VASTAB RASMUS MERIVOO

Rasmus Merivoo septembris 2022.
Harri Rospu foto

Rasmus Merivoo on ammutanud režissöörina inspiratsiooni nii ossikultuurist kui vanarahvatarkustest. Räägime, kuidas sündis eesti kultusfilm „Tulnukas” ja mis sai pärast seda.

 

Enamasti peidetakse tudengifilm vaikselt sahtlisse, aga sinu „Tulnukas” on tänini su karjääri defineeriv teos. Kuidas on see sinu režissööriteed mõjutanud, et tudengifilm nii edukaks sai? Kas teeb rõõmsaks? 

No muidugi teeb. (Naerab.) Kuidas see saaks halb olla?

 

Pean silmas just edasiste filmidega kaasnevaid pingeid. 

Eks iga asi ole kahe teraga mõõk, mis jätab ka varju, olgu see vari siis milline tahes. Aga selle kohta ma ei saa küll midagi halba öelda, et „Tulnukal” nii hästi on läinud. Lihtsalt… ma ei tea… Sünnid siia, hakkad pihta, teed midagi ja siis ühel hetkel oled sellise seikluse keskel — minu meelest on see ainult hea.

 

Ma arvan, et nägin „Tulnukat” esimest korda alles kolm-neli aastat tagasi, aga mäletan, et koolipõlves laulsid kõik kutid „Marie Under ****** oblikate vahel”. Mis viis „Tulnuka” massidesse? Brutaalsus? Ausus? 

Ma loodan ikka, et see mis ajendab mind filmi tegema, tõmbab käima ka kellegi teise. Aga mul ei ole ju tegelikult õrna aimugi, kes seda filmi vaatab või miks. Igaühel on omad põhjused. Aga sellest saan ma aru küll, et päris mitu asja pidi kokku langema, et selline värk saaks õnnestuda. Esiteks see, et ma tõesti tahtsin teha just sellist filmi. Mulle tundus, et ma pean filmikooli lõpus tegema midagi, mida ma päriselt tahaksin teha. (Rasmus Merivoo omandas 2006. aastal Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetoolis bakalaureusekraadi.) Et võib-olla on see viimane kord, kui see on võimalik. Tundus, et kui antakse raha ja sul on meeskond ning kokkuvõttes pole vahet, mis hinde sa saad, siis miks peaks tegema midagi muud kui seda, mida ainult praegu teha saaks. Ma arvan, et see vaim või mingisugune vabadus, isegi lõtvus selle kõige taga andsid tõuke. Lisaks see, et siis, kui mina olin sellises vanuses, olid ka minu näitlejatest sõbrad täpselt selles eas. Nad on kõik supertüübid, kes on pärast „Tulnukat” teinud veel igasuguseid asju. Lisaks kõigele olime ka tehnoloogiliselt jõudnud faasi, kus tekkis Youtube. Inimesed olid jaganud juba aastaid internetis filmijupikesi, aga sellist võimalust, et paned terve filmi virtuaalkeskkonda üles ja vaatad, tegelikult varem ei olnud. Ja noh, see, et keegi selle sinna riputas, on ka lahe. Alguses ma tahtsin teha DVD, aga öeldi, et ei ole mõtet. Esiteks tudengifilm ja kedagi ei huvita lühifilm. Rääkimata sellest, et peaks arvestama autoriõigustega, muusika osas näiteks. Keegi ei viitsinud sellega tegelda, see tundus mõttetu, mispeale ma ütlesin, et jagage lihtsalt omavahel — kes iganes tahab, teeb koopia. Ja ühel hetkel oli ta Youtube’is. Tore, et ma ei pidanud seda ise sinna üles laadima. Mulle tundub, et see, et ma temast ise niimoodi lahti lasin, aitas ta mäe otsa, kust ta siis lumepallina alla veerema hakkas. Nii läks ja pidigi minema. 

 

Aastatega on meie suhtumine online-filmilevisse mõnevõrra muutunud. Oleksid sa praegu pahane, kui keegi mõne su uue filmi Youtube’i üles riputaks?

Vaat seda ma ei tea. Ma tegelikult ei ole pahane, kui inimesed mu filme vaatavad, ükskõik kust nad neid siis ka ei leia. Aga arusaadavalt on filmide, eriti nende puhul, mille tootmine maksab palju, soov raha tagasi saada. Vahel tahaks ka ise midagi teenida — no lihtsalt, et elu veel mõnusam oleks. Aga samas, peaasi, et keegi üldse vaatab. Ega me raha pärast  neid nagunii ei tee.

 

Aga millest sa siis elad? Filmindus on ju sinu peamine sissetulekuallikas. 

Eks see ole see vabakutselise inimese elu. Kümme aastat ei teinud ma pikki mängufilme, ma tegin kõike muud. Sellel perioodil oli palju huvitavaid seiklusi, sai palju teada ja kohvrid on täis asju, millest võiks kunagi filmi teha. Aga mingit stabiilsust ma küll ei tunne. Selge on ainult see, et ma tahan filme teha.

 

Avandi, Sepp, Ojari — nad kõik olid su semud. Kas nad sellepärast tegid „Tulnukas” kaasa?  

Siis ma tundsin ainult Märti ja Ukut (Uusberg — Toim). Me olime Ukuga sõbrad ja kõik käis kähku. Mul oli algselt plaanis teha lõputööks tõsine film. Noh, ikkagi filmikooli lõpetamine ja kunst ja kvaliteet ja kõik see… Aga keegi teine ei tahtnud seda jama teha ja öösel, vahetult enne seda, kui saime õppejõud Jüri Sillartilt loa võttesse minna, tuli mul hoopis teine idee. Ma rääkisin sellest sõpradele ja me võtsime uuele filmile allkirja, aga kodus avastasime, et me ei saa Eesti riigilt mitte igaüks viiskümmend tuhat krooni, vaid ainult ühe filmi jaoks viiskümmend tuhat krooni. Siis äkki oli selge, et seda uut filmi me ka ei tee. Oli vaja ruttu välja mõelda odavam alternatiiv. Otsustasin selle ühe ropsuga ära, läksin koju, kirjutasin valmis. Järgmisel päeval esitasime ära ja hakkasime tegema. Võtete ajal saime kõik sõpradeks. Need võtted olid ekstreemselt veidrad. Meil oli väga tore.

Mõnikord jätab Rasmus iseendale sõnumeid.

 

Mis hinde „Tulnukas” koolis sai? 

A.

 

E kõlaks palju intrigeerivamalt. 

Selle üle läks päris karmiks kismaks. Pool seltskonda nõudis A-d, pool seltskonda mittearvestamist ehk siis nulli. Oli ainult üks mees, Peep Puks, kes pakkus välja, et äkki leiaks kesktee, aga sellega polnud kumbki pool nõus. Need, kellele meeldis, ei saanud aru, kuidas saaks olla midagi peale A, ja teised keeldusid seda aktsepteerimast. Ma arvan, et Jüri Sillart tegi selle otsuse lõpuks ära ja ütles, et nii on. Inimesed läksid riidu. Kuulsin, et visati tooliga. Selles mõttes oli see ikkagi seiklus. Kõigepealt küsis Valentin Kuik, kas mu emakeele õpetaja on elus. Kui vastasin jaatavalt, ütles ta, et sellise kõnepruugiga inimesi ei ole olemas. Selle peale tõusis püsti Olev Remsu, teine legendaarne stsenarist, ja ütles: „Mis mõttes ei ole, mul on pojad sellised!” Mul endal on tunne, et ma pidin „Tulnuka” juba sellepärast ära tegema, et lõhkuda raame ja mingisugust eesti filmi püha olekut.

 

Saates „Kultuuristuudio. Looming” ütles saatejuht Meelis Oidsalu „Tulnukast” rääkides: „Proovime ropust linateosest rääkida kultuurselt.” Kuidas sulle tundub, kas ropendamine võib olla kultuur iseenesest?

Mis asi on üldse kultuur? Tõmmata nüüd jooni, et see ei ole kultuur ja see on kultuur… Kõikide asjade pärast võib lolliks minna, aga see, mille pärast lolliks minnakse, on sõnade seletused, mille me ise enda jaoks oleme loonud. Mida mina selle all mõtlen, mida sina mõtled, kas me mõtleme ühtemoodi ja kui ei mõtle, siis vaidleme… See kõik, see veider asi, mida me toodame, mis ühel hetkel muutub tagasi naftaks, et uuesti alata, see kõik ongi kultuur. Selles mõttes on ropud sõnad raudselt kultuur. Esimesed sõnad üldse, mida inimkond hakkas kasutama, olid arvatavasti ropud. Ma arvan, et põhjus, miks üldse rääkima hakati, peitus soovis ropendada. Rohkem austust nende veidrate väljendite vastu! (Naerab.)

 

Oled öelnud, et „Tulnukas” oleks võinud osside asemel võtta fookusesse „karvased” või ükskõik millise muu subkultuuri. Kui teeksid täna seda filmi, siis millise subkultuuri vaatluse alla võtaksid? 

Ega see filmi tegemine ole tegelikult nii, et „Tadaaa! — nüüd ma teen sihukese asja!”. Raske öelda, kust midagi hakkab ja millal tuleb pööre või kuidas ma saan aru, et olen kõik täiesti valesti teinud ja et nüüd tuleb kõik ringi teha. Kindlasti ei sündinud see film sellest, millist subkultuuri ma kõige paremini tunnen. Mitte, et „hmm, ma tunnen osse ja nüüd ma teen sellest loo”. Eks ta tekkis niimoodi pläraki. Mingisugune jupp lendas teise jupiga kokku ja ma sain aru, et pean sellest filmi tegema, sest see on veider. Mulle tundub, et filmi ei saa millestki muust teha kui ainult sellest, mille sees sa ise elad. Ma võiksin ju välja mõelda mida iganes, aga sellel ei ole mitte mingit väärtust, kui ma ei tea, kuidas need inimesed elavad. Mängida võib kõigega, midagi ei pea tegemata jätma, võid ju ka lihtsalt guugeldada, aga lõppude lõpuks on kõik osa vormist ja see sisu, mis filmil on, on kõigil nii individuaalne. Väga tihti on nii, et vaatad autorifilme ja saad aru, et need kõik räägivad tegelikult samast asjast, et seal taga on näiteks mingi sarnane lapsepõlvetrauma. Ma teen praegu ühte filmi ja kindlasti on seal midagi, mille keegi ära tunneb, vähemalt ma loodan seda. Ma ise ei suuda aga detailidest välja tulla ja näha seda üldist pilti. Ma ei saa vaadata seda filmi nii, nagu inimene, kes ei ole seda enne näinud. Selleks hetkeks, kui film on kinos või ekraanil, olen ma näinud seda miljon korda. Ma näen ainult mingite detailide varje ja sellest, mida keegi teine näeb, pole mul õrna aimugi. 

Mälestus Rasmuse esimese filmi „Kohvikusse ja loomaaeda” võttest.

 

Mis määrab filmi edu? On see kassa, Youtube’i vaatamised või piisab sellest, et üks inimene astub ligi ja ütleb, et tundis ennast seal ära?

Oleneb, mida see sõna „edu” sinu või minu või lugeja või kelle iganes jaoks tähendab. Ma ise tunnen, et see hetk, kui ma lõpuks kergendatult finišijoone ületan ja film on valmis, kui olen ta ära sünnitanud ja saan koormast lahti, siis… Edu ongi minu jaoks vist see hetk, kui film on lõpetatud. Sa saad selle tehtud ja ta hakkab oma elu elama. Ükskõik kuidas see järgnev elu siis ka ei lähe.

 

Mul on tunne, et enamik režissööre (võib-olla ka loojaid laiemalt) ei oska ennast nii vabaks lasta. Ennast võetakse liiga tõsiselt. Tõenäoliselt on seal taga ka hirm edasise rahastuse pärast. Kuidas sa ikkagi sellest pingest vabaned? 

Ma saan aru küll, millest sa räägid, sest noh, ma olen ju ka proovinud filmile raha saada. Üritada näiteks mõelda, mida Eesti riik soovib või mida võiksid Eesti Filmi Instituudi eksperdid heaks kiita, mis on see hea maitse piirides olev hea lihtne lugu — noh kogu see jama, et „kuidas kirjutada kassahitti”. Ma olen selle läbi teinud. Pärast „Buratinot” (2009) ei saanud ma enam jalga ukse vahele ja proovisin erinevaid teid. See oli ka väga tore ja kasulik. Kõiki neid stsenaariumi kirjutamise õpikuid lugedes sain lõpuks aru, milline jama see kõik on. See on matemaatiline lähenemine, aga minu ülesanne ei ole järgida mudelit. See, et me oleme nii pinges, kuna kõik peab raha sisse tooma, on ainult sellepärast nii, et me elame kapitalistlikus maailmas ja kui me raha sisse ei too, ei ole meil eksisteerimiseks justkui mingit õigustust. See tekitab hirmu ja samal ajal me ju tahame rikkad olla. Kui sa vaatad televiisorist, kuidas elab Hollywoodi režissöör, siis mõtled, et sa tahaksid ju ka seda kõike, aga selleks, et rõvedalt pappi voolaks, pead tegema kõike hästi. See on ilus mõte seni, kuni istud maha, hakkad kirjutama ja paned kirja esimese lause. Aga siis see tegelane, kes võiks teha täpselt nii, nagu sa oled ette kujutanud, lihtsalt saadab su pikalt ja otsustab teha vastupidi. Sa hakkad naerma, et no kuidas… ma ei lase tal seda teha. Sel hetkel on selge, et kõik see närvitsemine või muretsemine oli lihtsalt püüe mingisuguse statistika abil elus edasi jõuda. See tundub nii tüütu.

Selle portree joonistas veega seinale Rasmuse südamedaam.

 

Kuidas „Buratino” sinuni jõudis? 

Me tegime „Tulnuka” ja üleöö juhtus ime — kõik tahtsid minuga intervjuud teha. Käisin televiisoris, inimesed kirjutasid. See oli nagu palavik. Maailm oli totaalselt muutunud. Vaatajanumbrid kasvasid, film oleks justkui kinos olnud, kõik vaatasid seda. Siis tuli pakkumine Venemaalt.  Suured stuudiod, filmitehnika… Mulle tundus see nii loogiline ja ütlesin, et kui saan ise stsenaariumi kirjutada, olen nõus. Nii ma lendasingi peale. 

 

„Buratino” IMDb reiting on 3,6. Tollal ristisid selle ise trash-komöödiaks. Praegu on kontrafilmindus Eestis tõusev trend. Meil on Toomas Aria ja uusi tegijaid tuleb kogu aeg peale. Mis sa arvad, kui „Buratino” oleks nüüd välja tulnud, kas ta oleks langenud sõbralikumale pinnasele? 

No mida ma nüüd ikka öelda oskan. Mulle tundub, et kogu see protsess oli mulle vajalik. Noh, kõigepealt teed ühe Eesti vaadatuima lühifilmi ja siis tuleb täispikk, mida keegi ei tule vaatama. Täielik absurd. Misasja!? Ma teadsin juba seda  filmi tehes, et asjad on minu kontrolli alt väljas. Ei ole midagi muud teha, kui vastu pidada ja liikuvast rongist kinni hoida, sest muidu läheb kõik veel hullemaks. See põdemine, mis pärast tuli… Olin ikkagi ehitanud oma ego ümber korraliku lossi. Selle filmi tegemine tundus pärast koolifilmi nii tohutult lihtne. Lähme, teeme, võtted lähevad sassi, aga lõpuks hakkab kõik ikkagi kuidagi kokku ja muutub mingiks veidraks asjaks ning järgmisel hetkel kõik plaksutavad. Tekkis illusioon, et nii see käibki, et Venemaal läheb samamoodi. Noh, mis seal siis on, lahe ju — suured võimsad stuudiod, inimesed. Aga see ei õnnestunud, sest pärisprotsess oli hoopis midagi muud. Ma õppisin sellest palju. Sain teada, kuidas ei saa filmi teha. Tuli teha palju kompromisse, aga ma ikkagi suutsin iga päev väga õnnelikuna magama minna, sest olin saanud teha võimatut. Aga montaažis lõpuks ei saanud ma ikkagi teha seda, mida ma tavaliselt pean oma filmidega tegema. Ma pean nad ise üle käima, filmiga kahekesi jääma, et ta tööle panna. Aga seda ei juhtunud ja mu lõpp lõigati ka täitsa ära. Ma arvan, et kui ma oleksin saanud teha selle filmi valmis nii, nagu ta oleks võinud olla selle materjali põhjal, mille me kätte saime, oleks ta olnud võib-olla arusaadavam. Samas, hiljuti võttis minuga ühendust inimene Iirimaalt, kes kirjutas lõputööd sellest, kuidas Pinocchio Nõukogude Liidus Buratinoks muutus. Ta sattus kogemata minu filmi peale ja oli täielikus vaimustuses. Ta luges ka kõik arvustused läbi ja oli täiesti kindel, et see on mingi kokkumäng, mingi jama. Kui praegu seda filmi vaadata, siis kõik need teemad on aktuaalsed: nanotehnoloogia, eestlased-venelased… Ta sai sellest kuidagi nii värskelt aru. Buratino laulud filmisime vaid vene keeles ja kuigi eestikeelsed tõlked on väga lahedad, ei läinud suu pärast sõnadega kokku ja moodustas mingisuguse veidra kombo. Vaatasin hiljuti venekeelset versiooni koos ingliskeelsete subtiitritega ja mõtlesin, et tegelikult on ju jumala lahe. See film on mulle praegu väga armas. Ma ei tea, võib-olla ta aeg on veel ees. Kui mul peaks õnnestuma teha veel mõni film, mis tekitab inimestes piisavalt huvi ka kõik mu teised filmid üle vaadata, siis äkki tekib sellele filmile oma salajane fännklubi.

 

Eesti „The Room”?

Jah, neid filme on ka vaja, mida kunagi hiljem uuesti üles leida. See on nii mõnus, kui leiad kuskilt mõne unustatud filmi, mis on mingil põhjusel eriline. Ma arvan, et „Buratino” võiks selline olla. See oleks tore.

 

Mainisid enne, et „Buratino” õpetas sulle, kuidas ei saa filme teha. No kuidas siis ei saa filme teha? 

Noh, esiteks see ei ole nii, et mina teen nüüd filmi ja sina teed minuga intervjuu, sest see on minu film. Selles mõttes küll, et jah, mina mõtlesin ja kirjutasin ja tegin seda. Ja mina peaksin võtma vastu lõplikud otsused. Ma ei tea, kuidas saab filmi teha nii, et keegi teine võtab need otsused vastu. See on täielik surm, kui lõpuks keegi lõikab su lõpu ära lihtsalt sellepärast, et „nii ei käi”. No kuidas ei käi? Miks ma üldse tegin seda? Keeruline on niimoodi ellu jääda. Meeskond on väga oluline. Ei ole mõtet teha filmi nende inimestega, kes ei saa sinust aru või kellel ei teki ühtset tunnetust. Kõik hoiavad tähelepanu sellel, millega nad parasjagu tegelevad. Operaator, kunstnik, näitlejad — igaüks annab oma osa. Ja kui nad ei tea, miks nad seda teevad, või kui nad tahaksid olla kusagil mujal, teha täiesti teistmoodi, siis selline koostöö ei ole võimalik. Selliselt pinnaselt üksteisemõistmist saavutada on ajuvaba, see on võimatu. See on minu meelest täiesti ebainimlik, kui režissöör peab karjuma või kõva häält tegema ja protesteerima või nõudma oma õigusi. See kõik on nii tüütu. Peaks olema nii, et nüüd lähme ja teeme nii palju ja nii hästi, kui suudame. Nii on palju mõnusam filmi teha ja on ka palju suurem šanss, et midagi välja tuleb.

 

„Buratino” ja „Krati” vahele jäi kaksteist aastat. Mida sa vahepeal tegid? 

Ma leidsin vähemalt ühe projekti aastas, kus oli võimalik ennast audiovisuaalses formaadis väljendada. Ja mis ma siis tegin? Ma kirjutasin seriaali „IT-planeet”. Materjali mul oli, aga ma ei saanud seda kuidagi filmiks tehtud, kuid siis saabus kuidagi õige hetk ja ma kirjutasin selle seriaaliks. See oli mulle päris korralik kirjutamise kool.  Ma olin „Talgufilmi” juhendaja, mis viis mind kokku huvitavate noorte inimestega. Seal sain tunda filmitegijate järgmise vanusegrupi vibe’i, mis oli mulle suureks inspiratsiooniks. Lavastajana tegin „Süvahavva”. Ivo (Uukkivi — Toim) helistas mulle ja kutsus tegema. Ma olin nii filminäljas ja üritasin väikese eelarve juures asjaga sügavuti kaasa minna, aga lõpuks läks töö ikkagi väga tihedaks. Kuid kokkuvõttes oli see väga lahe kogemus.

Kui ma läksin filmikooli, ei olnud ma ühtegi filmi teinud; mitte keegi meist ei olnud. Kuidas üldse sai teha vanasti filmi? Selleks ajaks, kui ma „Tulnuka” tegin, olin teinud üldse kokku kolm filmi. Ja siis hakkasin täispikka tegema. Pärast seda tulid fotoaparaadid ja igasugused asjad, mille kasutamist ma kooliajal selgeks ei saanud. Mulle meeldis neid asju selle vahepealse aja jooksul läbi proovida. Ja ma kirjutasin hästi palju. Ja ma ikkagi püüdsin neljale projektile ka uuesti rahastust saada. Lisaks tegin filmiringe ja koolitusi. Aga see, mis leiva lauale tõi, olid firmade suve- ja talvepäevad. Põhimõtteliselt oli nii, et firmapeol jagati inimesed kahte gruppi, sa tõmbasid loosiga mingi vanasõna või mille iganes need korraldajad välja mõtlesid ja sellest tuli pooleteise tunniga film teha. Siis oli sul grupp inimesi, kes olid juba omajagu purjus. Osa neist olid lätlased, osa leedukad, aga kuidagi sai nendega suheldud. Pool tundi oli aega, et kõik ette valmistada, üks tund jäi võteteks. Ja siis tuli võtta ette järgmine grupp. Kolme tunni pärast oli vaja esitada kaks filmi. Seal toimus isegi „Oscari gala”, kus valiti parim film. Seal oli palju väljakutseid. Esiteks, kuidas üldse inimesed midagi tegema saada, kuidas režiid lahendada. Juba alguses vaatad ringi ja näed ära, et ahah, siin saab teha sihukest asja, siit saab suudlusstseeni ja nii edasi. Siis inimesed panevad kostüümid selga ja lõpuks käib niisugune kütmine, et film valmis saada. Ma ei ole ühelgi seansil näinud inimesi nii kohal olevat kui seal. Vahet ei ole, kui purjus nad on, kui tuleb film, kus nad ise mängivad, on nad keskendunud. Nad ei oska ju tegemise ajal arvata, kuidas see kõik välja kukub. See õpetas kiiresti otsuseid langetama ja olukordi lahendama. Ühtlasi anti natuke raha ka, mille eest sai süüa osta ja kodus elektrit maksta. Vahepeal muidugi küsisin endalt, et mida ma siin teen. Või siis tuli pärast seanssi mõni inimene juurde ja ütles: „Kuule, sa peaksid päriselt filme tegema.” Ma ütlesin, et teengi neid päriselt. „Ei, sa ei saa aru, sa võiksid päriselt neid teha!” Siis hakkadki mõtlema, et miks ma neid siis päriselt ei tee.

Rasmust saab kutsuda sünnipäevapidudele esinema.

 

See meenutab üheksakümnendaid, kui pangapidudele kutsuti performance’i-kunstnikke.

See ei olnud nii glamuurne nagu üheksakümnendatel. Lihtsalt tehnoloogia oli nii kaugele jõudnud ja meil, kes me seda nelja-viiekesi vedasime, tehnikapark kogu aeg kasvas. Iga kord, kui kohale tulin, olin paremini varustatud. Sa tahad ju ikkagi teha superfilmi sellest materjalist, mis sul parasjagu käes on. Ma võisin teha action-filmi või õudusfilmi või science fiction’it. Oli lahe õppida igapäevaelu võimalusi kasutama. 

Linnas käib Rasmus nii harva kui võimalik.

Kuidas sa „Kratini” jõudsid? 

Mul oli vahepeal projekt, mille raames sain teha aastas viiskümmend lühimängufilmi. Ma võisin kõik ise välja mõelda, aga kui sul on vaja viiskümmend filmi välja mõelda, siis seda mahtu tuleb rohkem kui viiskümmend filmi. Üks nendest ideedest oli selline, et tänapäeva lapsed leiavad õpetuse, kuidas teha kratti. Kratt on möödunud aegade nähtus, kuid juba tol ajal oli laste elu hoopis teistsugune kui minul. See tehnoloogia ja igasuguste tööriistade hulk, mida inimesed kasutasid, tekitas palju põnevust. See, et kratt keerab sul kaela kahekorra, tundus minevikust saadetud hoiatusena meie moodsale minale. Ja kui Tõnu (Hiielaid — Toim) helistas ja pakkus, et hakkame nüüd filmi tegema, hakkas asi arenema ja paika loksuma.

Iga kord, kui Rasmus linnas käib, pildistab ta seda maja. Ta ei tea veel, miks ta seda teeb.

 

Kuidas sul Talliforniaga koostöö sujus? Nad on eesti filmiväljal uued ja mõnevõrra teistsuguse mõttemaailmaga tegijad.  

Just neid ma olingi oodanud. Ma ei saanud kuidagi, ei ühtepidi ega teistpidi pika filmi juurde tagasi. On nii palju toredaid inimesi, kellega koos ma olen proovinud filmi käima tõmmata. On olnud produktsioonifirmasid, kes on minusse uskunud ja mind aidanud, aga ei ole õnnestunud. Nüüd Talliforniaga on selline tunne, et kõik hullud on ühte kohta kokku aetud. Seal on sellised misfit’id või tegelinskid, kes ei sobi normaalset põldu kündma. Tänu sellele on kõigil omavahel kuidagi väga lihtne olla. Meil ei ole neid probleeme, mis meil olid mujal kellegi teisega koos töötades. Veidrike keskel tunned ennast kuidagi normaalsena. 

 

„Kratt” on väga isiklik film juba seetõttu, et seal teevad kaasa sinu lapsed. Palju sa nendest inspiratsiooni said? 

Ei saagi muust kirjutada kui ainult sellest, mida oled ise läbi elanud või kõrvalt näinud või ka kuulnud. Sa ikkagi pead selle sees elama. Ma ei oska kirjutada, mis toimub teisel planeedil, kus on teistmoodi füüsikaseadused. Ei oska. Ei taha. See, mis inspireerib, on ikkagi kõik need jupikesed, lookesed, naljakesed ja veidrad olukorrad minu ümber. Ja see kõik koguneb. Mul oleksid justkui kohvrid, mis on täis igasugu veidraid asju, ja mida iganes ma hakkan välja mõtlema, siis sealt ma lahendusi võtangi. Algselt plaanisin näitlejateks oma sõprade lapsi, aga nad kasvasid liiga ruttu. Siis tulid mingid Kuusalu näiteringi tüübid, kes olid järgmine põlvkond, aga nemad kasvasid ka liiga ruttu. Ja kui Tõnu ja Rain (Rannu — Toim) tulid filmitegemise jutuga, siis olid mu enda lapsed selles vanuses, kus nad olid ühe aasta veel lapsed. Ehk siis oli viimane võimalus neid näitlejatena proovida. Me proovisimegi ja nad olid väga lahedad. Mul oli väga lihtne stsenaariumi kirjutada, sest nad juba rääkisid nagu filmis ja ma teadsin juba kirjutades, kuidas nad millessegi suhtuvad. Eks ma ikka kirjutasin nende pealt palju maha ja panin nad olukordadesse, kuhu oli vaja panna. Ehkki ega ma ju päriselt ei tea, kuidas nad käituksid, kui vanaemale vikat pähe kukuks. Ma arvan, et nad käituksid igal juhul kuidagi teistmoodi kui filmis. Eks see film olegi niisugune värk, et materjal ise dikteerib, kuhu sa lähed, mida sa teed või mida näitleja ütleb. Sa pead sellele alluma. Sa ei saa vastu hakata. Lihtsalt pead minema sinna, kuhu tuleb minna.

Paps ja lapsed.

 

„Kratt” on samamoodi päevapoliitiline nagu „Tulnukas”. Siin on ökoaktivistid ja allakäinud poliitikud. Kuidas need teemad sisse tulid?

See on nüüd siis eneseanalüüs, mida ma pean tegema. Noh, kust ma tean, mis mul viga on. (Naerab.) Eks see käi kuidagi niimoodi, et kui me toome mingi tegelase tänapäeva, siis kui ta kunagi oli mõisahärra, peab ta tänapäeval olema vallavanem. Sa ei saa sinna midagi parata, et ta seal mõisas elab. Samamoodi, kui sul on kratt, siis valem juba eeldab, et peab olema ka Vanapagan, kelle käest hinge osta. Ja kui sul on juba Vanapagan, siis see tähendab, et sul on ka Jumal filmis. Sul peavad olema mõlemad. Sa ei saa ühest mööda vaadata. See paneb juba reeglid paika. Eks ta mingi oma loogika või kõhutundega liigu. Film tahab ju kogu aeg minna oma teed ja siis sa tunnetad, kas see on vale või õige. Ühel hetkel on selline tunne, et nüüd peab vallavanem võtma riided seljast ja end põlema panema, sest see on kõige parem lahendus. Siis helistad Ivole (Uukkivi — Toim), kes ütleb: „Oh, see on väga hea mõte!”, ja siis teedki selle teoks. Ja kui ta on seal laua peal, siis saad aru, et sa pead ta alakeha millegagi varjama, ja noh, juba kirjutamise faasis saad aru, et mis see muud saab olla kui Euroopa Liidu lipp, mille peal on viisnurgad. See räägibki ühtaegu nii kosmosest kui kohalikust elust — midagi ei ole teha, need on kõik samad asjad. Nii palju, kui ma ise oma loomeprotsessi analüüsin, võin öelda, et see on ikkagi otsing. Ei ole nii, et ma tean vastuseid ja vormistan need filmiks. Filmi tegemise käigus ma ikkagi otsin vastuseid. Filmi alustades oleks meil kõigil justkui ülesanne leida elu mõte ja siis me läheme seda otsima. Lõpuks on midagi purgis, mida saab hakata monteerima või vajadusel juurde filmima või muutma, aga lõppkokkuvõttes sa ikkagi ei tea seda suurt vastust. Ei saagi teada. Film ei ole see koht, kus peaks vastuseid andma. Ma arvan, et palju mõnusam on käia filmi vaatamas nii, et sa lahkud sealt väikeste küsimustega. See ei tähenda, et sa ei saanud filmist aru, vaid et miski haakus sinuga ja tõi ka sinu vaatajana küsimuse juurde.

 

Praegu sünnivad filmid sageli pigem poliitilisest seisukohavõtust ja lugu ehitatakse selle seisukoha ümber. Kuidas sa sellesse suhtud?

Tänu sotsiaalmeediale oleme me paratamatult kõikides teemades sees. Põhiküsimus on pigem, kas ma takistan ennast kommenteerimast või mitte. Ma võin minna kohe praegu ja ennast mis iganes teemal välja elada. Iga teema kohta on kindlasti mingi lugu, mille all on kommentaarium, kus käib sõda. Ma võin sinna siseneda oma ekspertteadmistega, mida ma arvan endal olevat, ja siis vaielda. Me oleme kogu sellele poliitikale ja ülesatureeritud reaalsusele nii lähedal. See jookseb meie ümber ja me oleme selle sees. Ja samas, mis selle kunstiinimese ülesanne üldse on siin ilmas? Ta on põhimõtteliselt nagu puudega inimene, kes ei suuda kella üheksast kella viieni tööl käia. Ta ei saa sellega hakkama, see on võimatu. Samal ajal ei saa teda päriselt puudega inimeste hulka lugeda, sest ta justkui ütleb kõikidele teistele, mis maailmas toimub. Omal moel on ta ainus, kellel on aega midagi näha, või ainus, kes võtab vaevaks analüüsida, mis asja me üldse siin ajame. On väga individuaalne, mis sunnib filmitegijat oma ideed teostama. Kes on filmi teinud, see teab, et see ei ole nii lihtne, et davai, teeme filmi ja siis see ongi olemas. Sul ei ole printerit, mis käiks pea külge. See on pidev kommunikatsioon: sa pead kasutama sõnu ja pilte ja tabeleid, sõitma maha pikki kilomeetreid, kulutades hästi palju fossiilkütust, ja printima ja printima ja printima ja ainult selleks, et lõpuks oleks film, mida siis võib-olla ei vaadata. Aga ikkagi peab tegema. Kui aluseks on poliitiline sõnum ja siis tuleb film, on see ikkagi ainult vorm. Põhjust, miks keegi midagi teeb, tuleb ikkagi mujalt otsida. Trendid ja meetodid muutuvad, aga film on ikkagi see, mis jääb ridade vahele.

