VANA KULD II. OLÜMPIAREGATI FILM „TALLINN 80”

HANNES KORJUS

(Vt ka TMK 2022, nr 5)

„Tallinn 80” (1980).1 Režissöörid: Andres Sööt, Valentin Kuik. Stsenaristid: Valentin Kuik, Andres Sööt. Operaatorid: Andres Sööt, Mihkel Ratas, Nikolai Šarubin, Jüri Garšnek, Peeter Ülevain, Peeter Tooming. Toimetaja: Uno Heinapuu. Muusikaline kujundaja ja helioperaator: Jaak Elling. Helioperaator: Henn Eller. Monteerija: Marju Juhkum. Operaatori assistent: Meelis Aanja. Tootmisjuhid: Vello Samm ja Jaak Jürida. Tallinnfilm, värviline. Kestus 64 min 47 sek. Dialoogid: eesti, vene, inglise. Esilinastus kinos 10. VIII 1981, kinos Kosmos Tallinnas.2

 

Saateks                             

1980. aasta olümpiaregati film „Tallinn 80” sündis režissööride Andres Söödi ja Valentin Kuigi koostöös. Aasta enne olümpiaregatti ilmus Sirbis ja Vasaras Valentin Kuigi artikkel „Andres Söödi tõsielufilmid”3. Kuik oli Söödi kaasstsenarist ja kaasrežissöör, ent ühtaegu oli Kuik Söödi senise loomingu ja loojaisiksuse otsekui röntgeniga läbi valgustanud. Üleval on stardi, finiši, võidu ja kaotuse teemad. Valentin Kuik: „Pole traagilisemat konflikti kui inimese konflikt ajaga. See on igikestev ja lahendamatu: eluks nimetatav võidujooks viib meid paratamatult finiši poole, põlvkonnad kaovad, aeg jääb. Kuid valikut pole, ja ehkki start ise on juba kaotus, on meil distantsi kestel veidi aega, et juurelda selle võidujooksu mõtte või mõttetuse üle, mediteerida või rabelda, tunda ängistust või leida rõõmu. Film — see on jäädvustatud aeg, kuid kes ei arvaks end oma aega ja elu tundvat või mitte teadvat, milline ta olema peaks? Miks teda siis sellisena mitte näidata?”4

Aastate pärast, 1994, kui kõik juba läbi oli, lausus Valentin Kuik Margit Kilumetsa jutusaates „Vekker” (Eesti Raadio), mis salvestati Lillehammeri taliolümpiamängude ajal, „Tallinn 80” kohta: „Me ei valetanud, me näitasime, mis tegelikult selle aasta kestel toimus.”5 Ning Andres Sööt: „Oli ka selline teadmine, kõigil, et sellist sündmust nagu olümpiaregatt teist korda meie silmad Tallinnas enam ei näe, või kas kunagi üldse. See tunne tegi veidi nukraks ja saatis mind kogu filmi tegemise aja. Kas see kõik ka vaatajani jõuab, ei tea.”6

     

Eellugu

25. juulil 1977 seati NSV Liidu Riikliku Kinokomitee (edaspidi Goskino) esimehe Filipp Jermaši käskkirjaga nr 306 „1980 Moskva XXII olümpiamängude kinopropaganda”7 komitee mängufilmide stsenaariumide peakolleegiumi ja dokumentaalfilmide, aimefilmide ja õppefilmide valitsuse ette kaks ülesannet aastateks 1978–1980: 1) sporditeemaliste mängufilmide loomine, 2) dokumentaalfilmide ja aimefilmide tootmine (kooskõlastatult Moskva 1980. a olümpiamängude korralduskomiteega „Olümpiaad–80/Olimpiada–80” ja NSV Liidu Spordikomiteega). Tallinnfilmi laekus Jermaši käskkiri 1. augustil 1977. Mõni aeg hiljem (12. I 1978) saabus Tallinnfilmi juba Goskino esimehe asetäitja N. Sõtšovi käskkiri nr 541 (30. XII 1977) „1978–1980 sporditeemaliste dokumentaal- ja aimefilmide temaatiline plaan ning nende ideelis-kunstilise taseme tõstmise meetmed.”8

1978. aasta juunikuus esitati ENSV Ministrite Nõukogu Kinematograafiakomitee esimehele Feliks Liivikule Tallinnfilmi direktori Kaljo Võsa ja Vaike Mesila allkirjastatud olümpiaregati filmimise ettevalmistuste plaan9, millest selgub, et 1978. aasta mais oli loomingulise grupi moodustamine juba päevakorras. Eesti NSV Kinokomiteele esitatud dokumendis, mis käsitles olümpiaregati filmi (dokumendi keelepruugis „tehnilise filmi”) loomist, oli selleks kavandatud kokku panna järgmine meeskond: režissöörid Peep Puks ja Ülo Tambek, peaoperaator Hans Roosipuu, operaatorid Andres Sööt, Arvo Vilu, Peeter Tooming, Rein Maran, Toivo Kuzmin, Ago Ruus ja Mihhail Dorovatovski, helioperaatorid Enn Säde ja Toivo Elme.10 Kuid Peep Puks meenutab: „Aga ma ei mäleta sellist fakti. Et see üldse kõne all oli. Hans Roosipuu oli valitud Moskvas mängude filmijate hulka. Tal olid seal minu mäletamist mööda väga head võimalused ning temast ja tema tööst peeti lugu.”11

Nurgakivi panek rajatavale Pirita purjespordikeskusele 1976. aastal.

1980. aasta Moskva suveolümpiamängud olid sporditeemalised filmid rambivalgusse lükanud.12 Sõtšovi käskkirjast tulenevalt pidas Goskino vajalikuks viia 1978. aastal koos NSV Liidu Kinematografistide Liidu ja NSV Liidu Spordikomiteega läbi spordifilmide problemaatikale pühendatud seminar. 3. novembril 1978 avaldas Sirp ja Vasar teate Tallinnas toimunud NSVL Kinematografistide Liidu spordifilmide nõukogu väljasõiduistungist, kus käsitleti „Balti liiduvabariikide viimase aja paremaid spordifilme. Analüüsivalt esinesid nõukogu aseesimehed, Moskva režissöör V. Konovalov ja stsenarist D. Polonski, Sverdlovski dokumentalist B. Galanter, Läti režissöörid A. Epners ja B. Veldre, Leedu režissöör R. Šilinis, Gruusia režissöör O. Gurgenidze.” Teates on mainitud, et seoses olümpiamängudega luuakse Mosfilmis vastav ühendus, mida asub juhtima Juri Ozerov. Lisaks täispikkadele mängu- ja dokumentaalfilmidele tulevad olümpiamängude ajal valmistamisele veel filmid ca 20 rahvusvahelise erialaföderatsiooni tellimusel.13

Samas Sirbi ja Vasara numbris arvustas Jaan Ruus Eesti Telefilmis tehtud Valentin Kuigi filmi „Hind”14: „Jalgrattaspordist on taanlased Tour de France’ist 26 operaatoriga teinud põhjaliku ja emotsionaalse reportaaži, on leedulasedki R. Šilinis ja V. Starošas teinud „Mängu ajaga”, mis lahendab Pikkuusi filmiga analoogilise probleemi rahutuuri trassi reportaažina, saateks niihästi reportaažlik kui ka mõtestav helikujundus. Viimati mainitu on ekraanitöö, mis nähtud jalgrattafilmidest vahest kõige verisem, aga ka kõige mõjuvam.”15 Ruus oli 1976. aastal lahanud kahte purjetamisfilmi, „Tallinn kutsub” ja „Värvid tuules”: „„Tallinn kutsub” (rež R. Kasesalu), linna täitevkomitee tellimus, on n-ö nomenklatuurfilm külaliste jaoks. Fikseeriva ekraanitöö värvib publitsistlikuks V. Pandi vaimukas tekst, mis ei leia aga pidet, kinnitust pildis (kõigi meie väheste vaimuka tekstiga filmide häda!). „Värvid tuules” (rež P. Puks) annab lühiülevaate meie teeneka purjetaja A. Tšutšelovi paatkonnast. Kogu informatsioon tuleb siin peategelase kommentaarist, see aga on kroonikalaadselt jäädvustatud purjetamiskaadritele mehaaniliselt peale asetatud, mistõttu film mõjub illustreeritud raadiosaatena.”16 (Reklaamfilm „Tallinn kutsub” oli tähelepanuväärne just selle tõttu, et 2. oktoobril 1974 toimus 1980. aasta olümpiaregati ettevalmistuskomitee esimene istung. Film valmiski olümpiaregatiks ettevalmistamise raames.)

