ÄRASPIDINE ODÜSSEIA: SOOME MÜÜGIMEHE SEIKLUSED

MADLI PESTI

Antti Tuuri, „15 meetrit vasakule”. Tõlkija: Piret Saluri. Dramatiseerija: Ott Kilusk. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ingomar Vihmar. Kunstnikud: Andrus Jõhvik ja Ingomar Vihmar. Valguskujundaja: Margus Vaigur. Osades: Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Kleer Maibaum, Sten Karpov, Enn Keerd, Ago Anderson, Priit Loog, Jane Napp, Karl-Andreas Kalmet, Arvi Mägi, Ott Raidmets, Andrus Vaarik, Ingomar Vihmar, Märt Avandi, Carita Vaikjärv ja Fatme Helge Leevald. Esietendus 11. III 2023 Endla teatri suures saalis.

 

Ingomar Vihmar on tuntud Soome-fänn, kindlasti üks enim soome materjale lavale toonud lavastajaid eesti teatris. „15 meetrit vasakule” põhineb Antti Tuuri lühiromaanil, mis on ilmunud Loomingu Raamatukogus 1988. aastal. Seekord on romaanist auto­ritruu dramatiseeringu teinud Ott Kilusk, kuigi harilikult loob teksti lavastaja ise. Vihmar on Tuuri romaane varem lavastanud kahel korral: 2000. aastal „Novembri lõpp” Ugalas ja 2007. aastal „Jõgi voolab läbi linna” Eesti Draamateatris. Viimane on jäänud mulle mällu oma kustumatult ägeda atmosfääri ja lauludega. Endla teatri loomingulise juhi Soome-lugudest on praegugi repertuaaris „Arktilised mängud” ja „Härra Huu”.

Olen varem lahterdanud Vihmari lavastusi n-ö veidrateks ja korralikeks.1 Tuuri „15 meetrit vasakule” on mõneti veider lühiromaan (roadmovie’lik lugu soome raamatumüüja seiklustest 1970.–80. aastate Saksamaal), kuid teisalt on see ka väga vihmarlik alusmaterjal. Lugu on jutustatud sirgjooneliselt ning tervikuna oleks lavastuses ja rolliloomes igatsenud rohkemgi veidrusi.

 

Sirgjooneline lugu

Seekord üllatas mind romaani üksühene esitus laval. Lühiromaani lugemine võttis sama kaua aega kui etenduse vaatamine ning etenduse ajal võis mõttes Loomingu Raamatukogu pehmeid beežikaid lehti keerata. Niivõrd lineaarne ja üks ühele raamatuga vastavuses oli seekord lavategevus. Millest lugu siis räägib? Naise tuhvlialune torumüüja Eino Hiekka saab eksituste tõttu ülesandeks sõita vana romuga Soomest Saksamaale, et müüa seal maha kolm tuhat eksemplari kirjanik Saarelaineni novellikogu. Nii filmilikus romaanis kui ka odava roadmovie hõnguga lavastuses ületab kangelane takistusi, kohtab kaasteelisi ja veidraid „põliselanikke”, kuni deus ex machina abil saabub õnnelik lõpp.

Lavastus on filmiliku ülesehitusega: peategelane Eino kulgeb ühest seikluslikust stseenist teise, stseenide- ehk piltidevaheline montaaž on markeeritud põgusate, kuid kõnekate muusikapaladega. Filmilikkust rõhutab ka valguskujundus (Margus Vaigur) — õieti on eriliselt meeldejääv valgus lausa loo jutustaja ja ruumi looja. Valgusega on näiteks loodud illusioon auto liikumisest ja päris etenduse lõpus mõjus kontseptuaalselt valguse suunamine publikusse — vaadake endasse!

