PÕLVEST PÕLVE. MIS RUUM ON LAVARUUM?

Hommikueine teatrikunstnik Silver Vahtrega

Elise Metsanurk ja Silver Vahtre septembris 2022.

Täna lähen vanaisale külla hommikust sööma. Vanaisa nimi on Silver Vahtre ja minu peas on ta lihtsalt Silver, mitte Vanaisa. See ei näita suhete leigust, lihtsalt on niimoodi kujunenud. Plaanis on järjekordne pikk hommikusöök ja isegi hommik on peaaegu käes: kell on 12.10. Hommikust oleme koos söönud muidugi erinevatel kella­aegadel, kell 10, kell 12, kell 14, kell 18… Oleme lihtsalt kokku leppinud, et need on hommikusöögid, sõltumata sellest, kas see on päeva esimene või neljas eine. Jõuan kohale ja ülemisest korterist saabub lauda ka mu ema oma kaasaga, siis tuleb minu kaaslane, kujuneb suurem oleng rikkaliku einega. Räägime tülitsemisest ja „Kolmest musketärist” ja sellest, kuidas tädi Kail läheb. Saabub mao taluvuspiir ja suundume Silveriga aeda veini jooma; lisaks on kummalgi käsil tegevus, mida ta hästi oskab: Silver suitsetab, mina söön magustoiduks soolakurke. Me oleme korralikult valmistunud: olen usina intervjueerijana küsimused ette saatnud ja Silver on teinud märkmeid, meeleolu on pidulik ja täiesti tavaline.

Silver Vahtre (S. V.): Et hakkad siis pihta või? (Nüüd on sissejuhatuse koht, mis aga sel hetkel kuidagi imelik ja tarbetu. Milleks siis?)

Elise Metsanurk (E. M.): Mis ruum on lavaruum? Teda justkui kasutatakse tihti nagu lõuendit, aga tegelikult ta ei ole kunagi päriselt lõuend. Mis ta siis on?

S. V.: See on hea võrdlus. Et lavaruum on nagu lõuend, millele kunstnik-lavakujundaja maalib pildi ja selle pildi nimi on lavapilt. Aga rääkida lavast kui lõuendist on ikka lihtsustamine. Lavaruum on ruum, loomulikult, ja me oleme harjunud, eriti traditsioonilises teatris, et laval on selged piirid ja et me saame seda ruumi sentimeetri täpsusega mõõta. Mitte vastandada, aga eristada tuleb nähtavat ja nähtamatut, füüsilist ja vaimset-psühholoogilist ruumi. Sellel viimasel ei ole nähtavaid füüsilisi koordinaate, mis ei tähenda, et need koordinaadid oleksid vähem konkreetsed kui füüsilise ruumi puhul. Seda tajub iga inimene. Näiteks on ju kindlaks tehtud, et meie ümber on isiklik ruum, mis on ka nähtamatu, aga me tajume selle olemasolu, eriti kui seda rikutakse. Üldreegel on näiteks selline, et asotsiaalsetel tüüpidel on isiklik ruum eespool väiksem ja tagapool suurem. Pätt võib sulle nina alla trügida, sinu jaoks on ta juba ammu ebameeldivalt lähedal, aga tema jõuab alles väga ligidal agressiivsesse ruumi. Kuid kui sa talle selja taha lähed, siis ta tuleb sulle kallale, sest tunneb, et ta on ohustatud. Meil on vastupidi. Aga lavapildi ja lõuendi juurde naastes — kui maalida lõuendile suur ja väike täpp, siis on küsimus, kas tegemist on suure ja väikese täpiga või on viimati tegemist kahe ühesuuruse täpi või koguni kuuliga, millest üks on lihtsalt lähemal ja teine kaugemal. Selle koha peal lähebki lavaruumi kavandamine huvitavaks. See on ruum kolmemõõtmelises maailmas, aga muidugi käib lavaruumi juurde ka värvusruum, heliruum, keeleruum. Need peavad moodustama terviku ja nad moodustavadki, alati. Tasub ainult panna kõrva tropid ja jälgida siis laval toimuvat ja kohe on ruumilised suhted palju raskemini arusaadavad. Heliruum… Aga jah, küsimus oli, et mis ruum on lavaruum.

