„EESTI KUNST ON SPEKULATSIOON, MIS 100% DIVIDENDISID ANNAB!”

Rudolf Tobiase üleskutsed rahvaviiside kogumiseks1

TAIVE SÄRG

Rudolf Tobias (29. V 1873 — 29. X 1918) Estonia kontserdisaalis 1913.
EAM. TMM

19. sajandi lõpul, Rudolf Tobiase noorusajal toimusid kiired muutused Eesti majandus-, kultuuri- ja ühiskonnaelus, mis viisid maarahvast lähemale ärkamisajal tekkinud unistusele saavutada väärikas koht Euroopas ehk saada „kultuurrahvaks”. Muidugi kuulus modernse rahvuse juurde ka muusika, mis tookordse euroopaliku herderliku kunstiideaali kohaselt pidi sündima algloomise hõngu kandvatest vanematest rahvaviisidest. Tobias lõi kaasa rahvaviiside toomisel eesti kunstmuusikasse kui helilooja, pianist, publitsist ja ühiskonnategelane, aidates oma ideedega, tööga ning ka sidemete ja autoriteediga.

Vene tsaaririik soovis 19. sajandi lõpul areneda modernseks rahvusriigiks ning uuendas oma majandust ja rahvuspoliitikat, kiirendades sellega lääneliku ühiskonna kujunemist Eestis.  1890. aastail tõusid Eestis esile kapitalistliku tootmise uued vormid, nagu aktsiaselts ja osaühing. Arenes siinne tööstus: Peterburi, Moskva ja baltisaksa äriringkonnad asutasid koos välisinvestoritega mitu suurt aktsiaettevõtet, näiteks vagunitehase Dvigatel (1898) ja elektromehhaanikatehase Volta (1899); vanemaid tehaseid, nagu Lutheri vabrik, rekonstrueeriti.

Eestlaste poliitiline mõtlemine arenes koos levivate liberaalsete meeleoludega. 1905.–1907. aasta revolutsiooni ajal soovisid eestlased juba poliitilist otsustusvõimu ja püüdsid seda valdades enda kätte võtta. 1904. aastal oli Tallinna linnaomavalitsuses tulnud võimule eesti-vene blokk (38 eestlast ja viis venelast), edestades baltisakslasi.2 1890. aastatel algas venestamine. Kaua kestnud Balti erikord saksa ja vene topeltvõimu all võis aidata eestlastel oma rahvuslikku identiteeti säilitada, sest ei andnud kummalegi poolele ainu­võimu. Ühiskonna organiseerumine toimus 19. sajandi lõpul seltsiliikumise kujul, mille käigus loodi ka Eesti Üliõpilaste Selts, mis sai eesti rahvusluse keskuseks. Selts oli tulnud esmakordselt kokku 1870 ja asutati ametlikult 1883, mil võeti kasutusele ka sinimustvalge värvikombinatsioon. Aastal 1888 algas ulatuslik rahvaluule kogumine Jakob Hurda, ühe EÜSi asutajaliikme algatusel.

1896. aastal saabus Viljandimaalt Tartusse Jaan Tõnisson, hüüdnimega Nuustaku hertsog — iseteadev ja peente maneeridega eesti haritlane, kes andis avalikkuses eeskuju eesti keele rääkimiseks olukordades, kus seni oli kasutatud saksa keelt. Ta ostis koos kaaslastega, nende seas Oskar Kallas, eesti kultuuri mõjukeskuseks kujuneva ajalehe Postimees. Seda uuel tasemel rahvusliku ärkamise aega hakati nimetama Tartu renessansiks. Soome ja saksa kõrgintelligentsi seast pärit, 1900. aastal Oskar Kallasega abiellunud Aino Kallas (snd Krohn) on tabavalt iseloomustanud Eesti tollast majandus- ja kultuuripilti teoses „Noor-Eesti” (1921):

 

Sel „Tartu renessansil” (—) oli algusest pääle hoopis teine vaimline ilme kui rahvuslikul romantikal. (—) Tartu tõusuaja ideoloogia ei erinegi vahest iseäranis suurel määral ärkamisaja ideoloogiast, kuid nende rahvuslikkude aadete teostamine on põhjalikult teistsugune. (—)

See aeg pani liikuma nii mõnedki Eesti uueaegse kultuurielu nähtused, see rajas Eesti teaatri, Eesti kõrgemad koolid, Eesti kirjanduse seltsi, Eesti rahvamuuseumi. (—) Kuid see pani aluse Eesti jõukuselle; Eesti raha- ja laenuasutuste rajamine, ühistegevuse korraldamine üle maa,(—) see kõik on olnud tõstmas üleüldist jõukuse tunnet, mis praeguselle Eestile on nii iseloomuline.3

 

