KOSTAB KAUGE HELI, NAGU TAEVAST…

PILLE-RIIN PURJE

Anton Tšehhov, „Kirsiaed”. Näidendi teksti töötles ja tõlkis Ernst Raudsepa ja Mati Undi varasemaid tõlkeid abiks võttes Andres Noormets. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Andres Noormets. Kostüümikunstnik: Maarja Viiding. Helirežissöör: Külli Tüli. Valguskunstnik: Villu Konrad. Osades: Mari-Liis Lill, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Lauli Koppelmaa, Klaudia Tiitsmaa, Peeter Jürgens, Vilma Luik, Maarja Mõts, Rait Õunapuu, Martin Mill, Janek Vadi, Tanel Ingi ja Oleg Titov. Esietendus 10. IX Ugala suures saalis. Nähtud etendused: esietendus 8. oktoobril kell 12 Ugalas ja 10. oktoobril Estonia teatris.

 

Anton Pavlovitš Tšehhovi näidendite uuslavastuste kohta levib ja lehvib kaks vaibumatut (eel)arvamust. Esimene, mida võib kuulda isegi teatraalidelt: milleks jälle Tšehhov, kajastagu teater meie kaasaega. Teine, tiba rahvalikum ja hämaram: klassiku nüüdisajastamine on kohatu, oldagu autoritruud. Küllap doktor Tšehhov muigaks siinkohal leebe irooniaga.

Kui lavastus on andekas, kõnetab klassik Tšehhov meid erksalt, puudutab tänapäeva tundlikult. Seda kinnitab Andres Noormetsa isikupärane „Kirsiaed”. Kõige hõlpsam oleks mainida, kuis muu hulgas osatavad meie kaasaega paar lõbustavat tekstiteisendust: Gajev maiustab karamellide asemel kummikommidega, mis tundub ekstra infantiilne; vana Firss tohterdab end kirjalaki asemel pesuvalgendajaga (elevusekahin saalis!); maa ostavad inglaste asemel ära hiinlased. Aga see pole see…

Klaari ajatabamusena kõnetab Teekäija-stseen, mis jõuliselt peegeldab ümbritsevat reaalset sõjaärevust. Kõlab ehmatav plahvatus, täiesti ootamatu vaste Tšehhovi poeetilisele remargile „Äkki kostab kauge heli, nagu taevast; katkeva keele heli, mis kurvalt vaibub” (tõlge: Ernst Raudsepp). Kõik laval kangestuvad, kui pikkamisi ligineb Teekäija (Oleg Titov), tumeda olekuga suur mees, vettinud ja kurnatud, käe otsas lohisemas kurjakuulutav must prügikott. Tema perfektne vene keel, ähvardav ja räme intonatsioon tarretab korraks vere. Ära minnes märkab Teekäija pesumasinat, kisub sel ukse eest ja tarib kaasa, trumli sisemus jääb tagalavale helendama. Ohutundest laetud, tervikust teravalt eristuv stseen peaks äratama tegelased nende roosast unest. Just nimelt peaks, tingivas kõneviisis. Palun vabandust, et kirjeldus tahes-tahtmata lihtsustab või kellegi mulje ära lörtsib, ent jäädvustus on kohustus ja ajakirja loeb kujunditundlik publik. Kui eelnev tundus plakatlik, siis uskuge, lavaõhustikus peitub veel midagi sõnastamatut.

Muide, kas me sama stseeni varasemast üldse mäletame? Kaarin Raidi lavastuses „Kirsiaed” selsamal Ugala laval (1993) ilmus Gert Raudsepa artistlik Teekäija, valgetes kinnastes mustkunstnik, kelle käeviipe mõjul Petja naljakalt maha kukkus. Petja Trofimovit mängis Andres Noormets, pöetud pea ja ümmarguste prillidega, kortsus suveülikonnas igavene üliõpilane, kelle veidi liipav liikumine seostus vigase tiivaga linnuga. Praegu meenutab Martin Milli Petja „Kirsiaias” väliselt Noormetsa tollast rolli. Järjepidevus või kokkusattumus?

Anja — Lauli Koppelmaa, Ljubov Andrejevna Ranevskaja — Mari-Liis Lill, Leonid Andrejevitš Gajev — Aarne Soro ja Jermolai Aleksejevitš Lopahhin — Tarvo Vridolin.

Andres Noormetsa Tšehhovi-teekond on rikas, esmalt näitleja, siis lavastajana. Esimene oli Andrei roll lavaka XIII lennu olulises diplomilavastuses „Kolm õde” (1988), lavastaja Kalju Komissarov, mängupaik Ugala väike lava. 1991. aastal lavastas Elmo Nüganen Ugalas „Kajaka”, Noormets mängis värvikalt kirjanik Trigorinit: lokkispäine, esialgu ujedavõitu, koomiliste reaktsioonidega noormees, lõppvaatuses väga muutunud, lihvitum, küünilisem. Seejärel tuli Petja. Ja 2002. aastal doktor Astrov „Onu Vanjas”, Kaarin Raidi lavastuses Olustvere lossis. Kirjutasin märkmetes: „Astrov on tõesti „vana rebane”, tunneb nii viina kui naisi. Pruunid silmad prillide taga hõõgvel. Jelena ärasõidu eel ei pööra ta naiselt ainitist, noolteravat, väljakutsuvat pilku. Ei ole Noormetsa silmades varem niisugust deemonihelki näinud.” Kõik neli rolli on eriilmelised, mitte üksnes siseilmalt, ka väliselt.

Lavastaja Noormetsa esimene Tšehhov oli „Kajakas” Endla Küünis (2007). Meeles püsib efektne ruumilahendus: Treplevi näidendi ajal kerkis lava ümbritseva publiku selja taha täispuhutud kiletorudest sein, klaustrofoobne poksiring. Olin unustanud, et kilet kasutati ka XIII lennu „Kolme õe” lavaruumis. Teatrisaates „3 x 3 õde” (ETV 1994) kirjeldab Reet Neimar: „Mänguvälja ümbritsevad kilekardinad, mis lõhuvad õdusust, toovad sisse seletamatu dissonantsi pinge.” See võiks olla eraldi teemaarendus, kuivõrd tudengitöö „Kolm õde” on mõjutanud Tšehhovit lavastama kursusevendi Nüganeni, Noormetsa, Toomperet.

Kirjutasin „Kajaka” vastukajas: „Noormetsa lavastustes muutuvad mängud heliga üha kaalukamaks terviku osaks, tema helilist väljenduslaadi mõjutab otsinguline tulemuslik töö raadioteatri lavastajana. (—) „Kajaka” mänguruumis tekitab, timmib, väänutab helisid Taavi Kerikmäe: mees mustas, kelle kohalolek on ühtaegu saatuslik ja neutraalne ja kel on otsene silmside ja mõttekaaslus ainuüksi Trepleviga (Sten Karpov). Kui võimenduvad ja segunevad erinevad hääletämbrid, ilmneb nii Treplevi (skisofreeniline?!) anne maailma kuulatada, tunnetada, välja mõelda või taasluua.”1 Siit viib rada „Kirisaia” helimaastikuni.

Rakvere teatri väikeses saalis lavastas Noormets „3 õde” (2014). Sellegi lavastuse üleskirjutustes leian märksõnu, mis haakuvad „Kirsiaiaga”. Siluetid varjuteatri seinal. Palju vedelemist, suikumist, üksteise kaissu pugemist, üksteist padjana kasutades — ühelt poolt pidev väsimus, teisalt füüsilise läheduse otsimine. Horisontaalasend kui lääbakil antivertikaalsus?! Hetkiti mõjub kui Mati Undi ja Kaarin Raidi lavastuslaadi ühisosa, aga tegelikult on isikupärane Noormets!

Lavastaja kutsus „Kirisaia” heliruumi kaasloojaks Külli Tüli Raadioteatrist, kes seni on olnud kõigi Noormetsa kuuldemängude helirežissöör. Hallutsinatsioonidest kummastatud heliilm võimutseb unenäo hingusega esimeses vaatuses (Tšehhovi nelja vaatuse järgi, lavastuses on vaheaeg pärast teist vaatust). Helid peegeldavad, ka ennetavad sisemõtteid; veel ütlemata sõnu ja salaigatsusi otsekui sosistatakse kusagilt, õhust… Hiljem hakkab unelisus vaibuma, tõelus end kehtestama.

Viite helide kumisemisele kuulmetes annab lavastuse algus. Jermolai Lopahhin (Tarvo Vridolin) istub eeslaval, surub oma suured kämblad kõrvadele, kuulatab nähtamatutest kõrvaklappidest muusikat. Sellal käivitub Lopahhini aegluubis unenägu: Anja ja Ranevskaja liuglevad käsikäes hääletult üle lava nagu lapsed, Ranevskaja pillab käest suure mängukaru. Aimatavalt kuulus see mänguasi tema uppunud pojale Grišale — karumõmm jääb tähtsaks osaliseks lavastuse lõpuni.

Vridolin mängib Lopahhini üheks peategelaseks, kuigi „Kirsiaed” on ansamblilavastus ja kogu trupp on meelsasti ja tähelepanelikult terviku teenistuses. Näitlejatele meeldib Noormetsa lavastustes mängida, see on alati saalis tuntav. Aga Lopahhini rolli saladusemaht paelub eriliselt, kuigi mees on proosaline ja asjalik. Tõsi, viimases vaatuses paljastuv tätoveering, „varaste tähed” õlgadel, viib ehk tarbetu ülemõtlemiseni Jermolai elatud elu slepist. Ent ei saa salata, et rohmaka pealispinna kiuste on Lopahhin sümpaatne ja arusaadav inimene, kelle nõuandeid võiks ometi kuulata. Üllatav, aga kunagi varem pole mulle nii kuuldavaks saanud Lopahhini tõsine ja aus jutt töötegemisest — see Tšehhovi leitmotiiv poleks nagu kuulunudki kaupmehele. Mingis mõttes või mõnel hetkel on kõik laval suured lapsed, välja arvatud Lopahhin ja eelmainitud Teekäija. Ilmekas on ebadialoog, kui Lopahhin jälle üritab selgitada, õde-venda Ranevskaja ja Gajev aga päevitavad loiult. Kui mõisaproua raugelt poetab, et suvitajad on nii labased, on ta ise pealaest jalatallani suvitaja.

Külalisosatäitja Mari-Liis Lill on Ljubov Ranevskaja rolli huvitav valik, tema tuum jääbki mõistatuseks. Veetlev daam, hingestatud ja teatraalne, sujuvalt äralibisev ja valuni siiras. Lopahhin, kes on mõisaprouasse armunud, ei suuda ega püüagi Varjale abieluettepanekut teha. Ranevskaja läheduses kipub Lopahhini hääl katkema, tekib kerge kõnetakistus. Lõppvaatuses, enne kui jutt kandub Varjale, vaatab Ranevskaja hetkeks ainiti Lopahhinit, otsekui kujutledes, kuidas oleks olla tema naine. Sedalaadi pauside täidetus, tegelaste mõtete lugemine kütkestab.

Proua Ranevskaja hullutab enam-vähem kõiki mehi enda ümber oma elegantsi ja fluidumiga. Välja arvatud vast Jepihhodovit (Janek Vadi), kes jonnakalt tiirleb ümber oma väljavalitu Dunjaša (Maarja Mõts). Nemad, kaks isevärki olevust, võiksid tõesti paari minna. Huumoripärlike peitub Dunjaša õhkamises, kuis talle tehti kompliment: olen nagu lill. Saali naeruümin osutab, et ses kuuldakse ka näitleja perekonnanime Lill.

Ka teener Jaša võrgutab muuseas Dunjašakese, aga on ilmselgelt proua armuke. Rait Õunapuu naudiskleb ses toapoisi rollis: Pariisi lihviga (ainus, kes ei kanna koledaid tumesiniseid trussikuid!) ritvnõtke gigolo koketeerib prouaga häbitult. Kui piljardilaua ääres kakluseks läheb, vudib Jaša nagu jõmpsikas prouale kaebama. Side Jaša pea ümber mõjub nagu „Kajaka” Treplevi paroodiake.