E. M.: Aga sa vist vastasid ka, või kas ma sain õigesti aru, et füüsiline ruum, värvusruum, keeleruum… et see ongi kõik kokku lavaruum?

S. V.: Jah, teadlikult kasutatav, meie poolt hallatav ruum, aga piiritletud on see eelkõige nähtamatute koordinaatidega. Sa pead suutma leida sobiva mängupaiga — selleks on tohutult palju võimalusi — ja määrama ära, kus ja kuidas mängida. Sest ei ole ju mõtet minna kuskile võssa tükki tegema ja ehitada sinna seinad ümber vaid selleks, et aru saada, et seal on lava. Aga mismoodi me seda suudame taibata, et see on lava? Kuidas see toimub? Me mõtleme selle välja. Paneme oma peas sentimeetri täpsusega paika „seinad”, „katused”, „põrandad” — need ongi nähtamatud koordinaadid. Aga see toimub ka traditsioonilisel laval.

E. M.: Mis tingib nähtamatud koordinaadid?

S. V.: Eelkõige peame otsustama. Aga me peame lähtuma sellest, mida inimene on võimeline tajuma, millest ta on võimeline aru saama. Mida see tähendab? Seda, et lavaruum, see tähendab ruumilisust. Meil on kaks silma. Kui paneme ühe silma kinni, siis me ei näe ruumiliselt. Tavaliselt hakkab ruumiline nägemine kustuma kuskil 200 meetri peal, aga kui me kougiks silmad peast välja, võtaks pihku, sirutaks käed välja, kas me siis näeksime ruumiliselt kilomeetri kaugusele? Loomulikult ei ole ei 200 meetri ega kilomeetrisügavust lava reeglina vaja kavandada, aga pole paha seda pisiasja teada. Teada piire, kuhu sa neid koordinaate üldse määrata saad. Aga kuidas ma määran täpselt, kus need „katused” ja „seinad” asuvad? Seda saab määratleda koos kujuteldava vaatajaga. Need on üldgabariidid, aga lavastuse kujundamine tähendab lisaks veel keskkonna loomist konkreetsele loole, sündmusele, ja see tingib juba rea ruumilisi suhteid, mis on seotud ainult selle loo endaga. Aga see põhineb abstraktsel reeglistikul.

E. M.: Kas nähtavate koordinaatide paika panemisel peaks kohe arvestama ka kõiki muid ruume: värvusruumi, heliruumi jne ja loomulikult ka materjali ennast? Arvestama neid ja selle kaudu saama aru, mida me siis oleme selle konkreetse loo kontekstis võimelised vastu võtma või millist ruumi üldse vaja on?

S. V.: Vist peaaegu iga kord, kui ma olen võtnud vastu uue töö ja vaatan sellele silma, siis ma mõtlen, et mina küll ei oska, see on nii keeruline, nii paljude asjadega tuleb arvestada. Ja kui sa siis nendega järgemööda arvestad, on lõpuks võimalik isegi lavakujundus valmis teha.