Aastail 1905–1915 tegutses Tartus aktiivselt rühmitus Noor-Eesti, kes (osalt Soome eeskujul) oli võtnud eesmärgiks eesti ühiskonna uuendamise, vabanemise kohaliku valitseva kultuuri ühekülgsest jäljendamisest ja muutumise euroopalikumaks, „maailma suure rahvusvahelise kultuuri osaliseks”4. Aino Kallas nägi seda kui vaimset iseseisvumist, „Eesti psüüke täisealuse märki”, kus haritlaseks saadakse „ilma Saksa või Vene kultuuri eeskostmiseta”.5

Sel ajal kujunesid Eesti majanduslikult jõukam klass ja haritlaskond, ehkki nende tase oli veel ebaühtlane, nagu on iseloomulik õhukese kultuurikihiga esimese põlve linlastele, ehk Kallase sõnadega kriitilisemalt öeldes, „tõusikutele”. Kui arenenud modernses ühiskonnas toimivad struktuurid, mis loovat intelligentsi toetavad, siis Eesti kujunev kultuurieliit pidi majandusküsimused ise lahendama.

Eesti kiiret muutumist iseloomustas Viljandimaal elav August Kitzberg:  „Tõesti, meie ajal elatakse ruttu. Enne kui veel märkadki, oled oma asjaga kolikambris, sind tuuakse säält veel välja kui kurioosumi, kui vanaaja vigurit, et olevale põlvele läinud aega ette kujutada.”6

 

Rahvusliku kultuuri ja muusika loomine

Kui eestlastele oli „kultuurseks” saamine varem tähendanud saksa(pä­ra)stumist, siis nüüd tuli pöörduda omaenda — seni halvemaks peetud — talupojakultuuri ja ka eri rahvaste eeskujude poole. Rahvaviiside kogumiseks oli tehtud mitu katset juba 19. sajandil: Aleksander Thomson, Ado Grenzstein-Piirikivi, Karl August Hermann. Kogutud viiside põhjal loodi koorilaule, millele asjatundjad heitsid aga ette saksapärast helikeelt. Oskar Kallas kirjutas kriitiliselt eestlaste jäljendamiskalduvusest:

 

Me läheme nii kui tahtmisega mööda sellest, mis meil omapärast… Kas ei peitu selles osalt sedasama alamtõu kartust kui eestikeele kõnelemisel? Viimati arvab Euroo­pa meid mitte-eurooplaste hulka? Aga Euroopa ei vea seda heameelega sisse, mida ta ise toodab, ka vaimuilmas mitte. Uuelt juurdetulijalt küsitakse peale muu: kas teil on midagi uut ütelda? Kas annate lisa meie tundmustele? teadmistele? mõtlemisviisile? väljendusviisile?7

 

Samas oli tekkiva haritlaskonna ettekujutus eesti vanemast rahvamuusikast, eriti regilaulust ja vanematest pillilugudest, küllalt ebamäärane, sest need ei kõlanud laiemas avalikkuses. Kuigi rahvaviiside esteetika osas oli kahtlusi, hakati mõistma nende kultuuriväärtust ja tähtsust rahvusliku muusika loomisel. Rahvaviiside kogumisega pidi 20. sajandi alguses kiirustama, sest vanemat traditsiooni võis vaid paiguti leida maakohtades ja inimeste mälus — suuline pärimus on aegade muutumise suhtes tundlik ja võib kergesti kaduda.

 

Folklorist Oskar Kallas algatab 1904. aastal EÜSiga rahvaviiside kogumise

Eesti kultuuritegevus oli mitmeti koondunud rahvusliku haritlaskonna keskme, Eesti Üliõpilaste Seltsi ümber. EÜSis alustati rahvaviiside kogumist Oskar Kallase juhtimisel kindla kava kohaselt. Selleks andis nõu ka soome etnomusikoloog, Oskari naisevend Ilmari Krohn, kelle juhtnöörid on säilinud Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Rahvaviiside kogumise üleskutse kirjutas üks rahvusliku liikumise vaimseid juhte ja EÜSi asutajaid Villem Reiman. Kogumise põhjusteks olid vajadus leida ainest eesti rahvuslikuks heliloominguks, uurida eesti rahvamuusika ajalugu, stiili ja värsimõõtu ning jäädvustada kiiresti hääbuvad rahvaviisid tuleviku jaoks.8 Võrdluseks tänapäeva ideedega rahvamuusika kohta: viise ei kavatsetud hakata töötlemata ehk „autentselt” esitama, sest see ei sobinud tolle aja esteetikaga. Vana suulise rahvamuusikatraditsiooni taandumist väga ei kahetsetudki, sest seda peeti arenemata rahva tunnuseks.

Oskar Kallase kirjake Rudolf Tobiasele 21. mail 1912, milles ta teatab, et saadab Armas Launise teose „Über Art, Entstehung und Verbreitung der estnisch-finnischen Runenmelodien” (1910) Villem Reimani palvel.
ERA, EFAM. EÜS, M5, 146

Rahvalaulu- ja pillilooviise kirjutasid üles Peterburi Konservatooriumi eesti üliõpilased, laulutekste Tartu Ülikooli tudengid. Enamasti töötati paarikaupa, kirjutades rahvaviisid üles laulmise järgi koos tekstiga, sest see võimaldas uurida regivärsimõõtu ja saada ka viisivariatsioone. Alates 1912. aastast hakati rahvamuusikat fonograafiga helisalvestama, esimesena tegi seda soome etnomusikoloog
Armas Otto Väisänen ja edaspidi ka eesti kogujad Johannes Muda (a-st 1923 Helila) ja Cyrillus Kreek. Eestimaa plaaniti kavakindlalt läbi käia, et leida kõik rahvaviisid.

Kogumistöö kulude katteks koguti annetusi ja korraldati tuluõhtuid. Ajakirjanduse kaudu hoiti avalikkust pidevalt kogumistööga kursis. Kuni Esimene maailmasõda  korrapärase kogumistöö katkestas, avaldati igal aastal infoeht „Eesti rahvaviiside korjamine” (1905–1915, 1921). Selles avaldas neli kogumise üleskutset Rudolf Tobias.

 

Rudolf Tobiase rahvaviisitöötlused

Rudolf Tobias oli üks eesti rahvusliku muusikakultuuri rajajaid, ehkki ta kodune keel olevat olnud saksa keel ja ta kasvas üles saksa muusika ideaalide vaimus. Ta sündis 1873 Hiiumaal, sai köstriametit pidavalt isalt esmase muusikahariduse ning õppis edasi saksakeelses keskkonnas Haapsalus ja Tallinnas, kuni astus 1893. aastal Peterburi Konservatooriumi. Rahvusliku alge tähtsust tutvustas Tobiasele Peterburi Konservatooriumis tema kompositsiooniõpetaja Nikolai Rimski-Korsakov.9 Rahvuslike aadetega puutus Tobias kokku töötades Peterburis Eesti Jaani kiriku organistina, mille õpetaja oli eesti rahvusliku liikumise ja folkloori kogumise juht Jakob Hurt.

Samal aastal, 1904, kui Oskar Kallas algatas koos EÜSiga rahvaviiside kogumise, tuli Rudolf Tobias Peterburist, tookordse Vene impeeriumi suurlinnast Tartusse ja jäi siia kuni 1908. aastani. Rahvaviise tõi Tobias kunstmuusikasse heliloojana ja pianistina. Tema muusikateostes leiduvaid, küll mitte arvukaid rahvaviise on uurinud Vardo Rumessen (1974, 1978). Tobias sai eriti kuulsaks rahvaviiside improviseerimisega klaveril. Ta lõi esimesed eesti rahvaviisidel põhinevad klaveripalad ja neist varaseim, „Fantaasia eesti rahvaviisidele”, sarnanebki improvisatsiooniga, arendades meloodiaid „Miks sa nutad?”, „Sokukene”, „Ketra, Liisu!”, „Pulmalaul” („Laulge poisid, laulge peiud”) ja „Meie elu”. Seda teost on Tobias mänginud 10. oktoobril 1902 Peterburi Eesti Noortemeeste Seltsi kontserdil Peetri kooli saalis.10

 

Tegelikult kujutab see [Fantaasia…] endast uuemate rahvaviiside põhjal loodud improvisatsiooni noodistust, mida helilooja on omal ajal nähtavasti korduvalt mitmesuguste teisenditega esitanud. Lähtudes lisztilikust oraatorlikust pianismist pole helilooja taotlenud siin mitte niivõrd rahvuslikku helikeelt kuivõrd rahvalikke väljendusvahendeid. Olles sündinud improvisatoorselt vahetus kokkupuutes kuulajaskonnaga, on see teos meile tunnistajaks helilooja püüdest mängida rahvale tema oma muusikat, mis oleks talle lähedane ja arusaadav ja ühes sellega juhtida tähelepanu tema oma muusikalistele väärtustele.11

 

Tobiase isik ja improvisatsioonid jätsid kuulajatele sügava mulje, neist on korduvalt kirjutatud. Eelnenud teose kohta märkis Artur Kapp: „Esimest korda kuulsime avalikult kujutusi nelja eesti rahvalaulu kohta, mis kunstnik Tobias klaverile seadnud on. Komponeerija mängis ise vaimu- ja tundmusrikkalt.”12

