VASTAB EVI ARUJÄRV

Evi_Arujärv_2014_01_net

Peab olema väga enesekindel või väga pealiskaudne, et mitte aeg-ajaltki jõuda äratundmiseni diskursiivse mõtlemise abitusest (näilisest või tegelikust) vahetu, elava, tervikliku, intuitiivse tõeluse ees. Eriti kui püüda lõpuni mõelda.

Evi Papp [Arujärv]. Muusikateaduse piiridest. TMK 1987, nr 6.

Just püüd lõpuni mõelda tundub olevat kogu sinu loomingu, viimase kolme aastakümne tekstide läbiv joon. Lõpuni mõtlemine aga on nagu pimedasse sügavikku sukeldumine — ruttu kaovad koduselt kindlad definitsioonid ja (metodoloogiline, ideoloogiline, mütoloogiline, religioosne) raamistik ning kunagi pole teada, kui kaua see „vabalangemine” kestab. Selline tugisüsteemi hülgamine nõuab teatud tugevust, aga on vist olnud ka raske koorem kanda?

Täpne küsimus, tabab minu vaimset „valupunkti”. Ei tea, kas seda just loominguks võib nimetada, aga mistahes tekste kirjutades, muusikast või kultuurist üldse või ühiskonnaelust… Mind on alati painanud kaks asja: ühelt poolt sõnade-mõistete tinglikkus, teiselt poolt see kriitikavaba, mütoloogiline hardus või ka viha, millega inimesed kipuvad asjade ja nähtuste nimede külge klammerduma. Sõna jõud on suur. Sümboli tähendusega sõnad ja lood liigutavad inimhulki ja nende mõtteid ilmselt aegade lõpuni. Võimupositsioonilt öeldud sõnaga või maagiliste kordustega võib praegusajalgi inimesed teatud kindlal viisil käituma panna või mõtteliselt ära hävitada… Ka teaduskeel kipub mütologiseeruma ja klaaspärlimänguks muutuma. Just see on tekitanud teatavat ahistust ja sundinud sõnade ja mõtteloogika sisse vaatama. Mis puutub tugevusse, siis nooruses on ju avalikkusega suheldes, mida kirjutamine ju on, mingit eneseületamist enamasti kõigil vaja. Olen oma kirjutisi ka üsna sügavalt läbi mõelnud ja läbi elanud. Kokkuvõttes on siiski peale jäänud intellektuaalne mängulust — tunnetamise rõõm…

Aga kui veel keele tinglikkusest kõnelda — sellest on võimalik ka pääseda. Näiteks luule kaudu, millel ei olegi mingit täpsuse ambitsiooni, mille poole püüdleb näiteks teaduskeel — luules on totaalne vabadus, aga ometi võib see olla tähendusest rikas. Seda teed ma olen proovinud: teismelisena olin luulehuviline, ostsin luuleraamatuid ja kirjutasin ka ise natukene süngemeelseid või protesti täis värsse.

Naljaga pooleks — veel üks tee on keele ambivalentsusest ülesaamiseks. Olen peaaegu tõsiselt mõelnud, et järgmises elus valiksin juristi elukutse. Juriidikas on mõisted turvaliselt defineeritud, aga samal ajal lubavad ja isegi vajavad need virtuoosset tõlgendamist. Selline osavusmäng on intellektuaalses mõttes köitev. Finantsilises mõttes muidugi ka, eriti kui võrrelda teiste elualadega. Paha on see, et sotsiaalses mõttes kipub juriidikal olema absurdseid ja inimvaenulikke jooni. Kui ühiskonnakorraldus on keskmisest kodanikust võõrandunud — aga nii see ju on —, kui inimese ja ühiskonna suhe eeldab „kirjatundjate” kulukaid tõlgendusi, siis on midagi valesti.

 

Arujärve kirjaviisi analüüsija võib ka pealiskaudsel lugemisel märgata rohkeid jutumärke. Mõned stiilinäited pealkirjadest: „Muusika väärtusteljel: „püha” allikad ja mänguväljad”, „Modernismi mõiste „rakenduslikke” probleeme eesti muusika ja muusikaloo kontekstis”. Ühe vahest kõige rohkem poleemikat tekitanud Päevalehe kolumni alguses aga: „Ei allu ju see mõttetegevuse „jõnks”, mille käigus usklik „pakib” kogu olemas olemise ime üheainsa püha loo või tähendamissõna raamidesse, mingile loogikale ega kriitikale.” Äkki pole liiast seda stiilijoont seostada ka sellestsamast „lõpuni mõtlemisest” tuleneva paratamatu mõistelise ambivalentsusega. Kindlat metodoloogilist raamistikku mitte eeldavas esseistlikus stiilis on vaba tinglikkus lubatud, kuid kas oled ka teadlikult seda „jutumärgistamist” püüdnud ohjata? Või on äkki kunagi mõne toimetajaga tulnud maid jagada neis asjus? Kuivõrd arendasid seda teadlikult, palju tuli loomulikult?

Jutumärke vist võiks minu „kutsehaiguseks” pidada. Ei ole ma seda teadlikult arendanud — ikka täiesti ebateadlikult on nii välja kukkunud. Eks see ole väljendanud sedasama mõneti ahistavat keeletinglikkuse või ambivalentsuse tunnet… Ka irooniat või eneseirooniat. Ju ma olen ka kippunud mingeid kitsama tähendusega mõisteid kasutama vabalt, metafoorina, mingis võõras kontekstis ja sel juhul jutumärkideta justkui ei saagi. Keegi on kunagi sarkastiliselt öelnud, et Arujärv võiks ju kogu oma teksti jutumärkidesse panna, ja ma ei heida seda ütlejale kuidagi ette. Toimetajatega maid jagada siiski eriti ei ole tulnud, sest enamasti olen oma halba kalduvust puhtsüdamlikult tunnistanud ja siis oleme jutumärke koos vähemaks võtnud. Praegu kohtab neid minu üsna vähestes kirjatöödes kindlasti märgatavalt vähem. Ju see tähendab mingit leppimist ja tõsinemist.

 

Teisalt aga, oled öelnud, et „ei taha asju lõplikult paika panna, vaid nende üle arutleda”.  Samas aga „ükskõik, kui palju sa tekstiga mängled või mängid, ega hinnangust ei pääse. Ja see on raske.” (Intervjuus Virve Normetile, Klassikaraadio, 1998.)

Nii see on. Keele- ja mõttemäng on vaimustav asi, aga see ei saa muusikakriitikas või ka arvamuslugudes kindlasti olla peaeesmärk ja ei ole ka olnud. Mingi mõiste või mõttekonstruktsiooni analüütilise lammutamise järel tuleb nende abil kirjeldatud maailm või maailmakene ikka jälle tagasi kokku panna. Selleks peab millessegi uskuma, mingeid mõisteid ja väärtusi tõsikindlaks pidama. See on üldse, aga väärtuste devalveerumise ajastul eriti, raskeim valik — millessegi uskuda… Aga kindlasti aitab mõtlemise metatasandil, sõnade tähenduste ja loogika „sees” ja tagamaadel ära käimine mingeid valikuid suurema veendumusega teha.