E. M.: Milliseid kujundusi sulle meeldib teha? Millised materjalid või ruumid sind käivitavad?

S. V.: Asi algab lavastaja nägemusest. Aga milline mulle meeldib? Kui jätta esialgu kõrvale, et mõni teema meeldib rohkem kui teine, siis mulle meeldib, kui ma tean, mida ma teen, ehk mulle meeldib, kui lavastaja teab, mida ta teeb. Aga see polegi üldse nii üheselt mõistetav, sest huvitaval kombel on kõige parem kujundada sellist ideed, mis on peaaegu sõnastamatu. Ja et mitte müstikuks muutuda, siis teatri ja üldse kunsti puhul ei põhine mõistmine mitte analüüsil, vaid meile jõuab asi kohale siis, kui võtame seda vastu tunde tasandil. Aga tundeid me ei oska sõnastada, või kui siis ainult kaudselt. Mulle meeldib kujundada selliseid asju, kus ülesanne on küll selgelt sõnastatud, aga jätab mulle väga palju ruumi tõlgendamiseks. Näiteks lavastaja Noormets ütleb mulle: „Ma tahaks teha Vargamäel Tammsaare „Juuditit”.” Ja mina küsin vastu: „Sa mõtled siis, et vabas õhus?” Ja lavastaja teatab: „Ei, tee mulle Olovernese telk, aga selline, kus oleks kuulda, mis väljas toimub, ja näha, kuidas päike loojub.” Ja kõik. Ja siis mul hakkab mõte liikuma. Või teine näide, lavastaja Palu ütleb: „Tead, selle Valgre muusikaga on mindud üle igasuguse piiri, enam kaugemale minna ei saa, kogu see ilu on nii läbi mängitud, et teeks nüüd selle peale ühe tüki Valgre muusikast!” Ja mina vastan: „Ahah. Ja mida lavale panna?” Ja lavastaja Palu kostab: „Tead, tee mulle üks ruum.” — „Kas võib-olla midagi täpsustuseks?” Lavastaja mõtleb ja ütleb: „Ootamine on tähtis inimlik tegevus.” Ja kõik. Ja siis mul hakkab mõte liikuma. Kui ma saan tundest aru, siis ma hakkan maailma otsima. Maailma, mida helesinine pilv lavastaja peas juba aimab, aga ka veel päris täpselt ei tea. Hakkan reaalsust tekitama. See on huvitav. Alati muidugi ei pea olema nii abstraktne. Üldiselt on mulle väga meeldinud teha muusikalavastuste kujundusi. Sest seal on ka muusikaline dramaturgia, mida peab tundma õppima, järgima ja arvestama, selle tõttu on ülesanne keerulisem. Liiga lihtsad ülesanded ei ole huvitavad.

Silver Vahtre ja Elise Metsanurk septembris 2022.

E. M.: Hakkad reaalsust otsima? Lavaruum loob siis mingi uue maailma, mõjutab meid koos selle loo või sündmustikuga, millele ta keskkonna loob. Aga reaalsus, see reaalsus, mis meid igapäevaelus ümbritseb? Sul on nii paljudes töödes, plakatitel ja graafilistel lehtedel eluruum, kuhu miski sekkub. Pikast jalast voolab vesi üles või majast kasvavad jalad välja. Tavaline meid ümbritsev ruum, millega midagi juhtub. Hakkasin mõtlema, et kui ka elus ei kasva jalad majadest välja, siis mida see maja ise meiega teeb, kui seda kogu aeg näeme.

S. V.: Kui tegutseda erialal, kus ruumiga tegelemine on teadlik ja õpitud, siis see tähendab ruumi haldamist, muutmist, kavandamist… Selleks peab kõigepealt aru saama, mis see on, mis meid ümbritseb. See on ruumilis-esemeline keskkond, mis on siin Eestimaalgi puha inimese loodud. Ka meie metsad on istutatud — kuskil on veel alles mingid väga väikesed alad, kus on niinimetatud ürgmets. Tuleb aru saada, et ka looduskeskkond on inimese loodud. Linnas saame sellest muidugi paremini aru. Nüüd, kui sellega on tahtmine, soov või vajadus midagi ette võtta, midagi projekteerida, linnakujundust või lavakujundust, siis jälle, alustuseks tuleks kuulata, mida see ruum meile jutustab. Õpetlik on vaadata juba valmis keskkonda ja püüda mõista, mida ta meile räägib, ja alles siis hakata ise juba kindla eesmärgiga keskkonda looma, et ta midagi edasi annaks. Need ruumilis-esemelised keskkonnad on ju kõik omalaadsed tekstid või juba käimas olevad etendused. Ka lavakujundus või lavaruum on keskkond. Minu maitse järgi soovitavalt selline, et ei mõtleks, et „oo, see on kunstniku tehtud!”, vaid et see mõjuks sama enesestmõistetavana nagu igasugune tavapärane ruum meie ümber. Kui istun saalis maha ja eesriie läheb lahti, siis kõigepealt on seal lavapilt. See ütleb mulle esimese sõna. Ja ta ütleb seda sellisel juhul hästi ja õigesti, kui kunstnik teab, mida ta öelda tahab. Sama on kostüümidega. Näitleja läheb lavale ja enne, kui ta jõuab suu lahti teha, on kostüüm juba terve lause öelnud. Ja see peab õige lause olema.