Muusikal on Vihmari lavastustes väga oluline roll, kuid seekord oleks tahtnud seda rohkemgi nautida: muusika raamistab ja rütmistab stseene, kuid seda pakutakse justkui näpuotsaga, kitsilt. Kontseptuaalselt on aga auditiivne kujundus detailselt läbi mõeldud. Muusika aitab kaasa üldisele rõhutatult realistlikule lavastusstiilile: kõlavad laulud on eklektilised ja elulised, just sellised, nagu igalt poolt raadiost kõlavad muusikapalad. Kuna tegevus toimub Soomes ja Saksamaal, on laule eri keeltes. Muusika töötab nagu aken ajastusse, nostalgiatripp 1980.–90. aastatesse, aga ka kui lavastuse üldine rütmistaja. Helikujundus oli lavastajal samuti hästi läbi mõeldud ja (hüper)realistliku mulje loomise teenistuses: veesolin ja hambapesu köögis ja vannitoas, kajakate kisa laevasõidul, suure reisipraami madal mürin jms.

Ingomar Vihmari ja Andrus Jõhviku lavakujundus on seekord rõhutatult funktsionaalne, jättes isegi ebaisikulise mulje. Lavaruum on dünaamiliselt liigendatud ja mängib avatuse-suletuse teljel. Ka lavaruumide dünaamika (viis, kuidas tegelased liiguvad ühest stseenist ja lavaruumist teise, mida aitab markeerida valgus) soodustab filmilikku efekti. Kujunduse keskmes on vana autoromu, mida võib isegi kogu loo peategelaseks pidada, igatahes on parsal sündmustikku käivitav efekt. Lavaruumi ülemises osas asub arhetüüpne baar, punasest kunstnahast ringdiivan. Lava paremast servast leiame laevakajuti nari, kus toimub müügimees Eino jaoks märgilise sündmusena kohtumine dünaamilise metsameeste trio Rönkködega. Peenel diivanil lava vasakus servas peab Eino läbimurdekõnelusi kaubamaja müügijuhiga. Diskreetsed tegevused hotelli-, magamis- ja vannitoas sünnivad lava sisemuses, kardinate taga. Selline ruumide avatuse-varjatuse dünaamika paneb vaataja tundma end eludesse, privaatsetesse tegevustesse piilujana.

Lavastuse stiil on rõhutatult realistlik, mõningate grotesksete elementidega. Näiteks on laval päris söögid: päris karjala pirukas, supp, besee. Lavastajalt nõuab selline mahukas, kümneid tegevuspaiku ja rohkeid tegelasi kaasav lavastus tööd tähelepanuga: millised tegevused tuuakse publikule lähemale, mis toimub kaugemal ja varjatumalt. Lugu jõuab publikuni sujuvalt ning avatuse-varjatuse dünaamika hakkab hästi tööle. Teekonnaloole omaselt on ka lavastuse enda rütm voogav, kulgev. Lavastaja Vihmarile on üldisemalt omane mängimine ajastu ja stiilidega. Mitte et eesmärgiks oleks olnud täpselt 1970. aastate olustiku taastamine, küll aga 1980.–90. aastate õhustiku nostalgiline tabamine mõningais detailides. Samuti huvitavad lavastajat, nii siin kui ka laiemalt, stiilimängud, kõrge ja madala põimimine.

Vihmari lavastajakäekirjale on omane eripärane huumor, mis sageli tekib tempo maha võtmisest, rütmi aeglustamisest. „15 meetrit vasakule” rakendab samuti seda võtet. Soome-lugudele omaselt ei saa üle ega ümber grotesksest huumorist ja jämekoomikast, samuti kasutatakse irooniat, mis tekitab tegelaste suhtes distantsi. Publik on vaatleval positsioonil ja pole mõeldudki, et ta peaks tegelastega samastuma.

 

Trupp ja tegelased

Lavastuses „15 meetrit vasakule” esitavad näitlejad selgeid karaktereid ja nende veenvus sõltub sellest, kuivõrd näitleja on oma isiku asetanud mängitava rolliga kohakuti. Etenduste jooksul on trupi sünergia ja koosmäng muutunud oluliselt sujuvamaks, tabatakse situatsioonikoomikat, on tekkinud absurditaju. Etenduse sujuvas kulgemises pole tühje hetki, pausid on mõjuvad. Trupi liikmed justkui tõukavad üksteist tegudele, koosmäng toimib hästi. Lavastaja Vihmar on empaatiline inimeste suhtes, kes on loobunud olemast oma elu kangelased:

Soome uusdramaturgia järjekindla lavastamisega on Vihmar loonud justkui omamoodi kaitseala kultuurile ja tegelastele, kes hakkavad vaikselt välja surema: nad on ammu loobunud olemast oma elu kangelased ja teavad, et selline see elu on, et asjad on just nii, nagu nad on. (Ille Rohtlaan)2