 

Sinu stiil tundub olevat eelkõige semiootiku oma; harutad lausa kirglikult lahti argielu nimede ja nimetajate taga peituvaid märke ning sümboleid ja sealt edasi nende kõiki võimalikke ristumisi ja tulemeid. 1993. aastal panid TMK artikli „Ideoloogia, rituaal, muusika” eessõnaks tsitaadi Ferdinand de Saussure’ilt: „Semiootikas tuleb märkide elu vaadelda sotsiaalse elu osana.” Millal ja kuidas avastasid semiootika?

Täpselt ei mäletagi. See kujunes kuidagi loomulikul teel. Huvi semiootika vastu haakus uudishimuga selle suhtes, mis on muusikateaduses ja -kriitikas, aga ka loovkultuuri mõtestamise-tõlgendamise etteantud sõnavara ja kirjeldusviiside „taga”. Algas see muidugi Juri Lotmanist ja Tartu koolkonnast, prantsuse ja ameerika autorid tulid järele. 1990. aastatel sai semiootikaalane kirjandus ka üha enam kättesaadavaks. Mäletan, et sõitsin spetsiaalselt Helsingisse, et Sibeliuse Akadeemia raamatukogust laenata virnade viisi semiootika klassikute teoseid. Euroopa Liidus me ju veel ei olnud, oma üllatuseks tohtisin ma need siis ka üle piiri Eestisse kaasa võtta. Paljundasin pakse raamatuid Heliloojate Liidu paljundusmasinal, praegugi on kaustad kusagil kapis alles. Lugesin lihtsalt huvi pärast ja hoolimata sellest, et see huviks jäigi: ma ei hakanud ju süstemaatiliselt teadust tegema, jäin muusikakriitika ja publitsistika juurde, ajakirjandusse. Tõsi, jõudsin ära käia Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirantuuris. Mul oli plaanis kirjutada kraaditöö eesti sümfoonilisest muusikast, muidugi mingist semiootilisest aspektist võetuna, aga see jäi elulistel põhjustel pooleli. Mulle tundub, et semiootika jõudis mingi ületamatu piirini, mida praegu aitavad ületada valdkondadevahelised uuringud, aga mõni asi jääb kunstiloomingus alati salapäraseks — eeskätt see hüpe, mille käigus märk muutub inimteadvuses tähenduseks: aistingu ja tähenduse, sõna ja tähenduse, meelelise ja meeltevälise seos… Usun, et omal ajal aitas semiootikahuvi mul muusikat ja kultuuri siiski mingitest uutest vaatenurkadest näha, ja ehk jõudis midagi sellest ka minu kirjatöödesse.

 

„Ideoloogia”, „rituaal” ja „muusika” — viimase asemele võiks vist sobitada „(argi)mütoloogia”? Nende ümber ongi paljuski koondunud suurema osa tekstide sisu. „Muusikateadlase” asemel võiks vist sisulisemalt paremini sobida sinu puhul „kultuurisemiootiku” oma…

Ehk võib ka nii öelda. Lõpetasin konservatooriumi muusikateadlasena ja -kriitikuna, aga ma ei ole faktiteadmistest väga suures vaimustuses. Puhas, lineaarne hindamine-kritiseerimine ei ole ka minu kirg. Olen ikka kirjeldusviiside metatasandile kippunud. Mäletan, kuidas minus tekitas üliõpilasena teatavat protesti levinud tava kirjeldada ja hinnata muusikat kahe suure paradigma, rahvuslikkuse ja klassikalise vormianalüüsi alusel. Esimene on ideoloogiline konstruktsioon ja teine on muusika kui elusa organismi „konserveerimine”. Mõlemad on selles mõttes üsna suletud süsteemid, et neis ei esitata küsimusi loomisimpulsside ega taju- ja tunnetusprotsesside kohta. Aga muusika või mistahes kunstiteos saab tähenduse alles tajutuna ja mõtestatuna — meelelise metafoorina. Sellel on inimhinge pitser — nii looja kui ka vastuvõtja oma. Mind on alati huvitanud eelkõige see, mida looja kunsti sisse kirjutab ja mida kunstilooming inimesega teeb — kunsti mõjujõud ja maagia. Niisiis mitte ainult muusika ja mitte kunstiteos kui ainult ideoloogiline konstruktsioon või puhas vorm. Seepärast ei ole ma oma kirjutistes läbi saanud ka viideteta teistele kunstialadele. Muuseas, olen ka kirjandust arvustanud ja iseenda suureks üllatuseks võitsin kord isegi Loomingu kriitikapreemia — mingil ajal telliti kirjanduskriitikat ka väljastpoolt valdkonda. Mind on väga köitnud ka kunstiliikide sünesteetilised seosed, näiteks muusika võime edasi anda visuaalseid ja puuteaistinguid või proosateksti musikaalsus, ja nii edasi. Metafoorne mõtlemine ületab kunstiliikide ja meeletajude piire. Semiootika puudutab nende ühisosa.

 

TMK 1987. aasta 7. numbris ilmunud artiklis „Muusika ja ajad” arutled nõukogude ideoloogia ja muusika suhte üle. Artikli algus on plahvatava toimega. Reastad Prokofjevi, Muradeli, Hatšaturjani ja Šostakovitši kommunistliku partei ees lömitavad sõnavõtud ideoloogilise nõiajahi (formalismivastase kampaania) tippaegadest ning küsid otsesõnu: „Kuidas seda nimetada? Paindlikkuseks? Kohanemisvõimeks? Fanatismiks? Enesesäilitamisinstinktiks?” Jääb mulje, et tulemas on glasnosti õhustikust jõudu saanud noorema põlve muusikateadlase käre arveteõiendamine, kuid kiire pöörde järel tuleb hoopis elegantne semiootiline analüüs (nõukogude) ideoloogia ja muusika suhte üle. See vist on sinu üks esimesi ulatuslikumaid artikleid?

Vist küll. 1980. aastate lõpp oli aeg, mil teatud teemad said vabaks. Avalikustamise tuules oli võimalik mahasalatud ajalugu jälle valguse kätte tuua ja ka kohut mõista, ja küllap see oli vajalik. Tagasivaateid ajalukku oli tol ajal palju. Samas, stalinismi meenutamine oli siis juba ohutu konjunktuurne tegevus. Ja kohtumõistmisest rohkem huvitas mind ideoloogia ja inimese suhe, küsimus „miks?“. See, kuidas autoritaarsed ideoloogiad inimeste mõtlemist, ka kunstitegemist ja selle sisu mõjutavad? Sealjuures ei tasu ideoloogia mõistet üheselt parteipoliitikaga piiritleda. Ka tänapäeval, killustumisest hoolimata, eksisteerivad maailmas võimsad ideoloogilised jõujooned. Praegune pragmaatiline, oma sisult justkui kultuuri suhtes neutraalne majanduskeskne mõtlemine on kultuuri ühiskondlikku seisundit, selle sisu ja vormi sama võimsalt või enamgi kujundanud kui omal ajal nõukogude kultuuripoliitika. Õnneks on loominguline mõtlemine ideoloogiatele alati vaid teatud piirini ligipääsetav — loova inimese peas on alati vabaduse võimalus, ajast ja oludest sõltumata. Kunstiline metafoor ise on vabaduse riik.

 

Aastatel 1986—1987 tegid raadiosaadete sarja „Tänaste päevade muusika”. Kas ka seal oli poliitilisi aktsente? Millist vastukaja see tekitas?’

Too saatesari hõlmas selliseid vene heliloojaid nagu Edisson Denissov, Alfred Šnittke, Boriss Tištšenko ja veel mõned. Ei tea, et ma sellesse poliitilisi rõhutusi oleksin sisse kirjutanud. Neil aastail seda veel väga teha ei saanudki ja mind huvitas rohkem kultuuriline külg, vene nüüdismuusika kui selline. Tagasipöördumine ajalukku, postmodernne kollaažilikkus, vormi- ja stiilikaanonite lõhkumine — selliseid muutuste märke oli seal ja seda kõike oli ka eesti uues muusikas. Tundub, et mingid nähtused on alati „õhus”, ilmuvad üheaegselt ja isegi otseste mõjutusteta. Loovkultuur on nagu tundlik globaalne sensor, peegeldab ühiskondade vaimuseisundis rahvuslike erinevuste kõrval ka üldisi muutusi. Vastukajasid saatesarjale ei mäleta, aga ülevaate vene muusika tollasest seisust sain küll. Praegugi kuluks eneseharimine ära. Maailmas on nii palju muusikat, millest tahaks teada, aga aega ei jätku.

 

Kui juba tolles ajas oleme, siis pean ka küsima, millised sündmused murrangulistest aastatest 1987—1991, parafraseerides sinu hilisema Sirbi-kolumni pealkirja, panid „kulmu kergitama”. Kas mäletad mõningaid toonaseid mõtteid ja tundeid ning kas praegune ajaline perspektiiv annab omakorda uusi värvinguid (üldfilosoofiliselt, mitte tingimata punane—sinine skaalal)?

Ametliku, riigipatriotismi mõõdikud vist ei näitaks mind heast küljest. Tunnistan üles, et olin küll Balti ketis, aga näiteks lauluväljaku üritustel ei käinud, kuigi elasin sündmustele kaasa meedia vahendusel. Ma mõistan tolle aja patriootilisi meeleolusid ja ka selle poliitilist tähtsust, aga üldiselt on massiüritused ja mistahes kollektiivne ekstaas või ka kollektiivne viha mulle olemusvõõras. Minu rahvustunnet on toitnud ja toidavad väikesed asjad: Eestimaa loodus, intiimsed keskkonnad — pigem provints kui keskus — ja muidugi inimestevahelised suhted, kultuuriline ja keeleline ühisväli oma loomulikus ilus ja inetuses. Eesti riiklik iseseisvus, kuigi praegu hinnates juba üsna tinglik, on väärtus. Aga mind on rusunud ka toimunud poliitiliste ja ühiskondlike protsesside hind. Ka üheksakümnendate uuestisünd ja veretu revolutsioon tähendas ju üht järjekordset ühiskondlikku ja kultuurilist katkestust. Ning see on paratamatult alati valus ja lõhkuv. Ka laulev revolutsioon sõi oma lapsi. Ideelistest kommunistidest said üleöö röövkapitalistid. Osa inimesi osutus üleliigseks, tuhanded elud jäid elamata. Kurb, et ka praegu on Eestis rohkesti „üleliigseid” inimesi, lausa terveid inimgruppe, kes hästi ei sobi majandusliku efektiivsuse konteksti.

 

Tunnen teatavat uudishimu Arujärve paralipomena — trükitekstidest välja jäänud lõikude või lausa ilmumata artiklite vastu. Midagi vahest ikka on? Kas oled neid ka kuskil erilises kaustas alles hoidnud, tuleviku tarvis või lihtsalt kurioosumitena?

Ei ole selliseid kaustu. Olen kirjutades otsekui konveieril olnud, tellimusi on olnud alati rohkem kui jõudu kirjutada. Ajakirjandusel on oma spetsiifika ja eesmärgid ja seepärast on mingeid kärpeid olnud, aga ma ei ole selle suhtes olnud kunagi väga tundlik, sellega on tulnud lihtsalt arvestada. Ei mäleta, et mingeid sisust tulenevaid kärpeid oleks vene ajal olnud. Ka uuemal ajal on lühendused olnud ikka ainult väljaande mahu ja materjalirohkusega seotud.

 

Kas on mõned sellised mõttekäigud, mille avalikustamisest oled algselt hoidunud, kuid mis on ajaliselt distantsilt tundunud sootuks neutraalsed?

Kuidagi on juhtunud nii, et mingeid mõttekäike ma iseendale jätma ei olegi pidanud. Vähemalt mällu ei ole midagi jäänud. Iseasi on, et alati saab asju erinevas vormis välja öelda ja selle vormiga ma olen vaeva näinud küll. Olen püüdnud oma arvamusi väga hoolikalt põhjendada. Kui vähegi võimalik, püüdnud vältida isiku vastu suunatud argumente. Alati siiski ei ole see olnud võimalik, siis, kui mõni esindusdemokraatia hääletoru või niinimetatud eliidi esindaja ebaväärikalt käitub. Eliit loob sotsiaalset normi iga oma häälitsusega, seepärast vastutavad esindusisikud iga oma sõna ja teo eest sada protsenti. Kahjuks liiga paljud neist seda vastutust ei teadvusta.

Võiks ju arvata, et praegu selliseid mõttekäike ei olegi, mida peaks varjama, aga nii see ei ole. Totaalne mõttevabadus on utoopia. Kui mõttevabadust Eestis kunagi on rohkem olnud, siis seda võib öelda 1990. aastate kohta. Praegu on vähem. Europoliitiline korrektsus on meilgi kohal ja inimeste jaoks, kes on riigi või erakondade palgal, on isiklik arvamus üsna paljudes küsimustes enam-vähem välistatud või riskantne. Ja enesetsensuur on alati märksa efektiivsem kui tsensuur.

 

Oled öelnud: „Minu jaoks on kriitikuks või kirjutavaks inimeseks saamine olnud väsitav ja vaevarikas tee. Ma ei ole sõnasse kunagi lihtsalt suhtunud.” (Klassikaraadio, 1998.) Sellest tõsisest suhtumisest on kindlasti tulenenud ka artiklite ühtlaselt väga kõrge tase! Millised asjad meenuvad praegu kirjutamise algusaegadest? Väljaanded, inimesed, ajastu probleemid?

