AJAGA RISTI
Mai, 2014
„RISTTUULES”. Stsenarist ja režissöör: Martti Helde. Produtsendid: Pille Rünk ja Piret Tibbo-Hudgins. Operaator: Erik Põllumaa. Kunstnik: Reet Brandt. Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Liiver. Monteerija: Liis Nimik. Helilooja: Pärt Uusberg. Helirežissöör: Janne Laine. Grimmikunstnik: Liis Roht. Casting: Margus Karu ja Kärt Väinola. Tegevprodutsent: Helen Vinogradov. Koreograaf: Kristiina-Maria Heinsalu. Valgusmeistrid: Taivo Tenso, Henri Savitski, Matleena Kuusela ja Sten-Johan Lill. Osades: Laura Peterson (Erna), Tarmo Song (Heldur), Mirt Preegel (Eliide), Ingrid Isotamm (Hermiine), Einar Hillep (kolhoosi esimees) jt. HD, 87 min, mustvalge. © Allfilm, 2014. Esilinastus 26. märtsil 2014 CC Plazas Tallinnas.
Martti Helde „Risttuules” on nii teema kui filmikeele poolest meie jaoks kindlasti erilise tähendusega teos. Kollektiivses mälus on teemasid, mille poole kunstilises vormis ja eelkõige ehk just filmi kaudu pöörduda ei ole sugugi lihtne (teatris ja kirjanduses näikse asi kergem), küüditamine on üks nendest. Ka arvestatavad eksperimendid filmikeelega ja sellesuunalised otsingud võime, lühifilme kaasates, kahe käe sõrmedel üles lugeda. „Risttuules” saavad kokku nii kaalukas teema kui otsinguline vorm — läbiva printsiibina kasutatakse loo jutustamisel otsekui stoppkaadris olevaid, rangelt ja detailideni läbi komponeeritud liikumatuid pilte.
„Risttuules” on aga märkimisväärne selleski mõttes, et eksperimenteeriv vorm ei haagi ega lukusta siin endale tähelepanu eraldi, vaid arendab teemat ja sulab nõnda ühte sisuga. Või teiste sõnadega öeldes, eksperimenteerimine ei nähtu siin mitte sisu—vormi tajutavas, otsitud vastandpinges, vaid nõnda, et vormiprintsiip on siin ise omamoodi ekvivalent väljendatavale, sisule.
1
Mitmes mõttes on tähenduslik ka selle filmi linastumisaeg. Ajalool on kombeks end variatsiooniliselt korrata ja meil on kombeks seda kordumist
aina unustada. Ses mõttes loovad Ukraina sündmused Helde filmile tahtmatu, aga väga selge fooni. (Jah, ega me hetkel, aprilli esimesel poolel veel kaugeltki ei tea, kui kaugele ja kuhu need arenevad.)
Kollektiivses mälus olev kannatus, minevik, millega siin filmis tegeldakse, ei ole nõnda ja eriti just nüüd üksnes „kunagi äraolnu” mäletamise või unustamise küsimus. Vaatad Ukraina sündmusi ja tead, et need puudutavad kogu Euroopat ja enamgi. Üha selgemaks saab, et minevik polegi kadunud, möödanikku jäänud, vaid otsib uues kuues ja võimaluste raames kordust.
Aja ja enesetunnetuse perspektiivid on juba olemuslikult seotud ehk siis Juhan Liivi sõnadega öeldes: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” Tänases, murrangutest, lõppudest ja katkestustest tiines ajas tasub Liivi tõdemust rahumeeli pidevalt üle korrata. Veel hiljuti uljalt kõlanud loosung „Käes on ju ikkagi XXI sajand…”, mida tunnetusliku argumendina sobis kasutada laias diapasoonis, on ühtäkki hoopis hirmutavat kõla omandamas. Ja mineviku siluett askeldab olevikus Krimmi lähistel.
Jah, muidugi, resonants Ukraina sündmustega on selle filmi puhul tahtmatu, juhuslik. Aga et iga teos astub dialoogi oma ajaga, pole põhjust sellest ka mööda vaadata. Nii nagu film näitab meile omas vormis ühe ajamõõtme katkemist, nõnda on praegu kogu Euroopa jaoks pingul üks ajastuline tunnetus.
Teine, ehk märkamatum, aga mitte vähem oluline põhjus, mis selle filmi linastumise omamoodi tähenduslikuks teeb, puudutab mäletamise temaatikat aga hoopis teise kandi pealt. Paraku on nii, et inimesed, kes omal ajal küüditati ja tagasi pöördusid, hakkavad juba meie ümbert lahkuma. Aga kui lahkuvad need, kes olid Siberis, siis tähendab see, et muutub ka viis, kuidas me seda aega mäletame, meenutame, kuidas sellega suhestume. See tähendab, et vahetu teadmise kadumise, taandumise puhul liigub olnu kajastus üht- või teisipidi ikka vulgariseerivat või siis šabloonset teed.
Põlvkond, kelle vanavanemad olid Siberisse küüditatud, on viimane, kes mäletab neid lugusid veel kuidagi… vahetult. Nii, nagu nad said neist osa kuuldud lugudena.
Sellised suuliselt, nagu pärimusena kanduvad lood omavad alati eriomast isiklikku, intiimset mõõdet. Suulises pärimuses tuuakse erinevad ajaväljad (olnu ja praegune) ja kogemused (rääkija ja kuulaja oma) ikka kuidagi ühtseks kokku ja seda ühtsust antakse siis edasi. Põlvkonnad, kes on neid Siberi lugusid kuulnud või veel kuulevad niimoodi vahetult ja otse oma vanemate, vanavanemate käest, ei pruugi õigupoolest tajudagi, kui oluline on seejuures nende enda põlvkondlik asend meie oma aja loos; et siinkohal ollakse viimaste lülidena need, kelle elamise ruumi ja korra juurde on just nimelt loomulikuna kuulunud veel ka Siberi lood. Need aastate jooksul ikka ja jälle räägitud, meenutatud, korratud, üle küsitud ja uuesti rääkimiseks küsitud lood, millest tead, et kui on mingi sugulastega pidu ja istutakse koos, siis mingil hetkel need jutud võivad jälle tulla koos teiste, juba tuttavate lugudega; et need võetakse jälle üles ja sa tead neid küll juba, sest räägitakse ju ikka neidsamu, nagu peaks just neid lugusid kordama, aga kuidagi ja võibolla isegi just korduse tõttu ootad neid… Põlvkonnad, kes nõnda on neid lugusid kuulnud ja nendega koos kasvanud, teavad just seetõttu vanemate ja vanavanemate Siberi-aegu kuidagi vahetult, ning võibolla me isegi ei anna endale aru, et noid kuuldud lugusid ei pea üksnes talletama, kirja panema, fikseerima, arhiveerima, vaid omalt poolt tulevikus ka just suuliselt edasi rääkima. Sest see ongi vahetu suhtlemise, suulise pärandi erandlikkus, et nõnda jõuavad kohale ka aistingud ja tunded, mis kõnelejast võõrandatud vahendatuses kaotsi lähevad ja võivad nõnda sootuks kaotadagi isikliku, intiimse mõõtme. Räägitud lugu suudab ainuomaselt, ilma et sellele eraldi keskendumagi peaks, kanda ja anda edasi seda, „mis tunne siis oli” ja et kuidas siis oldi. Vahetu suhtlus ongi vahetuna see tunnetuslik ja teadmiste kangas, millest ilm meie ümber on kootud ja millest sünnib eluhoiak ja -viis, õppimine, ilma et teadlikult õpitaks. Või ütleme siis nii: kõike ei saa tõlkida lihtsalt (kättesaadavateks) infoühikuteks. Suulises pärandis elab teistmoodi tunnetuslik pidevus kui kirjalikus.
Ehk siis — tahaks seda rõhutada —, seda filmi on teinud põlvkond, kellel viimasena on veel niisugune vahetu intiimne side nende lugudega. Siin ei maksa heroiseerida ega üle dramatiseerida, ja ikkagi on see nõnda viimane põlvkond, kelle jaoks Siberi lugudel, neil argiselt ja ometi kuidagi teistmoodi räägitutel, on veel oma koht selles, mis maailm on. Need on lood, kus valu ja traagika, aga ka naer, poisikeste seiklus ja enese maksmapanemine on kõrvuti. Rängad, mõistetud oma ütlemata jätmistega ja samas üle dramatiseerimata, ka uhked ja uskumatud lood, mis väga täpselt oskavad näha ja märkamatult rõhku panna sellele, mis inimene keegi on; lood, mis räägivad elust, kuigi tingimused anti ette murdumiseks ja pigem selleks, et elu ei oleks. Jah, Siberis käinutel, nii palju kui mina tean, on mingi oma tarkus. Kui järele mõtelda, siis arvan, et intuitiivselt õpime sellest, kuidas inimesed meie ümber on, sellest, kuidas ollakse; hoopis rohkem, kui sellest, mida näiteks deklareeritakse.
Arvan küll, et kui me neid lugusid just suuliselt edasi pärandama ei jää, siis paarikümne aasta pärast võib meil ehk küüditamise ja Siberi temaatika kutsuda esile (kuidagi sisemiselt valdavalt) üksnes viisaka huvitatuse, õlakehituse või ehk põnevuse, kuna selle teemaga ei ole enam intiimset tunnetuslikku seost. (See-eest aga on info üleküllus.) Ja muidugi ei tuleks siin öeldust välja lugeda soovi kramplikult vanadele haavadele aina soola raputada. Üldse mitte. Lihtsalt, elamine nõuabki ajaliselt pikka perspektiivitaju, seda nii mineviku suunal kui ka tulevikku vaatavana. Siis saab hakata rääkima ka mingist adekvaatsusest. Kuigi jah, parim tarbija on see, kellel on lühike mälu.
Kui minevik on olnud raske, siis käib sellega kaasas ka hirm, et minevik lukustab nõnda endasse ka tuleviku. Ma mõtlen küll, et sellest aitab üle, kui olevikus suudetakse tulevikku vaadata pika perspektiiviga ja nõnda olevikus otsustada.
2
Mälu ja mäletamise teemal tuleb jätkata ka juba otsesemalt filmist rääkides. Alustagem filmis esile toodud ajaväljadest. „Risttuules” filmikeel lahutab oma esteetikas ajaväljad nii:
1. Aeg enne ja pärast peategelase Erna ja tema pere, mehe Helduri ja väikese tütre Siberisse küüditamist on antud tavapärases filmikeeles, ent oma aktsentidega. Aeg enne küüditamist on selgelt poeetilise rõhuga, aeg pärast Siberit — filmi finaal, kus Erna loeb Helduri kirja, — on oma napi kestusega lihtsalt realistlik (eriline on see-eest Helduri kiri).
2. Siberi aeg, ka minek ja tagasipöördumine sealt, on edasi antud liikumatute piltidena. Aeg astub siin edasi hetkede kaupa.
Lisagem veel, et film on mustvalge, aktsentueerides vastavalt ka vaataja tähelepanu ja suurendades tinglikkuse astet, ja et kõne, mida kuuleme, on edasi antud vaid kirjade ettekandmisena. Pilte/stseene saadavad kaadritaguse häälena Erna etteloetud kirjad, mida ta kirjutas Siberist oma mehele Heldurile; finaalis vastab samamoodi kirja vormis Heldur, kelleni Erna kirjad ei jõudnudki. (Vaat selline dialoog.)
Tundub põhjendatud vaadata kõike seda koos ja ühtsena, ühtlasi kui mäletamise lugu. See tähendab, filmikeel räägib, nõnda nagu ta ajaga ebaharilikult ümber käib — ühes etapis seiskab aega periooditi, teises esitab tavapärast liikumist poeetilise rõhuga —, ka mäletamise lugu. Kõik, mida näeme ja kuuleme, on argisest ajatajust tunnetuslikult distantseeritud. See kõik on nõnda vaadates mälestuste, meenutuste koht. Aeg enne küüditamist libiseb mööda koduaja arhetüübina, Siberi ajas rõhutatakse lausa monumentaalselt just kohalolekut — hetke (liikumatud pildid). Ajaga käiakse ümber teistmoodi, nii nagu me selle ajakujutuse võiksime leida mälust.
Vaadakem nüüd ka Erna kuju. Filmis esitatud Erna kirjad lähtuvad reaalselt küüditatud inimese kirjadest. Filmis on aga ka kaks kirja, mis reaalsele allikale ei toetu. Kiri, mis räägib Erna unenäost, ja Helduri kiri filmi finaalis. Need on siis kirjutatud üksi stsenaariumina. Reaalsed kirjad on dramaturgiliselt kohandatud, kuid tasub märkida, et kujundlik väljenduslaad on režissööri sõnul aluseks olnud kirjadele juba algselt iseloomulik. Kõik biograafilised episoodid, millest filmis juttu, on samuti reaalselt aset leidnud, mitmed neist lihtsalt erinevate inimestega ja sellistena Erna kirjadele liidetud. Esitame nüüd sellise küsimuse: kes on siis see Erna, keda filmis näeme? Ta on reaalne inimene, kelle kirjad olid selle loo aluseks, aga ta on ka teised inimesed, need, kelle eluloost on seiku lisatud. Ühesõnaga, ta on reaalne kuju ja ta on koondkuju. Isiklik, mis sisaldab enamat kui üksnes isiklik.
Nüüd olemegi ringiga tagasi jõudnud mäletamise ja mälu teema juurde. Erna on reaalne isik ja samuti see, kelle filmi autorid on leidnud meie kollektiivse mälu sügavusest. Siit edasi. Koondkujulisus koondub õigupoolest kogu filmi kohale. Ka Erna ja Helduri kodu, mida näeme filmi alguses, on samamoodi kodu koondkuju. Ja kui juba olemegi koondkuju juurde jõudnud, siis, teisipidi, võib siit teha ka järelduse, miks see film on just selline. (Ja olgu siin öeldu pealegi nagu paradoks, või kui soovitakse, menetlusviga, kus vormist järeldatakse nagu midagi sisu kohta ja siis nõnda leitud sisu põhjal tehakse uuesti järeldus vormi kohta.)
Nüüd lähemalt filmikeelest, vormist rääkides tekib tahtmine ütelda, et ka need liikumatud pildid on omamoodi koondkujud, nagu kompositsioonilised, skulpturaalsed kompleksid, mis säärases seisatud ajas püüavad väljendada seda, mis on kirja/sõnumi aluspõhi, kirjas öeldu tunnetuslik saatja, selle nähtavale toomine, mis sõnades jääb varjatuks… Jah, muidugi on need kompositsioonid omamoodi koondkujud, iga kompositsioon eraldi jutustamas veel oma peatükki, nii nagu me neid „loeme” kaamera liikumist jälgides, ent teisest küljest on need kompositsioonid ka ju lihtsalt nähtavaks tehtud hetked ehk filmitegijate poolt seisatud aeg. Just sellises vastasmõjus on iga pilt kandev, teiste kõrval ka ise lõplik. Ning siin, hetke seiskamises, astutakse õigupoolest ka filmikunsti juurte juurde. Liikumatud pildid toovad esimese assotsiatsioonina meelde foto, aga filmikunst ongi ju välja kasvanud fotograafiast.
Seisatud aeg on aga ühtlasi igavikuline aeg. Siberi aega kujutavad pildid on just sellised. See, mis teoreetiliselt, ütleme, filosoofilises mõttes on võimatu — seisvas ajas ei saa liikuda, sest aeg ise on ju liikumine, — saab võimalikuks kunstiliste vahenditega. Liikumatuid pilte kujutades, liikudes kaameraga seal seisvate inimeste vahel, jutustades nende liikumiste, vaatlemiste sees omakorda iga pilti lahti loona, astub kaamera sõna otseses mõttes aega sisse nagu ruumi. Selline kaamera, mis liigub seisatud ajas, astub tinglikult ka justkui liikumiseülesele positsioonile ja toob sisse igavikulise vaatepunkti. Teisalt on see ka vaatlev kaamera, mis piltides liikudes neid pilte lugudena avab ja neid jutustab. Ning see vaatlev kaamera on ka kuulav kaamera, ta jälgib, uurib ja nõnda justkui kuulab neid pilte. Nii, omamoodi piirialas, on kokku saanud distantseerumine kujutatavast ja maksimaalselt kontsentreeritud kohalolek.
Omaette põnev on vaadata, kuidas liikumatuses, nendes piltides, on ka liikumine. Esiteks, kaamera liigub seisatud hetkedes, libiseb nende vahel ja üle nende, kes ses hetkes-pildis on. Ent liikumine näitab end vahel ka peatatud aja foonil, hetkelisuses endas. Näiteks stseenis, kus vagunites sõidetakse Siberi poole, väreleb algul valgus vaguni seespoolsel seinal ning see värelus on eraldi, rõhutatult esile toodud. See on liikumine, mis leiab aset nagu hingamine. See on justkui looduse aeg, midagi, mida ei saa katkestada. Samamoodi nagu tuul, mis paneb liikuma puulehed ja rätiku naise peas filmi keskel. Selline liikumise tungimine liikumatusse, hetkeaega, annab ka hetkest teise pildi. Teiseks, liikumatuid pilte saadavad kaadritaguse häälena Erna kirjad. Neid kirju loeb Ernat kehastav Laura Peterson. Nõnda saavad teisel tasandil kokku lineaarne, lugemises kulgev aeg ja hetk. See, kuidas Laura Peterson neid kirju loeb, maksab omakorda märkimist. Kõige lihtsam oleks ütelda, et ta loeb neid kirju ettekandmise reegleid eirates. Ja loeb müstiliselt hästi. Nii et öelda „hästi“, tundub isegi kohatu. Ja loeb nii, et need saavad päris isiklikuks.
Erna mees Heldur, keda kehastab Tarmo Song, on õigupoolest samuti koondkuju, tema koondkujulisus on omamoodi rõhuga. Kaitseliitlane, aga näeb välja nagu intelligent. Siberisse saatmisest alates Ernast eemal, aga see, kelle poole Erna aina oma kirjadega pöördub. Ja kes lõpuks, juba lahkununa, vastab oma ainsa kuuldud kirjaga nagu teiselt poolt. Siin, sellises dialoogis, ei toimu mitte ruumi, vaid aja ületamine.
Nõnda tekibki selles filmis mingi isemoodi kõla. On üldistus, on koondkujulisus ja on ka isiklikkus. Aeg osutab igavikule, õigemini igavik on ajas; võiks ka öelda, et aeg on igaviku häälekandja, selles kohalolus liigub aga aeg. Vaatad liikumatuid pilte, aga ometi vaatad lugu. Ühel hetkel isegi unustad, et vaatad liikumatute piltide järgnemist.
3
Filmi „Risttuules” puhul on sümpaatne seegi — ma ei oska seda paremini öelda —, et ta ei püüa olla muud, kui ta on. See vorm, kuidas küüditamisest räägitakse, kõneleb väga selgelt sellest, kuidas küüditamine on filmitegijatel n-ö meie ühisest mälust leitud. Rääkimise viis on, nagu juba öeldud, ühelt poolt distantseeritud, teisalt just kohalolekut rõhutav. Aga üksnes kiitmine nagu ei sobi. Kompositsioonides, mis ühelt poolt toovad mitmeti esile detailid nii, et iga detail omandab äkki loo või miniatuuri staatuse, võib leida ka liigselt osutavat skulpturaalsust, kohati ehk liigset sümboolikat.
Teen siinkohal ühe kõrvalepõike. Esilinastuse järel trehvasin Jaan Ruusi ja ütlesin, et miskitpidi tundub lihtsam elada nii, nagu see film näitab — ühest hetkest teiseni. See teadmine hetkest teeb elu lihtsamaks, palju raskem on elada tavalist kulgevat elu. Ruus ütles, et vaat, nii kirjutagi. Hea küll. Ma poleks seda muidu meenutanud, aga tõden, et Jaan ütles õige asja, n-ö püüdis hetkes olulise.
Ja nüüd jõuan artikli alguse juurde. „Risttuules” räägib sellest, mis meie mälus on ränk ja karm, ning samal ajal vaatab seda kõrvalt. Selles vormis, kõige liigse justkui väljapuhastamises, on film ilmselt kergemini mõistetav ka kõigile neile, kes meie ajalugu ei tunne. See filmikeel lubab rääkida meie aja loost, ka ajalooüleselt. Tahaks loota, et pärast filmi „Risttuules” võiksime küüditamise ajast teha ka traditsiooniliste vahenditega realistliku filmi. Aga küsimus, kuidas seejuures vältida šabloonidesse libisemist, on muidugi keeruline.
Kuidas anda tunnetuslikult edasi seda, kui kõrvuti on mõistetamatult vastukäivad asjad. Mu kodukülas, kui Määru-ema Siberisse viidi, siis arvas ta, et läheb ühes lastega surema, asjade kaasavõtmisele ei mõelnudki. Kokkupakkimisel olid püssimeestena kõrval nii eestlane kui venelane. Eestlast see ei huvitanud, venelane aga ärgitas, et võta ikka vajalikud asjad kaasa, ega sa sinna surema ei lähe. Nii et kuidas inimene on. Pärast tuli Määru-ema kepiga küürus üle põllu ja rääkis: „Aga kui ilus loodus seal oli.” Ja paps ütles: „Ma oleks võinud Volgaga sealt tagasi tulla.”