„Tallinna saladused”. Tallinnfilm, 1967. Režissöör Ülo Tambek, operaator Andres Sööt.

Mainitud väljasõiduistungil osalenud režissööridest kaks, Vladimir Konovalov ja Ansis Epners, olid nii varem kui ka hiljem Nõukogude Liidus valminud olümpiafilmide autorid: 1988. aastal toimunud Seouli suveolümpiamängudest kodumaise filmikajastuse tegemiseks kuulutas toonane NSV Liidu Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee välja konkursi, millest väljus võitjana Riia filmirežissööri Ansis Epnersi (1937–2003) projekt „Olümpiataru” (pealkiri vene k „Olimpiiskii ulei”, inglise k „Olympic hive”). Samal aastal toimunud Calgary taliolümpiamängudele pühendatud filmi tegemise õigus läks samuti läbi NSV Liidu Riikliku Kehakultuuri- ja Spordikomitee konkursi Moskva Dokumentaalfilmide Keskstuudio režissöörile Vladimir Konovalovile, kes oli teinud filmid varasematest taliolümpiamängudest (Sapporo 1972, Lake Placid 1980, Sarajevo 1984).

Moskva olümpiamängude ametliku filmi loomise käivitas F. Jermaši vastav käskkiri (9. VI 1978), mis määras ametliku olümpiafilmi (hilisema pealkirjaga „Oo sport, sa oled rahu!”) ja 1979. aasta „Rahvaste spartakiaadi” filmi (hilisema pealkirjaga „Ballaad spordist”) pearežissööriks Juri Ozerovi ja dokumentaalvõtete juhiks Boriss Rõtškovi. 29. juuni 1978 kirjaga, mis laekus NSV Liidu Ministrite Nõukogu Kinematograafiakomitee dokumentaalfilmide, aimefilmide ja õppefilmide tootmise valitsuse aseülemalt D. Sa­rõtševilt, võeti Tallinnfilmi olümpiaregati filmi tootmisplaan teadmiseks, rõhutati koostöövajadust Tallinnfilmi ja Juri Ozerovi võttegrupi vahel (see puudutas NSV Liidu 1979. aasta „Rahvaste spartakiaadi” purjeregati filmimist, pidades ühtaegu silmas Juri Ozerovi spartakiaadifilmi „Ballaad spordist”).

22. veebruaril 1979 laekus Feliks Liivikule ja Tallinnfilmi direktorile Kaljo Võsale Goskino dokumentaalfilmide, aimefilmide ja õppefilmide tootmise valitsuse ülema A. Protsenko kiri, milles teatati, et Tallinnfilmi temaatilisse plaani lisatakse viieosaline värvifilm „Olümpiaregatt”, Eesti NSV Ministrite Nõukogu tellimusel ja rahastamisel.17 Andres Söödi sõnul oli olümpiaregati filmi režissööriks kavandatud Ülo Tambek, aga tema surm tuli vahele (Ülo Tambek suri 31. V 1979). Andres Sööt: „Mina sain ettepaneku olümpiafilmi tegema hakata juunis 1979 Tallinnfilmi tolleaegselt direktorilt K. Võsalt, kui olime parajasti Ü. Tambeki matustel. Tavaliselt määras või tegi ettepaneku taoliste riiklike tellimusfilmide tegemiseks auto­ritele dokumentaalfilmide toimetus (peatoimetajaks oli tol ajal, kui ma ei eksi, Raivo Rammus), otsuse kinnitas muidugi stuudio direktor. Aga algselt oli otsustatud see film siiski Ü. Tambekile teha anda, nagu tean.”18 „Tallinnfilmi juhtkond pakkus seejärel teemat mulle. Rahvusvahelise Purjespordiföderatsiooni tellimus anti NSV Liidu Riiklikule Kinokomiteele, sealt tuli see edasi Tallinnfilmi. Meil oli kasutada tolle aja moodsaim kaamera Arriflex ja näpuotsatäis negatiivfilmi Kodak. Seda Kodaki filmi oli nii vähe, üks karp, et selle kaamerast läbilaskmiseks oleks kulunud u 10–11 minutit. Kuna aga see negatiivfilm oli kõrge tundlikkusega, sai temale võetud mõned hilisõhtused kaadrid jne. Ülejäänus mingeid eeliseid polnud.”19 „Operaatorid Mihkel Ratas, Nikolai Šarubin, Jüri Garšnek, Peeter Ülevain, Peeter Tooming olid filmiga töös 7–10 päeva, st vahetult võistluse ajal. Ülejäänud sündmused on põhiliselt minu enda jäädvustatud. Operaatorite valik oli minu (valida sai nende hulgast, kes parajasti vabad olid). Muusikaliselt kujundas filmi Jaak Elling, kes oli ka filmi helioperaator, filmi monteerija oli Marju Juhkum.”20 „Muidugi, arvestades teema olulisust tolleaegses tähenduses, oleks ehk saanud loa originaalmuusika tellimiseks ka, aga vaevalt oleks see filmile erilist kasu toonud, lihtsalt pildi materjal oli selline, et `polnud selleks vajadust. Jaak Elling oli hea helikujundaja ja need kohad filmis, mis vajasid muusikatausta, täitis ta suurepäraselt ära kompilatiivse muusikaga. Oleksime sama otsuse teinud ka täna.”21 „Peale Arriflexi olid meil kasutusel käsikaamerad Konvas; Arriga merel ei käidud, seda kasutati olulistel võtetel sünkroonheliga ja näit. tseremooniatel. Operaatoritele ma mingeid tehnilisi juhiseid ei andnud, vahel küll arutasime, kes mida võtab, mitte rohkem. Peale Kodaki oli meil kasutada ka Ida-Saksamaal toodetud Orwo, mis kvaliteedilt oli midagi Svema ja Kodaki vahepealset. Ei mäleta, kas ja kui palju Svemat tarvitasime. Kui näeks negatiivi, saaks täpsemini öelda. Teiste võttegruppide tegemistest ei mäleta suurt midagi, tegemist oli endalgi palju, aga nähtavad nad eriti polnud ja ei seganud, nagu tavaliselt kipub olema.”22

„Pärituult”. Stsenarist, režissöör ja operaator Andres Sööt, helilooja Olav Ehala. Eesti Telefilm, 1976.