Kui näha aga peategelasena autoromu asemel siiski karakterit, siis oleks see müügimees Eino Hiekka, eesti keeli Liiva Eino, üks „vabandan-et-olen-olemas-tüüp” (Heli Reimann). Eino on passiivne tegelane, kes ei toimi oma arukuse järgi, vaid läheb kaasa tema ümber voolava eluga. Nimi Hiekka (liiv) sobib talle: Eino hajub ja vajub nagu liiv, isegi voolab (voodisse) nagu liiv. Peategelane on siin loos kui valge paber: teised tegelased kirjutavad tema peale oma ridu ja lisavad värvi. Meelis Rämmeld loob oma rolli nappide vahenditega, millest jääb enim meelde tema kehaplastika, igaöise pummeldamise järel peaaegu tantsuliselt voodisse valgumine. Peategelase motiiv äraspidiseks odüsseiaks, teele asumiseks, on „vaesuse edasilükkamine” ehk raha teenimine, müües Saksamaal maha kolm tuhat soome novellikogu, aga motiiviks võib pidada ka kodutööde ja range naise (Kleer Maibaum või Ireen Kennik) eest põgenemist.

Mees on sama laialivalguv, vormitu ja teiste järgi kuju võttev kui liiv, milles ilma väliste mõjutusteta ei toimu mitte mingit muutust. Liivarand on alati sellel olevate jälgede nägu. Täpselt sama vormitu on ka Eino. Ta on mees, kellel puudub oma agentsus ning kelle karakter luuakse läbi temaga kokku puutuvate tegelaste. Tema välimuse „mittemidagiütlevus”, keha plastilisus ja kõne monotoonsus annavad jõulise selgusega edasi peategelase olemust, kes ühelt poolt on sama jäik ja muutumatu, kui seda on väikesed liivaterad, teisalt aga sama amorfne kui liivakõrb, millele annavad kuju stiihilised loodusjõud. (Heli Reimann)

Eija — Jane Napp ja Eino Hiekka — Meelis Rämmeld.

Kohe teekonna alguses kleebib end Einole kaaslaseks Eija. Nimede dünaamika torkab muidugi kohe silma. Eino ikka kahtleb: „ei no ei tea, kas me ikka peaksime seda tegema…”, ja Eija naiivse usaldava boheemina: „ikka jaa, lähme, sõidame!”. Jane Napp Eijana mõjus lavastustervikus aga ratsionaalse vingatsina, romaanis jäi tütarlapsest boheemlaslikum mulje. On ju Eija eesmärk jõuda Šveitsi meditatsioonilaagrisse, et „lendama” õppida. Eijast oleks ehk oodanud unistavamat, kreisimat tüüpi, praeguse trotsliku tüdruku maneere on Napi rollides olnud ka varem märgata.

Ühel hetkel kulgeb reisiseltskond Eija õe (Carita Vaikjärv) juurde, kes on Soomest Saksamaale mehele läinud. Siin tasub tähele panna, et autor ei anna tegelasele nime, teda nimetataksegi ainult Eija õeks. Nagu ükski nimi Antti Tuuri lühiromaanis, pole ka see juhuslik.

Carita Vaikjärv on veenev kaassõltuvuses olev naine, kellel on suur koduigatsus ja kes idealiseerib kõike Soomele omast, samas kannab läikivat kampsunit, lühikest seelikut ja pikki saapaid, et oma mehele meeldida ja hoida, et Manfred (Märt Avandi) jälle bordelli ei läheks. (Ille Rohtlaan)

Manfred — Märt Avandi, Eino Hiekka — Meelis Rämmeld ja Mauri Rönkkö — Enn Keerd.

