KATEEDRIST HULLUPALATISSE ON AINULT VÄIKE SAMM

JOHANNA RANNIK

„Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud”. Autor ja lavastaja: Merle Karusoo. Kunstnik: Eugen Tamberg. Muusikajuht: Riina Roose. Video- ja valguskunstnik: Rommi Ruttas. Osades: Katrin Saukas ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš. VAT Teatri ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu esietendus 15. II 2023 Sakala 3 teatrimajas.

 

1987. aastal asus Kernus tegutsema Pirgu mälusektor (hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu Selts), kuhu kuulusid projekti eestvedaja Merle Karusoo, näitlejad Katrin Saukas ja Jaak Johanson, viimase vend Mart Johanson ning lavaka tudeng Marko Matvere. Nüüd, ligi nelikümmend aastat hiljem naaseb Karusoo Kernu Agnese ja tema hoolealuste juurde, seltsiks seekord uus põlvkond näitlejatudengeid. Lavastus oli nii visuaalselt kui ka olemuslikult otsekui ajakapsel, osutades samas tabavalt (ent võrdlemisi vargsi) ka tänastele vaimse tervise käsitlemise probleemkohtadele ning pannes mõtlema, kui palju seda teatris (aga miks mitte ka laiemalt kunstis) seni süvitsi kujutatud on.

Käisin lavastust vaatamas võrdlemisi kaua aega tagasi — veebruaris, mil see esietendus. Ma ei rääkinud tookord kuskil oma kogemusest, ent tunnen siiani vajadust selle juurde tagasi pöörduda. Ajapikku on „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” tõusnud minu jaoks eeskätt sümboli tasandile — ma ei soovi käsitleda niivõrd lavastust ennast (ehkki teen ka seda) kui selle tuuma ehk vaimsete häirete kujutamist kunstis.

Katrin — Hele Palumaa, Marko — Herman Pihlak, Mart — Richard Ester, Agnes — Katrin Saukas, Jaak — Laurits Muru ja Merle — Lauren Grinberg.

Oli muljetavaldav, et lavastuses kehastatud Kernu hooldekodu laulukooris oli esindatud suur skaala vaimseid häireid: skisofreenia, epilepsia, sünnipärane arengupeetus seoses vanemate alkoholismi või väärkohtlemisega, „imbetsilsus” jne. Viimasest nähtub, kuivõrd erinev on tänapäeva meditsiinisõnavara võrreldes varasemaga: tänapäeval enam psühhiaater (saati keegi teine) erivajadusega inimest imbetsilliks nimetada ei tohi(ks). Agnes ei lubanud oma hoolealustel üksteist solvata-sõimata, ent noidsamu sõnu kasutati ametliku diagnoosina. Ometi on erivajadusega inimese ja „normaalse inimese” ainus erinevus tihtilugu ametlik diagnoos. Nii mõnigi patsientidest (näiteks Alice Siili Tiiu ja Emili Rohumaa Asta) oli pealtnäha otsekui terve, „normaalne” inimene, kelle erisused avaldusid vaid hooti, kindlate stressorite või sõnade peale. Ühiskondlike valupunktide ja marginaliseeritud gruppide puhul on teadlik sõnavalik ja -kasutus ülimalt tähtis, mistap on oluline, et lavastus ei taastootnud negatiivselt laetud termineid, olgugi et tegevus toimus ajal, mil see olnuks tavapärane.

Iseäranis Kernu patsiendid andsid võimaluse luua huvitavaid ja karakteerseid rolle, ent siin on ka oht inimest (nii konkreetset isikut kui ka erivajadustega inimest kui sellist) parodeerida, teha ta koomiliseks valedel põhjustel. Õnneks näis, et publik naerab tegelasega koos, mitte tema üle — kõige soojemalt näidi suhtuvat Karl Birnbau­mi Jürisse, kel oli alati varuks laitmatu kehvade naljade kuldvaramu ühes mõnusa deadpan delivery’ga. Üllataval kombel töötas see iga kord! Olgugi et Jüri oli tegelasena mõeldud olema ilmselt peamine koomikakandja, ei jäänud ta üheplaaniliseks. Kuna lavastaja Merle Karusoo puutus tegelaste arhetüüpidega isiklikult aastakümneid tagasi kokku, võib eeldada, et lavastusprotsessis pandi teadlikult suurt rõhku sellele, et ühestki tegelasest ei saaks üksnes publikut naerutav tegelaskuju.

Lavakujunduses tunneb ära Eugen Tambergile iseloomuliku minimalistliku mastaapsuse ja praktilise ruumikasutuse. Sakala 3 teatrimaja suur lava täidetakse dünaamiliselt ära, luues hetkiti aja- ja ruumihüppeid, visuaalis samas midagi muutmata. Dokumentaalmaterjali näitamine video kujul lisas lavastuse seisukohalt väga palju ja andis laval olevale uue elulise mõõtme — publiku seast kostus imetlus- ja üllatusohkeid. Oli liigutav näha, kui oskuslikult põimisid noored näitlejad n-ö päriskernulaste maneere ja hääletooni oma rolliloomesse. Videokatked käivitati kesk laule ja mõned read hiljem võttis laval seisev tegelane taas ekraanil olevalt inimeselt laulujärje üle. Tõsieluline maik sai suhu, ent ei jäänud domineerima ega pisendanud laval olevat. Iga kord kui keegi lava-Kernu hoolealustest laulis, lootsin, et poole laulu pealt lööb ekraan taas helendama ja nähtavale ilmub tõeline Georg, Sirje või Raivo.

Ees: Sirje— Kristin Prits, Maie— Kristina Preimann, Jüri — Karl Birnbaum, Ülle — Astra Irene Susi, Aimar — Markus Andreas Auling ja Georg — Juhan Soon, taga: Tõnu — Rasmus Vendel, Tiiu — Alice Siil, Raivo — Edgar Vunš ja Asta — Emili Rohumaa.

Muusikal on lavastuses oluline, eraldiseisev roll; sisult ja vormilt — nagu mainis ka Agnes — oli enamik sellest aga ühesugune. Valitsesid neutraalsed teemad, nagu armastus, hingevalu ja paatoslikud loodusmetafoorid: „andis õie, ohkas südamest / nuttis kadund armukevadet”. Popurrii võttis enda alla lõviosa teisest vaatusest ja kohati tekkis nende ühelaadse sisu tõttu neist tüdimuski; ometi näis laulude pikk lavaaeg mõistetav, kuna just nende mäletamise, hoidmise ja edasiandmise nimel mälusektor ju omal ajal töötaski. Oleks suisa tagurlik pühendada lauludelt tolmu pühkimisele terve lavastus, et neid siis mitte ette kanda, võttes neilt võimaluse uueks eluks uue kuulajaskonna kõrvus. Näib, et Karusood põletab veel aastakümneid hiljemgi otsekui katki jäänud töö. „Nüüd on erivajadustega inimestel laulupeod, mis said alguse Kernust juba pärast Agnese surma. Aga see pole see… Tollal me saavutasime, et ühte nendest lauljatest salvestas ERR. Ja Agnes Riismaast on saade sarjas „Naised”. Seegi pole see,” nendib ta kavalehel.

Võimusümboolikat ja poliitilist vastupanu leidus aga samuti: „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” on hea näide sellest, kuidas poliitiline teater ei pruugi olla valjult ärgitav. Karusoo loomingut iseloomustab dokumentaalteater, mille lätted on nõukogude aja hillitsetud sümbolismis, isikliku olemuslikus poliitilisuses (mille läbi sai edastada ajastu pingeid). Mainitakse Tšernobõli katastroofi, kroonukomisjoni, kolhoositöid (tol ajal lasti erivajadustega inimesi piiratud tundideks kolhoosi tööle), Vene vägesid Afganistanis. Mälupoliitika on eestlaste olemuse oluline osa ja praegu on sellel ka tugevalt päevakajaline tähtsus. „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” ei anna publikule vastuseid ega ütle midagi ette. See, kas näha lavastuses ajastu peeglit, midagi vähemat või rohkemat, on vaataja enda otsustada. Näiteks on laulus „Üksinda wõõrsil” sõnad: „Emakeel, emakeel, / Ainult sinul oma meel! / Wõõral keelel pole võimu, / Pole lõbust laululõimu: / Wõõras keel on armuta / Armuta, armuta”. Vabadusiha oli tugev nii neil, kes Kernu seintest väljaspool, kui ka neil, kes nende vahel — erinevalt, samas ühtemoodi.

Marko — Herman Pihlak, Katrin — Hele Palumaa, Jaak — Laurits Muru, Agnes — Katrin Saukas, Mart — Richard Ester, Merle — Lauren Grinberg, Asta — Emili Rohumaa ja Tõnu — Rasmus Vendel.

Üks mõjuvamaid hetki kogu etenduse vältel oli ekspressionistlik lõpu­stseen ja -visuaal — tundus, nagu oleks Kernu kollektiivse hinge tuuma nende viimaste minutiteni vaos hoitud. Kas kardeti irduda dokumentaalsest materjalist, toetuda üksnes isiklikule kogemusele, selmet urgitseda tagantjärele päris inimeste hinges? Näis, et lavastaja jäi seekord pigem turvaliste, lihasmälus olevate võtete juurde. Intensiivsuse lisamine ei oleks ehk vastanud niivõrd täpselt mälusektori meeskonna enda kogemustele, ent sellise emotsioonide reguleerimise ja ootamatu käitumise irratsionaalne raskemõjulisus oleks nii laval kui ühiskonnas laiemalt oluline diskussiooniteema.

Siinkohal tooksingi fookuse lavastuselt üldisemale tasandile. Teravaim teema, mis „Agneses” tõstatub, on minu hinnangul suutmissurve diskursus. Sõnakasutuse olulisus on tabuteemade, sealhulgas psüühikahäirete puhul ülimalt oluline. Sõnavara annab mõista, milline on üldine ühiskondlik suhtumine või arusaam inimestest ja nähtustest. Viimase aastakümne jooksul on sellealane areng olnud kiire ja sestap osale ka harjumatu, liiati kuna kaua aega dikteeris suhtumist vähemustesse nõukogude mentaliteet, mille kohaselt kõik teistsugune oli hälve ja hälve omakorda häbiasi. Paraku on suutmissurvelise (ehk puuete või vaimse tervise häiretega inimesi diskrimineeriva) kõnepruugi väljajuurimine tänapäevalgi tarbetult poliitiline teema ja seotud sõnavabaduse küsimusega. Fookus pole seega mitte oma sõnade tähenduse ja tausta mõtestamisel, vaid kategoorilisel soovimatusel näha vähemuses võrdset. Diskussioon on eri arengufaasides sõltuvalt ringkonnast, kus teemat käsitletakse. On neid, kes ei kasuta enam ka sõna „erivajadus”, vaid „lisavajadus” (vältimaks „erisuse” hinnangulisust)1, aga rohkem on neid, kelle jaoks polegi meelevaldset seost foori taga toppama jäänud„dauni debiiliku” ja vaimse erivajadusega inimeste vahel — need on paljude jaoks otsekui neutraalsed sõimusõnad, ent ei ole vaja kaua otsida, kohtamaks suhtumist, et erivajadusega inimene ei ole teistega sama väärtuslik. Võiks isegi öelda, et neis sõnades peegelduvad ühtaegu hukkamõist ja hirm. Turvatunne puudub seejuures mõlemal osapoolel (ning see mõjutab otseselt vaimset tervist ja ühiskondliku heaolu taset).

Tundsin „Agneses” puudust erivajaduste ja vaimse tervise häirete suuremast tumedates toonides kujutamisest, intensiivsusest — lavastus jäi minu jaoks paraku kraadi võrra liiga leigeks. Oli hetki, kui mälusektori meeskond oli patsientidega nii kaua koos aega veetnud, et viimased lasid, kas füüsilisest või vaimsest väsimusest, seintel langeda ega osanud enam „ilusti käituda”. Ägestumisi ja häbi enese oleku pärast said avada näiteks Astra Irene Susi Ülle (kes küsis tabavalt, miks vanemate poolt hüljatud ja väärkoheldud inimesed „emakesele heale” laulma peavad), Kristina Preimanni Maie (kelle roll oli füüsiliselt ehk nõudlikem) ja Markus Andreas Aulingu Aimar. Kusjuures neid vaigistas üksnes Agnese manitsus-ähvardus, et laulutunnid jätkuvad üksnes siis, kui hoolealused end hästi ülal peavad. Taolisi murenemisi oleks tahtnud rohkemgi näha. Kernu hooldekodu keerulisemad patsiendid ehk nn võretagused jäävad samuti sõnatasandile, st laval neid ei ole — seega on ka siin lavastuses otsekui hirm lõpuni välja minna. Taban end viimasel ajal tihtilugu kõikjalt suuremat intensiivsust otsimast, ent usun, et siin on see otsing põhjendatud. Soov näha inimkogemuse kaugemaid äärmusi võib tunduda ekspluateeriv, ent just seeläbi avaldunuks rohkem hoolealuste ühiskondlik teisesus, laialdane põlgus nende vastu. Kui lihvida liigselt ümaraks niigi vääriti mõistetud ühiskonnagrupi nurgad, riskime võimalusega, et aktsepteerima hakataksegi vaid seda „parketikõlbulikumat”, nn tavainimese näoga versiooni.

Tasakaalu leidmine on siin keeruline — kuidas näidata mahavaikitud reaalsust, kinnistamata samas kahjulikke eelarvamusi? Samas pole see kindlasti vaid ühe lavastaja ülesanne. Karusoo on oma lavastajakarjääri jooksul marginaliseeritutele väga palju valgust heitnud, uurinud, otsinud, küsinud. Ligipääsetava, ühiskondlikult kõiki kaasava teatri eest seisavad Eestis õnneks paljud teisedki. Füüsiliste erivajadustega inimestele (peamiselt vaegnägijatele, ent mitte ainult) on loodud näiteks Terateater. Tänavu jaanuaris korraldas Eesti Teatri Agentuur ka mastaapse ja tänuväärse ligipääsetavuskonverentsi — kes teemaga lähemalt tutvuda soovib, saab seda tagantjärele vaadata.2 Rohkem on meie teatrimaastikul pööratud seni tähelepanu probleemidele nagu depressioon ja sõltuvushäired, kuna need prevaleerivad Eesti ühiskonnas juba kaua. Vaimse tervise teemad said tabu alt välja alles väga hiljuti, nii et on ka mõneti arusaadav, et läheb veel aega, enne kui julgetakse vaadata kogu spektrit ja selle kaugemaid alasid. Loodan, et soov luua kohalik teatrimaastik turvaliseks ja kaasavaks kohaks kõigile ei ole ajutine, raugev ind.

„Miks me kardame koledat ja ebamugavat? Suuresti sellepärast, et see on kauge ja võõras.”
Siim Vahuri fotod

Siin näib paslik anda põgus ülevaade piltlikult öeldes soovituslikust lisamaterjalist neile, keda huvitab vaimse tervise spekter kunstis. Nimekiri on piiratud ja ootab täiendamissoovitusi. Näiteks on nii teatris (Theatrum 2016, lavastaja Maria Peterson) kui ka kinos esindatud Florian Zelleri „Isa” ning tabavaim (ja siinse teemaga enim sobiv) näide oleks ilmselt Dale Wassermani dramatiseering Ken Kesey romaanist „Lendas üle käopesa” (mis on ennekõike tuntud vast siiski 1975. aasta filmiversiooni kaudu, ent oli aastatel 2017–2021 ka Rakvere teatri mängukavas). Tuleb välja, et vaimse tervise teadvustamise ja igakülgse avamise lipulaevaks on saanud Noorsooteater: sügisel naasevad lavale Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaed” (lavastaja Maria Peterson) ja Duncan Macmillani valus, tundlik ja samaaegselt elujaatav „Kõik ägedad asjad” (lavastaja Tanel Jonas). Viimane tegeleb vaimse tervisega rohkem otsesõnu. Viiteid traumale ja suurt emotsioonide skaalat pakub muidugi ka „Plekktrumm” (lavastaja Taavi Tõnisson) ning autismispektrit lapse mõttemaailmas vaatles tänuväärne, tabav ja ülimalt menukas „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” (lavastaja Sander Pukk, mängukavas 2015–2021). Filmidest annavad omalaadse pilgu teemale nt  Ingmar Bergmani „Persona” (1966), Ron Howardi „Piinatud geenius” (2001) ning eeskätt füüsilist puuet käsitlev Éric Tolédano ja Olivier Nakache „1+1” (2011). Omaette käsitlust vääriv teema on naiste vaimse tervise häirete kujutamine kunstis: ehkki naised on altimad tuge otsima, ei soosi avalikkus häireid, mis avalduvad nn normivälises käitumises. Sundus olla kena ja tubli paneb aga naistele peale sotsiaalse paine, mille avaldumist nimetatakse kunstis terminiga female rage või kaasavamal kujul feminine rage (huvi selle femonemi vastu on tänavu plahvatuslikult tõusnud, ent kujund ise on olnud, hillitsetuse eri tasemetel, ajaülene). „Naise viha” ja vaimse tervise häirete põimumise näited on kultusfilmid „Katkenud elu” (James Mangold, 1999) ja „Must luik” (Darren Aronofsky, 2010); teatris käsitles seda hiljuti suurepäraselt Liisa Saaremäeli ja Florian Wahli „Scream Box”.

Miks me kardame koledat ja ebamugavat? Suuresti sellepärast, et see on kauge ja võõras. Ka siis, kui see on meis kõigis tegelikult olemas, mõnel on lihtsalt rohkem ressursse ja õnne(?) seda endas hoida. Lahkun siin lugejast aga hoopis Paul-Eerik Rummo sõnadega (kelle loomingust kõlasid „Agneses” „Hamleti laulud”), mis mul seoses siinse teemaga alati meenuvad ja sellega hästi haakuvad:

 

Vaata peeglisse, kui habet ajad

või huuli värvid. Heida pilk

ka lihtsalt mööda minnes vahel. Sina, sina ise

see oledki, kas tahad või ei taha,

tead või ei tea: hull. Tavaline hull.

Kõige tavalisem. Selliseid on palju.

Peaaegu kõik. Ja sellel püsib maailm

ja üldse teatud osa elust. Hull maailm

ja hullem osa hullust elust: inimelu. Enam ammu

ei väärata su käsi põske kaapides,

ei verista sa ennast, ja su huulepulk

ei hälbi kavandatud teelt. Ja mööda minnes

su pilk ei võpata. Sa oled pöördumatult

hull. Tavaline hull. Ja nii peaaegu kõik —

kõik need, kes pole seda ebatavaliselt

või keda juba — alles — veel

ei ole taband hullumeelsusetus.

 

Viited:

1 Laura Luide 2020. Suutmissurve kõnekeeles. Feministeeriumi koduleht, 26. XI. — https://feministeerium.ee/suutmissurve-konekeeles/

2 Eesti Teatri Agentuur 2023. Teemapäev „teater | ligipääsetavus” on nüüd järelvaadatav. Eesti Teatri Agentuuri koduleht, 27. I. — https://teater.ee/uudised/teemapaev-teater-ligipaasetavus-on-nuud-jarelvaadatav/

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.