 

Kui oluline on, et igal autoril oleks oma käekiri? Kõrvaltvaatajana ma ütleksin, et sinu käekiri on absurdikomöödia. 

Igaühel on paratamatult oma käekiri, kui ta hakkab käsitsi kirjutama. Kui sa filme teed, siis ise näed seda käekirja alles siis, kui midagi ette kujutad. Sul on stsenaarium ees, sa filmid selle üles ja siis näed, et k*rat, ma olen seda juba teinud. Kõik on täpselt samamoodi lahendanud nagu varem. Huvitav, miks? Mida ma sellega öelda tahan? Või mida ma iseendale sellega ütlen? Miks see on naljakas? On see naljakas sellepärast, et ma tahan kedagi naerma ajada, või sellepärast, et ma kardan, et kui ma kedagi naerma ei aja, siis keegi ei vaata seda filmi. Ma ei tea, miks see on naljakas, aga kui miski mind naerma ajab, siis see tundub mulle lahe. Absurdi puhul tekib ka küsimus, et kuidas me seda filmi näeme, mis asi see film üldse on. Film on nagunii illusioon. Vahel tekib inimestes paanika, sest päriselt nii ei ole, aga film ei olegi päriselt. Seda kõike, mida sa filmis näed, on vähemalt kolm korda otsustatud: ühe korra kirjutades, ühe korra lavastades, ühe korra monteerides. Tegelikult neid otsuseid on veel mustmiljon. Samas, ma saan aru ka sellest, et minu filmidel on mingi käekiri ja teiste filmidel on teistsugune käekiri. Eks see olene ka inimesest endast. Mõne inimesega tahad veeta koos terve tunni. Nii tore on. See on seesama põhjus, miks vaadata mõnda filmi. Paratamatult jäävad sinna vormi mingid omad jooned, mingi kergus või maitse või loogika. 

Kui Rasmus kannab prille, näeb ta veidi teravamalt.

 

Oled sa iga kord ärevil, kui saalis oma filmi vaatad? Hoiad hinge kinni, et kas inimesed ikka naeravad? 

Iga kord, kui minu film ekraanil on, tunnen ma, et olen vaatajate ees alasti. Ma ikkagi ootan seda, et mis nüüd saab, kas film hakkab käima või ei. Igal filmil on see koht, kus ma luban vaatajal naerma hakata. Režissöörina ma ütlen sulle, et jaa-jaa, see on naljafilm, sa võid naerda, see on okei. Aga ma ei tee otseselt komöödiaid. Ma olen tegelikult mõelnud, et ühe korra elus võiks proovida teha filmi eesmärgiga ajada inimesi naerma. See oleks väga huvitav — võib-olla kunagi hiljem. Minu praeguste filmide puhul on naljani viinud mõni muu põhjus, aga kui ma selle naeru kätte saan, siis tunnen ennast hästi. Ma tahan ju ikka, et inimesed naeraksid. Samal ajal on neid nalju palju ja erinevaid.  Iga kord, kui ma vaatan oma filme koos publikuga, ma justkui kogun naerukohti. „Kratil” on olnud palju seansse ja ma panen iga kord tähele, kui keegi naerab mõne koha peal, kus pole varem naerdud. „Kratis” on üks „Viimse reliikvia” tsitaat, mis ei ajanud kedagi naerma. Mitte kuskil. Aga siis me näitasime filmi Palamusel ja esireas istus Jaak Lõhmus. Ja Jaak Lõhmus naeris! Ma mõtlesin: „Jess, Jaak, sa andsid mulle jumala haruldase naeru!” 

 

Mis sul praegu käsil on? 

Midagi on, aga rääkida laskmata karu nahast tundub nii absurdne. Kellel on vaja teada, mida ma teen? Ma annan endast parima, ma luban. (Naerab.) Ma teen hommikust õhtuni nagunii kogu aeg filmi, olenemata sellest, kas keegi maksab mulle selle eest või mitte. Aga teiseks on see, et kui ma ise käin kinos, siis mida vähem ma tean filmist, seda parem on. Seda lihtsam on nautida. Seda lihtsam on rõõmustada. Mulle tundub, et kõige targem on, kui ma ei räägi sellest, mida ma teen. Ma ei taha müüa pileteid saalidesse, kui film ei ole veel valmis. Aga selle vibe’i põhjalt, mille sees ma viibin, võiks öelda, et tuleb romantiline tragöödia.

 

Kas see tuleb ka Talliforniaga koostöös? 

Just.

Väike Nora joonistas papsist sellise pildi.
Rasmus Merivoo erakogu fotod

Vestelnud AURELIA AASA  

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.