Vaikjärv ja Avandi on korduvalt erinevates suhtetüüpides olevaid paare mänginud ja nende lavaline koostoimimine on ideaalne. Eija õde on oma mehe Manfredi mõju all, ta on õnnetu. Tegelase arengukaare mängib Vaikjärv erakordselt veenvalt välja. Me mõistame, et  nooruses võlus Eija õde saksa mees valge BMWga, nüüd aga idealiseerib ta soome mehi:

Vaikjärve mängitud naiselik ja alandlik, saabaste, puusani lõhikuga seeliku ning läikiva kampsuniga koduperenaine muutub gastroleerivate soomlaste mõjul etenduse käigus õhetavamaks ja rõõmsamaks. (Ege Ello)

Gastroleerivad soomlased on lisaks Einole veel laevareisil kohatud Rönkköd, kelle groteskne-irooniline ilmumine annab Eija õele elukihinat juurde. Eija õe mehe Manfredi on Avandi loonud ehk liigagi tuttavlike näitlejavahenditega — vägivalla-, õlle- ja bordellilembesele mehele oleks saanud veel vinti juurde keerata —, kuid kokkuvõttes mõjub ta oma varjatult agressiivse pilguga siiski piisavalt
vastikult.           

Eija õde kannatab koduvägivalla all. Lavastuslikult on suurepärane valik viia nii öised vägivalla- kui leppimisseksistseenid n-ö lava taha, varjatud tsooni, ja vahendada neid kuuldemänguna. Stseenid mõjuvad vähemalt osale publikust (piinlikult?) humoorikalt, vaatajad naeravad. Kas Eija õe mure koduvägivalla pärast tühistatakse? Siin tekib selge paralleel teatrisaalist väljapoole jäävaga: kas pole sellist vägivalla teema eest peitu pugemist veel ka meie ühiskonnas?

Kui tegelaste funktsioone tervikuna vaadata, siis muidugi torkab silma, et autor on asetanud naised teenindavasse või kaunistavasse rolli. Teatud määral on agentsust Eino naisel, kes jagab mehele kodutöid ja lubab ta rahateenimise kaalutlustel välismaale, ning Eijal, kelle tegevuse tulemusel läheb autoromu kolme tuhande raamatuga rändama. Eija õde kehastab ohvripositsioonil naist. Paljusid nähtamatuid naisi, ettekandjaid ja sekretäre esitab Fatme Helge Leevald:

Leevald on peaaegu kogu lavastuse vältel kas sõnatu ettekandja, sekretär või siis tundmatu neiu teekonna lõpus. Tema kaudu rõhutab lavastus ajastu soostereotüüpe: ta on vaikiv suu ilusate silmade all ja pikad jalad ilusas lühikeses seelikus, valmis igat käsku täitma. (Ille Rohtlaan)

Ruppmann — Andrus Vaarik.

Lisaks Manfredile kehastab karmi mehe tüüpi veel ka kaubamajade müügijuht Ruppmann (Andrus Vaarik) — rupp tähendabki saksa keeles karmi. Vaarik kasutab rolliloomes veidi teisi värve kui tavaliselt,  mõjudes oma valges pulloveris sakslaste kui rahvuse erilisust rõhutava ideoloogina värskelt. Müügijuht Ruppmann on kapitalist: kas müüa torusid või raamatuid — vahet pole!

Tegelastest enim elevust tekitavad laval Rönkköd, kolm Soomest Saksamaale siirdunud metsatöölist. Rönkköde kolmik tekitas vaatajates assotsiatsioone jõuluvanast Shrekini:

Nii otseses kui ka kaudses tähenduses toovad lavale värvi kolm Rönkkö-nimelist metsatöölist, kelle elu püsib kolmel tugeval sambal: raske töö, suur raha ning ohtralt alkoholi. Mehed kohanduvad peategelase Eino absurdihõngulises maailmas kiiresti justkui lisapagasiks, mis temast sõltumata, iseseisvalt kaasa liigub. Muuseas, „rönkkö” tähendab soome keeles pagasiruumi. Mittesugulased Rönkköd, soomlasliku karismaga Mauri (Enn Keerd), Rauno (Ago Anderson) ja Pertsa (Priit Loog) tõmbavad oma lavale ilmumisega segastel asjaoludel alguse saanud raamatumüügi jandi kiiresti käima nagu värskelt õlitatud ketiga mootorsae. Mingi trikiga ühepikkuseks mõõdistatud ning samasse laiusesse kandiliseks vormitud punaste juuste ja habemega kolmik toob pähe mitmeid paralleele. On nad oma valgete tossude, mustade triibuga dressipükste ja erkrohelise tuulepluusiga kauged sugulased Norra trollidega või multika Shrekiga? On nende esiisadeks Šoti ürgmehed või põhjamaised viikingid? (Helen Pärk)

Või on nad pärit hoopis ühest teisest muinasjutust?

Olles justkui segu meie naksitrallidest, Lumivalgekese pöialpoistest ja Soome metsameestest, näivad Rönkköd iga etendusega koos toimetades tõesti minevat aina rohkem (taotluslikult) ühte nägu. (Anu Jürisson)

Või siiski pärinevad Rönkköd ühest klassikateosest?

Rämmeldi tegelaskuju (müügimees Eino Hiekka, kes isegi hinna arvutamisel mööda paneb) viib Endla lavastuses usutavalt vaataja kujutluse natuke äraspidisele ja äpule, aga vaprale ja heatahtlikule D’Artagnanile, kes eesmärgi suunas liikudes force majeure’i kätte satub ning sõbruneb oma teekonnal juhuslikult kolme tugeva musketäriga, kes suhtuvad temasse algul umbusklikult, aga on siis valmis mis tahes keerulistest olukordadest välja aitama. (Anu Jürisson)

Või mõjuvad Rönkköd veelgi ürgsemalt?

Nende flegmaatiline mäng, kus on füüsilisust, aja võtmist, läbimõeldud poose ja pidulikkust, muutub loodusjõuks, mille eest pääsu ei ole. Kolme Rönkkö kehades ja tegudes kohtuvad samaaegselt jõuluvana ja hokimängija. (Ege Ello)

Rönkköd on tõesti selle lavastuse säravaimad ja dünaamilisemad tegelased: nad mõjuvadki kui üks organism, kellest üks flirdib, teise käes on raha ja kolmandal õlu. Nad on ühed „madala istumisega mehed” ja „mitmes leemes leotatud mehed”, nagu Mauri Rönkkö ise enda ja oma sõprade kohta sõnab.

Minu nähtud etenduse muutis sündmuseks (lisaks autor Antti Tuuri kohalolule) ka see, et peale aplausi kostus publiku seast spontaanne hüüe „Elagu rohelised!”.

See ei olnud sugugi kohalike poliitikute soov end teatripubliku seas nähtavaks teha, vaid siiras tunnustus rõõmsameelselt, teatrielamuse saanud vaatajalt. (Helen Pärk)

All: Eija — Jane Napp, Eino Hiekka — Meelis Rämmeld ja Eija õde — Carita Vaikjärv, üleval: Pertsa Rönkkö — Priit Loog, Rauno Rönkkö — Ago Anderson ja Mauri Rönkkö — Enn Keerd.
Siim Vahuri fotod

Miks üldse?

Miks aga sellist lugu üldse praegu jutustada? Lisaks esmatasandile, lihtsalt lõbusale seiklusloole, ilmnesid lavastuse lähivaatlusel mitmedki ühiskondlikult kõnekad teemad, millega ei minda lugu jutustades küll süvitsi, kuid mis siiski võivad vaatajasse oma jälje jätta.

Lavastuse ühiskondlikuks teemaks võib pidada nähtuse „keskealine valge mees” uurimist, kuid paralleele võib tuua ka konkreetsemalt mõne majanduse ja rahvastikuga seotud teemaga. Näiteks on lavastust käivitav sündmus raamatumüük: oleme kuulnud palju lugusid  eesti noortest, kes suure raha lootuses 1990. aastatel USAs ukselt uksele raamatuid  müüsid. Samuti on lavastuses teemaks soome naiste abiellumine Saksamaale 1970. aastatel: meil abielluti Soome 1990-ndatel. See teemaarendus võimaldaks ühiskondliku konteksti ja rändetemaatika uuri­mist: samuti soome meeste tööränne Saksamaale, võrrelduna eestlaste pendelrändega Soome.

Ühiskonnakriitilist mõtisklust võimaldab lavastuses esinev põgus viide sellele, et Eija õemees Manfred tegeleb tööalaselt keskkonnaohtlike taimemürkide propageerimisega: see majanduse ja keskkonnahoiu huvide põrkumisel esile tõusnud teema on olnud aktuaalne aastakümneid, kuid on ehk alles hiljuti suurema kontrolli alla võetud.

