ENN SÄDE FOTOALBUM 22. Lepnurm — värske rahvakunstnik

November, 2022

Eesti filmimets on küll väike, kuid kuuldus Tallinnfilmi lühikesest dokfilmist „Orel” jõuab meie kõrvu alles siis, kui oleme kevadel ise alustanud lugu professor Lepnurmest ja Eesti orelitest. Jah, Peeter Tooming ja tema „Orel”. Tuleb välja, et filmime temaga peaaegu üheaegselt. Vähe sellest, „Oreli sisse mineku”, selle riiulifilmi montaaži ajal käin Peeter Toomingalt laenamas filmifotosid Taagepera oreli salvestuselt koos Neeme Järviga. Ja ei mingit konkurentsi. On see kultuurikohustus? Peetri „Orel” ja meie riiulifilm saavad valmis enam-vähem üheaegselt, 1974. aasta lõpus.

Siin aga oleme taas Fila saalis, sest orelifestival jätkub. Pole vist ülearune meelde tuletada, et jutt on filmilindile üles võtmisest. (ETVl on tollal juba tehniline võimekus laiale videolindile salvestada, küll aga on videomontaaž veel ülikohmakas.) Eks see ju omamoodi köielkõnd ole. Filmikaamera ei saa kedrata kogu kontserti algusest lõpuni lindile, sestap teevad Olav ja Rolf väljavalitud oreliteoste noodiraamatute järgi kolmele saalikaamerale üsna täpse kaamerate käivitamise skeemi. Probleem on märguannetega. Rolf seab end ülemise kaamera kõrvale, mis on laval, ja püüab anda „märkamatult” märku teistele operaatoritele. Saalitäie publiku silme all! Ja see peaaegu õnnestub! (Mingeid sidevahendeid ja sünkroonsignaale helilindile praktiliselt veel olemas pole.) Et praegused muusikavideod nootide järgi üles võetakse ja monteeritakse, ei tee meid seal kaugel 1974. aastal targemaks, eks ole.

Kuni kätte jõuab ebameeldiv šokk: üles võetud filminegatiiv Eteri Mgaloblišvilist ja tema etteastest Jean Guillou’ väga efektse „Colloques’iga” osutub lõviosas praagiks. Grusiinlanna on selleks hetkeks juba ära lennanud. Jääb üle ainult üks võimalus — juurdevõtted.

On tükk sebimist, et saada lavale taas samad artistid, käivitada helilint ja päästa situatsioon. Operaator Illis Vets on tasemel ja meile on öeldud, et oleme õnnelapsed selle praagi asjas. Mine tea, äkki on neil õigus.

Muusikakriitika võtab filmi hästi vastu. Merike Vaitmaa: „Tervikuna peaksin „Orelitoone” kõige rikkamaks, musikaalsemaks ja emotsionaalsemaks kõigist meil loodud muusikafilmidest.” (Sirp 9. jaanuar 1976)

Siin albumis on ka pilte professori 60. aasta juubelilt Filharmoonia saalis oktoobris 1974. Kummastav lugu nende tema riiklike tunnustustega. Veel kaugel tagalas antakse 1942. aastal Lepnurmele ENSV teenelise kunstniku aunimetus, 1945. aastast on ta professor ja siis on vaikus. 32 aastat püütakse teda tasalülitada, vaatamata tema üleliidulisele tuntusele ja pikkadele gastrollidele Venemaal. „Ta ju usumees!” Huvitav on, et samal aastal, kui meie orelifilm suure sumina tulemusel keelatakse, saab Lepnurm rahvakunstnikuks. „Ah ikka anti,” on tema vaikne reaktsioon, kui me Olaviga hommikul esimestena professori koju lillekimbuga maandume. Varahommikune raadio oli teatanud seda uudist.