Aga see, kuidas ruum mõjutab mõtlemist nii üleüldse… Meenutan seda, kuidas ma kunagi tudengina käisin Ida-Saksamaal praktikal ja olin vanades õllekates. Kohati olid veel säilinud sõjaeelsed külakõrtsud. Seal hakkasin järsku juurdlema, et miks natsionaalsotsialism just Saksamaal nii edukas oli. Sedasorti liikumised toimusid kogu maailmas, aga mõnel maal olid nad edukamad. Miks natsionaalsotsialistid võitsid Saksamaal, aga mitte näiteks Prantsusmaal? Ja jõudsin väga lihtsa, pisut anekdootliku järelduseni. Saksa rahvas istus pärast tööpäeva õllekas pikkade laudade taga ja jõi õlut, mis ei soodusta just väga filosoofilist mõtlemist. Ja kui sa pika laua taga tahtsid ennast kuuldavaks teha, siis pidid häält tõstma. Kuulama jäädi lõpuks seda, kes kõige valjemini ja ilusamini rääkis ja kõige kõvemini õllekruusiga lauale lõi. Aga kuidas pidada sütitavat kõnet prantsuse kohvikus, kus istutakse põhiliselt kahe-kolme-neljakesi pisikeste laudade taga? Laudu võib küll tihedalt olla, aga kõik need seltskonnad on eraldi. Kui seal hakkad kõnet pidama, siis vaadatakse sind natuke pahakspanevalt ja juuakse veini edasi.

E. M.: Mis ka soodustab filosoofilist vestlust rohkem kui õlu.

S. V.: Just täpselt. (Naerab.) Nii et olgu see siis küll rohkem naljaviskamine, aga suuri ajaloolisi muudatusi võivad põhjustada võib-olla isegi sellised lihtsad asjad nagu õlleka sisekujundus. Muidugi see, et ruumilis-esemeline keskkond määrab meie käitumist, nii et me ise seda ei märkagi, on üldine reegel, mida aga kiputakse unustama. Inimesed on lisaks ka erinevad, mõnel on ruumitaju teravam, tundlikum, teisel nõrgem.

E. M.: Teatrisaalis justkui ei häiri, et inimesed on nii ligistikku. Alles vaheajal hakkab häirima. Poleks nagu kusagil olla, ehkki fuajee on tavaliselt suurem kui saal.

S. V.: Teatrisaalis on lihtsam naabrit ignoreerida, sest sa oled justkui teises ruumis, suhtled lavaga.

E. M.: Teatris oleks ka väga ebamugav, kui järsku kõik sind vaatama hakkaksid. Tavaliselt see juhtub vaheajal, alles siis satud ülejäänud publikuga samasse ruumi. Saalis üldiselt tead, et keegi ei vaata sind. Välja arvatud siis, kui saal on planeeritud nii, et publik istub kolmes või neljas küljes. Siis on küll vahel halb olla.

S. V.: Sellist paigutust tuleb teatris ikka väga teadlikult kasutada. Mina oma kogemusest oskan öelda, et Andres Noormetsa lavastuses „Vabaduse rist”1 me leidsime, et tasub panna publik kahele poole mänguala. See lavastus käsitles väga valusat lõiku Eesti ajaloost, mis lõppes inimeste küüditamise ja tapmisega, aga mis lavastuses tähendas mööda terasteed äraminekut. Me asetasime publiku kahele poole teed nagu kohtuistungi jälgijad ja inimesed vaatasid üksteist üle saali, ka üksteise reaktsioone, kaasaelamist… Sellele tükile see sobis, aga see on üldiselt riskantne jah, see on selge.

