SUITSUSAUNATERAAPIA EESTI MOODI

ANNIKA A. KOPPEL

„Savvusanna sõsarad”. Režissöör ja stsenarist: Anna Hints. Operaator: Ants Tammik. Produtsent: Marianne Ostrat. Kaasprodutsendid: Juliette Cazanave ja Hlín Jóhannesdóttir.  Helioperaatorid: Tanel Kadalipp ja Patrick McGinley.  Heliloojad: Edvard Egilsson ja ansambel Eeter. Helirežissöör: Huldar Freyr Arnarson. Monteerijad: Hendrik Mägar, Tushar Prakash, Qutaiba Barhamji, Martin Männik ja Anna Hints. Dokumentaalfilm. Kestus 89 min. Eesti–Island–Prantsusmaa. ©Alexandra Film (Eesti)/Ursus Parvus (Island)/Kepler 22 Productions (Prantsusmaa). Esilinastus: 23. I 2023 filmifestivalil Sundance”.

„Savvusanna sõsarad”, 2023. Režissöör Anna Hints.
Kaader filmist

 

Iga film loob oma maailma, omailma. Sellel ei pruugi olla midagi ühist kellegi teise kogemusega, teise maailmaga või ettekujutusega kellegi teise maailmast. Aga samas võib see ka pakkuda rohkelt äratundmisrõõmu, isegi samastumist. Igatahes on erinevate omailmade tundmaõppimise võimalus filmikunsti suur võlu.

Filmifestivalil „Sundance” auhinnatud „Savvusanna sõsarad” loob hästi erilise omailma. Režissöör toob naised suitsusauna oma lugusid rääkima. Eks lugusid rääkida ja kogemusi jagada võiks ka mõnes teises keskkonnas, näiteks tavalises saunas. Või moodsas spaas. Või terapeudi toolil. Aga sajanditevanune suitsusaun annab filmile sedavõrd  kauni tausta ja eepilise mõõtme, et seda oleks patt kasutamata jätta. See on ka tugev erisus, midagi, mida teistel ei ole ja mis suures maailmas mõjub eksootilisena. Aga naiste jutud on samas universaalsed, üle maailma mõistetavad.

„Savvusanna sõsarad”, 2023. Võtteplatsil.
Eneli Rohtla fotod

 

Lõuna-Eestist pärit režissöör Anna Hints on rääkinud, et oli 11-aastane, kui ta vanaisa suri. Koos vanaema, ema, tädi ja nõbuga läksid nad suitsusauna, kus vanaema tunnistas, et vanaisa oli teda petnud. Vanaema elas oma valu ja pettumuse saunas välja ja mattis vanaisa rahus maha. Sealt sai Anna Hints kogemuse, et saun on koht, kus lisaks ihule saab puhastada ka hinge.

Meie esiemad ja ka -isad on aastasadade vältel suitsusaunas käinud ja oma jutte rääkinud, harinud ihu ja saanud ehk ka hingele kergendust. Vanemat põlvkonda esindab filmis vanaema, peamiselt küll häälena kaadri taga, kes tükati räägib, kuidas naised vanasti elasid. Alustades sellest, et kui poig sündü, siss tull peremiis majja, a tütär …võõõeh. Ja miks? Sest tütrele pidi andma suure kaasavara. Poeg tõi majja minia ja raha.

Saunad on olnud sündide tunnistajaks, saunas on ravitsetud tõbesid ja ka surnuid on seal pestud. Aga saunas käib ennekõike siiski elu kogu oma mitmekesisuses. Saunas räägivad naised  intiimseid ja keerulisi seiku oma elust. Režissöör Anna Hints on saanud neile nii lähedale, kui üldse saab — paljalt saunalavale, intiimsesse ruumi, hingesoppidesse. See on iseenesest väga suur asi, luua säärane usaldus. Naised saunas oma ilusate ebatäiuslike kehadega on haavatavad, aga samas ka väge täis. Saa tugevass, saa vägeväss — nii loitsitakse lapsele, kes saunas kaasas. See on minu meelest üks filmi võimsamaid kaadreid.

„Savvusanna sõsarate” seltskond saunas pole vist kogu aeg sama. Peamiselt näeme vaid higiseid kehasid, vilksamisi mõnd nägu, vahel kõlab mõni nimi. Ainult üks nägu on pidevalt ka suures plaanis, Kadi Kivilo. Muidugi nõuab see julgust. Filmi seisukohalt tundub, et see üks nägu oleks nagu esindusnägu kõigile neile naistele, kes seal saunas räägivad. Justkui saunanaine, aga temalgi on oma lugu.

Igatahes on filmi tegijatel olnud palju keerulisi valikuid teha, aga nad said katsetada ja ju sai  siis tehtud parim valik. Kaua tehtud, kaunikene —  see käib täpselt „Savvusanna sõsarate” kohta. Võtteperiood kestis aastaid (seitse?), poolteist aastat montaaži; see oli teekond, mille vältel juhtus nii mõndagi, vahetusid monteerijad ja vajati värsket kõrvalpilku. Kõik see tasus lõpuks ära.

Üks asi on saunajutud saunas, aga saunajutud filmis on sootuks midagi muud. See, mis peaks sauna jääma, tuuakse avalikkuse ette. Valikute tegemine ei olnud kindlasti lihtne, ja kas siin üldse on õigeid ja valesid valikuid? Piirid inimeste sees on ju nii erinevad, moraalne valulävi eri kõrgustel. Seda, mida täna sai parimas usus öeldud, homme võib-olla enam ei ütleks. Me ise ka kasvame ja areneme. Kas kõik see, mida öeldakse, on filmi seisukohalt ilmtingimata vajalik? 

Kõrvalepõikena — naiste jutud on justkui õhus, pärast pikka vaikimise aega neid maailmas juba isegi oodatakse. Kanada režissööri Sarah Polley’ film „Women Talking” sai just Oscari kohandatud stsenaariumi eest. Film on inspireeritud Miriam Toewsi samanimelisest, 2018. aastal kirjutatud romaanist, mis põhineb tõsielusündmustel. Siingi jagavad naised oma ränki kogemusi. Maailmal on lõpuks aeg naisi kuulata; ega ilmaaegu pole MeToo liikumine läbi murdnud, feministide pikast võitlusest rääkimata. See kõik on aktuaalne ka Eestis, võta või Eeva Mäe ooper-vestern „3. oktavi F”. Siin kohtub üks maskuliinsemaid filmižanreid, vestern, feminiinse hingelise algega, milleks on kõige võimsam jõud, naise hääl. Seda on võimatu mitte kuulda.

Naiste saunajuttudes tabusid ei ole, teemadeks tulevad kasvamine, oma keha ebatäiuslikkuse tunnetamine, ühiskonna surve ja ootused naisele, menstruatsioon, LGBT teema, probleemsed suhted emaga, Tinder, dick pic’id, abort, nurisünnitus ja vägistamine. Need ei ole kerged jutud. Uhh, mõni leil on lausa lämmatav! Kui feministlik diskursus on filmis täiel mõõdul esindatud, siis suitsusauna müstilisus ja tähendus sellevõrra taandub. Küllap saaks suitsusaunast veel õige mitu filmi teha, kõik isesugused. Nagu ka naiste juttudest. Tegelikult annavad siin räägitud lood kätte vaid naise elu spektri ühe serva, eeskätt selle karmima ja raskema.

Eks raskeid hetki hoitakse rohkem eneses ja võib vaja minna palju saunaskäike, et need räägitud saaks. Mõned naerukohad on siiski ka, mis üldist tonaalsust leevendavad. Leidub ju küll naisi, kes oskavad keerata oma rasked elujuhtumised sellisteks vimkaga juttudeks, et kuulates oled liigutatud, aga isegi naerad ja saad sellest ka tuge, sest naise elujõud on lihtsalt nii suur. Mõnd sellist tugevat, elujaatava huumori ja kristalliseerunud elukogemusega naist oleks igatsenud siin ka näha.

Kõige rängem lugu on jäetud viimaseks. 

„Savvusanna sõsarad”, 2023.

 

Vällä, vällä, vällä! manavad naised. See on võimas loits. Filmis on kuulda ansambli Eeter muusikat, kus osaleb ka režissöör Anna Hints koos Marja-Liisa Platsi ja Ann Reimanniga.

Naiste vägi ja võim kasvavad koosolemisest. Siin ei anta hinnanguid ega mõisteta kohut, see on moodsa aja teraapia iidses suitsusaunas. Terapeudi asemel on sõsarkond. Valu, häbi ja hirm saavad nagu paha vaim välja higistatud, higiga suitsusauna lavalaudadele nõrutatud ja sealt pesuveega minema uhutud. Siis on kuri läbi kuumutatud ja maha loputatud, sedasi pehmeks tambitud, et pole tast enam asja — nii on kerel kergem ja hingel helgem.

Nii võiks olla ka filmi vaatajal, aga ei ole. Naiste loits peaks viimasest loost vaimusilma ette kerkivatest koledatest piltidest justkui vabastama, lootust sisendama. Seda siiski ei juhtu. Saunaskäik koos naistega teeb pigem veel tükiks ajaks olemise raskeks. Kas seepärast, et viimane lugu on nii karm, kummalises räiges vastuolus kaunite loodusvaadete ja kuldses valguskumas saunalistega?

 

Suitsusauna poeesia

Kui vapustus lõpuks lahtub, siis mõistad, et ikkagi on „Suitsusauna sõsarate” imeline visuaal sinuga kaasa tulnud. Aknaruudust tulvav valgus palavas nõgises puidust ruumis, kerise susin ja üle ruumi hõljuv aur, higised naisekehad sätendamas kuldses valguses. Tuleb tunnustada operaator Ants Tammiku ja helioperaator Tanel Kadalipu tööd — saun on juba ise kuum ja higine paik, aga kui see veel naisi täis on… Ka tehnilised lahendused pidid siin olema keerulised, sest niiskus ja kuumus ei ole just tehnika sõbrad.

Kui välja minnakse, võtavad looduskaadrid hingetuks. Läbi aastaaegade — kevad, suvi, sügis, talv — tossab suitsusaun ikka omasoodu, veekogu kaldal, majast eemal. Pole ju öeldud, kus need kaunid kohad asuvad, teada on vaid, et Lõuna-Eestis. Ega polegi vaja laialt kuulutada, sest nii haruldane asi nagu suitsusaun peabki olema veidi müstiline, salajane, eraldatud. Seal ei saagi suurte hulkadena käia, sest siis oleks see teemapark, mitte ehe suitsusaun.

„Savvusanna sõsarad”, 2023.

 

Mina olen ka suitsusaunaga  üles kasvanud, sealsamas Lõuna-Eestis. Kõik see — vee kandmine ämbritega, tule läitmine ahjus, suitsu levimine saunas, kuldne valgus aknaruudust — on mulle üdini tuttav. Meie talu suitsusaun asus otse jõeperve peal. Sealt sai sauna pesuvett taritud ja nii külmal kui palaval ajal end pärast sauna jahutatud. Sauna kütmine oli suurem ettevõtmine, selleks kulus terve päev, et suur keris end üles kütaks. Alguses oli saun kuum ja tavaliselt läksid mehed esimesena, nemad silusid äkilise leili tasaseks. Siis kui naiste kord tuli, oli saun sametiselt soe, viimasedki tukivingud taandunud. Aga vunki seal jagus, sest suitsusaun pidas pikalt sooja, ega teda ilmaaegu kaua köetud.

Mina käisin saunas ema, vanaema ja vanatädiga, mitme põlve naised üheskoos. Eks lapsel oli naiste jutte huvitav kuulata, nii mõnegi elulise asja sai teada. Mis küla peal uudist, mis kellega juhtunud, kuidas ilm on. Ma ootasin saunaskäike. Viha lõhn, kuumus, vee solin, higistamine, pesemine. Eriti meeldis mulle pakasega kuumast saunast õue jahtuma tulla. Tähistaevas pea kohal ja lume krudin jalgrajal talveõhtul saunast tulles, selle vastu ei saa mitte miski. Ja pärast pea puhtas voodis patja vajutada — uni tuli silmapilk.

„Savvusanna sõsarad”, 2023.
Kaadrid filmist

 

Saunas olid omad kombed ka, näiteks ei tohtinud laval istudes jalgu kõlgutada. See pidi olema vanapagana laste hällitamine. Sütele või tulle ei tohtinud sülitada, villid tulid keele peale. Ja kui saunaskäik jäi pimeda peale — nagu talvel ja sügisel enamasti juhtuski —, siis pidi hoolega vaatama, kas seal küünla või lambi tekitatud tontlikes varjudes nõgisel seinal pole mitte vanakuri ise. Keskööks ei tohtinud mingil juhul sauna jääda, siis oli kindel, et vanakuri tuleb kohale ja võib su ära viia.

Kuna suitsusauna seinad olid nõgised, siis pidi ette vaatama, et ennast ära ei määriks. Pärast lihasuitsutamist võis saun ka rasvane olla. Mis kasu on siis saunast, kui seal puhtaks saamise asemel hoopis mustaks saad? 1980–90-ndatel, võib-olla juba varemgi  hakkasid suitsusaunad tasapisi kaduma ja nende asemel tehti kas tavalise või elektrikerisega saunad. Neid oli kerge ja kiire kütta ning nad ei määrinud. Aastate pärast, kui sain jälle suitsusauna, mõistsin, millest olen ilma jäänud. Teist nii pehmet ja head sauna lihtsalt ei ole olemas. Ja kui nüüd hüpata siit Mart Kivastiku „Taevatrepi” maailma, siis… kui saaksin, käed lahti, jalgrattaga ajas tagasi sõita, siis põrutaksin otsemaid sinna suitsusauna!

 

Soomlaste „Eluaur”

Saunafilme on muidugi tehtud omajagu. Meelde on jäänud 2010. aastal Pärnu filmifestivali võitnud Joonas Berghälli ja Mika Hotakaineni „Eluaur/Miesten vuoro”. Seal istusid saunas soome mehed ja rääkisid endast. Saunad olid erinevad ja erilised, ehitatud näiteks autosse, kombaini või telefonikabiini. Mehed rääkisid seal liigutavaid lugusid armastusest, sõprusest, lähedaste surmast, vanglakogemustest — ühesõnaga, elust. Roostes keriste kuumuses puhastasid nad nii ihu kui ka hinge. Nii et saun toimib ikka ühtemoodi, ole sa naine või mees.

Võromaa suitsusauna kombestik kanti 2014. aastal UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja. Seda loeme alles „Savvusanna sõsarate” lõputiitritest. Umbes samal ajal tuli muide ka Anna Hintsil idee suitsusaunast film teha — siis, kui ta emaga ühes budistlikus kloostris täielikus vaikuses rahu püüdis teha. Sellestki on sündinud film „Juured: Emaga kloostris” (2018). 

Anna Hints käsitleb oma töödes kindla käega meie kaasaegse maailma olulisi probleeme. Eesti filmi- ja teleauhindade jagamisel parima lühifilmi auhinna võitnud debüütlühimängufilmi „Jää” (2017) teemaks on vanema ja lapse suhe. Sarjas „Eesti lood” on tal valminud „Homme saabub paradiis”, mis räägib noortest emadest, kes otsivad toitu prügikastidest, soovides päästa maailma arutust toiduraiskamisest. Hintsi filme on rohkesti auhinnatud ja näidatud paljudes maades.

„Savvusanna sõsarate” lend on seni kõrgeim. Maineka Põhja-Ameerika filmifestivali „Sundance” maailmakino dokumentaalfilmide võistlusprogrammi parima režissööri auhind on siinmail esimene ja justkui tõstab kogu eesti doki uuele tasemele. Aitjumma, Anna Hints ja Marianne Ostrat ja kõik, kes te sauna kütsite ja saunas käisite! Tänavu on Eestis ka ametlikult sauna-aasta. Paremat ajastust saunafilmile pole võimalik leida. Nii et mis muud kui… saun kütte ja lavale leili viskama!

„Savvusanna sõsarad”, 2023. Võtteplatsil.
Eneli Rohtla foto

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist