ENN SÄDE FOTOALBUM 18. Sõgedad filmitegijad Sõgedate külast

September, 2022

„Kirjad Sõgedate külast” on see film, millest täna juttu teen. Ja Illis Vetsi pilte näitan. Lavastaja on Jüri Müür, filmi toetavad Juhan Smuuli tekstid. Ega ma täpselt tea, miks  Kesk-Eesti maarott Müür haarab juba teist korda kalurite ja mere järele. Muidugi on tema suur eeskuju Hemingway „Vanamees ja meri”. (Jüril oli soov ka „Metskapten” ära filmida.) Igatahes kohe pärast oma viimast filmi („Põrgupõhja uus vanapagan”) kirjutab Jüri libreto „Kirjadele Sõgedate külast” ja ulatab selle stuudio toimetusele jõulupühal 25. detsembril 1964. Kihk filmi teha on nii suur! Edasine on mõistatuslik „seiklusjutt maalt ja merelt”: Juhan Smuul tuleb appi, tehakse koostöölepingud jms. Toimetus võtab stsenaariumi vastu 8. juulil 1965, filmi toimetajaks määratakse stuudio uustulnuk Lennart Meri. Tundub, et see on ülepea esimene käsikiri ja film Lennartil toimetada… Ja stuudio otsustab asuda filmima juba sel suvel! Kas — teades mängufilmide käivitamise pikatoimelisust — kirjutab ta niimoodi alla filmi ja Müüri surmaotsusele?

Näitlejaproove arutatakse alles 9. septembril, 16. septembril ollakse oma killavooriga Koguval. Suvine natuura! (Koguval on filmi püütud teha ka 1958. aastal, operaatoriks Aimée Beekman.) Õnneks on soe septembrilõpp…

Illis Vets on jälle operaatoriassistent nagu äsjasel Kuressaare-filmil, peaoperaatoriks tuleb debütant Mati Kask. Õige pea ilmub teiseks operaatoriks Jüri Garšnek, otsekui Mati konsultant või nii.

Illis Vetsi kui noort abielumeest filmivõtted eriti ei köidagi — küll seal piltnikke jätkub. Koguva eelsügis, meri, kalavõrgud, lambad, tuulingud, kunstihuviline abikaasa Milla… Et „Sõgedaid” kuidagi siiski siinse vaataja ette manada, laenan pilte teistelt asjaosalistelt. Tõsi, oma fotograafiaga tihti üsna piiripealseid.

Selles superparistamises jääb käsikiri ilmselgelt timmimata. See on  epistolaarne lugu, aga kirjanikul, st Aarne Ükskülal Smuuli rollis pole midagi teha peale sügavamõtteliste, veidi arhailiste heietuste kaadri taga… Jüri tunnistab takkajärgi tarkusena palju hiljem ka ise, et „ega Smuuli kirjandust ikkagi ekraanile ei too”. Toimetaja Lennart Meri filmi peaaegu ei sekku, teine režissöör, jällegi filmimaailma uustulnuk Arvo Kruusement naerab, kui räägib mulle: „Mina lugesin alles tiitritest, et Lennart Meri on toimetaja…”

Kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb — kõik teavad ju Murphy seadust. Filmi teises, märgatavamalt filmilikumas pooles peab üks mootorpurjekas, Pühadekari Kullinina otsas madalikule sõitma. Seda tollaste vahenditega lavastada oli hullumeelne idee. Filmi direktor Arkadi Pessegov ja kunstnik Rein Raamat ostavad Pärnust vana traaleri CPT nimega Kajakas ja lasevad selle niiviisi ümber sättida, et jääks mulje mootorpurjekast. Filmirühm kolib novembri algul Hiiumaale Ristnasse ja jääb ootama tormi ning Pühadekari toomist sinna poolsaare tippu. Torm tuleb tõesti: 4. novembri ööl on viiepalline torm, Vormsi saare lähedal katkeb puksiiril tross, mis Pühadekari veab, ja laev upub. Kolmeteistkümnemeetrine sügavus, mastiotsad paistavad…

Seltskond Ristnas jookseb 10. novembril marti, 11. novembri hommikul on paks lumi maas. Võtted katkevad, tormivõtted tulevad kevadel 1966. Odessas ja Jaltas. Mida oligi vaja tõestada.

Filmimata jääb viiendik filmist, filmikriitikud panevad miinipildujad valmis.

Juba järgmisel, 1967. aastal teeb Kaljo Kiisk „Keskpäevase praami“, originaalkäsikiri on Juhan Smuulilt, toimetaja on Lennart Meri.