PERSONA GRATA ANNA HINTS

Aprill, 2023

Anna Hints märtsis 2023.

 

Ehkki märksa kohasem olnuks istuda intervjuu ajal suitsusaunas, kohtume Annaga Zoomi-aknas. Anna küüned on Ukraina auks värvitud sinikollaseks. Räägime inspiratsioonist, autoripositsioonist ja „Savvusanna sõsaratest”.

 

Saun tuli sinu juurde lapsepõlves. Olen aru saanud, et juba noorena rääkis vanaema sulle saunas lugusid.

Ma arvan, et selle filmi juured lähevad tagasi aega, kui ma olin umbes üksteist. Mu Võromaa vanaisa oli surnud ja me läksime päev enne matuseid sauna. Saunas olid vanaema, tädi ja täditütar ning ma mäletan, kuidas vanaema rääkis vanaisa kohta lugusid, mida ta ei ole enne ega pärast rääkinud. Ta rääkis ka sellest, et vanaisa oli olnud teise naisega ja kuidagi lasi kõik need tunded endast välja — kogu kurbuse, pettumuse ja viha. Ta tegi saunas enda ja vanaisaga rahu ja järgmisel päeval saime vanaisa rahulikult maha matta. Siis ma muidugi ei sõnastanud seda niimoodi, aga nüüdseks olen mõistnud, et saun jättis mulle juba siis erilise mulje. Sain aru, et siin maamuna peal on üks selline ruum, kus saab kõik tunded turvaliselt, rahus ja ilma hinnanguteta välja elada.

 

Praegu saadetakse saunu Ukrainasse. Loodan, et ukrainlased saavad sealt samuti kosutust.

Ma usun, et saavadki. Mulle väga meeldib see Ukrainasse saunade saatmise projekt. See töötab mitmel tasandil: saadki puhastada oma kere, mis on praktiline vajadus, aga ta pakub ka soojust ja hinge puhastamise võimalust. See on väga-väga ilus ettevõtmine.

 

„Savvusanna sõsarad” tõi „Sundance’ilt” parima režii preemia. Ma stalk’isin natuke su sotsiaalmeediat ja oma 40-ndal sünnipäeval kirjutasid sa Facebooki seinale midagi stiilis et „saavutused — kellele? miks?”. Keegi ei hakka tegema filmi, mõeldes auhinnale, aga tunnustus on ometi tore, isegi vajalik. Kui oluline on sulle, et su loomingut märgatakse?

See on minu jaoks kõnekas teema. Kusjuures siin on mingi telepaatia. Just täna hommikul kohvilauas arutasime Tushariga (Hintsi partner —Toim) selle üle. Ma hea meelega loeksin korra seda postitust, siis tuleb meelde, mis tunne mul sel hetkel oli.

 

Anna nägu Zoomi-aknas kaob telefoniekraani taha. Hakkame mõlemad usinalt postitust otsima. Mõtlen, et kas see ongi tänapäev — et suhtled ekraani vahendusel ja siis on mõlemal veel privaatne ekraan, kus sotsiaalmeedias scroll’ida. See ei ole küll meie tavaline suhtlusviis, aga ikka ajab muigama. Lõpuks suudan postituse tuvastada. Loen ette.

 

See hirm, kui ärkad, et fakkhelltra40maiv!!

Et kas maailm kukub kokku… kas midagi on nüüd läbi, kas nüüd ma olen vana. Kas olen midagi jäädavalt tegemata jätnud, kas nüüd on hilja, kas nüüd on midagi läbi. 40 tundus alati selline verstapost, kus peaks nagu midagi ette olema näidata. Ainult et kellele? Miks?

Tuba on ikka sama, ööga pole ka kortse juurde tulnud. Mingi imelik kergendus on hoopis hinges. Et nii, nüüd see on siis käes — 40. Ja et maailm ei kukkunudki kokku!

 

Jaa, just-just, see oli see tunne. Siin on mitmed teemad, ma proovin kuskilt alustada. 2015. aastal käisin emaga Taimaal kloostris, kus tegime läbi kahekümne kuue päevase vaikimislaagri (kogemusest on valminud ka lühidokumentaal „Emaga kloostris”). Me ei saanud rääkida, kirjutada, lugeda. Selle kahekümne kuue päeva jooksul tajusin selgelt, kuidas edukultus on võrreldav ühiskonna vaimuhaigusega. Ma ei pea siin silmas mitte kliinilist diagnoosi, vaid haiget vaimu, mille tüsistuseks on ärevus ja kõik muu. Kogu aeg peab üksteisega võistlema, midagi saavutama. Mitmes eliitkoolis käinuna suutsin näha, kuidas need olidki need väärtused, mida meile edasi anti. Mäletan ühte kirjandustundi, ma võisin siis olla üheksandas klassis, kui õpetaja ütles, et teie olete Eesti eliit, teie olete Eesti tulevik. Selline mõtlemine tekitas minus suurt pinget ja vastuseisu. Kloostris olles tajusin seda saavutuskultuse mustrit eriti selgelt ja mõistsin, kuidas vaim on haige. Väga paljud kannatavad selle all. Mina kannatasin selle all. Ja ma mäletan ühte varakevadet, kui ma olin seitseteist ja õppisin viimases klassis. Olin Haapsalus, paljajalu värskelt tärkava muru peal, ja nägin seda neljakümnenda eluaasta verstaposti. Nelikümmend tundus seitsmeteistaastasele selline elupunkt, kus möödunule tagasi vaadata ja  analüüsida, kuidas läinud on. Kuna ma olin sellel eluperioodil hästi katki, siis nägin, et kui ma endaga ei tegele, oma traumasid ei tervenda, saab minust lihtsalt üks väga kibestunud ja kuri neljakümneaastane, ja ma ei tahtnud seda. Mõistsin, et ehkki traumad ei pruugi olla tekkinud minu süül, on vastutus tervenemise eest ikkagi minu sees. See andis mulle tohutu motivatsiooni ja sealt hakkaski tervenemisrännak peale. Nii et kui ma sain eelmisel aastal nelikümmend, siis see ärev tunne tuli küll tagasi, aga sellele järgnes totaalne vabanemine. Sain aru, et skaala, mille järgi end mõõdame, eksisteerib ainult meie peas. See tõi tohutu vabaduse. Mõistsin, et olen rikas inimene ka siis, kui mu pangakontol ei ole väga palju raha või kui mu film ei saa rahastust või ei tule mingit auhinda. Mu elus on palju rohkemat. Kui teed midagi, mõeldes sellele, et see peab tooma edu, ei too see tegelikult edu. Ma arvan, et edu valem peitub protsessi nautimises. Mingis mõttes ma tunnen, et igasugune loominguline vabadus ja julgus saabki üldse tekkida sügavalt meie enda seest. Kui sa ise armastad seda asja, seda protsessi, siis võib-olla tulevad ka need tulemused, mida nimetatakse eduks. Aga ma arvan, et edukus tähendab mulle siiski midagi muud. Kas või see auhind, mille üle ma väga rõõmustan, näitab mulle kõige rohkem seda, et usaldada tuleb oma sisehäält.

 

Sa mainisid traumat ja tervenemisteekonda. Vihjad sa vägistamisele, millest ka filmis avameelselt räägid? Oli see sulle omamoodi vabastav, et said oma kogemuse saunalaval kaamerate ees välja rääkida?

