ENN SÄDE FOTOALBUM 16. Vallo Kepi pildid „Rasketest aastatest”

August, 2022

Üksjagu kurioosne seik meie filmiloos: neljaseerialisest Eesti Telefilmi linateosest saab juurdevõtete ja ümbermontaaži tulemusena tavaline 80-minutiline film. Pealkirjaks tuleb „Rasked aastad”. Peaaegu keegi ei tea sellist filmi. Sellest on vaid üks filmikoopia, seegi arhiivis veel digiteerimata. ( Vaata ka siinseid albumeid nr 3 ja nr 11 — „Lindpriid”.) Sestap on põnev pakkuda Vallo Kepi pilte sügisest 1972. Vallo on tollal 21-aastane fotohuviline poiss, on jäänud silma Rein Maranile, kes on „Lindpriide” ja nüüd ka „Raskete aastate” peaoperaator. Nii Vallo räägibki: „Kuna Rein mind käekõrval Telefilmi tõi, siis ilmselt hoidis ta mul ka silma peal. Sealt loogiline jätk võtta poiss operaatorite gruppi assistendi assistendiks. Lühidalt kassetilaadijaks. Aga vabadel hetkedel olin omast lõbust priitahtlik piltnik.”

Ning peaaegu ainsad fotod tollest juurdevõtete ajast ongi siinsed Vallo pildid. Mina ise olen juba tagasi Tallinnfilmis, ehkki käin helimehena ka nendel võtetel. Välja arvatud üks isevärki võttepäev Nooruse tänaval, mis nüüd teadupärast Suur-Kloostri on. Ratsapolitseinikud, ehmunud mass neiusid, uskumatult efektselt kõlav hobuste kabjaplagin munakivisillutisel. Mind asendab kolleeg Jaak Elling, kes algaja helimehena mäletab tänaseni režissöör Karasjovi kui tervet võtteplatsi täitvat persooni.

Vladimir Karasjov teeb juurdevõtteid mingi saatanliku lustiga, ta on pärast „Lindpriide” ärakeelamist otsekui vabam ka suhetes filmirühmaga. „Teeme sotsrealistlike nõukogude revolutsiooniliste filmide antoloogia või ehk krestomaatia” — umbes nii mäletan teda tollal seletavat. Eisenstein, Pudovkin, Kulešov, Dovženko, Vertov… Kas keegi teab? Ja 1989. aastal räägib ta mulle Pariisis linti: „ … see on riik, kes võtab endale funktsiooni juhtida ja kamandada kunsti. Aga ta ei julge seda siiski välja öelda, et ma keelan selle seepärast, et sa ei täida minu käsku. Kuid pole olemas ka säärast paberit, et film on keelatud sellepärast, et need käsud pole täidetud. „Rasked aastad” on tehtud minu poolt just vastu tulles kõikidele soovitustele ja kõikidele nõudmistele paranduste osas. See on film, kus kõik käsud täidetud, kõik parandused tehtud — see oli minu rahuldus, omamoodi autosatisfaktsioon. Ma leidsingi suure rahulduse selle filmi vastuvõtu ajal, kui samad mehed, kes tapsid „Lindpriisid” just sellel põhjusel, et see ei vasta ajaloolisele tõele, ütlesid „Raskete aastate” puhul: „Jah, seda ka ei olnud, aga see oleks võinud nii olla…””

Tulemuseks on purupunase filmi skelett. Arvata on, et parteipoisid mõistavad — Karasjov irvitab nende üle, aga… Väga raske südamega lastakse „Rasked aastad” vaikselt ETVs ekraanile enne jaanipäeva, 21. juunil 1973 ja ega ma teagi täpselt, kuidas. Karasjovi saatanlikkus peitub ju ka selles tões, et film on ja jääb venekeelseks. Tõlketeksti loeb eestikeelsele filmile peale Tallinna Vene Draamateatri üsna komissari häälega naisnäitleja. (Ega ometi eesti subtiitritega?) Muidu poleks filmitegijad saanud oma selle filmi lavastusrahasid kätte, mis ju „Lindpriidelt” saamata jäävad. Üksnes suurest armastusest filmikunsti vastu ei ela isegi nõukogude filmarid.