Ilusamast ilusam proua on ära nõidunud ka Simeonov-Pištšiku, keda Tanel Ingi mängib imetäpselt, kohatu mehikesena, kes ometigi äratab midagi kaastundelaadset. Kui too naabermõisnik tuleb võlga ära maksma, hiinlastelt saadud raha kilekotis, mille peal kajaka pilt(!), ei raatsi ta lahkuda ja heidab end ootamatult proua jalgade ette. Spontaanne žest, nukker jumalagajätt meenutab kangesti Kaarin Raidi lavastuste helistikku. Simeonov-Pištšiku fotoaparaadi välgatus, milles peitub muie tänapäevase pildistamishulluse üle, jäädvustab alguses proua saabumise, lõpuks aga viimsed kaadrid kirsiaiast. Lavakujundus on muljetavaldav: roosa põrand, kõikjal õitsvad kirsipuud pottides, mis maharaiutavas aias riputatakse õhku hõljuma, juured ülal, õied alaspidi. Kiitust väärib suure lava täitmine oskuslike misanstseenidega, liikumisjoonise läbikomponeeritus.

Pinevil tundmused mäslevad Ranevskaja ja Petja vahel, nii esimese kohtumise valusate mälestuste meelevallas kui ka tragikoomilises kokkupõrkes oksjonivaatuses, mil Ljubov Petjat väntsutab ja tuuseldab, kuni naerus ja pisarais ära lepitakse. Martin Milli osalahendus üllatab mitmeti, uudsed on tema väljendusvahendid, vagusus ja staatika.

Oksjoni tulemusi oodates vuhitakse kohusetundlikult tantsu, roosad valgusvihud segiläbi äikesega — ses kõiges välgatab kramplik unustusekihk. Kirsiaia peremeheks saanud Lopahhin seekord ei tantsi. Küll aga surub taas käed kõrvadele, kamandab muusika mängima ja jälle vakka, kui helid talumatuks muutuvad.

Rollijaotuses on tekitatud muhe perekondlik sugulusesarnasus. Nii on Anja (Lauli Koppelmaa) oma ema moodi, aga ka oma kasuõe Varja (Klaudia Tiitsmaa) sarnane, kui nad matkivad teineteise intonatsiooni. Tiitsmaa jaoks on Varja roll tavatu — ilmetu nurgeline töörügaja. Esietendusel läks väga hinge sõnatu lootus Varja silmis, et Lopahhin siiski teeb talle ettepaneku; hiljem on Tiitsmaa juurde lisanud naeru ja nutu piiril koomikavärve, mõnel hetkel vast ülemääragi. Argine, sirgjoonelisem tegelane on seekord Šarlotta (Vilma Luik); ootamatu puänt on tema klammerduv liibumine Lopahhini vastu, tööd anudes.

Hämmastavalt sarnased on õde-venda Ljubov ja Leonid. Aarne Soro Gajevi lokid kipuvad küll ludusse vajuma, rolli hingeelu aga muutub üha tšehhovlikumaks. Kuidas seda küll defineerida? Irratsionaalse ja loogilise tasakaaluna? Naljakaskurb inimlaps see Gajev, kes protesteerib Firsi hoolitsuse vastu, ometi lontsib magama, hoides teenril käest kinni nagu poisipõnn. Veider nähtus on päevitav Gajev, ninal puuleht, peas õe roosa suvekübar. Kui ta tirib maika üle konksu tõmmatud põlvede, näeb ta välja justkui multika päkapikk või Totu Kuul! Aga tema hajameelsus, omamoodi otsusekindel eluviis „roosas mullis” — on see enesekaitse või päris abitus? Tõesti kujuteldamatu, et Gajev suudaks töötada pangas. Isegi mitte seetõttu, et ta on „nii kuradi laisk“, nagu nendib Lopahhin, vaid just unemaailmas elamise tõttu; esimese vaatuse unehoovus jääb kestma ka ärkvel olles.

Just Aarne Soro rollid Noormetsa varasemates lavastustes juhatavad meid lavastaja ühe läbiva teemani. See on perekonna ühtekuuluvus. Lavastuses „Stockmannid“ (Henrik Ibseni „Rahva vaenlane” ehk „Doktor Stockmann”, Ugala 2010) viitab sellele mitmusevorm pealkirjas. Soro doktor Tomas Stockmann on algul lapsik ullike, kes kallistab kõiki sõpru. See kallistuste süsteem, läheduseotsing, üksteise vastu liibumine on ka „Kirsi­aias”, näiteks kui onu heietab unise Anja ja Varjaga mõisa päästmise plaane. Stockmanni roll teeb läbi murrangu koosoleku stseenis, kui ta tembeldatakse rahva vaenlaseks — vahetust ja naiivsest suurest lapsest saab illusioonideta täiskasvanu. Ibsen lõpetab näidendi Stockmanni tõdemusega „Kõige tugevam mees maailmas on see, kes on kõige üksikum”. Lavastus aga toonitab, et Tomast toetab tema perekond. Võimalus jääda iseendaks lähedaste ustavas ringis, see ongi see ainus inimese elus, mis ei ole illusioon.

Sama sõnumiga lõpetab Noormets Ibseni nõiduslikuma näidendi „Naine merelt“ lavastuse (2018): perekond võidab võõra väe. Kui Soro doktor Wangel annab oma naise Ellida (Laura Peterson) vabaks, toob just mehe usaldus naise koju tagasi. Stiliseeritud ja musikaalne „Naine merelt” on jäänud meeltesse kummitama; väga kahju, et jõudsin lavastust näha vaid korra.

„Kirsiaias” aga lähevad lähedaste teed lahku. Tugevat, ühtehoidvat perekonda pole olnud juba aastaid, aga siiski oli kodu, kuhu tagasi pöörduda. Ranevskaja sõidab taas Pariisi ja mine tea, kas ta tulebki enam kodutule kodumaale. Anja on noor, usaldab uut elu, Varja leiab pääsetee töös võõraste heaks. Mis saab Gajevist üksiklasena?

Teame ju ette komöödia traagilist finaali: kuidas vana teener Firss unustatakse ära. Ometi on laval käeulatuses lootus, et Firss veel leitakse, kui Ranevskaja tahab vanakesega jumalaga jätta. Lootuse lõikab läbi Jaša ülbe ükskõiksus.

„Kirsiaia” esietendusele lisas ainulisust õnnesoov Peeter Jürgensile 190. rolli puhul. Firss on Jürgensile omaselt südamlik roll. Mõtlesin, kui armsasti riimuvad eesti keeles „kirss” ja „Firss”.

Olen näinud ainult üht samavõrd hinge minevat, kuigi absoluutselt teistsugust Firsi finaali. Nimelt VHK teatrikooli XX lennu lõpulavastuses Esna mõisas (lavastaja Maria Peterson, 2018). Firssi mängis 18-aastane Johan Kristjan Aimla, rolli vanadus oli mõistagi tinglik. Ometi tõi pisara silma Firsi puhkama heitmine, teda saatva laulu igavikumõõde.

Jürgensi Firss on tühjas majas koos mängukaruga — meenub, kuidas Ranevskaja unelises proloogis mõmmiku põrandale pillas. Varem on Firss sättinud karu padjaks härra ja proua jalgade alla. Nüüd lõpuks, olles valuga tõdenud, et enam ei ole ega tule mitte midagi, heidab Firss ise puhkama, karumõmm sängiks. Vana mees tõmbab põlved krõnksu, lebab looteasendis.

Firss — Peeter Jürgens.
Silver Kaljula fotod

Kirsiaia maharaiumine tähendab kodu kaotamist. Missugune on see uus elu? Kui teaks, kui teaks. Andres Noormetsa lavastuse õhustikus on valulisust, ometi vahendatakse Tšehhovi maailma kergusetajuga. Lavastuse musikaalsus, läbimõeldud rütmistatus, pausitunnetus, stiilne aeglustatus une ja tõeluse hapral piirialal — see tervendab hinge, kuigi ei oska seletada, kuidas. Taipan praegu, et ma ei raatsi seda kirjutist konkreetselt lõpetada. Tunnen end nagu mõisast välja kolijad laval, kes teavad, et lahkuv rong ei hiline kunagi nii nagu saabuv, aga kuidagi ei tahaks minna, kui veel minuti saab olla koos. „Kirsiaia” lavaelu on alles alanud.

 

Viide:

1 Pille-Riin Purje 2009. Meie kõik mureneme — harmooniavaakumis. — Teatrielu 2007. Eesti Teatriliit.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.