KADUNUD MAAILM
Jaanuar, 2023Lapsepõlves lugesin raamatut „Kadunud maailm”, autor Arthur Conan Doyle, see ilmus ses kuulsas sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Lugu oli sellest, kuidas ekspeditsioon läks otsima kadunud maailma, sellist, kus elasid veel dinosaurused, ja ka leidis selle. See kadunud maailm oli olemas ja dinosaurused niisamuti.
I
Me teame seda ütlemist, et „inimesed saab jagada kaheks”, ja siis lisatakse eristus, et mille alusel. Näiteks need, kes oskavad suusatada, ja need, kes ei oska. Või et on „kassiinimesed” ja „koerainimesed”. Või need, kes armastavad puude otsa ronimist, ja need, kes seda ei armasta, jne. Inimesi saab jagada kaheks väga mitmel viisil ja ma teen siin veel ühe jaotuse: need, kes saavad aru, et Eesti elu läheb juba mõnda aega murdumispunkti poole, ja need, kes seda ei taipa. Kes sellest aru saavad, need tajuvad seni meie elu määranud pidevuste taandumist, hääbumist, katkemist, muutumist „kadunud maailmaks”; kes sellest aru ei saa, need räägivad arengust, sellest, et ajaga tuleb kaasas käia, viitavad progressile ja väidavad, et „mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi”. Esimesed tajuvad tragöödiat, teised tervitavad katkestust kui vabanemist vanast ja kui progressi päästikut.
Mis need seni kestnud pidevusekihid siis on? Noh, eks neid võib püüda kaardistada ja nimetada, aga peamine, mis meid seni siin maakamaral meie endina on hoidnud, on side maaga. Kui räägime eestlasele omasest looduslähedusest ja julgeme vahel veel nimetada ka „talupojatarkust”, siis räägime selle sideme väljendumisest. Nüüdisajal, kus kõik on ideologiseeritud ja politiseeritud ja justkui „peabki nii olema, ja olgu veel ja veel rohkem”, on üha raskem rääkida niisama inimese juttu. Ütled näiteks „talupojatarkus” ja sellestki võib soovi korral süüasjaks piisata — kuna selline määratlus on juba oma loomult konservatiivne, tähendab see paratamatult ka midagi halba. Noh, olgu nii. Sean oma fookuse siin siiski just nõnda; meenutan seda, mida kõik küllap teavad, aga… võib-olla enam ei tea ka.
Pisut ajalugu. Sajandeid on eestlasi tuntud kui maarahvast. Selle nimetusega on öeldud justkui põhiline; see on nimi, mis sisaldab kirjeldust. Johann Voldemar Jannsen (snd Jaan Jensen, 1819–1890), Perno Postimehe ehk Näddalilehe asutaja, kes alustas oma kirjanduslikku tegevust vaimulike laulude tõlkimisega, oli esimene, kes Perno Postimehe avanumbris (17. VI 1857) ei pöördunud oma avaluuletusega mitte maarahva, vaid Eesti rahva poole. See osutus on oluline. Meie kaasajal on „rahvus” kergesti tühistatav mõistelisuse kaudu: öeldakse, et „varem nad enda kohta rahvuse mõistet ei kasutanud ja seega neil rahvust sellisena ka polnud”. See on selline postmodernistlikele mõtlejatele omane sedastus, kus „sõnad loovad asjad”. Ometi tundub lausa võimatu mõelda, et „eesti rahvas” sündis kuidagi nagu õhust, lihtsalt lähtuvalt uuest mõistest. Üldse, see kuidas „sõnad loovad asjad”, toimib väga hästi negatiivses plaanis: nimetad taluperemehe ümber kulakuks ja… ongi Siberisse sõit. Aga kui nimetada inimene, kes on alles äsja lugema õppinud, professoriks, ei tuleks talle sellepärast veel tarkust juurde. Ja kui ma nimetaksin kõik maailma raamatud „Karu-aabitsaks”, ei muutuks nad sellest veel „Karu-aabitsaks”. Nii ei saa rääkida ka eesti rahvast nõnda, nagu ilmunuks see lagedale koos mõistega. Küll aga on olemas selline asi nagu toonane maarahva eneseteadvuse tõus. Ja nõnda saabki selgust: eesti rahvas/rahvus on seesama maarahvas, kes tegi läbi eneseteadvuse tõusu. Ühesõnaga, siin pole koos rahvuse mõistega sündinud katkestust, vaid on kasvanud eneseteadvus ja järk-järgult ise oma maal peremeheks saamine. Ja need asjad käivad koos. Lõuna-Eestis osteti esimene talu päriseks 1826, Põhja-Eestis 1850. aastal.
Jannsen on ka Eesti hümni sõnade autor. Millest räägivad meie hümni sõnad? Peaaegu religioossuseni küündivast armastusest oma maa vastu. See armastus on igavikuline, igavikku suunatud. Kui lugeda meie hümni sõnu, peaks olema selge, et eesti rahvas on seesama maarahvas. Siit edasi peaks olema selge seegi, et kui räägime eestlasele omasest sidemest loodusega, siis pole see nõnda lihtsalt niisama, kuidagi kogemata ja suvaliselt. Ja eks see sisalda ka mitmeid kihte.
Seda väikest ajaloolist ekskurssi oli vaja selleks, et „maarahvast” rääkimine ei ajaks üksnes haigutama: „Jaa, jaa, teame, teame — „kuni su küla veel elab”, „pastlad ja vilepill”, jne.” Seda ekskurssi oli vaja, et öelda midagi väga lihtsat: kui kaotame meile (seni veel) omase sideme oma maaga, siis olemegi ennast kaotanud. Ja siis ongi ka nii, et jutt rahvusest on üksnes jutt mingist ideoloogilisest konstruktsioonist: et seal tegelikult ju pole midagi või kui, siis tagurlus; teaduse järgi polegi rahvust sellisena olemas; asi on pigem (nagu A Le Coqi reklaamis) „maitses” või, noh, selles, mida keegi parasjagu tunneb. Mida saab teadus öelda aegade sideme kohta? Ma arvan, et suurt mitte midagi. Humanitaarteadused võivad siin muidugi avaldada mitmeid huvitavaid vaateid, rääkida diskursustest ja narratiividest üht- või teistpidi, aga kui me mõtleme sellest, mida uskuda, siis mõtleme ikka reaalteadustele. „See” on päriselt, teaduslikult, olemas siis, kui see on üle mõõdetud. Kuidas mõõta? Peab olema mingi materiaalsus, mida saab mõõta, või siis peame saama mõõta/välja arvutada mingid suhted. Rahvust sellise teaduse lõikelauale sobiva materiaalsusena mõõta ja välja tuua ei saa. Pole sellist mõõteriista.
Kuidas mõõta regilauluga kaasas käivat äratundmist, mingit (võimalikku?) tuksatust seda kuuldes? Või sellist jauramist, nagu „kaske, kaske” ja „leelo, leelo”, alates semantikast, ja viimaks mingit ähmast taipamist, et „see asi on oma”. Ei saa mõõta. Kuidas mõõta aegade sidet? Kuidas mõõta seda, et ema viis hälli heinamaale, ja seda, kas ja kui palju see hiljem lapsukese elu määras ja talle tähtis oli? Aga ta ju viis. Ja see ju määras midagi. Või ei määranud, sest seda ei saa ju mõõta? Kõike seda, mis puudutab ema ja hälli heinamaale viimist, teadus sellisena ei määratle, ei kirjelda (ega teadus ju ka kõike jõua) ja järelikult pole seda (no vähemalt teaduse järgi) olemas. Ja kui tõesti on nii, et eestlasele on omane side loodusega, siis ka seda ei saa teadus sellisena fikseerida ja mõõtmistulemusena ette kanda. Kui sa näed hobust, aga samas usud, et teadus pole hobust veel hobusena „kinnitanud”, kas see hobune on siis olemas? Noh, igatahes ta on „selline” ja raputab lakka. Kui tuhat põlvkonda kaevab sama põllulappi, kas siis tuhande esimesel põlvkonnal on selle põllulapiga mingi tegelik side või siiski mitte, kuna teaduse järgi ei saa öelda, et tal see side oleks? Kuidas mõõta armastust rohu, oma maa, oma lehma vastu? Ei saagi mõõta. Noh, ütleme siis, et armastust oma lehma vastu teaduse järgi pole.
Kui lubada endale perspektiivi, siis võime ju taibata küll, et see kõik on olemas, isegi kui me seda teaduslikult mõõtmislauale ei saa panna. Noh, kuidagi intuitiivselt: et maarahvas ju oli ja… et see side ju on ja… Et ei väärtusta üksnes katkestust, vaid märkad ka pidevust. Kui seda on. Kui seda enam on. Kui seda veel olla võib.
Mida me näeme Sulev Keeduse uues dokis „Neidsaare hoo peal”? Maarahva kadumist, hääbumist, kadunud maailmaks saamist. Keedus võttis kaamera ja hakkas filmima „neid” inimesi. Ta ju ei teadnud, milliseks nende elud kujunevad. Aga elamise olud ja kujunemine on just sellised, nagu me nende elukäikudest näeme. See tähendab, et kuidas tahes ka ei seataks aktsente või valitaks fookust, inimsaatused ja n-ö üldised elamise olud on, nagu nad on, neid ei saa peita. Ja miks neid peakski tahtma peita, dokumentalist tahab ju neile oma vaatluses ikka just lähemale saada? See, mida Keedus näitab, ei keskendu eraldi nende inimeste loole, nende elukaarele, vaid sellele, kuidas nad elavad praegu siin, seotuna maaga, nõnda, et see side on nende elus määrav. Milline ka polnud nende elu varem, praegu on nii. Ja see „praegu”, see elu, mis on seotud oma maaga, on määratud ära kaduma. Nõnda elavad inimesed, kes tõid meid siia, aga ei vii enam edasi. Need on inimesed, kes ei saagi osa progressist, kes ei jõuagi aega, kus me „elame paremini kui kunagi varem”. Need arusaamatud inimesed punnivad kuidagi edasi, hoolides millestki, millest nüüdisajal, selleks et ajaga kaasas käia, pole enam vaja hoolida või millest hoolimine on lausa loll. Armastate lambaid? Nutate nende pärast? Toksite talvel jääauku lahti? Aga kus on idufirma? Kus on see, mis elu edasi viib? Koristate kirikus? Kõnnite mööda teed jutuga, et „poisid juba sumisevad” (mesilaste kohta)? Ja tagasihoidlikult tuleb välja, et kuna maad on mürgitatud, pole ka mesilastel enam kerge põli. Noh, jah, eks looduseteema ole muidugi tähtis, kuna see on ju globaalne teema…
„Neidsaare hoo peal”, 2022. Režissöör Sulev Keedus. Felix.
Ja nõnda saabki seda filmi vaadata kahte moodi. Ühelt poolt nii, et seal on mingid mõttetud minevikuinimesed ja midagi eriti ei juhtu ka. Teiselt poolt nii, et siin toimub vaikne, aga tohutu tragöödia. Juhtub palju, aga seda ei panda dramaturgiliselt „pöördesse”; juhtub see, mis jääb juhtumiste alla. Ühe elamisviisi kadumine on tragöödia; ja ühe rahva — nii nagu ta rahvana on — kadumine oleks just nagu ette määratud. Ja muidugi jääb nende kahe äärmuse vahele veel palju vaatamisviise. Aga meie kadumine meie endina on selle filmiga kuidagi, nagu mingi väikese pausi või peatusena, jäädvustatud.
Piltlikult öeldes teeb Keedus seda filmi „hõredas õhus”. Mida ma sellega mõtlen? Kes on käinud mägedes, see teab, et õhk on seda hõredam, mida kõrgemale sa tõused. 8000 meetri peal tuleb juba „surmatsoon”, sellisel kõrgusel saab ilma täiendava hapnikuta viibida vaid paar-kolm päeva. See „hõre õhk” tuleb filmi puhul sellest, et vaadeldud inimeste elu — mida nad elavad vähenõudlikult, soovides lihtsalt ka täna elada nii nagu eile — muutub üha „hõredamaks”, side kodukoha ja maaga on kadumisele määratud, sest ei sobi siia aega. Elades oma elu sidemes maaga, nad/me ikkagi, paratamatult tõusevad/tõuseme justkui mäkke nimega „Kadunud maailm”, juhtugu siis, mis juhtub.
„Neidsaare hoo peal”, 2022. Kateriina loomadega.
Ohe, nutt, ägamine või kange olek, kangelt kestmine. Mida siin kosta või kuidas oleks parem? Eks need kõik ole ju olemas ja on olnud siin koos aegadega. Ma ei tea. Maa. Maa ja taevas. Nojah, aga need on ju katkematult seotud. Nii see lihtsalt on. Ja selles on ka mingi lootuse paratamatus. Isegi hõredas õhus. See, mis tõi meid siia, see järjepidevus ja side maaga, ei vii meid küll enam edasi ja peab justkui paratamatult kaduma (enne saab ehk veel oma lambal kaelast kinni hoides nutta), aga see ei kao siiski päriselt.
II
See kaduva maailma teema on dokiaastal 2022 esil mujalgi. Vladimir Loginovi „Hipodroom” räägib samuti „selle maailma” kadumisest, aga Loginov näitab üht konkreetset mikromaailma, Tallinna hipodroomi, mis on juba ka n-ö ametlikult, uusarenduse ees, kaduma määratud ja elab enne seda veel nii, nagu elab, peaaegu viimase piirini kokku tõmmatuna. Siiski ta veel eksisteerib: hobused on alles ja alles on ka hoolimine ja õrnus, nagu näitab filmi lõpp, kus teineteisest eraldatud hobused küünitavad ninad kokku panema. Ka see õrnus peab kaduma. Loginov näitab samuti tragöödiat, see tungib sealt filmist paratamatult läbi. Hipodroomi suletud mikromaailm peegeldab tahes-tahtmata makromaailma, „uut”, paremale elule suunatud üldist/valdavat mentaliteeti. Üks montaažilõige on selles filmis väga kõnekas: põletatava õlgnuku alt tuleb välja sellele karkassiks olnud rist. Vaatasin seda põlevat risti ja mõtlesin, et no mis seal siis järgmiseks tuleb. Tulid hobuse silmad. Kes kannab risti? Ka loomad. Üldse.
Keeduse filmis otsib Hellat oma tütrega maapõuest viikingite aaret. Legendi järgi see seal Neidsaare kandis kusagil on. Pärast Hellati surma otsib tütar aaret üksi edasi. Siin on kujundi ruum. Võib mõelda nii, et maa sees on aare ja seda otsitakse, aga maa ise ongi see aare. Võib mõelda ka nii, et elu ja side maaga on küll hääbumas, aga ikka veel otsitakse aaret. Võib mõelda nii või teisiti, aga aare ja maa on seotud ja (varasema kordusena) aarde otsimine on pandud ka filmi viimasteks kaadriteks.
„Suur soo” (režissöör Remek Meel) näitab aga midagi muud. Vello, kes on lõpetanud EPA ja elanud varem Tartus, on asunud kolmkümmend aastat tagasi Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Vellol on seal hea. Vajalik tehnika on ka olemas: koera kaelarihmale saab raadiosaatjaga/GPS-iga ühendatud asjanduse külge panna, kodus on telekas, on ka auto, millega saab vajadusel linna sõita või minna suurematele jahiajamistele koos teiste jahimeestega. Vello elab üksi ja kui ta käib vahel talvel koos koeraga nugisejahil, siis, sõltumata sellest, kas ta saab saagi või mitte, on see käik ikkagi „alati nii kosutav”, sest see on käik looduses, elu loodusega koos. Vello elab lihtsat elu ja on ka ise lihtne. Tänapäeval on olnud jutuks seegi, et „lihtsat inimest” ei ole olemas. On küll. Lihtsus ja unikaalsus ei ole vastandid. Mis on kõige lihtsam? Vesi. Ka vesi muutub meie jaoks justkui keeruliseks, kui räägime selle molekulaarsest valemist H2O, aga ikkagi on vesi kõige lihtsam. Lihtsamat asja ei olegi ju olemas. Või on? Kuidas peaks see, kes ei tea, et veel on ka oma molekulaarne valem, pidama vett keeruliseks? Vello on ses mõttes nagu vesi.
Kui hea on olla lihtne. Nii, et lihtsus on lihtsus. Sest lihtsus on nagu vesi. Selles üha hullumeelsemas maailmas veel eriti. Selle poole maksab püüda. Aga kus sa saad: kõik on ju poliitika. Ei saagi. Noh, ehk siis kuidagi salaja.
