ENN SÄDE FOTOALBUM 29. Karjala episood „Veelinnurahvast”

Lennart Meri tuleb esimest korda Karjalasse „Veelinnurahva” ettevalmistava ekspeditsiooni ajal oktoobrikuus 1969. See on tollal enneolematu luksus — sõita läbi eeldatavad võttepaigad! Väike filmirühm on juba teinud suure ringi mööda teisi soome-ugri rahvaid, saabuvad Sõktõvkarist, lendavad veel veidi siin Äänisjärve ümbruses ning on siis Uhtuas/Kalevalas. Lennart on mind kutsunud kaasa lööma, ma ei saa tulla. Niiviisi on Karjala mind peibutanud kolm korda…

Tegemist on Lennarti esimese filmiga, ülepea esimese kokkupuutega filmitehnoloogiaga. Ning ta panebki pärast kirja: „…tahaks tänada kõiki filmimehi, kes nägid temas (Lennartis) eeskätt professionaalset etnograafi ning omakorda püüdsid ära hoida halvimat, selleks teda käigu pealt režissööritöö algõpetusse pühendades.”

Kalevalas on küll Lönnroti mänd, aga erilist etnograafiat ei leidu ning kõiki võimalikke liiklusvahendeid (vesilennuk, paat, hobune, maastikuauto) kasutades kolitakse Vuokkiniemi ja edasi Pirttilahte.

Kas Lennart tollal teadis Lönnroti lihtsat nendingut siinse maakandi kohta: „Vuokkiniemi kui runolaulumaa”? Assistent Sirje Reitel (hiljem Helme) paneb 25. oktoobril 1969 kirja Taipale talu ja sealse elaniku Maria Kallio nime: „kuus kilomeetrit eemal vanas talus.”

Ning lisaks mitu rahvalaulikut ja jutustajat. Kes on see teadjamees, kes neid seal juhatab, seda ma ei tea.

Järgmisel, 1970. aastal on film täistuuridel käigus. Filmirühm tuleb tuliselt Marimaalt, niidumaride juurest, ja peaaegu kohe maandutakse Karjalas. Sedakorda võtab Lennart kaasa oma vanema poja, 11-aastase Mardi, kellelt siin fotonurgas palju pilte on (ja keda vesilennuk muidugi rohkem huvitab kui isa filmitöö). Mart kirjutab Tallinna 27. kaheksaklassilise kooli 4. klassi õpilasena ajalehte Säde sellest filmimatkast kirjandusvõistlusel ergutuspreemia saanud loo. Aga kaasa tuleb ka Debora Vaarandi, kellest ei ole siin ühtegi pilti? Temalt ilmub järgmise, st 1971. aasta 2. juunil Literaturnaja Gazetas pikem lugu sellest filmingust, mis nõuaks suuremat ruumi, kui mul siin olemas on.

Taipale kui Karjala vana, saja kümne aastane suurtalu on etnograafist filmimehele maiuspala, nad töötavad siin paar-kolm päeva, perenaine Kallion Muarie kannatliku tegelasena toimetamas. 60-ndate suures venestamistuhinas hakkasid venelased likvideerima „perspektiivitut” Pirttilahti küla. Talunikud sunniti lahkuma, enamasti Vuokkiniemile ja Uhtuasse. Taipale talu elanik Kallion Muarie (Lennartil Maria Kallio) keeldus lahkumast ja elas erakuna kõrvemaal, kuni nõrgenenud tervis sundis tedagi 1990-ndate lõpus lahkuma. Tema õetütar, runolaulja Meeri Tuisku elas veel mõned aastad tühjas talus, kuni haigushoog tabas teda marjamatkal sügisel 2000. Karu oli ta surnult leidnud ja tarinud 50 meetrit edasi…

Kuid 1970. aasta filmimehed saavad linti tollase vaieldamatult parima rahvalauliku Nasto Remšu. „Laul on vanem kui laulja” (Lennart Meri).

Pildid: Sergo Rahomägi, Enn Putnik, Mart Meri, Tõnu Seilenthal, Raivo Tiikmaa.

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.