E. M.: Aga näiteks Karusoo HIVi-tükk?2 Teema järgi tundub, et sinna võiks ka otsavaatamine sobida.

S. V.: Seal me arutasime, et kus need linnanoored siis suhtlevad-kohtuvad. Otsustasime, et ühes majadevahelises õues. Muide, uusrajoonide majadevahelised alad on ruumipsühholoogiliselt ka ühed kummalised paigad. Kui majades on korterid inimeste isiklikud ruumid, trepikojad ja paar meetrit majast on ühiskondlik ruum, kus kehtivad mingisugused reeglid, umbes et kaaskodanikku ei tülitata ja tuttavale öeldakse tere, siis majadevahelised hoovid on ruumi poolest arusaamatud. Tasapisi majade elanikud kodustasid need alad ja need muutusid ühiskondlikuks ruumiks, aga alguses, pärast majade valmimist olid nad sellised alad, mille leidsid kergesti üles just asotsiaalsed tüübid. Nad adusid, et see on koht, kus reeglid ei kehti, eikellegimaa. Me leidsime, et sellisel kõrvalisel eikellegimaal võiks olla noorte kohtumispaik, mida publikul oleks justkui võimalik vaadata ümberringi paiknevate majade akendest.

Publiku paigutamine lava ümber tähendab eelkõige seda, et vaataja on alati pildil, ta on kogu aeg lavapildi osa. Ja selline pealesunnitud interaktiivsus ei pruugi inimestele sugugi meeldida. Samal ajal tsirkus näiteks kasutab sellist ruumi kogu aeg. Mis vahe on teatril ja tsirkusel? Tsirkuses kapatakse hobusega, tehakse akrobaatikat, tegevusi saab eksponeerida kõikidest külgedest. Gladiaatorite võitlused toimusid ka areenil. Kui kappamist ja võitlemist saaks ainult ühest küljest vaadata, siis kahandaks see vaatemängulisust. Millegipärast vajab teater kitsamat või määratletumat vaatepunkti.

E. M.: Ja ehkki teater on ka kollektiivne kunst ja sellele reageeritakse koos, siis tsirkus ja sport kasutavad võib-olla publiku reaktsiooni palju rohkem ära. Sest kui näed, et teisel pool on vastasmeeskonna toetajad, kes hullunult laulavad ja möllavad, siis hakkad oma meeskonnale ka laulma. Või kui tuleb akrobaat ja sa näed, kuidas teisel pool naised hämmastusest minestavad, siis äkki see toidab sinu tunnet ka ja sa tahad samuti minestada.

S. V.: Kui näitleja on areenil, siis ta ei saa meile selga pöörata. Kui ühele pöörab selja, siis teisele pöörab näo… kuidas sa siis suhtled? Samas, viimane kujundus, mille ma tegin, oli Tiit Palu „Viikingite veri”3, kus tegevus toimubki areenil ja publik on igas küljes.

Üks moment, ma toon endale sigarette juurde, see aitab rääkida ja muidu intelligentne olla. (Silver läheb kööki sigarette otsima. Minul on veel kurke järel. Aia taga sõidab kaubarong ja tahaks küsida midagi kohutavalt sisukat ja tõeliselt teemat avavat. Ma olen usina intervjueerijana ju ometi valmistunud. Silver tuleb tagasi.)

E. M.: Mida sa teatrist otsid?

S. V.: (Hakkab naerma.) Kui ma valvelaua kaudu teatrisse lähen, siis loomulikult raha ja teenistust. (Paus.) Peauksest minnes võib-olla hoopis lohutust… Aga põhiliselt vist ikkagi mängu, koosolemist, tuge, et ilmast aru saada, et vähemalt oleks põhjust mõnikord millegi sellise üle mõtelda, milleks muidu pole mahti või millele ei tahagi eriti mõelda. Sest kui elus saab pea ära pöörata, aga teatris näidatakse midagi sarnast ja sa oled sunnitud kaasa mõtlema, siis on nagu kergem. Eks ta ole maailmaga suhtlemise vorm. Mängida elu, kuigi me kõik ju elame. Sõna on lühike ja lihtne, aga kui lõputult palju tahke võib leida mängul. Nii et mängime elu ja teised vaatavad pealt ja mängivad kaasa. Mis seal siis nii väga häbeneda?

E.M.: Aga kas sa pole mõelnud, et läheks hoopis disaini peale tagasi?

S. V.: Vabandust, ma pole sealt ära käinudki.

E. M.: Aga puhtakujuliselt, et hakkaks toole tegema?

S. V.: Toolidega on selline asi, et iga sisekujundaja paleus on kavandada tool, mis läheks ajalukku, ja kõik nad on seda proovinud.

E. M.: Ma ei mõelnudki, et ära kujunda lava, mine toole tegema, aga ma olin alati seda kuidagi loomulikult võtnud, et sa õppisid küll disaini, aga siis sattusid teatrisse ja jäidki sinna. Aga kui nüüd „Uue vaeva”4 kogumikust sinu artiklit lugesin, sain järsku ka toonasest taustast paremini aru. Adusin esimest korda, kui suur oli toona realiseerimata jäänud heade ideede maht ja kui raske oli päriselt sellel erialal mingit rahuldust pakkuvat rakendust leida. Sellepärast jäin mõtlema, et kas toolid ei kripelda — praegu oleks ju ilmselt lihtsam.

S. V.: Jah, aga muide, need tööstusdisaini teadmised ja oskused pole ära kulunud mitte ainult teatris, vaid ka näituste ja muuseumide kujundustes. Üks osa disaineritööst, mis jääb kuskile tootekujundaja ja arhitekti töö vahepeale, on planeerimisülesanded. Tartuski tegin Küüni tänava planeeringu, kuigi see projekt jäi realiseerimata, ja ka Tallinna linnakujundusgrupi töö oli suures osas planeerimine. Selles mõttes ma pole disaineritöölt kunagi lahkunud.

E. M.: Aga esemed üldse, ka rekvisiidid? Millised on sinu suhted esemetega — nii disaineri kui lavakujundajana? Kas nad on „mis” või „kes”? Kas nad ka räägivad, nagu lavapilt ja kostüüm? Või kui palju sa sellele üldse mõtled?

S. V.: Kui võtad automaadist raha, kas sa siis ütled aitäh?

E. M.: Seda pole teinud.

S. V.: Väga inetu sinust. Tuleb kummardada ja aitäh öelda. See esemete hingestatus, kas nad on „mis” või „kes”… Mul tuleb üks indiaani müüt meelde, mis räägib, et asjadesse peab lugupidavalt suhtuma, sest kui sa seda ei tee, siis need noad, mis sa oled sepistanud, hakkavad sind lõikama, kausid, mida oled voolinud, hakkavad peksma, kirved, mida oled ihunud, hakkavad sind raiuma. Miks me siis upume praegu prügisse? Sest suhtume asjadesse üleolevalt, oleme ära unustanud, et asjadel, ka katkistel, on hing, mis võib vihaseks saada. (Naerab.) Sedasorti lapsik alandlikkus pole üldse mitte paha. On elementaarne, et laval olev kujunduselement on „kes”, sest laval ei ole midagi juhuslikku, me oleme kõik nad sinna kutsunud, mõned on tehtud koguni minu kavandi järgi. Nad räägivad ilma sõnadeta meile oma juttu. Ja neil on omad õigused ka. Loomulikult. (Muheleb.)

E. M.: Aga lõpuks, kui oled kõikide võimalike ruumidega arvestanud, nähtamatud koordinaadid paika pannud, valinud kostüümid, kutsunud kohale rekvisiidid ja teinud plakati, kas on võimalik, et lõpuks oled ise päriselt rahul?

