ENN SÄDE FOTOALBUM 21. Professori tuhat nägu

November, 2022

Siinsed kaks järjestikust albumit orelifilmidest vajavad kohe väikest fototehnilist seletust. Mõnel filmioperaatoril (kahjuks mitte kõigil) oli kombeks minna pärast selle või teise filmi negatiivimontaaži lõppu laborisse ja sealsetest põletamisele määratud jääkidest põnevamaid negatiivilõike välja lõigata. Et siis tulevikus sealt fotosid kopeerida. Seda tegin ka mina, enamasti aga helimees. Pidamata silmas mingeid üllaid kultuuriloolisi eesmärke. Ei, need ei ole „kaadrid filmist”. Mõtlesin välja uudissõna, mille eest keeletoimetajad mind varem või hiljem seinale naelutavad — „filmifoto”.

Nii et kõik järgnevad pildid on operaatorite Anton Muti ja Illis Vetsi filmifotod, nüüd minu skaneeritud ja korrigeeritud.

Orelid on Eesti filmiinimesi ka varem köitnud, tõsi, alati lõpevad nende ettevaatlikud katsed skandaalidega. Helle Karis ja Peeter Tooming teevad Eesti Televisioonis 1969. aastal „Orelimõtiskluse”, film tapetakse kui „ideoloogiline diversioon”. Ning kui veebruaris 1974 tuleb Tallinnas esimene üleliiduline(!) orelimuusika festival „Bach ja 20. sajandi muusika”, on muusikaajakirjanik ja oreliarmastaja Ivalo Randalu see, kes paneb meile kilgi pähe teha sellest sündmusest täispikk muusikafilm. Et katsume siis sedapidi orelist rääkida.

Küll teatava kriuksuga, aga Eesti Telefilm laseb veebruaris 74 tõesti käiku 30-minutilise „kontsertprogrammi” orelifestivalist. Endastmõistetava kohustusega see programm üle anda ka üleliidulisse telelevisse, st venekeelsena. Aga Neulandi filmirühm („taidlusgrupp”) tähendab probleeme (ja Telefilmi juhid teavad seda) ning kui Telefilmi toimetus vaatab aprillis esimest korda nn musta varianti, on kohe selge, et nii kergesti nad sellest loost ei pääse. Sest jahmatavalt suur osa võetud filmimaterjalist on praak! Vene negatiiv lihtsalt ongi niisugune, tujukas kui tite tagumik. Kuid võtted on suuresti ju nn sündmusvõtted, avalikud kontserdid Filharmoonia saalis, mida korrata ei saa. Teisalt, kokku tulnud kolleegid kiidavad tehtud poolikut tööd.

Mati Põldre:  „Läheneb parimatele BBC filmidele.”

Rein Maran: „Tegemist on muidugi filmiga, mitte kontsertprogrammiga. Kogu lugu vapustas.”

Jüri Müür: „Mõeldud inimestele, kes mõistavad muusikat, film lähendab traditsiooniliselt kõrgeks peetud orelimuusikat. Väga meeldis, et põhimõtteliselt puuduvad kuulajad. Olen tänulik…”

Telefilmi peatoimetaja Endel Haasmaa: „Mind võlus film jäägitult.”

Muidugi on ka kriitilisi jutte, sest ennekõike hakkavad ju hindajad, nagu tavaliselt,  omaenda filme kokku panema, kuid üldmeeleolu on heatahtlik.

Uskumatu küll, aga meile antakse juurde 20 minutit ja lisavahendeid juurdevõteteks ning montaažiks. Samas, me oleme juba filmimas järgmist lugu Lepnurmest ja vanadest orelitest, millest on juttu siinses  „Fotonurgas” nr 19. Minu suur vabandus vales järjekorras ilmale tulnud orelialbumite tõttu. Süüdi suuresti „tehnilised põhjused”…

Olen siia albumisse kokku pannud pilte nii orelifestivali päevadest kui ka teistest võtetest professor Lepnurme ja Rolfi Uusväljaga. Enamik on üles võetud Filharmoonias, kuhu saali direktor lubab meid kontserte filmima vaid ülikondades ja lipsustatult! On päevi, mil filmime korraga kolme saalikaameraga.