1998. aastal võis see teekond ehk tõesti veel vaevarikas tunduda, sest seljataga oli suurte ühiskondlike ja kultuuriliste muutuste aeg. 1980. aastad — see oli algus ja iga algus on natukene keerukas. Aga mälestused inimestest on head. Alustasin kaastöödega Sirbis ja Vasaras, kus tuli koostööd teha Tiina Mattiseniga, kes on praegugi Sirbi muusikatoimetaja ja kellega on ainult rõõm suhelda. TMKs oli Madis Kolk, kes on minu jaoks tänaseni ületamatu toimetaja oma suure muusikalise ja üldkultuurilise eruditsiooni ja ka taktitundega. See viimane oli eriti oluline, sest olin enda suhtes ülikriitiline. Hiljem lisandusid erinevad päevalehed: Hommikuleht, Postimees, Päevaleht. 1990. aastad — ühest küljest oli see ju ääretu vabaduse ja võimaluste aeg. Samas tõid lakkamatud ajakirjandusreformid üha uusi nõudmisi kaasa. Kogu ühiskondlik väärtusmaailm muutus tormiliselt ja see sundis vist iga inimest mingeid algtõdesid läbi mõtlema ning muidugi puudutas ka kultuuri ja ajakirjandust. Sellest muutumispingest tuli ehk teatav väsimustunne 1990. aastate lõpul. Ega ajakirjanduses töötamine hiljemgi pingevaba olnud, aga siis tulid juba vilumus ja pingetaluvus ja teatud käsitööoskused, see lubas ka tõsiste teemade puhul spontaansust, mõtte- ja sõnamängu. Tagantjärele tuleb sellest teekonnast siiski eelkõige mõtlemise ja ütlemise mõnu meelde. Olen oma kriitiku- ja ka hilisemat kolumnistitööd tõesti nautinud.

 

Sirbis ja Vasaras oli kunagi 1980-ndatel rubriik „Opus novum”. Oled maininud, et sinna kirjutamine oli arendav kogemus?

Selle rubriigi aineks olid eesti muusika uudisteosed. Žanr eeldas üsna professionaalset lähenemist — vormianalüüsi ja teose asetamist autori loomingu konteksti, aga ka mingile avaramale taustale, kui teadmisi oli. Arendav oli see minu jaoks juba seetõttu, et tegemist oli kindlapiirilise ja kindlate nõuetega rubriigiga ja et kirjutasin sinna oma kriitikukarjääri algusaastatel. Sain seda kaudu treenida oma seisukohtade põhjendamise ja vormistamise oskusi. Professionaalse, muusikaharidusega toimetaja silm oli seejuures ka oluline.

 

Samas 1998. aasta intervjuus Klassikaraadiole väidad: „Kui me räägime subjektiivsusest või kriitiku mingisugusest sisemisest vabadusest, millega ta võib oma teksti luua, siis tegelikult mina väga hästi tean, kuidas elu on mind sundinud teatud viisil teatud asjadest kirjutama.” Selle peale tuleb tahtmine ajakirjandusliku või inimliku intriigi nimel siiski ületada viisakuse piire ning uurida, kas oled nõus sellest lausest edasi minema?

Sellel lausel on aja pitser peal: 1998. aastal oli kaubanduslik elutunnetus Eestis juurdunud. See tähendas, et mingit arvustust kirjutades võis teinekord kuklas tunda sponsori hingeõhku. Juhtus sedagi, et pärast kontserdiarvustuse ilmumist helises telefon ja ärritunud sponsori ärritunud esindaja ütles, mida ta sellest arvustusest arvab. Ega ta head ei arvanud. Ajalehtede reklaamiosakonnad tegid sellisest vastuolust muidugi omad järeldused. See oli aeg, mil tundsin mõnikord ka silmust kaela ümber. Vabakutselise kriitikuna olin väljaandega ju majanduslikult seotud ja nii tuli teatud asju natukene pehmemalt välja öelda või ka välja ütlemata jätta. Samas õpetas see oma hinnanguid paremini põhjendama ja elegantsemalt, ka pehme huumoriga sõnastama. Praegu neid kriitiku vabaduse ja sponsori hingeelu probleeme muidugi ei ole, sest jooksvat muusikakriitikat päevalehtedes enam lihtsalt ei ole. Hea, kui ilmuvad muusikasündmuste eeltutvustused ja lahedad isikuloodki. Ehk ongi tõsiseltvõetav ja kompromissitu, kirjutajakeskne muusikakriitika kaubandusühiskonnas arhaism. Mõtlen seda üsna tõsiselt, sest meelelahutustööstus ja totaalne konkurents muudavad professionaalkultuuri seisundi nagunii ebakindlaks. Lisaks väärtussüsteemi killustumine ning kultuuri rahvaläheduse nõue — ideoloogiline piits, mis paneb igasuguse hinnangulisuse kahtluse alla. Aga see kõik on omaette keerukas teema.

 

Töötasid 1990-ndate aastate esimesel poolel ka Hommikulehes ja oled rääkinud mõningatest kääridest üldsuunitlusega lehe toimetamispõhimõtete ja klassikalise muusika kajastuse vahel. Kui nüüd üle kahekümne aasta tagust kogemust võrrelda hilisema tööga juhtivate päevalehtede juures, siis milliseid tendentse võiks esile tuua?

Hommikuleht oli üldse natukene ebaõnnestunud ettevõtmine, sellest probleemid. Pärast seda tuli Postimees, kus olin muusikaarvustaja ligi kümme aastat, 1995—2005. Selle perioodi algus oli kuldaeg. Võisin kirjutada 10—12 arvustust kuus, lood olid pikad ja ilmusid kiiresti. 1990. aastatel õppisin artiklit lõpetatud vormis otse kirjutusmasinasse tipsima — hiljem tulid ainult pisiparandused. Arvustus pidi sageli valmis olema pärast kontserti järgmise päeva lõunaks. Kui 1996. aastal esimese arvuti sain, oli see nagu taeva kingitus! Kümne aasta jooksul toimus ajakirjanduses suuri muutusi. Kuldajal asutati vägevaid kultuurilisasid, kus ilmus esseistikat ja kultuurikriitikat. Tasapisi need kommertsialiseerusid ja asemele tulid elust ja ilust rääkivad lehelisad. Toimetajatega on mul siiski vedanud: kolmest aastakümnest ei mäleta mingeid otseseid sisulisi suuniseid. Aga vormilised nõuded tekkisid ühel hetkel küll, siis, kui eeskujuks võeti Ameerika ajakirjandus. Tasapisi muutusid arvustuste mahud üha väiksemaks ja see mõjutas paratamatult ka sisu. Lõpuks taandus kultuur majanduse ja poliitika ees ning arvustuse žanr ja esseistika lühiuudiste ees. Jäigalt majanduskeskse mõtlemise mõju kultuuri kajastamisele ajakirjanduses ja väärtustamisele avalikus ruumis ei ole olnud sugugi väiksem kui omaaegse poliitilise tsensuuri mõju. Kohati on see olnud hävitav.

 

Ütled: „Minu algne kavatsus või selline sisemine hoiak tegelikult oligi tegelda sellise vaikse klaaspärlimänguga kuskil vaiksemas kohas. Ajakirjandus on ju selline kärarikas paik ja ma ei ole kunagi tundnud, et ma sinna ajakirjandusse eriti sobin.”  (Klassikaraadio, 1998.) Siiski, juba väheste aastate pärast hakkasid üha rohkem ja rohkem laiemalt „pildile jääma” filigraansete, kuid vägagi julgete mõtetega kolumnistina. Kas see asjade käik tagantjärele imestama ei pane?