See oli väga vabastav. Ma olin küll saunas alati olemas ja selle sõsarkonna osa, aga mul ei olnud plaanis oma lugu rääkida. See tuli kuidagi loomulikult. Muidugi adusin, et need teemad võivad saunas üles kerkida, aga ausalt, nii nagu ma seda seal rääkisin, ei ole ma seda mitte kunagi rääkinud. Ma tõesti elasin selle kogemuse läbi ja olin kuidagi kohal. Naljakas oli küll režissöörina kaamera ees ära unustada, et need on filmivõtted, aga sõsarkonna vägi oli sel hetkel väga toetav ja tugev. Ma polnud sel hetkel režissöör, ma olin üks sõsaratest. Mul on tunne,  et nüüd ma olengi selle loo ära rääkinud ja enam mul ei ole vaja seda rääkida. Selles mõttes, et nüüd on see välja öeldud. Kogesin, kui vabastav on anda oma kogemusele hääl. See on võimas energia. Sa valideerid oma kogemuse ja kõik emotsioonid seoses selle kogemusega. Jõud tuleb kehasse tagasi. Filmida võib muidugi kõiksugu asju, aga ma olin ikkagi kahtlev, kas jätan selle filmi, et ma ei tea, omaenda lugu ja nii…  Kui lähed naistega saunalavale, siis enamik on kogenud mingisugust seksuaalset vägivalda. Nende seitsme aasta jooksul kogunes materjali hulka ka teisi vägistamislugusid. Aga kui me tegime „Sundance’i” instituudile rahastustaotlust, oli vaja kahekümneminutist näidet. Seda aitas kokku panna montaažirežissöör Martin Männik. Ma andsin talle hulga materjali. Ta valis selle loo ja ütles, et „Anna, see lugu peab seal olema”. Ta ei saanud aru, et see on minu lugu, ja ma vaidlesin alguses vastu, aga lõpuks saatsin ikkagi just selle lõigu. Saime ülitihedast sõelast läbi ja „Sundance’i” instituudi rahastuse. See lugu kõnetas ja puudutas ka neid. Seeläbi ma valideerisin selle kogemuse justkui teist korda. Ei teinud seda väiksemaks ega kuidagi maha. Otsustasin, et olgu, las ta olla seal filmis. Ma usaldan inimesi enda ümber, kes ütlevad, et see on oluline.

 

Filmis kohtab mitmeid hinge puudutavaid lugusid; teemadena käivad läbi nii lapsekaotus, seksuaalne enesemääratlus kui ka kergemad pajatused Tinderi-kohtingutest. Kuidas sa juhtisid vestlust nii, et kaamerahirm kaoks ja saaks tekkida sõsarkonna tunne?

Ma ei oska sellist ühtset valemit anda. See on see, kuidas ma lavastajana töötan. Ma olen hästi intuitiivne, aga intuitsiooniga töötamine ei tähenda, et seal ei oleks mingit loogikat. Seal on  oma loogika. Intuitsioonil on oma keel. See lihtsalt väljendub teistmoodi. Protsessi osa on kas või see, et montaažiperioodil nägin mingeid stseene unes. Kui ma hommikul ärkasin ja me monteerima läksime, siis ütlesin, et vaat see stseen peab filmis olema. Võtteplatsil on vaja usalduslikku ruumi, et saaks tekkida intiimsus ja avanemine, ja ma usun, et selleks on vaja luua see ruum lavastajana ka iseendas. Ma tunnen, et mul on vaja olla ka iseendaga intiimne ja avatud. Siis saan selle ruumi loomisele kaasa aidata ka võtteplatsil. Ma arvan, et millise energiaga sa lähened, seda ka lood. See energia jutt ei ole siin mingi uhhuu-jutt — kui keegi astub ruumi, on ju tajutav, mis meeleolu ruumis on või mis meeleolu ta annab. Noh, näiteks kui ma olen endast väljas ja mul on mingi õudne ärevus, siis ei saagi tekkida avanemist ega usaldust. Ja ma usun, et režissööri üks kõige olulisemaid töötingimusi on usaldus. Mina usun läbipaistvasse protsessi. Kõik, kelle lood on filmis, nägid filmi montaaži eri etappidel. Osa filmitegijaid töötab nii, et saab materjali kätte ja hoiab seda kiivalt. Mina usun, et ka läbipaistvalt on võimalik teha julget ja vägevat asja. Kui sa oled nende inimeste ees aus, kes on sinu ees ausad olnud, siis seda suurem on lõpuks ka vägi filmi sees. Kui ma kutsusin protsessi keskel inimesi osalema, siis jagasin nendega ka omaenda klippi. Ma arvan, et see, kui sa oled oma naha ja karvadega alasti, tekitab samuti usaldust. Muidugi andis keskkond, suitsusaun väga palju juurde.

 

Mõnes mõttes on filmis portreteeritud inimesed anonüümsed. Võib-olla ongi keha, mitte nägu, selle filmi keskne karakter. Kõike seovad kokku muidugi lood. Kuidas sa valisid inimesed, kes neid lugusid räägiksid?

See, et keha on keskne karakter, on väga täpselt öeldud. Mäletan, et kui ma seda ideed mingis arengufaasis pitch’isin, toodi ühe nõrkusena esile just seda, et filmis ei ole nägusid. Mulle ei ole see kunagi olnud probleem, pigem tugevus. Mingis mõttes räägib või algabki ju film sellest kogemusest, et oled sündinud naise kehasse. Naise kehasse sündimine ei ole midagi süütut. See on juba poliitiline akt. Filmis ei ole oluline, kas see on Malle või keegi teine. Oluline on sõsarkonna tunne. Mina hoidsin sellest ideest niimoodi kinni. Mingil hetkel isegi mõtlesin näod välja lõigata, aga sain aru, et see muutuks teistpidi vägivaldseks. Selle seitsme aasta jooksul jõudis toimuda #MeToo liikumine ja ma lasin oma näoga olla neil, kes tahtsid oma nägu näidata. Aga milliseid naisi kutsuda — see oli jällegi kombinatsioon tajust, intuitsioonist ja minu valduses olevast infost. Olid inimesed mu elust, kelle lugusid olin varem kuulnud. Oli ka neid, näiteks sõbrannade sõbrannasid, kes lihtsalt sattusid mu ellu või kes olid kuulnud, et me filmime, ja võtsid ise ühendust. Ma otsustasin sisetunde pealt, millised naised võiks koos sauna kutsuda. Sellega kujundasin energiat, mis saunas võiks olla. Mõtlesin, millised teemad võiksid võrsuda, kui viin näiteks ühe või teise grupi naisi kokku. Lavastajana lood sa selle potentsiaali või võimaluse, et asjad hakkaksid juhtuma. Alati see ei õnnestu, aga saunas filmides on positiivne see, et vähemalt saad alati sauna.

 

Operaator Ants Tammikul pidi olema päris keeruline. Kuulsin, et pidite jääkotid ümber kaamera siduma.

See oli väljakutse. Põhiliselt olid saunas Ants ja Tanel Kadalipp, kes võttis heli. Üks sessioon oli umbes neli tundi ja kui me räägime sellest, kuidas intiimsust ja avanemist luua, siis mulle oli väga oluline, et saun oleks kuum, et atmosfäär oleks päris. Me kuidagi ei võltsinud seda. See tähendaski, et saun oli kuum ja niiske, mis on tehnikale täielik õudus. Ants hakkas paar tundi varem kaameraläätsi harjutama. Alguses pani ta läätsed põrandale ja kui temperatuur läks üles, tõstis ta need esimesele astmele, siis järgmisele astmele… Kaamera ümber olid jääkotid. Tal endal olid kindad käes, sest kaamera läheb ju kuumaks, ja peas märg müts. Õnneks saunas käies neli tundi järjest ainult laval ei istuta. Vahepeal olid ka hingamispausid, nii nagu filmi rütmiski. Samas, kui panna kaamera välja hingama, rahunema, siis peab jälle ootama, et ta tagasi sisse viies ei läheks enam uduseks. Meil olid ka assistendid, kes tuletasid pidevalt meelde vett juua, et ära ei minestaks. Ainult üks kord jäime Antsuga liiga kauaks ühte tossustseeni filmima ja äkki tundsime, et oot, nüüd oleme küll liiga kauaks jäänud. Läksime õue ja oksendasime. Olime saanud väikese mürgituse. Nii et see kõik oli paras kunsttükk. Aga meil on Antsuga väga hea teineteisemõistmine. Mulle oli oluline, et filmis puuduks male gaze, et seal ei oleks absoluutselt mingit naise keha seksualiseerimist. Selle pilgu täpseks timmimine võttis aega ühe saunasessiooni, Ants suutis liikuda väga kähku mehepilgust eemale. Nad on mõlemad Taneliga nii tundlikud, et kuidagi tõesti see kaamera ja mikrofon ununesid. Sõsarkonna energia seal saunahämaruses oli suurem kui kaamerahirm. Lõpuks oli meil kõigil alastusega mingi uutmoodi suhe. See oli nii normaalne, et kõik ongi alasti. 