 

 

 

Söödi mällu on jäänud kaks varasemat ametlikku olümpiafilmi, L. Riefenstahli „Olympia” (1936, Berliini suveolümpiamängudest) ja üks film 1968. aasta Grenoble´i taliolümpiamängudest (ilmselt Claude Lelouche’i ja François Reichenbachi „13 jours en France” — „13 päeva Prantsusmaal”). Andres Sööt: „Ei mäleta, kus ja kunas neid filme nägin.”23

Vahemärkuseks: Feliks Liiviku kirjast Filipp Jermašile selgub, et olümpiaregati filmi tegemiseks loodeti saada Kodaki filmilinti (tänu Andres Söödi meenutustele me teame, et saadi kõigest üks karp), et sooviti soetada stabilisaatoreid (Steadicam) teleobjektiividega (pika fookuskaugusega objektiiv) avamerel filmimiseks ja pika fookuskaugusega optikat/transfokaatoreid (varioobjektiiv/zuum). Juri Ozerovi ametliku olümpiafilmi „Oo, sport, sa oled rahu!” jaoks kasutati muuseas Dovženko-nimelises filmistuudios välja töötatud stabilisaatorit 1КОД, mida aga peeti Steadicamist viletsamaks. Mosfilmile osteti kaks Steadicami 1977. aastal; järgmine partii pidi ostetama enne Moskva olümpiamänge, aga USA olümpiaboikoti tõttu jäi tehing katki.

Andres Sööt: „Mingeid Steadicami tüüpi seadmeid me selle filmi tegemise ajal ei kasutanud, kuna neid lihtsalt polnud.”24 „Stuudiol (Tallinnfilm) oli kasutada erineva fookuskaugusega (f-16 kuni f-1000) objektiive ja sellega olid meie võimalused ammendatud. Tänapäevase võttetehnika puhul oleksid tulemused hoopis teistsugused. Aga peab ütlema, et purjetamisvõistluse filmimine merel pole kuigi atraktiivne ja vaatajat eriti  ei haara, kui just pole ise purjetamisspetsialist, seepärast piirdusime vaid seal toimuva markeerimisega, peamise huvi pakkusid kuiva maa sündmused.”25 Ja Ülo Tambeki kohta: „Pole ka vähimatki aimu, kui kaugele Tambek oma ettevalmistustega jõudis, kui üldse alustas, sest sündmuseni oli veel poolteist aastat (enne ei teadnud sellest asjast rohkemat, kui et filmi hakkab tegema Tambek). Igatahes meie Kuigiga alustasime puhtalt lehelt. Tulime filmile üheaegselt, kuna Kuigi peamiseks tööks oli kohe stsenaarium (esialgne, n-ö kirjanduslik) valmis saada.”26 „„Tallinn-80” tegemiseks tulin tagasi Tallinnfilmi ja üks täispikk dokfilm aastas oli tegijale piisav koormus ja ajaline hõivatus, nii loeti.”27

Valentin Kuik: „Tegin 1979. aastal Balti regatist dokfilmi „Regatt”. See oli Moskva kinokomitee tellimus, mille eesmärgiks oli tutvustada olümpial võistlevaid jahiklasse ja muud purjetamisse puutuvat. „Regati” konsultandid olid Nikolai Küün ja Heino Kuivjõgi, nad olid konsultantideks ka olümpiafilmi ajal. Ikkagi 5 jahiklassi ja olümpiamängud, eksida ei tohtinud. Nii et kui Andres Sööt mulle seoses „Tallinn 80” koostööd pakkus, võisin selle pakkumise julgesti vastu võtta, sest tundsin asja. Kahjuks jäi olümpiaregatt üsna mannetuks nii osavõtjate arvu kui ka suhteliselt tuulevaiksete ilmade tõttu. Osavõtjate arvu tingis 1979. aastal alanud NSV Liidu agressioon Afganistani vastu ja Lääne purjetajate Moskva-mängude boikott. Mis puutub KGB kontrolli, siis filmimisel ei saa korraga mitut peremeest olla. Ammugi olümpiaregati filmimisel. Aga kontroll oli muidugi karm: kui õiges­ti mäletan, siis merele minnes tuli miilitsale ja piirivalvele esitada pass ja akrediteerimiskaart. Merelt tulles samuti. Kõigest hoolimata olid Moskva olümpiamängud ja Tallinna regatt sündmused, mis kiirendasid NSV Liidu lagunemist.”28 „Olin kinoinstituudis õppides näinud katkendeid Berliini olümpiafilmist. Otsustasime Söödiga, et parim, mis me saame teha, on võimalikult autentne dokument sellest, kuidas olümpiaregatiks valmistuti ja kuidas see läbi viidi.”29

Andres Söödi filmograafias talletus sporditeemaline kinodokumentalistika (olgu üksikute ringvaatepaladena või iseseisvate dokumentaalfilmidena) alates 1960. aastatest: operaatorina Aleksandr Mandrõkini Eesti–Soome kergejõustikuvõistluse teemalises „Nõukogude Eestis”, nr 20, 1965, Valeria Andersoni ringvaatepalades „Malematš Paul Keres – Boriss Spasski” („Nõukogude Eesti”, nr 13, 1965), „Tallinna III spordimängud” („Nõukogude Eesti”, nr 19, 1966) ja 1967. aasta „Ukrkinohronika” jaoks filmitud „Euroopa karikas kergejõustikus”. Samuti Eesti Telefilmis tehtud filmides „Vabalend” (1975; režisöör/operaator) ja „Pärituult” (1976, režissöör/ operaator/ stsenarist) ning Tallinnfilmi „Sportlikus sajandis” (1976, režissöör/operaator). Filmile „Tallinn 80” järgnesid tal „Rada vabaks” (1981, rež-d Hans Roosipuu ja Toivo Elme) ja Eesti Reklaamfilmis tehtud „Autoralli Vene talv” (1983, režissöör/operaator), 1984. aasta ringvaates „Nõukogude Eesti”, nr 23 „Korvpall ja võrkpall Eesti NSV-s” (rež Toivo Elme) ja 1985. aastal kümnevõistlejast Valter Külvetist tehtud dokumentaalfilm „Vennaskond” (stsenaarium koos Valentin Kuigiga). Kui Andres Söödi kolleegi Peet Väinastu (1937–2011) filmograafias eristatakse puhuti nn mäefilme, siis Söödil pole maa, meri ega kõrgus kuidagi eristuvad teemad.

Valentin Kuigi diplomitöö Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis oli sporditeemaline lühimängufilm „Löö vastu”  (1975, kaasstsenarist Igor Hutsijev, operaator Arvo Iho). Enne filmi „Tallinn 80” tegi Kuik Tallinnfilmis režissöörina olümpiateemalisi kroonikapalu („Nurgakivi Pirita purjespordikeskusele”, ringvaade „Nõukogude Eesti”, nr 10, 1976; „Meie olümpiakandidaadid”, ringvaade „Nõukogude Eesti”, nr 13, 1979), seejärel Eesti Telefilmis filmi „Hind” (1978) Aavo Pikkuusist ning Tallinnfilmis „Regati” 1979. aasta Balti regatist ehk nn eelolümpia regatist.