Lisaks mainib Rumessen13 veel üksikuid rahvaviise Tobiase loomingus. Tobiase soololaulud „Miks sa nutad lillekene?” ja „Meie elu” põhinevad uuematel rahvalauludel, millel on teada ka oletatav autor ning mis olid 19. sajandi lõpul teiste heliloojate töötluste kaudu käibele läinud kui eesti rahvamuusika esindusviisid.14 Riho Päts kirjutab neist: „Rahvalaulutranskriptsioonid „Miks sa nutad lillekene?” ja „Meie elu”, eriti viimane, on oma originaalse, sügavale rahvamuusika olemusse tungiva töötlusega esimeseks seda laadi teoseks eesti heliloomingus.”15

Missuguse mulje võis Rudolf To­biase esinemine klaveril jätta maalt pärit neiule, kirjeldab August Kitzberg jutustuses „Liisi Rõika päevaraamat”. Jutu ja seal kirjeldatud Aleksander Läte tegevuse 25. aastapäeva peo tipphetk on Tobiase improviseerimine klaveril — tekstikatkete põhjal otsustades „Fantaasia eesti rahvaviisidele”. Tobiase etteaste kulminatsiooniks on järgnev improvisatsioon Eesti hümni teemadel. Fiktiivselt 30. augustil 1904 kirja pandud kirjeldus näitab ühtlasi, kui olulised olid kuulajatele tuntud lauluviisidega seostuvad sõnad, mis aitasid muusikat mõtestada.

 

Ehk kui Rudolf Tobias klaveri ette asub vabalt helides luuletama, und nägema, sonima… Kui nagu pisarad tilgud…

      Oh ma vaene varrekene,

      maha jäetud…

ja ta siis variatsioonide pääle üle läheb, viis nutukahinasse upub, siis jälle ta sõrmede all kui meeste julgus põrab, kõmab, ja sinna hulka kui oma ema manitsemine kostab

      …Ketra Liisi…

kui ülemeelikult sekka kõlab:

      Poisid, miks veel pill ei hüüa…

Ehk kui kiidukaja all, mis ei rauge, ehk küll peopesad õhetavad, Tobias uuesti klaveri ette astub ja nüüd — muusikalised mõtted, tundmused hümnuse üle

      Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,

kohavad, kui kunstniku käte all mitte ainult klaver ja laululava ei värise, kui ka põrand juba põrub, ja kui kõik see siis jälle vaiksesse palvesse kustub, raugeb

      Su üle Jumal, valvaku,

      mu armas isamaa…

siis, siis, …mis tunneb süda?16

 

Samast sündmusest leidub ka Karl Eduard Söödi vaimustunud kirjeldus, mille järgi Tobias mängis muu hulgas „Isamaa ilu hoieldes”.17

Eesti heliloojate kalduvus töödelda ühtesid ja samu rahvaviise, näiteks „Meie elu”, tuleneb arvatavasti inimese soovist jäljendada meeldivat. Rahvaviisitöötluse põhjale on võimalik taasluua, väites, et ei kopeerita töötlust, vaid algallikat — ka siis, kui originaali pole nähtud ega kuuldud. Helilooja saab kujundada oma teose kuuldud rahvaviisitöötluse põhjal, kusjuures noodist leitud tundmatu rahvaviisi puhul see tundelaeng võib-olla puuduks ja viisi ei valitaks. Samuti, kõrgkultuuri ruumis liikuval heliloojal ei ole sel juhul vaja rahvaviise otsida, eriti kui neid on vähe välja antud. Lõpuks, juba varasema töötlusega tuttavad kuulajad suudavad ära tunda rahvaviisi ja hinnata helilooja rahvuslikku panust, samuti leida intertekstuaalseid seoseid ja tähendusi, mis uutesse teostesse kaasa tulevad.

Tobias kasutas ise rahvaviise vähe ilmselt seetõttu, et tal puudus nendega isiklik kokkupuude. Ta lähtus hästi tuntud uuemate rahvalaulude viisidest, mis olid tuttavaks saanud Karl August Hermanni ja Aleksander Thomsoni seadetest. Kui rahvaviise oli EÜSi aktsiooni käigus rohkem kogutud, sõitis Tobias juba Saksamaale. Sel ajal oli ka töötlemises vähe kogemusi — Tobias ise oli teerajaja, kes esimesena kohandas eesti rahvaviise kunstmuusika pillidele.18 Siiski ei olnud Tobiasele rahvaviisid Saksamaal päris kättesaamatud, sest Oskar Kallase kirjast 21. mail 1912 selgub, et Villem Reimani palvel saatis ta Tobiasele Armas Launise teose „Über Art, Entstehung und Verbreitung der estnisch-finnischen Runenmelodien” (1910), kus olid avaldatud EÜSi kogusse selleks ajaks jõudnud rahvaviisid.