 

Mida see seitse filmitegemise aastat tegelikult tähendab? Vahepeal olid tõenäoliselt pikad pausid, siis jälle kiired võtteperioodid?

Algus oli konarlik. Esimeses faasis on mul alati raske oma ideid komisjonile esitleda, sest need ilmuvad mulle ideepilvedena, mida on keeruline paberil selgitada, aga ma tajun, et neis on potentsiaali. „Savvusanna sõsarate” algus oli keeruline ka seetõttu, et filmi esimene produtsent Eero Talvistu kahjuks suri. 2019. aastal tuli produtsendina pardale Marianne Ostrat ja sellest ajast on olnud väga intensiivne ja viljakas periood. Mariannega koostöös hakkasid juhtuma maagilised asjad, tema toetus ja usk minusse ja meie filmi on olnud mulle väga suureks toeks.

Anna Hints märtsis 2023.
Harri Rospu fotod

 

Palju sa autorina selle aja jooksul muutusid?

Minu kui inimese areng on käinud paralleelselt režissööriks kasvamisega. Tunnen, et olen jõudnud punkti, kus minus on teatud selgus, mis laadi asju ma tahan teha või mil moel režissöörina toimida. Olen võtnud ennast omaks sellisena, nagu ma olen, ja aktsepteerinud oma eripärasid ja seda, kuidas mu aju töötab. Kui ma enne proovisin sobitada ennast mingisugusesse kasti, siis enam ma seda ei tee, sest kasti sobitumine ei tööta. Selle seitsme aasta jooksul olen õppinud, kuidas valideerida oma sisehääl või meetod. Mulle meeldib see punkt, kus ma praegu olen. Nüüd olen enda jaoks ära mõtestanud või tunnetanud ka selle, mis laadi mängufilme mulle meeldiks teha, ehkki mõtlemine sellistes kategooriates nagu mängufilm, dokumentaalfilm või animafilm minu jaoks ei toimi. Doki mõte on mulle alati kahtlane tundnud. „Sundance’il” ei ole selline kategoriseerimine enam teema, aga aeg-ajalt kohtab ikkagi arvamust, et dokk peab peegeldama objektiivset reaalsust, ehkki seda ju ei ole olemas. Ma mäletan Pallases ühte oma esimestest fotograafiatundidest Peeter Linnapiga. Üks esimesi asju, mida ta proovis meile väga kirglikult selgitada, oli see, et kui sa võtad kaamera välja ja selle kuhugi suunad, siis on see juba subjektiivne. Sellepärast on mul endal alati olnud küsimus, mis on dokumentaalfilm. Ma ise olen seda kuidagi nii mõtestanud, et see on näiteks töötamine mittenäitlejatega, ehkki lühimängufilm „Pimeala” (ingliskeelse pealkirjaga „Weight of Light”), mille just lukku lõime, kõnnib justkui dokumentaali ja mängufilmi vahepeal. Mulle meeldib tegutsemine sellistel piirialadel. On olnud näiteks arutelu, et kas EFTA galal peaks andma dokumentaalfilmile operaatoritöö, režii või montaaži eest auhindu. See tundub mulle lihtsalt nii absurdne. Mis mõttes meil on niisugune arutelu 21. sajandil? Loomulikult lavastad sa režissöörina ka dokumentaalfilmi. See võib olla teistsugune, aga see ei ole midagi vähemat kui mängufilmi lavastamine.

 

Sa töötad väga tihedalt oma partneri Tushariga, kes oli ka üks „Savvusanna sõsarate” montaažirežissööridest. Mul oli võimalus kuulata teie tulevase saunateemalise lühimängufilmi pitch’i. Muu hulgas rääkis ta seda, kuidas tunneb, et Indiast pärit mehena ei sobitu ta sellisesse ürgmehelikkuse diskursusse, mis on Lõuna-Eestis endiselt teema. Kuidas on tema kogemus sinu loomingut mõjutanud?

Me oleme kindlasti teineteist vastastikku väga palju mõjutanud. Kogu India teema on minu elus tänu Tusharile. Tushar ütles alles hiljuti, et tahab minna magistrantuuri folkloristikat õppima. Oma motivatsioonikirjas lõi ta uue väljendi, mida tahab hakata uurima ning millega ta ennast seostab:  rahvuslik kväärlus. Ma arvan, et ma ise tunnen samamoodi. Ühtpidi kannan endas pärimust, mis on paljuski kadunud või peidab end kuskil arhiivides. Seda kogesin esimest korda Tartu Ülikoolis folkloristikat õppides, kui räägiti eesti rahvausundist ja tudengitele oli see info kõik nii uus, või noh, just midagi kuskilt arhiividest. Minu jaoks oli see nii loomulik, vanaema edasi antud õpetus. Ühtpidi on mul hästi tugev suhe pärimusega. Teisalt tajun, mis selles pärimuses on essents, mida vastu võtta, ja mis on mingisugused dogmad, patriarhaalse süsteemi dogmad, millega ma absoluutselt ei nõustu. Sellel ei ole minu juurtega mitte mingit pistmist. Näiteks kui traditsioonist kõnelevad poliitikud räägivad, et „tagasi juurte juurde”, siis viidatakse tihti mingitele 19. sajandi kogemustele või väärtustele, justkui oleks see hetk ajaloos kuidagi õigema traditsiooniga kui kõik muud hetked. Minu jaoks on pärimus elav organism, mitte surnud punkt ajaloos. Ma eristan, mida ma kultuuripärimusest endaga kaasa võtan. Tushar on olnud selle vaatluse juures väga hea partner, sest tulles oma kultuuriruumist, tabab ta väga tundlikult ja teravalt seda juurikat, asja olemust. Mäletan, kuidas ta esimest korda suitsusauna tuli. Me olime minu sugulaste juures ja kui naised olid saunas ära käinud, läksid mehed. Maamehed tulevad siis saunast tagasi ja küsin, et kus Tushar on. Nad tundusid olevat veidi segaduses ja vastasid, et imelik, ta näeb välja nagu võõramaa mees, aga seest on nagu oma inimene, justkui saunas sündinud. Olin hiljuti ise reisil ja Tushar käis Setomaal ühe mu hõimlase sünnipäeval. Ta räägib sellist „murtud eesti keelt”, nagu ta ise seda nimetab, aga nad said omavahel kõik jutud ära räägitud. Ma arvan, et suitsusaun ei ole ainult mõjutanud Tushari, vaid tema on mõjutanud ka suitsusauna. Ja sfäär on avardunud ka neil, kes on Lõuna-Eestis Tushariga kokku puutunud. Meil on praegu Eesti lugude sarjas töös film „Estonian man”. Filmis läheb Tushar minu Võrumaa sugulaste juurde eesti meheks olemist õppima. Ma usun, et sellest tuleb lahe asi. „Savvusanna sõsarate” montaaži kallal töötasime Tushariga kõrvuti kaheksa kuud. Ta sobib mulle loominguliseks partneriks, sest kui mul on alguses peas ideede pilv ja mingisugused tunded või pildid, siis tema aitab leida struktuurseid vorme ilma selleta, et suruks mu mõtlemist mingisse kasti. Meie teine montaažirežissöör oli Hendrik Mägar, kes ühines montaaži väga olulises lõpufaasis. Kui oled kaheksa kuud materjali keskel elanud, on see lõpuks liiga silme ees ja vaja on värsket pilku. Hendrik oma erakordselt tundliku taju ja struktuurse mõtlemisega aitas palju kaasa, et protsess lõpuni viia. Töötasime Hendrikuga veel umbes nelikümmend päeva ning saime pildirea lukku nii, et tõesti oli tunne, et nüüd on asi valmis, et oleme andnud endast kõik, mida suudame.

 

Su filmidel on huvitav telg. Ühelt poolt oled tegelnud keskkonna ja prügikoriluse temaatikaga. Prügikorilus, ehkki see näitab süsteemi absurdsust — miks üldse visata söödavat kraami ära —, seostub ikkagi teatud määral räpasuse, mustusega. Et pead toidu leidmiseks ronima prügikasti. Enne mainisid India prügimägedes üles võetud lühimängufilmi „Pimeala”. Teisalt on sinu loomingus olulisel kohal puhtuse või puhastumise temaatika, millega seostub otseselt saun. Millest need kaks suurt liini, kui nii võib öelda? Kuidas need teemad sind leiavad?

Ma ise tajun hetkel sellist kahte haru, kus need ideed liiguvad. Üks on, jah, tegelikult ka ühe pika filmi idee, mis läheb edasi selle prügiväljade teemaga, ja teine on pigem siit, Eestist või mu enda juurte pealt võrsunud. Neil on kindlasti mingi ühisosa ka. Pean tundma, et see idee, mis eksisteerib alguses loomingulise pilve kujul, hakkab kehastuma ja poeb naha vahele. Kui teema saab oluliseks, saabki selle pealt filmi teha. Ja see naha vahele pugemine jookseb ikkagi paralleelselt minu enda eluga. Ma katsun olla tundlik ja avatud. Kui mu ellu tuli India ja see prügiväli, siis ma olin sellest šokeeritud, puudutatud, inspireeritud. Aga see prügi on ainult vorm. „Pimeala” räägib naiste kogukonnast, kes prügi korjavad. Seal ei ole ainult naised, on ka isad-vanaisad, aga minu fookus on naistel, eriti teismelisel peategelasel. Midagi peab mind nii puudutama, et tunnen, et seda häält, selle kogukonna häält on maailma vaja. Minu jaoks on looming üks aktivismi vorme ja ma tunnen vastutust selle eest, mida loon. Ma kindlasti ei tee kunsti ainult kunsti pärast. Minu ideed tulevad elust ja elu kogedes. Ma mõtlen palju selle peale, et looming on ka nagu teadvus, teadvuse osake, mida sa paiskad siia ühisele teadvuseväljale. Kliimakriis ja see, kuidas me inimkonnana siin planeedil eksisteerime, ekspluateerides üksteist ja planeeti, on mulle väga olulised küsimused, mis peegelduvad ka loomingu eri vormides. Aga ma juhindun ikka ja jälle oma sisemisest kompassist. Et kui ma ei saa vaiki olla või kui see idee on naha vahel ja kummitab, siis on asi õige.

 

Küsimusi ette valmistades mõtlesin, et sa oled poliitiline režissöör, aga pigem võiks sind nimetada kogukondlikuks režissööriks. Sa uurid ja tegeled palju just kogukondade või gruppide temaatikaga.

Kui sa selle nüüd niimoodi sõnastad, siis ma arvan, et sul on õigus, aga ma olen kindlasti ka poliitiline režissöör selles mõttes, et kui me räägime kogukondadest või kui me räägime ka näiteks naise kehast või ükskõik kelle kehast, siis see ongi juba ka poliitiline. Aga ma hakkasin praegu mõtlema hoopis sellele, et kui sa ütlesid „kogukondlik režissöör”, siis tegelikult haakub see ka intiimsuse või ruumi loomisega. Olen ka omaenda elus väärtustanud kogukonda — see ei ole nii ainult filmis. Näiteks kolisin tagasi Tartusse, sest tundsin puudust kogukonnast. Need kogukonnad tekivad minu ümber ja on mulle olulised. Ka savvusanna sõsarad on kogukond. Kui ma mõtlen oma esivanemate lugude peale, siis mu neljast vanavanemate liinist kolm on sohilapsed ja neil kõikidel oli valus küsimus, kas nad on kogukonnas omaks võetud või ei. Ma arvan, et me inimestena vajame mingisugust kogukonda. Samas on kogukond ikkagi vorm. Kogukonna taga on kogukonna vaim. Kogukond võib hävitada ja luua, ravitseda ja lõhkuda. Mind huvitab, milline see kogukonna vaim on. Aga kui mina mõtlen kogukonnast kui kellestki, kellega koos filmi teha, siis seal taga on ikkagi printsiibid. Ma annan endale režissöörina alati aru, et vastutan ja olen võimupositsioonil, aga mind huvitab, kuidas seda võimu õigesti rakendada.

 

Tajun trendi rakendada teatud kogukondi puudutavad teemad kommertsvankri ette. Üks asi on sotsiaalmeedia, kus igaüks ongi iseenda eest väljas, aga sama mudel tungib ka filmi. Kas või „Savvusanna sõsaratestki” läbi käivat kehakuvandi temaatikat avatakse dokumentaalides sageli läbi mõjuisikute, kellele kehast rääkimine on ju tegelikult töö, ärimudel. Probleemide tuumani, mingi ausa, sügavama, mittekommertsliku tasandini jõutakse harva. Pigem tajuvad suurtootjad kuumi teemasid ja võimendavad siis trende läbi populaarsete isikute. Kuidas selles süsteemis loojana iseendaks jääda?

See on seotud tendentsiga „kõik kaubaks”. Kõik on kuvand, kõik on müügiks. Korporatiivne mõtlemine tungib meieni igal tasandil, see varitseb kõikjal, ka filmitööstuses. „Filmitööstus” — see on juba ise nimi, millega mul on probleeme. Ma ei ole kunagi hakanud tegema filmi kõrvaltvaataja positsioonilt. Et näiteks näen, et inimesed ronivad prügikasti, ja võtan siis kaamera kätte. Kõigepealt sai minust endast toidupäästja. Samamoodi oli Indias — India tuli läbi elu minu juurde, mitte mina ei hakanud Indiat otsima. Ei ole nii, et kui ma loen, et India filmil läheb maailmas hästi, siis ma lähen Indiasse ja hakkan neid teemasid otsima, et edukaks saada. Ma elan oma elu ja siis need teemad tulevad minu juurde ja on mulle olulised. Kui ma nägin Indias seda tohutut prügimäge ja nägin, et seal on inimesed, ja kuulsin, kuidas loomad sõna otseses mõttes lämbuvad plastikusse, siis ma ei tea… Ma lihtsalt istusin seal prügimäe äärel ja nutsin ja tundsin, et see, mida mina saan filmitegijana teha, ongi anda nendele inimestele, omamoodi ka nendele loomadele hääl ja teha nad nähtavaks. Ma rääkisin „Sundance’il” sealsete programmiloojate ja festivali juhiga. „Sundance’i” instituudi rajas Robert Redford. Ta tütar Amy rääkis, et ta isa oleks võinud luua impeeriumi ja teha kõik kaubaks, aga otsustas luua pesa, kus saaksid endale tiivad julged ja tundlikud filmitegijad. Mingil hetkel tahtis Hollywood „Sundance’i” ja sellise iseseisva mõtlemise ja julged ideed oma rahategemise masinasse haarata, aga sellest saadi aru ja toimus puhastumine. Nüüd, kui ma seal olin, oli see vaba hing täiesti tajutav. See väljendus väikestes asjades. Näiteks viimasel päeval küpsetasid festivali juht ja programmiloojad, põlled ees, festivalikülalistele pannkooke. Need küsimused — kuidas hoida vaba mõtlemist ja mitte kaasa minna välise survega, riskides olla ka ebapopulaarne — on alati õhus. Kuigi, kui sa ajad oma asja, siis iroonilisel kombel oled sa alati trendikas. Sa lood mingit oma asja, oma trendi. Sotsiaalmeedia terminites rääkides on küsimus selles, kas olla follower või olla creator. Loomingulisus tähendab alati riski.

 

„Savvusanna sõsarad” on müüdud rohkem kui kahekümnele territooriumile ja ma kuulsin, et te plaanite ka ise esilinastustele minna. Millised reisid ees ootavad?

Ma ei tea, kas ma saan neist kõigist veel rääkida, aga ees ootab korralik maailmaturnee. Aga mul on täielik dilemma, sest on kohti, kuhu tuleb minna lennukiga, ja siis ma ägan ja vaevlen süütunde käes. Mõtlen, et äkki saab mingeid asju teha Zoomi kaudu. Ehkki nüüd „Sundance’il” käies ma kogesin, kui eriline on see, kui saab silmast silma publikuga kohtuda, kohtuda inimestega, kes jagavad minuga oma lugusid ja kellega mina saan jagada oma lugusid. Me kohtume ja puudutame üksteise südameid, inspireerime ja julgustame üksteist. Mõtlen, et äkki see ikkagi kaalub selle üles, et sõidan lennukiga, või ma ei teagi, pean vist väga palju puid istutama.

 

Vestelnud AURELIA AASA