 

Filmimine

Andres Sööt: „Purjetamine, vaatamata välisele efektsusele, on kaunis raskesti filmitav, vaatajale mitte eriti huvitav tegevus ja mõneti ka arusaamatu. Need (st Söödil „Pärituult” ja Kuigil „Regatt” — H. K.) olidki meie eelnevad kogemused, aga igat filmi on veidike kõhe alustada, vähemalt minu jaoks. Seetõttu, et kõike tuleb uuesti otsast alustada. Ja meie eesmärk oli rohkem seda jäädvustada, mis kaldal toimus.”30

Valentin Kuik: „„Tallinn 80”, mille võtsime üles koos Andres Söödiga, on tehtud täpselt stsenaariumi järgi. Meil olid kõik sündmused, mis toimusid, kellaajaliselt fikseeritud, samuti tegelased, kes nende kohtade peal üles astusid. Meile polnud tähtis, mida nad rääkisid, meie filmisime sündmusi ning meie käsutuses olid Tallinnfilmi parimad operaatorid, kes asja korralikult üles võtsid. Me ei osanud muidugi ette näha, kes tuleb olümpiavõitjaks, aga ka see polnud meie jaoks oluline, meie filmisime Tallinna aastal 1980.”31

Andres Sööt: „Filmi ülesehitus oli lihtne, sisu dikteerisid sündmused ise. Et me proovisime ka kulisside taha vaadata, oli juba Kuigi stsenaariumisse sisse kirjutatud ja kuna selline lähenemisviis oli ka mulle omane, siis nii püüdsimegi filmida. Võistluspäevadel olime tegevuspaikadel enamasti koos, aga ma ei mäleta enam hästi, kes mida tegi seal. Mul veel lisaks kaamera õlal.”32

Olümpiafilmi „Tallinn 80” meeskond.
Peeter Ülevainu foto

2013. aasta veebruaris ilmus ajalehes Pealinn Virkko Lepassalu kirjutis „Sherlock Holmes ja D’Artagnan jalutasid tegelikult Tallinnas”, ajendiks Valentin Kuigi 70. sünnipäev. Tolles kirjutises kajastus „Tallinn 80” filmimisega seotu järgmiselt: „Moskva olümpiamängude paiku vaatas ta [Valentin Kuik] läbi kaamerasilma, kuidas poolakad Tallinna vanalinna üles vuntsivad — nii et kinnistus arusaam sellest kui kogu toonases NSV Liidu filmitööstuses ülihinnatud kulissist. Kuik ütleb, et vanalinn tehti 1980. aastaks nii korda, kui see toonastes oludes võimalik oli: „Just siis muutus ta dekoratsioonina eriti väärtuslikuks.” Dokumentaalfilmi „Tallinn 1980”, millel võimud hiljem väga pika hambaga linastuda lubasid, hakati üles võtma umbes aasta enne olümpia algust. „Tolle aja kohta oli see väga julge film. Ennekõike põhjusel, et vaatajaini jõudis arusaam teatavas mõttes Potjomkini küla ehitamisest, sest toonased olud ei võimaldanud kogu vanalinna restaureerimist põhjalikul ja korralikul moel. Sageli piirduti vaid fassaadide värvimise ja aukude hädapärase lappimisega. Nii jäigi mulje, et vanalinna mitte ei restaureerita, vaid ehitatakse hiiglaslikku dekoratsiooni.” Kuigi filmist jõudsid vaatajateni kontrastsed kaadrid räpastes tunkedes töölistest ja ümber nende ettevaatlikult turnivatest lääne turistidest. Samuti juhuslikult kätte saadud tühmidest meremeestest, kes etendasid olümpiamängude auhindamistseremooniate proovides sportlasi, ja muid teravaid kontraste. Kuigi tehtud film saigi paraku liiga realistlik. Tähtis vastuvõtukomisjon „marineeris” teost veel kuu aega, enne kui lõpuks vaatajateni lubas. See oli üsna närvesööv, sest Tallinnfilmis ei saanud enne linateose ametlikku vastuvõtmist võttegrupile tehtud tööde eest raha maksta. Oli seega vanalinna sisulise restaureerimisega, kuidas oli — dekoratsioon sai igal juhul korralikum kui kunagi varem. Romantiline vaimustus keskajast ning ajaloost laiemalt oli igal juhul haaranud nii ENSV kohalikku kui ka üleliidulist filmitööstust ammu enne olümpiamänge. Juba enne olümpiamängude-eelset „kulisside vuntsimist” sai Tallinna vanalinnast arvukate filmide võtteplats. Kuulsamad näited suurte kinostuudiote toodangust on ilmselt „Kolme musketäri” saaga, aga ka „Baskerville’ide koer”. Vanalinna väisasid innukalt igal aastal mitmed vennasvabariikide filmirühmad. Lembit Ulfsak mängis peaosa „Legendis Ulenspiegelist” (1976) jne.”33

Jaak Elling: „Filmil „Tallinn 80” pole originaalmuusikat. Võin lisada, et ei muusikatoimetaja (1980. aastast alustas Tallinnfilmis muusikatoimetajana tööd Andres Valkonen), ei toimetuskolleegium ega stuudio juhtkond selle filmi „siseasjadesse” ei sekkunud, sest film oli Moskva tellimus. Moskva vajas aga hääd propagandafilmi ja selle ta ka sai. Sama helikujundus maksaks praegu väga-väga palju (auto­riõigused välismaisele muusikale). Olin määratud selle filmi helioperaator-helikujundajaks siis, kui Moskvast tuli tellimus ja Tallinnas hakati filmimeeskonda komplekteerima. Et aga regatiaeg oli suht lühike, kuid sündmusi selle sees palju, siis selle tarbeks moodustati viis võttegruppi, mis allusid Andres Söödile ja Valentin Kuigile. Kuna minul helimehena samaaegselt toimuvatel võtetel osaleda poleks olnud võimalik, siis oli vajadus taotleda vähemasti üks helimehe koht juurde. Moskva nõustus kohe. Küll aga oli probleeme hoopis minuga, sest üliturvaliseks organiseeritud olümpiaregati ala oli veel omakorda jaotatud erinevatesse turvasektoritesse, mis tähendas seda, et kui ühte sektorisse võisid pääseda filmima, siis teise enam mitte. Ja nii tekkis olukord, kus mina helimehena ei pääsenud võttepaigale, sest minu Moskvast saadetud eriluba seda lihtsalt ei võimaldanud. (Need load anti KGB eriti range kontrolli läbinutele ja nii mõnigi filmimees, kes algselt oli meeskonda planeeritud, pidi kõrvale jääma). Ja siis oli vaja olukord ülikiiresti lahendada. Moskva pakkus, et võtke uus mees, Sööt ja Kuik sellega ei nõustunud ja nii tuligi Tallinnfilmi direktoril Andres Arnoveril minna KGB kontorisse Tallinnas ja uurida, mis oli see põhjus, miks minule „õiget” turvapääset ei antud. (Juhin tähelepanu asjaolule, et tollal oli igasugune omapoolne sekkumine KGB toimingutesse rangelt keelatud. Kuna aga Tallinnfilmi direktor oli julge mees ja tema vastutas Moskva tellimusfilmi edukuse eest oma naha ja karvadega, siis võttis ta julguse rindu ja sinna kontorisse ta siiski läks. Ja siis seal organis viidi ta keldrisse arhiivitoimikute riiulite ja sahtlite juurde, tõmmati sahtel lahti ja E-oborotnoje tähe alt kougiti välja kaks toimikut pealkirjaga „VÕJEZDNOE DELO”. Ühes neist soovisin ma sõita koos Mark Soosaarega Kanadasse filmima Kihnust pärit kunstnikku Jaan Oadi ja teises tegin taotluse võimaldamaks mul osaleda filmi „Tallinn 80” võttemeeskonnas. Ja siin siis ütleb KGB ohvitser Tallinnfilmi direktorile neid toimikuid näidates: „Võ tšhto dumajete, mõ duraki? V odnom ankete — tselj võjezda: pišet „K rodstvennikam”, a vtorom (olimpiiskom) — „Za granitse rodstvennikov ne imeju”. Ja nüüd hakkab toimuma see, mida tavadirektor poleks iial teadnud: Andres Arnover (direktori ja minu hea tuttavana) tõepoolest teadis, et minul (sic!) välismaal sugulasi ei ela. Ta võttis julguse kokku ja palus toimikuid lugeda, sai loa ja mis selgus: olin ikkagi kirjutanud ankeeti sõidu eesmärgina „K rodstvennikam SUPRUGI…” Piinlik KGB ohvitserile, kuid Arnoverita oleksingi jäänud KGB musta nimekirja.
Edasine oli juba ülikiire — ülejärgmisel päeval tuli Moskvast erikulleriga ülivõimas pääse ja töö jätkus. Olen vist ainus, kellel on kaks nimelist KGB pääset. (Need on museaalidena alles, Tõstamaa kinokeldris.) Muide, legend-operaator Jüri Garšnek ühines meie võttemeeskonnaga sellepärast, et regati kaudu omale Finn-paat muretseda. Selle ta ka sai ja sellega ta ka Toonela-teele purjetas.”34

Kaader Valentin Kuigi dokumentaalfilmist „Regatt” (1979). Stsenaarium Valentin Kuik ja Hans Roosipuu, operaatorid Mihkel Ratas ja Nikolai Šarubin, helilooja Gennadi Taniel, konsultandid Nikolai Küün ja Heino Kuivjõgi, helioperaator Henn Eller, toimetaja Mart Taevere, filmi direktor Vello Samm.

„Filmitöö on juba kord selline, et filmi otsesed loojad (stsenarist, režissöör ja operaator) saavad end ehk 100% ühele filmile pühendada, kuid helimees (helirežissöör) reeglina mitte. Pigem on minu ameti puhul tegu logistilise puslega: kuidas lõpetada määratud tööd nendeks töödeks, mis on seotud sõpruskonnaga. Oleksin võinud ju Andres Söödiga koos teha kõik tema filmid, kui poleks olnud stuudio (st Tallinnfilmi — H. K.) poolt määratud töid, mis seda ei võimaldanud. Muusikaline kujundus on tehtud vaistu ja tunde järgi. Kui filmi uuesti üle vaataksin, siis meenuks kohe kõik. Läks see, mis sobis nii Söödile kui Kuigile. Ühtegi pakutud muusikat ei vaidlustatud ega välja ei vahetatud.”35

Peeter Ülevain: „Osalesin operaatorina stuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmi „Tallinn 1980” filmimisel (režissöörid A. Sööt ja V. Kuik). Filmisin purjeregatti 35-mm kaameraga Konvas Avtomat, millel kolm objektiivi — 18-mm, 35-mm, 75-mm. Lisaks kasutasin ka 200-mm ja 300-mm teleobjektiive ja transfokaatorobjektiivi e Zoomi (25-mm–250-mm). Kasutatud värviline negatiivfilm oli DS5 (vene k ДС5) ja LN7 (vene k ЛН7). Operaatoritele oli igaühele eraldatud ühe võistlusklassi jäädvustamine. Minu osaks oli klass 470 ja katamaraanide klass. Filmisin kaatrilt. Merel liikumine oli aluse kapteni juhtimisel ja oli reglementeeritud vastavate olümpiaregati nõuetega, et mitte segada võistlejate seilamist, nii et mingit isetegevust, et operaator saanuks võtete kohta merel olles ise valida, ei olnud. KGB-mehi polnud kõrval näha. Hommikuti olümpiasadamasse tulekul oli küll kontroll nagu praegu lennujaamas — tehnika käis läbi röntgeniaparaadi. Ka tuli akrediteerimisdokumendid ette näidata. Olümpiakeskuse ala oli vormis miilitsameeste poolt ümbritsetud. Oli ka palju „madruseid”, kes ilmselt seilamisega mingit kokkupuudet ei omanud. Need miilitsad ja „madrused” olid enamuses toodud Tallinna kuskilt mujalt N-Liidust, kohalikud need ei olnud. Kuigi, jah, oli Šostka keemiatehase nõukogude film, me tookord filmipraagist pääsesime. Tõsi ta on, et praaki juhtus tol ajal tihti. Peale filmipraagi oli rohkem nii filmilabori töötlemipraaki kui ka kaamerapraaki, s.o kriimud filmil, pehme fookus jm.”.36

Peeter Ülevain.

Olümpiaregatt Tallinna lahel.
Peeter Ülevainu foto

 

Andres Sööt: „Purjesport pole filmimiseks kuigi soodus materjal: regati ajal purjekatele ligi ei lasta, suurplaani ei võta, purjekad lähevad merele, tulevad merelt. Palju sa ikka säherdusi plaane filmi sisse paned? Meie filmigrupis oli kuus operaatorit, iga päev jagasime ülesanded, kes mida filmib, ning hommikust õhtuni passisid kõik Tallinna lahel. Oli raske töö. Meie Valentin Kuigiga tulime toime üksipäini seetõttu, et olime filminud ettevalmistusperioodi. Nõuka-aja tingimustes käis ju paras komöödia — muudkui kiirustades värviti maju isegi vihmaga (pärast koorus värv kiiresti maha), „Potjomkini külasid” jagus. Kuigi, tervikuna võitis linn palju. Kõik need kaadrid — üles kaevatud linn, proovid, korralagedus — läksid filmi sisse. Filmima hakkasime umbes kuu enne olümpiamängude avamist, jälgisime üksipulgi, mismoodi olümpiaregatiks valmistuti. Pärast sõitsime piirile olümpiatuld vastu võtma. Meil olid akrediteerimiskaardid, nendega pääses filmigrupp igale poole ligi. Esimest korda nõukaajal said mitte üksnes välisriikide ajakirjanikud, vaid meiegi nende akrediteerimiskaartidega kõikjale sisse, ilma igasuguste järjekordadeta — Viru hotelli, eripuhvetitesse ja eripoodidesse. Absurdi ja totrust jagus suletud riigis samuti. Filmi ise oli pärast üsna kerge monteerida, suutsime vältida monotoonsust, kuigi, nagu ütlesin, purjetamist on väga raske filmida. Filmi kooshoidvaks teljeks sai olümpiatule teekond, alates olümpiatule süütamise hetkest Olümpias (see oli muidugi foto). Olümpiatuli läheneb Moskvale, Tallinnale, ning selle taustal toimuvad remondi- ja ehitustööd jne. See oli väljendusrikkam kui pelgalt range täpsusega jäädvustatud võistluste kroonika.”37

Nikolai Šarubin: „Filmida oli raske — purjekatele ei pääsenud ligi ei õhust ega merelt, vahemaa pidi olema vähemalt 300 meetrit. Vaata ise, kuidas hakkama saad. Tuli filmida saatva kaatri tantsivalt tekilt (lootsikaatritest oli puudus, kasutati piirivalvekaatreid), ilma kaamera stabilisaatorita. Seiklusi oli küllaga, aga mis peamine — meile langes sülle elu ainus šanss olümpiamängude filmimiseks ja olümpiatule saatmiseks.”38

 

Järelkaja

Andres Sööt: „Arnold Green oli see, kes omalt poolt pidi filmi vastu võtma. Ta ei jäänud sellega rahule, kutsus meid Kuigiga Toompeale, luges sõnad peale ja ütles, et tema hinnang filmile on koolipoisi kolm.”39

„Kunstinõukogu, mäletamist mööda, filmis erilisi probleeme ei näinud. Filmi lõplikuks vastuvõtjaks oli siiski ENSV Kinokomitee, muidugi A. Greeni heakskiidul, kes tegi seda küll „pika hambaga”, nagu öeldud. Filmi vaatas-kontrollis ka EKP kultuuriosakonna juhataja Olaf Utt, mis tema arvas, ei mäleta.”40

Valentin Kuik: „Filmi pidulikku esilinastust ei toimunud. EKP kultuuriosakonna juhid ei söandanud filmi näitamist keelata, kuid ei andnud selleks ka ametlikku luba. „Tallinn 80” seisiski n-ö riiulil, kuni Kinokomitee esimees filmi vastuvõtuaktile alla kirjutas, sest Tallinnfilmi aastaplaan, millest sõltusid administratsiooni preemiad, vajas täitmist. Ka Tallinnfilmi kunstinõukogu liikmete suhtumine oli kahetine. Koridoris ja suitsunurgas räägiti ühte, kabinettides teist. Nagu see ikka käib.”41

„Kui mälu mind ei peta, jooksis film Tallinnas üle kuu aja. Kas või kui palju seda mujal näidati, ei tea. Siiski: olime Söödiga kutsutud Leningradi, kus filmi näidati Kinomajas täissaalile. Ka Moskva kinomajas oli vist seoses Moskva festivaliga läbivaatus. Film oli tolle aja kohta üsna novaatorlik: filmitud kergete käsikaameratega, puhas sünkroonheli. (Helirežissöör oli Jaak Elling.)”42

Tallinna olümpiaregatile järgnenud aastail ei jäänud A. Söödi/V. Kuigi olümpiaregati film tähelepanuta ega tunnustusteta: 1981 Tallinna Polütehnilise Instituudi filmifestivali auhind Suur Hammasratas, 1982 üleliidulisel filmifestivalil (Tallinnas) NSVL Spordikomitee auhind. Hiljem pälvis film järgmisi vastukajasid/iseloomustusi:

a) „Aasta raskeim film”43

b) „Filmist tervikuna jääb hele, uhkuse- ja rõõmusegune nukrustunne, mis sisendab, et toimus midagi tõesti tähendusrikast. Ekraaniloos on pidevalt tunda autorite objektiivsusetaotlust, selle taga on aga rahulik mõistus ja oma kroonikumissiooni tunnetamine.”44

c) „Sündmust võib filmida selle erakordsuse või toimuvas peituva ja avalduva sotsiaalse tähenduse tõttu. Oskus seda mõista ja tabada, eriti kordumatut sündmust filmides, on kõrgema klassi dokumentalisti tunnus. Selles mõttes jäi A. Söödi ja V. Kuigi olümpiafilm ületamatuks. Sööt oskab näha ja käivitada kaamera just seal ja siis, kui sündmus töötab tema autoripositsiooni kasuks. Ja kui tulemus olekski kellegi arvates vaieldav, on see köitev, mõtlemapanev ja särav igal juhul. Iga sotsioloogilise uurimise objekt kannab endas sotsiaalset vastuolu. Söödiliku oskusega tehtud film sarnaneb oma eesmärkidelt sotsioloogilise uurimusega. Pole see muidugi ainus moodus teha filme sündmustest. Aga meie tänaste võimiste seast parim.”45

d) (Victoria ja Mats Traadi arutelu): „Olümpiafilmis on selgesti näha, et rituaal on põhjalikult selge, korralikult kätte harjutatud. Vaiko Vooremaa käib kolm korda, ikka harjutab pööramist. Ja just seda inimesed ootavad. Kõik teavad, et see on harjutatud, see on õpitud, et see ei tule spontaanselt, kuid see tekitab just niisuguse elamuse, mida inimesed ootavad. Selle filmi inimestel ei olnud igavaid nägusid ees. (V. Traat) — Tuleb meremehi drillida. Nagu lastelaulus: kümme korralikku krokodilli tegid mererannal kanget drilli. (M. Traat) — Seda tulebki ilmselt teha, et inimestel saaks hetkeks lahvatada too pidulikkuse tunne, et ei jääks nii, et inimene mõtleb, et ta läheb lõbutsema, aga lõbu ei ole, mingit lõbu ei ole. (V. Traat) — Lõbu ei saa olla, kui puudub väljatöötatud rituaal. (M. Traat) — Aga rituaalil peab olema ka sisemine kate. (V. Traat)46

e) „Omapärane vaatefilm”47

f) Keeleteadlane Mati Hint lisas ajakirja Teater. Muusika. Kino korraldatud ankeedivormis ringküsitluses (korraldati enne Eesti Kinoliidu VI kongressi (21.–22. III 1986) Söödi/Kuigi olümpiaregati filmi „viimase viie aasta parimate täispikkade filmide hulka” — „Narri põldu üks kord…” (Enn Säde, 1981), „Tallinn 80” (Andres Sööt, Valentin Kuik, 1981), „Arnold Matteus” (Andres Sööt, 1982), „Künnimehe väsimus” (Enn Säde ja Jüri Müür, 1983), „Nipernaadi” (Kaljo Kiisk, 1982).48

g) „Koos V. Kuigiga tehtud olümpiafilmis „Tallinn 80” ei pöörata tähelepanu purjeregati pidupoolele, vaid eelkõige ettevalmistuste ja läbiviimisega kaasnevale, tihti koomilisele siginale-saginale.”49

h) „Tallinna 1980. aasta purjeregatt kogu oma kämp-nostalgilises ilus. Ettevalmistused, sõidud ja selleaegne argielu regati ümber.”50

1981. aasta aprillikuus kirjutas läti filmikriitik Abrams Klockins eelmise aasta dokumentaalfilme lahates: „Mullune suurim töö on kahtlemata Andres Söödi olümpiafilm „Tallinn 80”. Tallinnas ei valmistata kaugeltki mitte igal aastal täispikka dokumentaalfilmi, veel vähem säärasel teemal. Juba olümpiaks valmistudes ja selle ajal vändati nõnda palju filme, et tundub, justkui pidanuks see teema vähemalt mõneks ajaks olema emotsionaalselt, psühholoogiliselt ammendatud. Teisest küljest peaks seda sorti teema olema Andres Söödile vastunäidustatud. Olümpiamängud pole ju lihtsad võistlused, vaid suurimad suurimaist. Kuid olümpia on ka hiiglaslik teatraliseeritud vaatemäng, hiiglasuur rituaal, mis tõuseb esile kõikvõimalikus tele- või filmiteabes, varjutades samal ajal tahete ja iseloomude põrkamist, võitluse dramaatilisust, ülevust ja traagilisust.”51 „Andres Söödile, kelle kaamera, Anderseni muinasjutukeeles väljendatult, pühib kõigilt eluilminguilt nende pealmise kullakihi ja paljastab selle alla peitunud seanaha, on nüüdisaegsete olümpiamängude pompoossus olemuslikult vastuvõtmatu. Ilmselt on kõike seda arvesse võetud, kui just temale usaldati selle filmi tegemine. Välja on tulnud film, mis küünib teiste hulgast esile ja jääb meelde juba ühekordsel vaatamisel. Algul film koguni šokeerib, kuid siis taipad: pühkides maha pompoossuse, filmides olümpiaadi koturnidelt, annavad autorid olümpiamängudele tagasi inimliku mõõtme ja inimliku sisu. Film ei paljasta, nagu see esialgu võib tunduda, vaid avab kõige kõrgema ja pateetilisema pidulikkuse inimliku ning argise tagapõhja.”52

Arvo Iho: „Film algab üsnagi sarnaselt eelmisega. Toompea siingi, kuid teisiti, madalamalt, Niguliste tornist nähtuna. Rahulikult vaatleb kaamera linna, saateks üks 1976. a. juulihommikune raadiosaade. Vaatajale antakse kätte filmi dokumenteeriv intonatsioon, kokkuleppe sõlmimine raekojas. Edasi kõnnib film elu jälgedes. Rahulike, piltpostkaardile mitteomaste kompositsioonidega näidatakse, kuidas Tallinn hakkab laialt võetud töödega valmistuma olümpiaks. Filmi heli on kokku põimitud naturaalsetest häältest, konkreetse päeva raadiosaateist ja muusikast. Huvitava pildireaga koos tekivad täiesti uuemõõtmelised ja avarama tähendusega kujundid, mida ükski komponent eraldi võttes ei sisaldanud. Algusest peale on tunda materjali läbivat ja ühendavat auto­rikontseptsiooni: siin luuakse filmidokumenti, milles nagu elus endaski on ülev ja pateetiline kõrvu ja segi argipäevaste ja koomiliste hetkedega. Siin ei juhtu midagi maagilise filmivõlukepikese väel, vaid meile näidatakse, kes, kus ja kuidas tööd teeb. Võistlus ise on vahest sellegi filmi nõrgemaid kohti. Tundub, et pingelangus on tingitud seigast, et autorid ei saanud jätkata filmile omast täpset detailvaatlust, nad olid sunnitud otsima traditsioonilisemaid üldskeeme. Siiski on võistlus selles filmis olemas, olgugi et tihti antud kaudsete vahenditega. Saame aimu võistluse argipoolestki. Näeme protestikohtu istungit, vaidlusi, treenerite ja sportlaste murelikke nägusid. Purjekate seilamist on samuti võimalik vaadata. Meelde jääb Raudaschli naeratus eelviimasele sõidule minnes ja Mankini murelik nägu. Alles pärast pingutusi ja närvitsemist tuleb võidurõõm. On tunda, et iga mees tunneb enda vastutust oma maa sportliku au eest. Filmis on olemas tippspordi atmosfäär. Paistab, et tegijad tunnevad suurregattide mehhanismi, teavad, mis tähtis, mis teisejärguline. Filmist tervikuna jääb hele, uhkuse- ja rõõmusegune nukrustunne, mis sisendab, et toimus midagi tõesti tähendusrikast. Ekraaniloos on pidevalt tunda autorite objektiivsusetaotlust, selle, taga on aga rahulik mõistus ja oma kroonikumissiooni tunnetamine. Tähelepandav on, et filmirežissöör Andres Sööt on osanud mitme erineva operaatori poolt filmitu sulatada selliselt tervikuks, et kogu materjali võiks pidada vaid ühe mehe võetuks. Meetodiks paistab olevat täpne vaatlus, millega üldised arusaamad, sümboolsed tseremooniad ja rituaalid muudetakse konkreetseks, ainukordseks sündmuseks. On tähtis, et filmi igas komponendis on suudetud säilitada inimlik mõõde ja tõsieluline, dokumenteeriv alge. Andres Söödi, Valentin Kuigi, Tallinnfilmi dokumentaaloperaatorite ja helimeeste töö on meeldesööbiv elav kroonika. Aga kroonika väärtus aja möödudes aiva kasvab.”53

 

Lõpetuseks

On kirjutatud, et elu on pikk ja kirju, uued ja hullemad või ka paremad ajad tulevad peale. Andres Söödi maailmataju on võrreldud Artur Alliksaare omaga: „Söödi maailmatajule on omane erakordselt terav hetke tunnetus; siin on ta väga lähedane Artur Alliksaarele, kelle luule kõlabki filmis „511 paremat fotot Marsist”: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole.””54

Söödi kolleeg Mart Taevere on rõhutanud: „Andres Söödi filmides on aja lugu. Ta ei lavasta „sobivat” ja ühiskondlik-poliitiliselt vajalikku tegelikkust.”55 Ning Andres Sööt on ise lausunud: „Kui Johannes Pääsuke 1912. aastal Setumaale läks filmivõtteid tegema, ei koormanud teda elu- ja kunstitõe, fakti ja kujundi, tõe ja vale, lavastuse ja eheda elu vahekorrad, veel polnud segamas selliseid siianigi ähmaseid mõisteid nagu autorifilm, reportaaž, publitsistlik film.”56

Mängu tulevad ajalõigud, hetked, mida inimene väljendab sõnaga „nüüd”. Aga on kirjutatud, et Söödil ei olegi reportaaži; on meenutatud 1977. aastal Tartus Toomemäel filmitud muusikalist telemängufilmi „Imelugu”, mille tegemise Andres Sööt jäädvustas oma filmis „Unenägu” (Eesti Telefilm, 1978), kus ta oli ühes isikus stsenarist, režissöör ja operaator: „See pole reportaaž filmi tegemisest, pigem nägemus, kaja, mis on haihtunud, mida enam pole, kuid on siiski olnud.”

Mõned aastad pärast 1980. aasta olümpiaregatti Tallinnas ilmus Toomas Vindilt novellide ja lühijuttude kogumik „Tantsud Mozarti saatel”. Kogumiku nimilugu on samuti üks kaja olümpia-aastast 1980.

Oli Eestimaa jaoks kohatult soe. Päevad lõõskamas päikesest, õhtud sumedad ja vaiksed, ööd kärarikkad. Enamik meie sõpradest ei pääsenud linnast välja, nad olid seotud olümpianiidikestega selle või teise asutuse külge: kujundasid, sisustasid, lavastasid, esinesid, kamandasid, õiendasid, kohendasid, tutvustasid.        

Nii möödusid päevad ja ööd, olümpiamängud tulid juba käegakatsutavasse lähedusse, kirglikud spordisõbrad judisesid mõnutundest, kujutledes end väsimatult hommikust hilisööni televiisori ees istumas. Meie aga tundsime, et suvi linnas on lõputult ära tüüdanud: mõned, kel vähegi võimalust, lasksid end kuskil mererannas päikesel silitada, püüdsid päikeseloojangul kala või käisid mööda külavaheteed, piimamannerg ühes, marjakorv teises käes.57

Kord, kui vene filmiajakirja Kinovedcheskie zapiski (nr 59, 2002) lehekülgedel arutleti Leni Riefenstahli filmide üle, iseloomustas vene dokumentalist Vitali Manski Riefenstahli loodut (mis sisaldab mõistagi ka Berliini 1936. aasta olümpiamängudele pühendatud filmi) nõndaviisi: „Riefenstahli filmid, peale selle, et nad on epohhi dokumendid, on tehtud kahtlemata andekalt. Riefenstahl tabas täpselt aja närvi.” Manski kolleeg Andrei Ossipov: „Kusjuures mitmed kaadrid ei pärine mitte võistlustelt, vaid on filmitud treeningute ajal: enne või pärast olümpiamängude põhivõistlusi.”58 Nõnda võib tõdeda, et Andres Sööt ja Valentin Kuik teadsid seda, mida Rie­fenstahlgi: võistluse (regati) hinge mõistmiseks ei pea tingimata filmima võistlust (regatti) ennast, otsast otsani. Valentin Kuik: „Film — see on jäädvustatud aeg, kuid kes ei arvaks end oma aega ja elu tundvat või mitte teadvat, milline ta olema peaks? Miks teda siis sellisena mitte näidata?”59 Nii vist sündiski.

 

See kirjutis valmis Eesti Rahvuskultuuri Fondi toetusel, esmakordselt tutvustati seda ettekandena Eesti Spordiajaloo Seltsi XV konverentsil „100 ja 40 — Eesti spordi olulised verstapostid 2020. aastal” Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 28. novembril 2021 Tartus.

 

Viited:

1 Vt Eesti Filmiarhiiv (EFA 203), fondi arhivaal 4650.

2 http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/6431/esilinastused

3 Valentin Kuik 1979. Andres Söödi tõsielufilmid. — Sirp ja Vasar, 26. I.

4 Samas.

5 https://arhiiv.err.ee/vaata/vekker-valentin-kuik/same-series

6 Andres Söödi e-kiri autorile, 20. VII 2018.

7 Приказ председателя Госкино СССР Ф.Т.Ермаша О кинопропаганде XXII Олимпийских игр 1980 г. в Москве, 25.07.1977, № 306.

8 Приказ первого заместителя Н.Я. Сычева председателя Госкино СССР О тематическом плане документальных и научно-популярных фильмов спортив­ной тематики на 1978-1980 гг. и мерах по повышению и идейно-художественного уровня, 30.12.1977, №541.

9 Tallinnfilmi direktori Kaljo Võsa kiri ENSV MN Kinematorgraafiakomitee esimehele Feliks Liivikule, 5. VI 1978 7-5/ 1153.

10 План подготовки к созданию тех­ни­ческого фильма и к съемкам мате­риала для официального фильма и спецвыпусков о парусной регаты Олимпиады-80 (5. VII 1978 7-5/1153).

11 Peep Puksi e-kiri autorile, 22. X 2018.

12 Vrd 1971 — Tallinn esitab taotluse olümpiaregati korraldamiseks ja alustab ettevalmistusi. Suvi 1974 — Moskva otsustab mängude korraldusõiguse saamisel regati Tallinna tuua. 23. okt 1974 — ROK otsustab korraldada olümpiamängud Moskvas.  10. nov 1974 — luuakse Tallinna olümpiaregati organiseerimiskomitee. 2. juuni 1980 — Tallinna olümpiapurjespordikeskuse avatseremoonia. 28. juuni — keskuse olümpiaküla avamine. 19. juuli — olümpiatuli jõuab Tallinna. 20. juuli — regati korralduskomitee esimees Arnold Green kuulutab regati avatuks. 30. juuli — ROKi president lord Michael Killanin kuulutab regati lõppenuks.

13 Sirp ja Vasar, 3. XI 1978.

14„ Hind”, Eesti Telefilm, 1978. Käsikiri T. Villoman, V. Kuik, režissöör V. Kuik, operaator I. Loomann, helioperaator J. Elling; 40 min.

15 Jaan Ruus telefilmist „Hind”. —  Sirp ja Vasar, 3. XI 1978.

16 Jaan Ruus 1976. Miks tehakse filme? (Märkmeid Tallinnfilmi loomingust). — Sirp ja Vasar, 2. IV.

17 Goskino dokumentaalfilmide, aimefilmide ja õppefilmide tootmise valitsuse ülema A. Protsenko kiri, nr 5/84–364, 21. II 1979.

18 Andres Söödi e-kiri autorile, 30. VIII 2020.

19 Andres Söödi e-kiri autorile, 10. VII 2018.

20 Andres Söödi e-kiri autorile, 11. VII 2018.

21 Andres Söödi e-kiri autorile, 15. VII 2018.

22 Andres Söödi e-kiri autorile, 13. VII 2018.

23 Andres Söödi e-kiri autorile, 10. VII 2018.

24 Andres Söödi e-kiri autorile, 05. XI 2021.

25 Andres Söödi e-kiri autorile, 08. XI 2021.

26 Andres Söödi e-kiri autorile, 12. VII 2018.

27 Andres Söödi e-kiri autorile, 15. VII 2018.

28 Valentin Kuigi e-kiri autorile, 18. VII 2018.

29 Valentin Kuigi e-kiri autorile, 19. VII 2018.

30 Andres Söödi e-kiri autorile, 11. VII 2018.

31 Vastab Valentin Kuik. — Teater. Muusika. Kino, 1997, nr 3, lk 8. Vestles Toomas Raudam.

32 Andres Söödi e-kiri autorile, 15. VII 2018.

33 Virkko Lepassalu 2013. Sherlock Holmes ja D’Artagnan jalutasid tegelikult Tallinnas. — Pealinn, 4. II.

34 Jaak Ellingu e-kiri autorile 15. VII 2018.

35 Jaak Ellingu e-kiri autorile 3. VIII 2018.

36 Peeter Ülevainu e-kiri autorile, 17. VII 2018.

37 Этэри Кекелидзе 2005. Таллинн — Олимпийская столица. — МЭ Суббота, 16. VII.

38 Samas.

39 Andres Söödi e-kiri autorile, 12. VII 2018.

40 Andres Söödi e-kiri autorile, 19. VII 2018.

41 Valentin Kuigi e-kiri autorile, 19. VII 2018.

42 Valentin Kuigi e-kiri autorile, 19. VII 2018.

43 Heli Speek 1981. Tõusuteel ei kohtu kõik. — Sirp ja Vasar, 31. VII.

44 Arvo Iho 1981. Kaks pilku ühele sündmusele. — Sirp ja Vasar, 14. VIII.

45 Hagi Šein 1982. Üksi 58 vastu. — Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 55.

46 Traadid Söödist. — Teater. Muusika. Kino, 1983, nr 8, lk 17.

47 Tatjana Elmanovitš 1986. Inimene aknal. Märkmeid Andres Söödi filmidest. — Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 27.

48 Filmiankeet. — Teater. Muusika. Kino, 1986, nr 2, lk 62.

49 Sulev Teinemaa 1991. Eesti film kaheksakümnendatel aastatel. — Vikerkaar, nr 6, lk 76.

50 Koondprogramm „Kadunud lindid” — valik Nõukogude Eesti dokumentaalfilme (2012). Rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali „Docpoint 2012” koondprogrammis esitati esinduslik filmivalik kaheksalt väljapaistvalt Eesti filmidokumentalistilt. Vt https://www.efis.ee/et/filmikollektsioonid/kadunud-lindid

51 Vrd „Tuletoojate marss”, mis on Uno Naissoo 1980. aasta suveolümpiamängude purjeregati avamise tuletseremoonia tarbeks kirjutatud muusikapala, mille esmaettekannet Naissoo ise ei kuulnud. Tänapäeval kasutatakse seda pala võidupühal võidutule toomise ja jagamise ajal.

52 Abrams Klockins 1981. Kunstniku maailm ja selle mõõtmed. — Sirp ja Vasar, 17. IV.

53 Arvo Iho 1981. Kaks pilku ühele sündmusele. — Sirp ja Vasar, 14.VIII.

54 Mihhail Lotman 1987. Märkmeid Andres Söödi kunstilise maailmamudeli kohta. — Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 36.

55 Mart Taevere 2009. Andres Sööt — mees nagu film. —Postimees, 4. II.

56 Tõsielufilm ajapeeglis (ringküsitlus). — Teater. Muusika. Kino, 1983, nr 4, lk 26.

57 Toomas Vint 1983. Tantsud Mozarti saatel. — Toomas Vint. Tantsud Mozarti saatel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 140.

58 „Снимать беспристрастно никогда не получается…” Документалисты размышляют: Сергей Дворцевой, Виталий Манский, Виктор Лисакович, Игорь Калядин, Андрей Осипов. — Kinoved­cheskie zapiski (nr 59, 2002).

59 Valentin Kuik 1979. Andres Söödi tõsielufilmid. — Sirp ja Vasar, 26. I.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.