 

Tobias rahvaviisidest publitsisti ja muusikakriitikuna

Oskar Kallase palvel kirjutas Rudolf Tobias EÜSi rahvaviiside kogumise aruannetele juhtkirju, selgitades viiside kogumise vajalikkust ja innustades inimesi selleks annetama. Samuti aitas Tobias korraldada rahvaviiside kogumiseks tuluõhtuid. Publitsistina kirjutas Tobias ajakirjanduses ka muudes artiklites rahvaviisidest ja nende väärtusest, toetades sellega osalt nende kogumist. Tobiasel on hoogne ja tundeline stiil, mis on omane (uus)romantikute kirjutus- ja mõttelaadile.

Tobiase mõtteid muusikast ja rahvuslikust iseloomust tutvustavad artiklid „Kuidas rahvad pilli ajavad”, „Sealpool klassikat ja moderni”.19 Tema arusaam rahvalaulust toetub herderlikule bioloogilis-sotsiaalsele arenguteooriale, mille järgi rahvad arenevad organismidena, vastavalt looduslikele tingimustele, ning soodsates oludes võivad nende suulised traditsioonid üle kasvada kirjalikeks kõrgkultuurideks. Vastavalt idealistliku romantilise filosoofia vaateviisile ta idealiseerib ja müstifitseerib rahvaviisi.

Tobiase eesti rahvaviiside teemalised artiklid on „Rahvalaul ja arvustus” (1905) EÜSi rahvaviiside kogumise toetuseks, „Eesti muusika iseloomulik ilmend” (1913) muusika ja rahvusliku iseloomu seostest ja „Ka Eestile kunsti!” (1910). Eesti rahvamuusikat puudutatakse lühidalt ka kirjutistes „Rahva laulukoorid”, „Paula Brehmi kontsert”, „Kas laulupidu või muusikapidu”, „Sellest, mis huvitab vaid väheseid”, „Esimene verstasammas eesti rahvakunsti ajaloos.”20

 

Juhtkirjad EÜSi kogumisaruannetele

Tobias kirjutas juhtkirjad EÜSi neljale kogumisaruandele (nr 3, 4, 6, 7), mis kandsid üldpealkirja „Eesti rahvaviiside korjamine”. Need avaldati hiljem üheskoos „Muusikalehes” (1928, nr 10). Teiste juhtkirjade autoriteks on Oskar Kallas (nr 1, 2, 11 ja 12), Karl August Hermann (5), Leonhard (Leenart) Neuman(n) (8, 10) ning Juhan Aavik (9). Muu osa kirjutas Oskar Kallas. Juhtkirja eesmärk oli eelkõige tutvustada rahvaviiside tähtsust ja innustada kogumistöö toetamist. EÜSi aruannete eesmärk oli 1) tutvustada rahvaviiside kogumise mõtet; 2) anda tagasisidet kogumistööst; 3) leida kogumisele toetust: raha, teateid laulikute-pillimeeste kohta, lahket vastuvõttu, abi öömaja, söögi, transpordiga; 4) vahendada küsimusi ja juhtnööre; 5) tänada annetajaid ja abistajaid.

Aruannetel on kindel ülesehitus: juhtkiri ehk sissejuhatus, teave kogumistegevusest, rahvamuusika olukorrast, palved ja juhtnöörid kogumise toetamiseks, tänu toetajatele ja lõppsõna. Sagedaseks teemaks on vanema pärimuse ja põlvkonna kiire hääbumine, mis viitab vajadusele kogumisega kiirustada. Tundeline väljendusviis päädib lõppsõnas palvega toetada kogumistööd materiaalselt, sest EÜS korraldas kogumist oma vahenditega. Mõneti meenutavad üleskutsed ka misjonitööd, kus pärast koguduse südametunnistusele koputamist korjatakse annetusi. Eriti kogumise algusaastail korduvad kurvad mõtted rahvalaulu kadumisest, kasutades siin-seal piibellikku põllu ja lõikuse ning sellele järgneva öö metafoorikat. Kolmanda aruande lõppsõna on dramaatiline:

 

Viimne tund, ei, viimased minutid on kätte jõudmas, kus esivanemate iluhelid siin ja sääl aruharva nagu vaiksel õhtuehal hiljukesi veel kumisevad. (—) Kes aitab töömehi välja saata lõikusele, enne kui viimsed viljapääd videvikusse ja pimedusesse kaovad, enne kui öö tuleb, millal üksgi ei või midagi teha?!21

Rudolf Tobias. Jälle rahvaviiside korjajad tulemas. Eesti rahvaviiside korjamine. Kolmas aruanne. 1907.
ERK 1907 [lk 1]

 

Jälle rahvaviiside korjajad tulemas. 1907. Kolmas aruanne

Oma esimeses kirjutises EÜSile selgitab Rudolf Tobias, et rahvaviiside ja rahvusliku kunstmuusika missioon on rahvuse tugevdamine, selle rahvusvahelise prestiiži tõstmine ja eesti kultuuri põlistamine tulevaste põlvede jaoks.

 

Kui meie rahvas oma tühjas igapäevasuses ennast killustama hakkab, — kui ühise rahvuse tunne kaduma ähvardab minna, siis ei aita ka kõige parem välispidine haridus mitte palju: meie peame need aated, mis juba esivanemate südant liigutasivad ja tõstsivad, jälle elule äratama, neid süsi, mis nagu tuha all veel hõõguvad, soojendavaks tuleks lõõtsuma. Kust leiame aga need aated puhtamalt ja värskemalt, kui omast rahvaluulest ja -laulust? (—)

Küll võivad „Vanemuise” müürid kord varemeteks kokku langeda, küll võib ka Eesti rahvas kord sootumaks kaduda: mälestuse-sambaks, hauakiviks jäävad meile siis meie rahva kunsti tooted.22

 

Tobias kujutleb rahvusliku identiteedi loomist varasemale hõimusidemele toetudes: „Igaüks tunneb siis, et see ühiste tundmuste side, mis teda esivanematega ühendab, teda ka oma rahvaga ühte võib liita.”23 Ta rõhutab, et just muusika kaudu on eestlastel lootust jõuda Euroopasse: „Meie rahvaluulest ei saa võõrkeelsed rahvad iial õigesti aru, viisid aga on kõikidele arusaadavad.”24 See ei ole päris tõsi, arvestades muusikaliste keelte erinevust, kuid tõenäoliselt peetakse silmas juba töödeldud rahvaviise, mis on lastud läbi kunsti prisma. 

Tobias idealiseerib ja müstifitseerib rahvaluulet saksa romantilise filosoofia vaimus, mille järgi olid kunst ja loodus inimkonna kaks parimat ravimit. Romantikud uskusid, et muistne looming kannab edasi inimese lähedast suhet loodusega ja seetõttu saab tänapäeva kunst rahvaluule kaudu sideme varasema ideaalse ühtsusega.

 

Kuhu saavad viimati meie rahvaviisid? 1908. Neljas aruanne

Neljas aruanne on kirjutatud Saksamaal Krippenis märtsis 1908. Tobias kõneleb seal taas rahvaviiside töötlemisest kui kogumise kesksest eesmärgist. Kirjutis peegeldab tema enda improviseerimise kogemusi: mängida rahvaviise nii, et need on äratuntavad ja tekitavad uhkust, et folkloorist on tekkinud kõrge kunst.

 

Aastate pärast (—) juhtud sa ehk „Vanemuisesse” ehk mõnesse teise Eesti kunstikotta tulema: toredad helid kõlavad sulle säält vastu, päris sinfoniad, ooperid, — sa kuuled, imestad: paistab nagu oleks üks viis sulle nii tuttav ja ometigi jälle hoopis teine … „ei, see on ikka tõesti meie oma laul, rahvalaul!(—)” 25

 

Tobiase kujundikeel viitab modernse ühiskonna arenevale tööstusele: „helilooja”, „tehas”, „sepikoda”. Samuti tuletab ta meelde juba eelmises aruandes mainitud andeka helilooja missiooni, kes peab viise valima ja puhastama.

 

Varemetest uus elu. 1910. Kuues aruanne

Oskar Kallas tellis juhtkirja arvatavasti viienda aruande jaoks 1909. aastaks, kuid nende kirjavahetuse põhjal otsustades ei saanud Tobias seda õigeaegselt valmis.26 Vardo Rumessen27 märgib, et tekst on kirjutatud Berliinis märtsis 1910, kuid arvestades aasta varasemat aega, pidi see toimuma Leipzigis 1909.

Kuuenda aruande alguses mõeldakse senisele edukaimale eesti rahvaviiside kogujale ja töötlejale Karl August Hermannile, kes oli lahkunud 1909. Tekst pakub ühe mõjusa kujundi teise järel. Tobias kasutab vihjeid rahamaailmale, kirjeldades laulude väärtust nende inimeste mõistetes, kelle toetust oodatakse: „Kelle kõrva vanade laul küll enam ei ulata, hakkab sellegipärast asjast kinni; kui mitte muuga, siis kas va kõlisevaga toetades.”28

Tobias näitab rahvaviiside väärtust eri võrdpiltide kaudu: muistsed kiilkirjad, kõikjal maksev „kapital”, karjapoiste kasemahl. Samuti mainib Tobias viiside sügavamat väärtust, nende „puudutamata ilu”, mida veel ei mõisteta. Mõte, et koos kunsti arenguga suureneb rahvaviiside „puudutamata ilu” imetlemine, on osutunud mõneti prohvetlikuks. Tobiase lause täpne tähendus, nii nagu prohvetlikele sõnumitele omane, on hämar ja mitmekihiline ning selle täitumist saab mitmeti tõlgendada. „Mida kaugemale meie kunst jõuab, seda suurema liigutusega hakkame meie oma rahvaviisi puudutamata ilu imestama.”2

Varemetest uus elu. Eesti rahvaviiside korjamine. Kuues aruanne. 1910. Rudolf Tobiase käsikirja lehekülg.
ERA, EFAM. M2 : 2, 67

 

Üles, üles, hellad vennad. 1911. Seitsmes aruanne

Seitsmenda aruande sissejuhatuses vaatab Tobias eestlaste poole kõrgemalt ja kaugemalt, nagu nende harimiseks. Ta kirjutab rahvamuusika seadete tähtsusest Saksamaal, tuues eeskujuks sealset rahvaviiside kogumist ja muusikakultuuri loomist.

Taas kirjutab Tobias ärimaailma mõistetes rikkamatele inimestele, kellelt toetust oodatakse: „…ka eesti kunst on spekulatsioon, mis 100% dividende annab.” Siin on Tobiasel õigus, et rahvuslik kunst saab olla nii majanduslikuks kui ka sotsiaalseks kapitaliks. Samas kõnetab Tobias lugejat veidi üleolevalt, on irooniline, isegi ebasõbralik rahas väärtusi arvestava maailma vastu. Ta suhtub loodetavasse abilisse suhteliselt põlglikult, öeldes: „Ärimehed, tarvitage juhtumist, mis ainult ükskord tuleb! Ulatage aga siia oma määrdunud, koltunud, rublalisi (—) Ja sina, armas saunamees, miks sa oma palehigis teenitud krossi just kõrtsi pead viima?”30

Samuti kordab ta oma lemmikmõtet, et rahvalauludest tekib heliloojate abiga ülim väärtus — kunst. Ajastule iseloomulik on just mõiste „helikunst” kasutamine, mis piiritleb kõrget esteetilist valdkonda, kuhu isegi rahvamuusika ei mahu. „Küll ei ole laulud iseenesest veel mitte kunst, nad on aga juured mille pääle meie helikunst, see õrn taimeke, see oras ikka kõrgemale tõuseb.”31

Rudolf Tobias edaspidi rohkem üleskutseid ei kirjutanud. Kas ta jäi lihtsalt Eesti elust eemale, ei soovinud kirjutada või ei tulnud üritusele kasuks tema kõrk suhtumine inimestesse, kelle heasoovlikkusest sõltus annetuste saamine?

 

Tobiase arusaamad

Tobiase kujundikeel rahvalaulu ja -viisi väärtuste kirjeldamisel arvestab uut aega ja ümbrust ning erineb varasemast, luterliku talupoja põllu ja lõikuse sümboolikast, mida kasutasid Johann G. Herder, Jakob Hurt, Oskar Kallas jt. Rahvaviisidest loodud kunstmuusika missiooniks peab Tobias rahvuse tugevdamist, selle rahvusvahelise prestiiži tõstmist ja eesti kultuuri põlistamist.

(Uus)romantilisele mõtteviisile omas­elt kaldub Tobias vaimu ja keha, kõrget ja madalat vastandama. Ta müstifitseerib ja idealiseerib vana rahvaviisi, rõhutades selle looduslähedust („häbelik ilus rahvalaul”, „puudutamata ilu”), vanust ja osalisust („varemed”, „juured”), erilist jõudu. Rahvalaul on talle mineviku kaunis müüt, mida ta pole ise kuulnud. Tegelike rahvalaulude seas leidub ebapuhast ja ebaväärtuslikku, mida Tobias iseloomustab kui „täis tahma ja prügi”, „solgitut” ja „mitte eht”. Selle taga võib osaliselt seista tema enda kogemus, ideaali erinevus tegelikkusest. Küll aga kinnitab Tobias, et heliloojad suudavad rahvalaulude riismetest taasluua väärtuslikud kunstiteosed, sest romantilise filosoofia järgi oli looduslähedasel rahval ja geniaalsel heliloojal sarnane loov vaim.

Tobias on veendunud, et rahvaviis kui loodusvarasse kätketud ressurss tuleb luua helikunstiks, millega jõutakse tsivilisatsiooni ja esteetika uuele astmele. Majandust näeb ta kui vahendit vaimuelu toetamiseks. Ta ilmselt ei eksi, kui leiab, et kunsti areng toob „dividende” kogu ühiskonnale — Euroopas tõsiselt võetaval rahval ja äripartneril pidi olema modernne riik ja kultuur. Rahvuslik kunst toimis nii majandusliku kui sotsiaalse kapitalina ja rahvaviiside osa selles on õpitud järjest rohkem ja mitmekülgsemalt hindama.

Eesti kultuur oli suurel määral tõlgitud kultuur — loodud euroopaliku, eelkõige harituma (balti)saksa ja soome kultuuri eeskujul, püüdes täita seda eestilaadse sisuga. Muusikal ja muusikaelul oli neis tegevustes tähtis osa. Tartus oli kultuuri üheks sümboliks muusikaelu „Bürgermusses”, kus väline seltskondlik pool oma uhkuses võis olla paljudele esimese põlvkonna haritlastele ja maaelanikele arusaadavam ja nähtavam kui muusikahelid ise. Rahvaviiside kogumine, mida Tobias esindas kogumisaruannete esiküljel oma säravate kirjutiste ja nimega, oli suur samm muusikateostele ja -elule eestipärase sisu loomise poole.

 

Viited ja kommentaarid:

Artikli aluseks on allakirjutanu koostatud osa Eesti Muusikateaduste Seltsi Tartu päeval 15. mail 2023 peetud ettekandest, mille kaasautoriks oli Janika Oras. Janika aitas ka siinse artikli valmimisel, mille eest ma teda väga tänan. Uurimus on valminud grandi PRG1288 projekti „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” raames.

2 Hans Kruus 1938. Opositsioon Tallinna linnaomavalitsuses 1877–1904. — Ajalooline Ajakiri, nr 3.

3 Aino Kallas 1921. Noor-Eesti. Tõlkinud Friedebert Tuglas. Tartu: Noor-Eesti, lk 13–14.

4 Samas, lk 46.

5 Samas, lk 11.

6 August Kitzberg 1921. Liisi Rõika päevaraamat. Följetonistlik potpourri. Külajutud. Viies ja viimane anne. OÜ Noor-Eesti Kirjastus, lk 7.

7 Oskar Kallas 1926. Algsõnaks. Eesti rahvalaulud: dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. Esimene köide. Toim. M. J. Eisen jt. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk 10.

8 [Villem Reiman] 1904. Eesti muusikasõpradele. — Postimees, 24. III, lk 2.

9 Mart Saar 1948. Mõningaid mälestusi Rimski-Korsakovist: 40 a. surmapäeva puhul. — Sirp ja Vasar, 19. VI.

10 Vardo Rumessen 1978. Eessõna. Kommentaarid. Rudolf Tobias. Kogutud klaveriteosed. III. Suurvormid, prelüüdid jt.
Tallinn: NSVL Muusikafondi Eesti Vabariiklik osakond, lk 137–139.

11 Samas, lk 18.

12  Artur Kapp 1902. — Eesti Evang.-Lutheris noortemeeste selts… [Rubriigis Vene  Riigist. Kaugemalt riigist] — Postimees,
18. XI, lk 2.

13 Vardo Rumessen 1978. Op. cit.

14 Vardo Rumessen 1974. Eessõna. Rudolf Tobias. Soololaulud. Tallinn: NSVL Muusikafondi Eesti Vabariiklik osakond.

15 Riho Päts 1968. Rudolf Tobias. Tallinn: Eesti Raamat, lk 70.

16 August Kitzberg 1921. Op. cit, lk 75–76.

17 Karl Eduard Sööt 1928. Mälestusi Rudolf Tobiase Tartus elamise ajast. — Muusikaleht, nr 10, lk  289–292.

18 Vardo Rumessen 1978. Op. cit, lk 19–20.

19 Rudolf Tobias. In puncto musicorum. Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen. — Eesti mõttelugu 2. Tartu: Ilmamaa, 1995.

20 Samas.

21 ERK 1907. Eesti Rahvaviiside Korjamine. Kolmas aruanne, [lk 4].

22 Rudolf Tobias 1907. Jälle rahvaviiside korjajad tulemas. Eesti rahvaviiside korjamine. Kolmas aruanne.

23 Samas.

24 Samas.

25 Rudolf Tobias 1908. Kuhu saavad viimati meie rahvaviisid? Eesti rahvaviiside korjamine. Neljas aruanne.

26 ERA, EFAM EÜS fond.

27 Vardo Rumessen 1995. Seletusi ja viiteid. Rmt.: Rudolf Tobias. In puncto musicorum. Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen. — Eesti mõttelugu 2. Tartu: Ilmamaa, 1995, lk 202.

28 Rudolf Tobias 1910. Varemetest uus elu! Eesti rahvaviiside korjamine. Kuues aruanne.

29 Samas.

30 Rudolf Tobias 1911. Üles, üles, hellad vennad! Eesti rahvaviiside korjamine. Seitsmes aruanne.

31 Samas.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.