Paneb imestama küll. Ei saa praegugi aru, kuidas see juhtus. Mihkel Mutt tegi mulle 2003. aastal ettepaneku hakata Sirbile arvamuslugusid kirjutama — Mati Undi asemel. Seda tegin regulaarselt vist oma seitse-kaheksa aastat. Aastal 2006 sai minust ka Päevalehe kolumnist ja seda tööd tegin viis-kuus aastat. Ilma ühiskonnatundlikkuseta, huvita selle vastu, mis ümberringi toimub, ei oleks ma mingeid pakkumisi saanud vastu võtta. See huvi mul oli ja mingis latentses olekus on praegugi, ehkki ma enam ei kirjuta. Mingi aeg tuli arvamusi kirjutada iga nädal ja kahte lehte korraga. See teritas vaistu õhus olevate probleemide tabamiseks ja oskust neid käigu pealt arvamuse vormi panna. Juhtus, et trolliga sõites unustasin, kuhu ma õigupoolest sõidan: kirjutasin mõttes järjekordset arvamuslugu… Lehelugejate suur ja mitmekesine seltskond, eriti kui see juhtub anonüümne olema, ei ole eriti mugav suhtluspartner. Aga arvamuslood ei ole mulle kunagi tähendanud mingit tribüünil olemist, vaid on pigem olnud midagi intensiivselt arutleva sisekõne taolist. Ja iseendale ju ei pea püüdma väga meeldida ning väga palju valetada ka ei saa ega ole mõtetki. Nii ma seda asja võtsin ja see andis mingi turvatunde ja ka vastuse küsimusele, mida ma endalt mõnikord küsisin: miks ma teen sellist tööd?

 

Mulle tundub, et kõige laiema lugejaskonna ning ka poleemika tõid kaasa Päevalehe kolumnid religioonist (2008) ja laulupeost (2009). Said vist mõnelgi korral omal nahal tunda karmi anonüümset lintšimist kommentaariumides?

Olen tundnud, ja mitte vähe. Mõnikord oli päris valus. Usk ja rahvustunne on kollektiivset identiteeti loovad müüdid ja need on inimestele väga tähtsad. Kahjuks jagavad need müüdid maailma pooleks — Hea ja Kurja võitlusväljaks. Pooltoone seal ei ole: kes ei ole meie poolt, see on meie vastu. Anonüümne kommentaarium vahendab sellel võitlusväljal pulbitsevat irratsionaalset viha parimal võimalikul moel. Viha põhjusi teades on võimalik seda teatava distantsitundega võtta. Mõned asjad inimloomuses on lihtsalt olemas ja anonüümsus paneb inimesi teistmoodi käituma kui tavaolukorras. Aga ma olen nii enda kui ka teiste autorite artiklite kommentaaridest leidnud ka väga huvitavaid ja arukaid mõttekäike ja teravmeelset, rahvalikku huumorit. Kas inimene julgeb oma mõtteavaldustele nime alla kirjutada või mitte, see on isikliku väärikuse küsimus. Samas ma ei ruttaks anonüümset kommentaariumi ka peldikuseinaks ristima. Poliitiku ja ühiskonnateadlase jaoks on see ju ehe sotsioloogiline pildistus, mille põhjal saab arukaid järeldusi teha. Seal kirjutavad ju ometi „meie inimesed”…

 

Ühiskonna ja poliitika teemadel võtsid sõna õige tihedalt ja vist oli saavutatud ka teatav ühiskondlik positsioon (mida puhtalt muusikateaduse või kriitikaga saavutada on peaaegu võimatu). Kuid mõne aasta eest tõmbusid sellelt rindelt tagasi.

Igal asjal on oma aeg. Lakkamatult arvates sa lihtsalt ammendad end ja väsid ära. Arvamuse žanr vajab erinevaid vaatenurki ja erinevaid inimesi. Seda teavad ka lehetegijad. Nii see saigi pärast mitut hoovõtmist ära lõpetatud.

 

Kuid vist ka võrdlemisi kitsas klassikalise muusika ringkonnas võivad tekkida päris tugevad võnkumised (kulunud metafoor „tormist veeklaasis”)?

Ega neid torme väga palju olnud ei ole. Paar ajakirjanduslikku vaidlust tuleb meelde. Esimene oli psühholoogiliselt üsna raske, sest see oli vaidlus ühe oma õpetajaga, Sirbi veergudel. Jutt käis eesti muusikaloost ja sellest, kuidas hinnata 1960. aastate stiilipööret. Mina noore inimesena nägin vastandumist, minu õpetaja hoopis järjepidevust — erinevad vaatenurgad, aga ju oli selles stiilipöördes mõlemat. Minule intellektuaalne dialoog meeldib, nautisin argumenteerimist ja mitte vastandumist, aga paraku on iga vaidluse osaliseks ikka lihast ja luust inimesed…

Siis ma ikka kannatasin parasjagu, et minu argumendid justkui ei jõudnudki kohale ja vastaspoolelt tuli mängu argumentum ad hominem. Paar juhtumit on veel olnud, viimane oli ju üsna hiljuti ja sellisel mõneti väsinud teemal nagu professionaalne kõrgkultuur versus populaarkultuur. Mulle mõttevahetused meeldivad, kui need järgivad suhtluskultuuri head tava ja jäävad teemasse. Paraku elu näitab, et üks ja sama sõna võib tähendada erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. Ja kui sõnade tähenduses saabki kokku leppida, siis ikkagi võib neil olla vastuvõtja jaoks tugevaid hinnangulisi, tundeid riivavaid tähendusvarjundeid. Ikka seesama keele ambivalentsus ja põhjatus… Mõningase rahuldustundega võin öelda, et erinevalt noorusest säilitasin selles viimases avalikus vaidluses kannatlikkuse ja huumorimeele. Teadmine ei toogi alati kannatust. Teadmine, kui see tähendab inimeste mõistmist, aitab mõnikord ka kannatusi vältida…

 

Varem oled öelnud, et oled alati olnud natuke eemal muusikaringkondadest. Kuid nii väikeses ühiskonnas eriti vist ei saagi kellegi vahel distantsi olla…

Praegu ma õnneks või kahjuks seda eemalolekut deklareerida ei saa, aga omal ajal, vabakutselise kriitikuna, oli see tõesti nii. Distants oli võimalik ja see oli ka minu valik. See distants lubas mul kirjutada natukene avalamalt ja sõltumatumalt kui ehk muidu võimalik oleks olnud. Mäletan olukordi, kus lähemad suhted mõne muusikuga tegid kirjutamise keeruliseks. Oli ka juhuseid, kus seni sõbralik inimene muutus mingi arvustuse tõttu tunduvalt vähem sõbralikuks. Muidugi saab kriitikat kirjutada ka sellises vormis, mis muudab negatiivsed reaktsioonid minimaalseks. Päris võimalik see siiski vist ei ole ja kahtlane, kas selline arvustus kedagi väga huvitab.

 

Oled lõpetanud muusikakeskkooli, seega juba kooliajast tuttav paljude muusikutega. Kellega omal ajal koos õppisid ja millised mälestused on tollest ajast?

Tulin Tallinna muusikakeskkooli provintsist, Kohtla-Järvelt. Sünniaasta poolest kuulun samasse põlvkonda, kuhu Tõnu Kaljuste, Madis Kolk, Andres Mustonen, Paul Mägi, René Eespere ja veel mõned, kes käisid tol ajal ühes klassis. Aga et ma tulin provintsi üldhariduskoolist üle, siis pidin uues koolis alustama klass madalamalt. Muusikakeskkooli õhkkond oli minu jaoks vaimustavalt vabameelne ja loov, aga mul võttis aega, et selle uue keskkonnaga kohaneda, provintsi tüdruk, nagu ma olin. Juhtus nii, et alles hilisem elu viis mind mõnede tolleaegsete klassi- ja koolikaaslastega natukene lähemalt kokku.

 

Oled sündinud Kohtla-Järvel, aga kui kaua seal tegelikult elasid?

Elasin Kohtla-Järvel esimesed kuusteist aastat. Järgmised nelikümmend viis aastat Tallinnas — nüüd ehk tohin ennast siis juba tallinlaseks lugeda.

 

Kuidas sattusid muusikakeskkooli? Siit jõuame juba ka õige trafaretsete autobiograafiliste küsimusteni vanemate ja kodu kohta.

Minu perekonnas muusikuid ei ole. Vanemate töö oli seotud tehniliste elualadega. Ka vend ja õde valisid Tartu ülikooli: vennast sai psühhiaater, õde lõpetas eesti keele ja kirjanduse eriala. Minul oli muusika vastu nii tuline huvi, et vanematel ei jäänud muud üle, kui nad lihtsalt pidid mind viimasel hetkel Kohtla-Järve lastemuusikakooli panema, olin siis juba üheksa-aastane. Õppisin klaverit. Muusikateoreetilistes ainetes ei olnud mul koolis midagi teha, jätsin õpetajate ettepanekul klasse vahele ja tegin mõned ained ära koos minust vanemate lastega. Lõpetasin kiitusega, aga ega mul interpreedile omast väljapoole suunatud eneseväljenduse tungi ju ei olnud. Sügav huvi muusika vastu ja kange tahtmine depressiivsest tööstuslinnast välja pääseda — need olid küll.

Muusikakeskkooli võeti mind kompositsioonierialale. Sihtisin alguses küll klaverit, aga vahetult enne eksamit mõtlesin ümber ja palusin kodust oma kompositsioonid postiga Tallinna saata. Mäletan, et viisin komisjonile kolme loo noodid ja mängisin need ka ette. Üks oli polüfooniline, Bachi eeskujul, midagi fuugalaadset, kuigi helistikusuhted vist polnud päris need… Teine oli prokofjevlik groteskne marss. Kolmas oli impressionistlik, kvartharmoonial põhinev pala; see tundus mulle väga „oma”, midagi minust enesest. Mingit kompositsiooniõpetust ma saanud ei olnud, kirjutasin oma lõbuks ja matkides. Aga helilooming erialana nõudis järjekindlust, ja seda mul tol ajal väga palju ei olnud. Nii ma läksingi juba muusikakeskkoolis üle muusikateadusse.

 

Olles harjunud sinu valdavalt distantseeritud, mõttemänguliselt analüütilise stiiliga, oli rabav, kui äkki avastasin Sirbist (12. IX 2008) artikli „Üksildase lapse meenutuseks”, kus kirjeldasid lõikavalt valusa aususega oma nooruse ning kujunemisaja raskusi sotsiaalsete konventsioonide ning kohustustega toime tulemises.

Mingil eluhetkel ei tundu mõned isiklikud eluseigad enam nii privaatsena, et nendest ei võiks kõnelda, eriti siis, kui nendes kangastub mingi üldisem tähendus. Selles loos peegeldus küll minu lapsepõlve ja nooruse kogemus, aga kirjutades ma ei mõelnud sugugi ainult sotsiaalsele üksildusele, pigem eksistentsiaalsele kogemusele, maailmas-olemas-olemise kogemusele üldse. Ju vist peegeldub selles minu mõneti eksistentsialistlik eluvaade. Ma arvangi, et üksindus on inimese üldine ja püsiv seisund. Tuleme siia ilma sõltumata oma tahtest, õpime ära sotsiaalsed rituaalid ja sõnad — millega teisi inimesi kõnetades selgub liiga sageli, et neil  on kahe vestleja jaoks erinev tähendus. Ära minnakse ka üksi, isegi kui keegi käest kinni hoiab… Aga see kõik ei ole sugugi kurb või lootusetu järeldus, vaid pigem rahulik teadmine, mis lubab elu vähem dramaatiliselt võtta ja väärtustada iga hetke, mil on võimalik tunda mingitki osadust teise inimesega… Lõppude lõpuks tähendab üksindus ka teravnenud minakogemust — seega enesetunnetuse sügavust. Kui oleks valida, kas elada mingi võimalik järgnev elu väga kollektiivselt, lahustudes mingis grupiidentiteedis, või siiski mingil eluperioodil natukene valusas üksilduses, siis ma valiksin variandi number kaks — see on kuidagi rikkam ja väärikam. Sama artikliga on mul seotud üks üsna ootamatu ja ilus hetk. Hiljuti astus infokeskuse uksest sisse nooremapoolne mees, muusikaväliselt erialalt, aga muusikahuviline, tuli plaate ostma. Jutu sees tuletas ta äkki meelde seda minu ammust artiklit ja mingis mõttes tänas selle eest. Ometi oli selle sisu ju näiliselt nii isiklik ja tähtsusetu… Vahetu, metafüüsiline olemuskogemus ehk ongi see ainus tõeline ja tugev asi, mis kõiki inimesi ühendab. Kosmilises üksinduses ja surelikena oleme võrdsed, selle taustal muutuvad ka sotsiaalsed hierarhiad ja ideoloogiasõjad tühiseks, kuigi see tundub elades aeg-ajalt ju nii tähtis…

 

Kuidas olid lood aktiivse musitseerimisega?

Sellega ma väga kiidelda ei saa. Minu muusikategemine, klaverimäng, on alati jäänud koduseinte vahele. Aga igal juhul on see pakkunud suurt naudingut. Eriti meeldib mulle oma lõbuks Bachi fuugasid mängida — polüfoonial on mingi eriline, sisemist  harmooniat tekitav mõjujõud.

 

Milline helilooja kõige rohkem meeldis? Julgen nüüd küsida isegi —milline muusikastiil? 1960-ndate põlvkonna identiteedi jaoks oli minu arusaamist mööda vägagi oluline juba ka Lääne popmuusika?

Teoreetiliselt, kultuurinähtusena on ju iga muusikastiil ja autor huvitav, ka isiklikult ebameeldiv. Selles mõttes mul eelistusi ei olegi. Ei saa ka öelda, et nooruses minu jaoks Lääne popmuusika väga oluline oli. Nii palju kui see loomulikul viisil ellu tuli, nii palju ma seda kuulasin. Suurem huvi teiste muusikastiilide vastu, eriti džässi vastu, on tekkinud viimastel aastatel. Aga muusikastiilide ja autorite meeldivus on olnud ajas muutuv. Polüfooniast on juba juttu olnud ja see on jäänud, ükskõik kui kulunud see eelistus ka poleks. Mul on olnud Skrjabini vaimustus, aga meeldivad pigem tema hilisromantismi pitseriga prelüüdid kui hilisemad ekstaatilised klaveriteosed. Brahmsi sümfooniad — need on nagu kivist vormitud, aga oma kivises olekus tundelised ja  plastilised. Mahleri infantiilsusega mängiv sümfonism on meeli erutanud, aga postmodernismi taustal on selle võlu lahtunud. Sümfonism kui nähtus, koos paljude autoritega. Hindemith, Šostakovitš, Ives, Webern, Sibelius, postminimalism, postmodernism muusikas… Nooruses ja hiljemgi oli valdavalt huvitav kõik, mis lahknes dramaturgilisest, tonaalharmoonial põhinevast muusikakontseptsioonist. „Teistmoodi” harmooniat ja vormikäsitlust oli nii XX sajandi Lääne muusikas, nii palju kui see kättesaadav oli, kui ka eesti heliloojate loomingus. Mäletan avastustunnet Heliloojate Liidu koosolekutel, kui kavas oli Arvo Pärdi ja Jaan Räätsa uudislooming. Paraku on kõigel uuel kalduvus normiks ja matkimise objektiks saada…

Praegu arvan, et muusikastiilide ja teoste püsiväärtus sõltub universaalidest, mille ühisnimetajaks on lihtne asi — mõistlik vastavus inimtaju piiridele ja võimalustele. Heas muusikas peab olema tajule piisavalt „toitu” ehk mingit keerukust. Teiseks, see keerukus peab olema hästi korrastatud. Kolmandaks, muusika peab sisaldama mingit energeetikat, pingegradatsioone. Vanasti nimetati sellist asja dramaturgiaks. Rahvamuusikas seda ei ole, seal on staatilised mudelid. Ka nüüdses Lääne kunstmuusikas on meditatiivsed stiilid levinud. Minu jaoks on dramaturgiline alge siiski praeguseni mistahes hea teose tunnus. Seda kõike ma muusikast otsin ja hindan, stiilist sõltumata. Viimati näiteks kuulasin „Hiiu folgil” ansamblit Kõrsikud,  nende instrumentaalsaatega lauludes oli see olemas — selgus ja energeetika, lisaks meisterlik pillimäng.

 

Kuidas siis ikkagi jõudsid või õigemini jäid muusikateaduse juurde? Nii muusikakeskkooli kui ka Tallinna konservatooriumi stuudiumi läbides pidid ju ikkagi akadeemilise muusikateadusega mingid arved õiendama?

Muusikateaduse juurde jäin loomulikul moel, sest muusikakeskkooli ma ju sellel erialal lõpetasin. Pärast kolmeaastast vaheaega astusingi konservatooriumi samale erialale ja lõpetasin pärast viieaastast õppimist. Õppejõudude hulgas oli mõni huvitav isiksus, kes suutis intellektuaalset fantaasiat käivitada, aga kokkuvõttes ei andnud konservatoorium mulle midagi erilist. Olen mingeid teadmisi ja olulisi mõtteimpulsse haaranud pigem kusagilt „mitteformaalsetest” allikatest — teistest teadusharudest, kirjandusest, elust…

 

1982. aastal lõpetasid konservatooriumi uurimusega eesti instrumentaalkontserdi arengust, juhendajaks Tiia Järg. Huvi eesti muusika vastu oli olemas varakult?

Ei ütleks, et eesti muusika lausa erihuviks on olnud. See oli lihtsalt kõige lähemal, kättesaadav, ja selle kultuuriline kontekst oli „siinsamas” ja mõistetav.  Aga kontekst on muusika analüüsimisel ju oluline. Diplomitöö puhul olin kõige uhkem viieteistkümnest punktist koosneva järelduste rea üle, see võttis kokku žanri muutused. Kaitsmisel sain hindeks väga hea, kuigi töö ise sai peaaegu viimasel hetkel otse Erika kirjutusmasinasse löödud. Tegelikult oligi mul kirjalikult olemas ainult kokkuvõte, üldistavad lõppjäreldused. „Tõestuse” ehk ülevaate teoste kaupa kirjutasin viimasel hetkel. Sellisest tööprotsessist paistab vist teatav mõtlemistüüp: suur plaan huvitab mind enam kui üksikfakt. See eriti ei klapi teadlase mõtteviisiga, milles kõige olulisem on fakt ja kus üldistustesse suhtutakse ettevaatusega. Seepärast minust vist ka tegevteadlast ei saanudki, sai hoopis esseist ja „arvamuskirjanik”. Esseistlikus fantaasiamängus on ju rohkesti vabadust, seal ei nõuta lõplikke vastuseid, vaid mingit isiklikku suhet teemasse. See on mulle sobinud. Et just ajakirjandus — olen mõelnud, et siin on ka geenid mängus: minu isaisagi oli ajakirjanik, andis Carl Robert Jakobsoniga Viljandis välja ajalehte Sakala.

 

1998. aastal ütlesid, et ei tea, kuidas töötab Eesti Muusika Infokeskus. Praeguseks vist tead üsna hästi. Aastal 2007 EMIKd juhtima asudes muutus sinu roll; enam ei saa kommenteerida ega anda hinnangut interpreetidele ega heliloomingule. Pidid vist kõik isiklikud esteetilised kaalutlused kohe unustama?

Pärast kümmet aastat tööd infokeskuses pole tõesti midagi, mida ma sellest asutusest ei teaks. 2004. aastal läksin sinna toimetajatööle. Informatsiooni kogumine ja korrastamine oli minu jaoks tol ajal selline positiivses mõttes rutiinne ja rahustav töö — suurepärane vaheldus ajakirjandusele, mis nõudis pidevat intriigi. 2007. aastal sai minust infokeskuse direktor. See on tõepoolest tähendanud aktiivsest kriitikutööst taandumist. Ühest küljest ajapuuduse tõttu. Aga ka amet seab piiranguid: on ju minu ülesanne seista kogu eesti muusika eest, sõltumata oma maitse-eelistustest. Samas, ma ei tunne ennast ka väga ahistatuna oma harvades artiklites-arvustustes. Muusikat võib ju hinnata mitmel viisil. Seda võib võrrelda mingite isiklike või üldiste maitsenormidega või ka selle muusika enese sisemiste reeglitega. Muusikast võib kirjutada seda maksimaalselt mõista püüdes. Tegelikult ongi mõistmine mulle alati märksa tähtsam olnud kui „vigade” otsimine, mis sellest, et tulemuseks on paratamatult ikkagi üks võimalik tõlgendus, ja see ei pruugi asjaosalistele meeldida.

 

Arvestades pikka staaži juhtiva muusikakriitikuna, on see ju lausa kannapööre. Kuidas sulle selline „paradigmamuutus” mõjus ja kas praeguseks on see positsioon saanud koduseks? 

Naudin oma praegust tööd väga. Asjade korraldamine ja käima lükkamine, muusikainimeste ja teiste institutsioonidega suhtlemine on suurepärane tegevus ja uus elukogemus. Vabakutselise kriitiku töö oli ju üsna üksildane, vähemalt sellisena nagu mina seda tegin.

 

Millised asjad sulle kui EMIK juhatajale viimasel ajal kõige tähtsamad on olnud?

EMIK kogub muusikainfot. See on traditsiooniline tegevus, kuid väga vajalik, sest elame ju küll infokülluse ajastul, aga kättesaadav info on sageli ebatäpne ja puudulik. Infokeskus püüab olla täpne ja põhjalik. Aga viimase aja tähtsaim suund on uue meedia võimaluste ärakasutamine. See on tähendanud kodulehe uuendamist, infokirjade portaali ja kontaktlistide loomist, sotsiaalmeediasse minekut, vahenduslepinguid heliloojatega, köitekoja ja online-tellimusi võimaldava muusikapoe loomist ja veel mitut asja. Infokeskuse ja minu põhiküsimuseks on olnud see, kuidas ühildada vana ja uut, kuidas säilitada info kogumise järjepidevus ja samal ajal arendada digitaalse meedia võimalusi, eriti kui ülesandeid on üha rohkem, aga eelarve ja inimeste arv on püsiv. Oleme sellega siiski päris hästi toime tulnud — tänu suurepärasele „naiskonnale”, kuhu hetkel kuulub neli noort muusikainimest.

 

EMIK sisulistest projektidest on vist kaalukaim eesti muusika käsikirjade kataloogimine. Kas räägiksid sellest lähemalt?

Käsikirjade andmebaasi loomise ajendiks sai igapäevatöö. Kurb tõsiasi on, et enamik eesti muusikat, ka paljud väärtteosed, on kirjastamata. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis ja Eesti Muusikafondis ning paljudes teistes arhiivides lebab kümneid tuhandeid partituure, mille kohta ei ole isegi pealiskaudset avalikku informatsiooni. Aga seda küsitakse meilt sageli. Küsitakse üksikteost, aga ka ülevaadet mingis žanris muusika partituuride kohta. Küsitakse nii Eestist kui ka välisriikidest. Küsivad nii interpreedid kui ka kontserdikorraldajad. Avalik käsikirjade andmebaas peaks selle probleemi lahendama. Projekt hõlmab esialgu nelja muusikainstitutsiooni: EMIKd, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ja Eesti Muusikafondi. Infokeskus on projekti juht ja töö tegija. Käsikirjade andmebaas on eesti- ja ingliskeelne ning annab interpreetidele ja muusikauurijatele vajalikku teavet, sealhulgas partituuri asukoha ja seisundi, teose koosseisu ja trükiväljaannete kohta.  Sisuliselt teeb EMIK tööd, millest muuseumi jõud ei ole aegade jooksul üle käinud. Aga et see seostub meie otseste vajadustega, siis tundub projekti elluviimine just infokeskuses igati asjakohane. Tööd jätkub paljudeks aastateks.

 

Tean, et meie muusikakultuuri alustalade Heino Elleri ning Mart Saare teosedki pole kõik trükis ilmunud ega saadaval kommenteeritud teaduslike väljaannetena. Nagu sa oled hiljuti öelnud, välismaalt tuntakse kõige rohkem huvi meie koorimuusika vastu. Suhtlesin hiljuti ühe koorijuhiga Ameerika Ühendriikidest, kes uuris Tallinnas põhjalikult Mart Saare loomingut. Tema kurtis, et pole riiulilt võtta korralikku kogutud-kommenteeritud teoste väljaannet, ja vähegi nõudlikum koorijuht on aastal 2014 ikka sunnitud ise Saare originaalkäsikirju lappama. Nii et traditsioonilises muusikateaduseski tundub tööpõld veel lai olevat?

Klassikapärandiga on lood tõesti halvad, kuigi siin on põhjust kiita üksikuid entusiaste, sealhulgas nüüd ka sind põhjalikul uurimistööl põhineva Elleri salvestuste sarja eest. Töös eesti muusikapärandiga on vähemalt kolm külge. Esiteks informatiivne külg, millega tegeleb Eesti Muusika Infokeskus oma kodulehel ja nüüd ka käsikirjade andmebaasi edendades. Teine on uurimuslik külg, mis peaks olema nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kui ka Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi tegevusväli. Tundub, et kummaski asutuses ei ole see tegevus siiski eriti intensiivne… Kolmas valdkond — ja see peaks põhinema esimesel kahel — on klassika kirjastamine ja plaadistamine. Kindlasti on muusikapärandi elustamise eelduseks süstemaatilisus ja muusikainstitutsioonide koostöö. 

 

Mainitud artikkel „Üksildase lapse meenutuseks” ei jäänud meelde mitte

ainult avameelselt isikliku sisu poolest. Poole pealt hülgab see individuaalse ainese sõnastamaks universaalset (kultuuri)filosoofilist põhimõtet:  „Tegelikult ei olegi kunstilooming olemuselt midagi muud kui vaid pilk, mille fookus ulatub asjadest ja oludest läbi, teispoole näivuse ja tinglikkuse karnevali, milles põhiküsimuse painet on summutamas sotsiaalne dressuur, massiemotsioonid ning füüsilise eksistentsi meeldivad ja ebameeldivad küljed. Ja selle ilmsüütult läbistava pilgu olemasolu või puudumise kõrval tunduvad mõttetud kõik teised kunstiloomingu liigitamise ja tuvastamise alused: rahastamisviisid ja tulukus, institutsioonid ja stiilid, kõrge ja madal, moraalsus ja hedonism, rahvalikkus ja elitaarsus või mis tahes muu.”

Mina tõesti ei pea kunstiloomingus põhiliseks ja väärtuslikuks selle rituaalset, kinnitavat alget, vaid midagi vastupidist — seda stiihiat, mis suudab osutada olemasoleva tinglikkusele, olemistühjusele. Usun, et paradoksaalselt just see tunnetatud olemistühjus lubab inimesel iseendast sügavuti teadlikuks saada. Ja see mõnikord ka valus „teadvusel olek” omakorda suudab teda juhtida ainsa väärtusliku olemisviisini, mis inimesele siin ilmas on antud, see on elamine armastuses — selle sõna paljudes võimalikes tähendustes.

 

Selle üksiku ja üldise alge vastandamisega mahub lühikese kolumni sisse tugev dramaatiline jõud. Milliseid oma tekste pead olulisemaiks?

Mõned aastad tagasi üritasin oma kirjatöid kokku lugeda ja koguda, aga see töö jäi ajapuudusel pooleli. Arvan, et kolme kümnendi jooksul olen kirjutanud üle tuhande lühema või pikema teksti — muusikakriitikat, ülevaateid, esseid muusika ja kultuuri teemadel ja arvamuslugusid. Ei oska midagi esile tuua, aga küllap see artiklite kogum moodustab ühe üsna järjepideva peegelduse eesti muusikakultuurist ning kultuurist ja Eesti elust üldse. Pealkirju ei oska öelda, aga teemade järgi pean südamelähedaseks neid, milles olen muusika ja kunstiloomingu väärtussüsteemi ja toimemehhanismidesse sügavamalt sisse vaadanud. Väärtusmaailm on ju see, mis annab kultuurile ja inimelule tervikuna tähenduse ja sihi. Publitsistlikest arvamuslugudest lähevad korda need, milles üldine teema haakub isikliku elukogemusega ja mis seepärast on mõnigi kord kirjutatud üsna kirglikult, südamest. Aga mistahes teemadel kirjutades on tasapisi süvenenud see teadmine, et lõppude lõpuks on inimesed väga sarnased oma lootuste ja hirmude, pahede ja voorustega. See on kuidagi ilus ja lohutav.

 

Küsitlenud STEN LASSMANN

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.