ENN SÄDE FOTOALBUM 25. „Värviliste unenägudega“ Hiiumaal

Hiiumaa ja 1974. aasta sealsete „Värvilistega” jääb igaveseks su sisse kui üks maruilus sõõm õhku. Oleme Eeviga seal oma kahe tüdrukuga, nemad kinnitavad täna sama! Esimese sõidu teen operaatorite bussis ilma pereta. Juht Mefoodi, eraelus Mihkel, ei tea teed Kõppu, saare lääneotsa, nagu me kõik ülejäänudki. Võtame Kärdlas küüti ühe jokkis mehe, kes juhatab teeotsale, ja kui siis poole tee peal selgub, et oleme Emmastes, kuhu sel hiidlasel on vaja jõuda, saab kaua meie üle lõhverdada…

Vapper piirivalve on täistrimmis (jah, ja mitte timmis…) ning valvab nii öösel kui päeval, et meite rahulikku töötegemist ei segaks Kariibi mere piraadid või Rootsi salakuulajad. Kogu filmirühma nimekiri viiakse kordonisse, ujuma tohib minna vaid eelnevalt registreeritud korras, mere ääres ei tohi viibida pärast kella 23, randa rehitsetakse pidevalt. Kas lisada? Esiotsa piirvalvepoisid püüavad muidugi üle — Virve Aruoja läheb varahommikul liivaranda tervisejooksule, ta arreteeritakse ja tassitakse kordonisse…Valgustaja Enno Laats jääb Kalana rannas kalapüügiga hilja peale ja istub öö sealses kordonis. Alles pärast seda, kui oleme stažeeriva operaatori Arvo Iho pulmapeol siinse leitnandi täis jootnud ja sõbraks teinud, röögatab ta oma ülipüüdlike alamate peale: „Omasid peab teadma!”

Midagi sarnast kordub ju Harju uulitsas Tallinnfilmi majas. Direktsioon ja toimetus näeb ümberringi ainult provokaatoreid, kes ilmselgelt nõukogude võimu alustalasid kõigutavad. Kuigi selle lastefilmi puhul ei mäleta otseseid ideoloogilisi süüdistusi (ehkki Kati alguslaulus „Päike, päike, tule välja!” on ju „ohtlikke vihjeid”, aga nähtavasti on „Põgenee, vaba laps…” neid veidi rahustanud). Nüüd on päevakorral hirmsam asi — dedramatiseerimine. Surmaoht nõukogude filmile ja „lapsed ei saa aru”. Et need üle keskea parteionud ei mäleta oma lapsepõlve, see on normaalne. „Ei-saa-aru” malakas on universaalne tööriist igaks olukorraks ning keegi otsustajatest ei kahtle hetkekski omaenda arusaamise kõrges tasemes. Noblesse oblige?? Ega ma päriselt tänaseni taipa säärast otse animaalset hirmu süütu lastefilmi ees. Peainsener Alp annab oma abikaasale Košelevale, kes juhib OTK/TKOd, käsu praakida välja võimalikult palju võetud materjali kui tehniliselt küündimatut. (Marani spetsoptikad ja muu!). Stsenarist Ivar Kosenkranius reedab meid, kirjutab pika piinliku kaebekirja nõudmisega uutel tegijatel film ümber teha jne. Mille peale (uskumatu!) ütleb direktor Danilovitš: „Nii ei tehta!” Ühele arutelule on kamandatud Klaus Mikko, kroonikaosakonna peatoimetaja, kes kargab kohe pärast vaatamise lõppu püsti ja ütleb: „Mind kutsuti seda filmi tapma, aga ma ei taha seda tappa, sest mulle see väga meeldis.” Mängufilmide toimetaja, vana rindekorrespondent Grigori Skulski tuleb meie poole üle: „Üks kord kümne aasta jooksul võiks siin stuudios ka eksperimenteerida.” Tohletanud struktuur filmivabrikus hakkab ära kukkuma, kohe astuvad uksest sisse Neuland, Simm, Kuik, Urbla, Karis…

Osutume oma lastelooga tahtmatult eesti filmi murdekohal olijateks. Kahjuks ma ei tea, kui kaugel ollakse meie filmi restaureerimisega. Olemasolevad koopiad DVDdel on armetu varjumäng Rein Marani meistritööst, heliribast rääkimata.

Heatahtlik filmisõber võiks uurida ka Eesti Filmi Andmebaasist meie filmi kohta: https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/518/malestused
https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/518/huvitavat-lugemist

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist