ENN SÄDE FOTOALBUM 26. Karoliinega mägedes, järvel ja välja peal
Aprill, 2023Suvesüdames 1984 teeb Helle Murdmaa (Karis) Rõuges „Karoliine hõbelõnga”, mina olen helimees. Mõned pildid olengi seal töö kõrvalt võtnud, abiks kaheksa-aastane poeg Sander.
Helle „Nukitsamehe” tegemine jääb juba nelja aasta taha (1980), olin seal veidi helitöödel abiks. Ja vahepeal, 1982. aastal teeme jälle koos pisikese dokumentaalfilmi „Tõnu Kaljuste täna — 1982”. Operaatoriks Peeter Tooming. Veel ei ole Tõnu Kaljuste rahvusvaheliselt tuntud koorijuht, filmime tema kooriproove Mustamäe teel, esimest salvestust Eesti Raadio Sümfooniaorkestriga („…kas nägite, mul olid ähmiga noodid tagurpidi ees…”). Omamoodi ambitsioonitu hetkejäädvustus. Ja oh imet! — Karis-Murdmaa on kompartei keskkomitee tegelastel jälle hammaste vahel, üle mitme aasta: märtsis 1984 arutab KK „tõsiseid puudusi ENSV Kinokomitee töös” ning leiab madalate ideelis-kunstiliste dokumentaalfilmide hulgast üles ka „Tõnu Kaljuste”!? Ikka sama lalin: „…tänapäeva problemaatikat tõstatavatele filmidele on omane autorite parteilise ja kodanikupositsiooni ähmasus.” Hellel ongi targem peitu pugeda muinasjuttudesse, sest kirjutatud on: „Tänapäeva Eesti filmikunstis praktiliselt puudub positiivne kangelane, pole loodud mängufilme ajaloolis-revolutsioonilistel ning sõjalis-patriootilistel teemadel.”
„Karoliine hõbelõng” käivitub hästi, tööandja Tallinnfilm on nüüdseks aru saanud, mis režissööriga on tegemist, ja aktsepteerib teda sellisena. Helle ise vaatab hiljem (minu intervjuu 2008) „Karoliinele” teatava nõutusega:
Stsenaarium oli parem, kui film välja tuli (Helle Murdmaa-Karis, Vladislav Koržets). Sündis ju see film kui pühadevahe lugu, sest „Metsluikede” tootmiseks me veel valmis polnud. Mulle meeldib muinasjutt — kõik ülearune on kõrvale heidetud, käiku lähevad puhtad värvid, põhimised kategooriad. See võimaldab välja astuda reaalsest aegruumist, teha ilma erilise põhjenduseta käike, mis lähtuvad emotsionaalselt pinnalt.
Peaoperaatoriks tuleb jälle Ago Ruus, kes „Nukitsamehe” käivitamisel prahvatas: „Muinasjutufilmist olen tõesti unistanud!” Helle on peaossa, Rändur Kaspariks valinud Martin Veinmanni ja tõdeb hiljem, et: Võib-olla meie keemia lihtsalt ei klappinud.
On ju näha, et kõik ülejäänud näitlejad lustivad täiega: Tõnu Kark, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Ain Lutsepp… Ässad on lahkelt nõus tegema „sutsu” laste muinasjutufilmis! Tuleta või meelde neid röövlikamba võtteid Piusa kärestikel või Männiku liivakarjääris, või seda raskelt keerulist õhtust massistseeni sadade tantsijatega (koreograaf Mait Agu) Rõuge järvede kallastel! Helle oskab luua sõbraliku töötegemise õhustiku ja väikesed staaritsemised üldiselt meeleolu ei riku. Äkki me ei peaks häbenema, et ei tegelenud hüpermorbiidse eksistentsiaalse ängiga, millega meie tänased noored filmimehed maadlevad?
