ENN SÄDE FOTOALBUM 17. Viiu Härm ja Heino Mandri ning Hemingway
September, 2022Siinses fotonurgas ma viin teid kokku ühe eesti filmi vallaslapsega. Kaks noort, oma karjääri tippu pürgivat filmioperaatorit Anton Mutt Telefilmist ja Hans Roosipuu Tallinnfilmist peavad üles võtma värvilise õppetöö Moskva Filmiinstiuudi (VGIK) kaugõppe neljandal kursusel.
Kuidagiviisi suudetakse kahe kodustuudio, Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi leivad selleks korraks ühte kappi panna ja mäletamisi talvel 1963 läheb töö lahti. Kes soovitas akadeemiliste valgusproovidega mängitsemise asemel üles võtta ikkagi mingi süžeelise filmiloo — selle vastuse jään võlgu, ehkki olen ise seal helimeheks. Igatahes on äkki kambas Leida Laius, äsja (1962) VGIKi lõpetanud algaja režissöör. Ja et Leida on õppetööna juba 1959. aastal teinud ühe kaduma läinud filmikese Hemingway ainetel „Keegi ei sure kunagi“, usun ma, et siinne Hemingway, „Mäed kui valged elevandid“, on samuti Leida välja pakutud. Poistest tunduvalt vanema daamina on tal mingid isiklikud ajendid selle novelliga tegelda. Teksti on kõvasti suupärastatud — kas seda tegi Leida ise? Lugu on filminguks piisavalt kompaktne: üks ruum ja üks aeg; põhinäitlejaid vaid kaks: Heino Mandri ja Viiu Härm. Viiu on debüteerinud koolitüdrukuna Leida diplomifilmis „Õhtust hommikuni“ ja nüüd, 19-aastasena mängib taas Leida lühifilmis. Heino Mandri nõusolek tulla üliõpilasfilmi, mida laiem publik ju ei näe, on uskumatult sümpaatne.
Filmime Pöögelmanni, nüüdsel Kaupmehe tänaval, vanas palvemajas. Märtsipommitamisel 1944 on see maja tühjaks põlenud, uuesti põleb paviljon jaanuaris 1966. Dekoratsioon on mingi muu filmi tarvis juba olemas; mu vend, kunstnik Ants teeb mingeid kergeid kohendusi: välismaised reklaamplakatid baari seintele, klõbisev bambuskardin jms. Ise olen esimest korda elus mängufilmi helimees — ametilt olen ju heliinsener. Roosipuu Hans on silmanähtavalt närvis, ta on värvilise mängufilmiga vaid kõrvaltvaatajana kokku puutunud. Ohjad võtab üle kogemustega Anton, 1956. aastal TPI lõpetanud keemiainsener! Ehkki moraali säilitamiseks vahetavad nad kohta kaamera taga väga korrektselt.
Antoni abikaasa Ella (Elviira) Mutt meenutab, kuidas Hans käis nende juures fotokeemia eksamiks õppimas: „Tagus meeleheites sõna otseses mõttes pead vastu seina…“
Mõlemad poisid on ju fotograafid ja tavaoludes pildistavad filmikaamera kõrvalt sadu ja tuhandeid pilte. Siin toimub midagi kummalist: selle õppefilmi võttepäevadest pole ainumatki fotot!? Küsin üle Ella Mutilt, kes teab Antoni fotopärandist kõike. Ja tõesti, ei ühtegi fotot. Sestap saan siin näidata vaid Roosipuu filminegatiivi jääkidelt skaneeritud filmifotosid (mõne erandiga). Lahtilõigatud filmitükid on ülekuivanud, emulsioonikiht kahjustatud. Võtke või jätke…
Juriidilises mõttes seda lugu filmina olemas ei ole, pole ka mingid erilisi dokumente. Poisid näitavad Moskvas filmi ära, saavad oma kursusetöö hinnatud ning ainus koopia jääb vedelema peaaegu et Roosipuu voodi alla. Kuni aastakümneid hiljem viin filmikarbid ETVsse, kus on käima läinud moodne filmiskänner ADS ning abivalmis Tiit Viisileht teeb kommikarbi eest ühe beetakoopia. Nüüd saab seda vaadata ka DVDl.
Tuleb välja, et kusagil on tehtud veel üks film originaalpealkirjaga „Hills Like White Elephants“. Eesti keeles on see novell esialgu „Mäed kui valged elevandid“ ja siis „Künkad nagu valged elevandid” (2008).
