kõndimine ega lendamine, ja Moondog toimib samadel alustel — mõlemad on need, kes nad on.
Juba pealkiri „Rannaparm” sisaldab vaataja jaoks lõksu, sest nii koleda pealkirjaga film justkui ei saakski olla tõsine kunstiteos. Paraku on filmi pealkiri osa teose tervikkoodist, mille iga vaataja peab ise lahti muukima. Eduka koodimurdmise eelduseks on siin võime evida vabadust eelarvamustest. Nn tavavaataja võib filmi tegelikku olemust mõista ehk vahedamaltki kui kõrgelt õppinud ja rohkesti ajakohaseid kriteeriume omaks võtnu, kes laveerib osavalt sümbolite ja parasjagu kultuuriliselt tähtsana näivate maamärkide vahel. Veelgi enam, lihtne „poetagune” võib omaenda elukogemustest lähtudes kohe näha, et tõepoolest, kõigel meie ümber ei olegi mingisugust sügavamat mõtet, kõik voolabki nii, nagu see filmis ka Moondogi jaoks voolab. Tõdemus, mis on hämmastavalt sarnane ida mõtteloo essentsiga. Aga „Rannaparm” ei annagi ennast vaatajale lihtsalt kätte; ta libiseb eest ära just hetkel, mil arvad, et oled millestki aru saama hakanud.
Filmi allhoovused ei ole peidetud, aga neid ei pruugi ka palja silmaga näha, kui ei ole McConaughey ja Harmony Korine’iga samal võnkesagedusel. Kuigi Moondogi roll ei olnudki algselt mõeldud McConaugheyle (see oli kirjutatud Gary Oldmanile), on saadud tulemuse võtmeks just nende kahe mehe loomejoone kokkusaamine hetkel, mil „Rannaparm” oli küps sündima. See film on nagu võimas kosmiline purse, mis varem sündida ei olekski saanud ja mida hiljem poleks tema loojatel enam vaja olnud. Korine’i tähendusrikas mitmeaastane filmipaus tõotaski teost, mis ei soovi vaid veidi meelt lahutada. Lapsena kommuunis elanud mees, teismeliste seksist ja mõnuainetest ning inimese sisekaemusest filme loonud tundlik natuur, kes on ennast otsinud ka läbi raamatute kirjutamise, fotograafia ja muusikavideote, oli „Rannaparmu” teostamiseks — mis oma sügavamas kihistuses ei jaga ainsatki õpetust ega taotle mitte midagi — küps samal hetkel, mil McConaughey oli küps Moondogi rolli jaoks.
„Rannaparm”, 2019. Režissöör Harmony Korine. Moondog — Matthew McConaughey ja Lingerie — Snoop Dog.
McConaughey raamidevabadust ja iseenda elu üle otsustamise jutlusi saame nautida tema YouTube’i monoloogides või ka näiteks videodialoogides Sadhguruga (Jagadish „Jaggi” Vasudev), aga ka tema raamatus „Greenlights”, mis sisaldab kokkuvõtet mehe ellujäämisõpetusest. Vaba hinge McConaughey eneseabi loengute tuuma moodustavad jõulised nõuanded teemadel, kuidas lõpuks ometi hakata elama omaenda elu, kuidas loobuda mõtetust kellelegi teisele meeldimise püüdest, kuidas teha selgeks, mis on inimese tõeline loomus siin elus ja kuidas seda kohe järgida, kuidas jõuda eduni ka lõpuks enesega rahul olles, kuidas mõista, et iga inimene on iseenda eluraamatu autor jne. Oma asja kompromissitu ajamine teeb McConaughey sõnul ainsana õnnelikuks, võtab ära hirmu põrumise ees, teeb vaimu vabaks ja annab loomele tiivad. Vaid nii sünnib orgastiline loomevabadus, mis võib viia ka eduni tegevusväljal. Ja kui ei vii, siis kompenseerib kosmose ees ausaks jäämisest saadud rahulolu ja enesearmastusest ja -austusest tulenev hea läbisaamine iseenesega kogu maailma arvamused. Läbi näitleja ja kirjutaja isikliku kogemuse edasi antud teesid ei paigutu niivõrd filosoofia valda, pigem on need dharma kirjeldamise püüd. Rõõm protsessist, mitte protsessijärgsest eesmärgist on sarnane india mõtteloost ammugi lähtunud õpetusega, et tähtis pole mitte tulemus, vaid pühendumine tegevusele.
Ka „Rannaparmu” õpetussõnadeta sisetukseteks on vabanemine enesele seatud keeldude-käskude orjusest, loobumine kellegi teise — laiemalt võttes lausa meie ajastu või veelgi laiemalt, paradiisist väljaheitmise järgse elukorralduse — ette antud kinnismõtetest. Seega võib „Rannaparmust” arusaamise alus peituda McConaughey ja Korine’i täiuslikult samases teemamõistmises; just siit saame leida mõttelise silla, mis viib filmi loojate sisemaailmast üle kaljulõhe filmi endani. Selle tulemusena on sündinud film, mis oma sisemise tühjuse kui absoluudi kaudu on täielikum kui mis tahes temaga näiliselt sarnane moraliseeriv teos.
„Rannaparmu” „idee” seisneb viimasegi idee lahustamises olematusesse. Läbi kontseptsioonituse ja eesmärgituse, samal ajal protsessi ilu kaotamata, näidatakse kõige äärmuslikumate vahenditega tegevusväljal omaks võetud kategooriate — jah, ka hea ja halva — tegelikku olemust, mis budismi järgi on oma loomult kaduvad ja seega tühjad. Alles pärast totaalset šokki, mis ei ole naljakas, aga toimuva olemust paljastades kõikehaaravalt kergendav, saabub mõistmine, et päriselt olemas olevat tuleb nüüd alles otsima ja harjutama hakata. Nüüd lõpuks saab alata iseenda väärtuslik inimeksistents. Filmis kõlab ütlusi, nagu we are all the same, mis ongi mõistetavad igaühele omal tasandil. Mõistmisvõimekusest hoolimata jääb igal juhul sõnumiks tõdemus, et kõik lihtsalt toimub ja toimib — selline ongi universumi loomus.
„Rannaparm”. Moondog.
„Rannaparmu” ei saa eelmainitu tõttu määratleda ka žanriliselt ja hea oleks seda mitte proovidagi, kuna ka film ise ei määratle mitte midagi. Teosel on oma tegevuskäik, sest muidu peaksime vaatama valget ekraani (mis oleks muidugi veelgi täiuslikum, aga sel juhul peaksime me teadma, et tegemist on filmiga „Rannaparm 2”). Siin ei tehta meie apokalüpsisemaigulise hullumajamaailma kulul nalja, vaid pelgalt eksegeesitakse seda mõnede tema eredate fenomenide kaupa, samas muidugi ka terviklikult üldistades. Jah, küll läbi keskse loo, mis koondab enda ümber kõik vajaliku. Näidatav mandumiskultuur on sätitud nalja kattevarju alla, valatud jaburasse vormi. Aga ilma naljatunnet tekitamata. „Rannaparmu” võiks siiski soovi korral paigutada zen-filmide kategooriasse; see oleks täpne ja aus määratlus, aga ainult juhul, kui määratleja annab endale aru, et ka zen on kokkuvõttes kontseptsioon, mistõttu oleks seegi paigutus tinglik.
Kui kunstnik tunneb hästi oma ajastu inimesi ja oma ajastu loomust, saab ta alati olla kirjeldatavast paar sammu ees. Moondog kehastab kastirahva jaoks ohutut sümbolit, kedagi, kes nad ise oma ulmades tahaksid olla. Modelleeritud tavanormidest hirmuga kinni hoidvate inimeste jaoks kehastab peategelane nende endi projektsiooni ulmaellu, kus piiridega elukorraldus ja mugavustsoon on lõpuks hüljatud, kus ollakse vaimselt sõltumatu ja oma salamõtteid enam ei varjata. Tegelikus elus teeseldakse rahulolu „õige” elumudeliga, et mitte kohtuda homse päeva ootamatustega ega langeda teiste, „tähtsate” inimeste põlu alla. Kuid kui ollakse sedavõrd out of mind, nagu Moondog kahtlemata „edukate” jaoks on, siis aktsepteeritakse salamõnuga ka narkouima loomet ja otsitakse vaba vaimu lendu kas või roppustest. Sest see isik (Moondog) on olnud nii vaba ja võimas, tavainimesele oma loomevõimalustes kättesaamatu. Vaesed raamides järeleahvijad on aga sunnitud siingi tegutsema oma võltsimidži nimel teadlikult, erinevalt mehest, kes ei tea isegi seda, mis tal parajasti seljas on.
Moondog kui veider elukunstnik ja vagabund on kõrvalseisjatele nagu sülle kukkunud ohutu võimalus teeselda üheskoos poolehoidu ja imetlust seal, kus ise üle oma varju hüpata ei julgeta. Nii pälvibki tõeliselt vaba mees Moondog väärt kirjandusauhinna isikutelt, kes ennast enne magama jäämist temaga igatsevalt ja salaja samastavad, et siis hommikul taas hirmutada tema kui veidrikuga lapsi, kes ei taha koolis käia.
Filmi ei tooda sisse spirituaalset aspekti, seoseid valgustumisega tuleb vaatajal näha ilma toetava arengu- või virgumispüüdluse teemata. Vaimne püüdlus annaks alibi käituda nn välise maailma suhtes põlastavalt. Moondog nii kergelt ei libastu, ta jääb, nagu Lennoni „Imagine”, kindlaks loobumisele, mis on vaba ka usulisest paradigmast. On väheoluline, kas Moondog tõmbab auditooriumi täiuslikult haneks või ehk ongi ta nn pärisvalgustunu, sest valgustumine kui püüd, kui egotripp või ka määratlus ei ühtiks valgustumise kui sihiga/absoluudiga. Moondog lihtsalt on. Ilma vaimse kastmeta ei lähe valgustumine tavaliselt masside silmis eheda fenomeni alla, kuigi sümptomid võivad olla hämmastavalt sarnased.
Hullu, elupõletaja või ehk isegi labase elunautija roll oleks igatahes täiuslik kattevari tegelasele, kes ei soovigi, et teda tavakombel läbi nähtaks, ja samas ei pruugigi see kõik olla roll. Vaatajatena me selles küsimuses selgust ei saa, vastus polegi selles filmis oluline. Mehena kleidi kandmine võib olla teadlik samm, et näidata sama tegevatele wannabe’dele, kuidas nende uuskultuur väljastpoolt paistab, aga see võib olla ka minaseosed lahustanud isiku kogemata tehtud valik. Kõrvalseisja ei saa lõpuni kindel olla, kas see, et Moondog kleiti kannab, on teadlik samm või mitte, ja igaks juhuks tuleb siis taas teeselda vaimustust ja alasti kuningale aplodeerida. Lisaks pole olemas valgustumise mõõtu juhul, kui inimene ise ei tea sellisest kategooriast mitte midagi. Kuigi taas, tegemist võibki olla teadliku valikuga, et end tegevusvälja seostest legitiimselt (hinnangu „ta on hull” abil) lahti haakida.
„Rannaparm” on niisiis teos, mis paneb eriti rängalt proovile nende vaatajate taluvuspiiri, kellel on väljakujunenud arusaamad „õigetest” inimelu standarditest ja käitumismallidest. „Tõde” teadev ja järgiv inimene ei suuda ju mõista, miks keegi võiks üleüldse vilistada turvalisele elujärjele või heale renomeele. Filmi kaudu (enda arvates) nõelata saanutele jääb alibi, et „väheväärtusliku inimolendi” kaudu ebamugavate teemade näitamine ei ole tegelikult tõsiseltvõetav. Teisest küljest sobib film elutarkadele, kes ei solvu ka siis, kui nende sisemine salamaailm kinolinal paljastub — tark suudab sel hetkel kaasa muiata.
Kompromissitu kontseptsioonituse huvides on see film sunnitud näitlikustama ka valudetaile, mis ei jäta kahtlust, et määratlemiskategooriad on tõepoolest hüljatud. Lõpuni tingimusteta inimene suudab tingimusteta armastada ning jah, ka seks ja sellega seotud arusaamad on vaid kontseptsioon. Seetõttu ei ole Moondogile tema abikaasa Minnie (Isla Fisher) suhe nende sõbra Lingeriega (Snoop Dog) probleem. Ratastoolis mehe vägivaldne röövimine on seik, kus läbi äärmusliku näite kinnitatakse, et hea ja halb on mõlemad tegevusvälja kontseptsioonid.
„Rannaparm”. Minnie — Isla Fisher ja Moondog.
Moondogi otsus raamat kirjutada ei tulene soovist olla taas „rahaga abielus”, sest ta pole seda kunagi olnudki. On selge, et auhinnad ja nominatsioonid ei ole praegu enam märk kõrgtasemel raamatust või filmist, ja seda Moondog Pulitzeri saades ilmekalt ka tõestab. Aga tõepoolest, miks peaks keegi, kes ei hooli tulemusest, tegutsema näiliselt tuleviku nimel? Kas kiusu või pulli pärast? Ei kumbagi, sest ta on mõistnud, et tegemine ja mittetegemine on sama kaaluga. Seega, miks mitte siis üks kord teha? Et hiljem Pulitzeri saanud teost Moondogil kirjutada vaja ei olnud, tõestab raha põletamine filmi lõpus, mis võtab käest viimasegi argumendi neilt, kes lootsid, et Moondogi raha siiski huvitab. Pettunutel jääb üle vaid tõdeda, et mees oli enne rikas parm, nüüd aga vaene parm. What a shame!
„Rannaparm”. Moondog.
Ei tohi unustada, et „Rannaparm” on siiski fiktsioon, mida pole võimalik päriselus jäljendada. Igapäevases reaalsuses võiks Moondogi koht vabalt olla sundraviasutus, Captain Wack (Martin Lawrence) ei ajaks segamini haisid ja delfiine, peaaegu pimedad isikud ei tegutseks lenduritena jne. Ka Minnie mõistaks päriselus, et tema abikaasa geniaalsus ei seisne mitte ta loomes, vaid võimes jääda iseendaks, isegi kui see nõuab kaatritäie raha ärapõletamist. Päriselus oleks Moondogi analoogiline käitumine eluaegne meditatsioon koopas või valgustunud inimese rahumeelne eluläbine maailmavaatlus. Need asjad oleksid proovimist ja saavutamist väärt.