S. V.: On. Aga see pole sugugi nii sagedane, kui tahaks. Aga on võimalik. Sest nii kunstniku kui ka lavastajaga on nii, et laps läheb kooli siis, kui esietendus on toimunud. Edasi pole midagi teha, kunstnik on tarbetu. Ja kui sa siis mõni etendus hiljem, kui sa oled juba muutunud kõrvaliseks, võõraks inimeseks, lähed tükki vaatama ja sul käib peast läbi mõte, et ei tea, kes selle küll tegi, siis on hästi läinud. Üks võimalus sellise hetke saabumiseks on enda suhtes leplikum olemine — mis pole kuigi arukas. Aga see ei saabu iialgi, kui oled enda suhtes liiga kriitiline — mis pole samuti arukas. Oma tööd tuleb palavalt armastada, aga teatud piirini.

E. M.: Kelle töid sa veel armastad? Kes on sinu lemmikkunstnikud?

S. V.: Sellisele küsimusele peaks vastama, et oleneb, mis eas või mis ajal. Sest nad ei pruugi samaks jääda. Aga puhtisiklikult on eesti kunstnikest minu elukäiku mõjutanud Kaljo Põllu, kes väga konkreetselt andis mulle nõu ja suunas. Väga palju huvitavat õpetust ja tuge sain ka Tõnis Vindilt — seda, kui tõsiselt tasub suhtuda visuaalsesse kujundisse, kunstniku loodud nähtavasse vormi. Tema tegeles põhjalikult selliste asjade analüüsiga. Mulle tema pildid ka meeldivad, aga see ei tähenda tema mõtete üle võtmist, vaid oma arusaamiste, põhimõtete avardamist — ta aitas mul abstraktsest kunstist paremini aru saada. Mondrian on endiselt mu lemmik. Eks ole, nii lihtne ju. Lokaaltoonid, geomeetrilised kujundid… aga nii huvitav. Milles seal see trikk on? Siis Leo Lapin — see, et kõiki asju tuleb uurida ja sellel kõigel peab mingi mõte olema. Sest kui niisama teadmisi koguda, siis on see tarbetu tarkus. Mõnikord mujal maailmas kunstinäitustel käies olen täheldanud, et väga kasulik on tunda kunstiajalugu, sest see aitab kiiremini kunstnike ja nende töödega suhelda ja neist aru saada. Aga see on ainult esimene samm. Järgmine tase on see, et ma seisan näiteks viissada aastat tagasi surnud inimese töö ees ja järsku tunnen, et Jeesuke, ma saan ju kõigest aru. Sest see on minu inimene, ma võiksin temaga kohe rääkida. Selleks peab muidugi tundma huvi ja olema sõbralik. Mitte pingutatult leplik, aga nagu suhtlemisel ikka, et oled valmis teist ära kuulama ja siis järsku kuuled midagi, mis sulle tõesti sobib. Siis võib juttugi ajada. Selline kunst mulle meeldib. Mõnikord vaidled vastugi, aga selline kunst mulle meeldib. (Tekib mõnus paus. On tunne, nagu nüüd oleks väljajuhatuse koht, aga see tundub tarbetu. Jutt hakkab lõppema, sigaretid mitte. Kurgid on lõputud, vein on igavene. Ülemise korruse rõdule on ilmunud mu kahemeetrine väikevend. Lehvitame.)

S. V.: Vist aitab?

E. M.: Vist küll. Aitäh, mul oli nii huvitav. (Mul on meie hommikusöökidel alati huvitav, lihtsalt tavaliselt ma seda ei ütle.) Sööme varsti siis jälle hommikust.

S. V.: Muidugi, söömine on tarvilik ja toitev tegevus. Aga oota, ma panen sulle ikka sinki ka kaasa.

ELISE METSANURK

Elise Metsanurk ja Silver Vahtre septembris 2022.
Harri Rospu fotod

 

Viited:

1 Olev Remsu 2001. „Vabaduse rist”. Lavastaja Andres Noormets, Ugala.

2 Merle Karusoo ja trupp, „HIV”. Lavastaja Merle Karusoo. Eesti Draamateater ja
R. A. A. A. M, 2002.

3 „Viikingite veri”. Autor ja lavastaja Tiit Palu. Kuressaare teater, 2022.

4 Silver Vahtre 2018. Keskkonna (l)avastamine. Uus vaev: Eesti noor disain 1980. aastatel. Tallinn: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.