Kaubamaja müügijuhi Ruppmanni tegelaskujuga seonduvalt tõuseb lavastuses esile ka ajalooline kontekst, natsismi ja kommunismi vastandamine, samuti laiemalt nüüdisaegse majandusliku edu ja kultuuri positsiooni vastandamine ühiskonnas: kui vajalikud on üldse raamatud? Töörände temaatikat ja tegelaste kehakeele põiminguid võib tõlgendada järgnevalt:

Lavastuse teemadest kerkib keskse fenomenina esile tööränne ehk kalevipoeglus, mille olemust kirjeldab kogu lavaelu: juhuslikud tutvused ja vennastumised ning eesmärk kiiresti palju raha teenida. Ent etendajate kehad kõnelevad rohkem või vähem ahistusest, mis sellega kaasneb. Ehk on sealjuures omamoodi märgiline, et noor Eija soovib lendama õppida. Päästerõngaks on mõistagi ka alkohol, see on etenduses vaba vaimu tähistaja. Suurimat ahistust väljendab Eija õde — soomlanna Saksamaal abielu(vangistuse)s, kus talle langeb osaks ka vägivald. Lavastus avab meile ilmselt mitte kuigi hästi teada oleva ajaloolise tõiga selle kohta, kuidas soome naised mõnikümmend aastat tagasi Saksamaale abielluda eelistasid. Õe kehakeel väljendab hirmuga segatud püüdlikkust. Ent krampis on ka tema abikaasa, saksa ärimees. Märt Avandi mängib hästi välja mehe sisemise pinge ja püüde talitsetult käituda. Nende omavaheline sõnatu kommunikatsioon toimib laval efektselt. Näitlejate hoiak tundub rõhutavat, et tegelaskujud on oludesse rohkem või vähem sunnitud ja neil on pidevalt justkui kitsas: voodites, suhetes, baaridiivanitel, autos. Seda illustreerib hästi kajutistseen üle voodiääre rippuvate jalgade ja kukkuvate patjadega. Ainult Ameerika sõdurpoisid (Karl-Andreas Kalmet, Ott Raidmets) ei kannata survetunde all. Nemad on samas ka nähtamatu käsi, mis sündmuste kulgu mõjutab. Metafoori tasandil räägib lavastus proportsionaalselt suurenevatest välistest faktoritest, mis Soome ja Saksamaa majandussituatsiooni ja kaheksakümnendate olmet mõjutavad. Üldistavalt võib öelda, et keskkond meie ümber moodustab matrjoška, mille sisse on pressitud erinevad kihid. Nende kihtide vahel liikumine on üpris ebamugav tegevus. Ent seda tehes on võimalik näha ka sündmuste jada sundimatut elegantsi, mis ka etenduses õnnestub. (Anneli Leinpere)

Kokkuvõtvalt võib küsida, milleks see lavastus siin ja praegu?

Pole kahtlust, et Ingomar Vihmar lavastab ainult neid tekste, mis talle väga meeldivad. Seda enam tekib küsimus, milleks see lavastus praeguses Eesti kontekstis? Milline sõnum pakitseb Vihmari hingel, kui ta otsustab lavastada väga proosalise keskealise mehe eneseleidmise ja -kaotamise viinaga immutatud teekonna loo? Ühel või teisel viisil naasevad lõpuks kõik Antti Tuuri tegelased isikliku argipäeva juurde. Kas mina vaatajana tunnen kergendust, kui näen, et kellelgi teisel läheb sama halvasti või veelgi viletsamini ja ta hingab ikka edasi? Või nendin ma kahe vaatuse vahepeal kohvikus kooki närides või peale etendust koju jõudes, et kuigi inimkonna ajalugu venib järjest pikemaks, ei ole indiviidi tasandil enda jaoks paremate otsuste tegemiseni jätkuvalt jõutud? (Ege Ello)

Paremate otsuste inimlikule piiratusele osutab ehk ka lavastuse filmilik ringstruktuur — kõik algab ikka uuesti! See aga erineb mõneti Antti Tuuri pakutust. Tuuri romaanis on nii, et kui Eino pöördub pärast Saksamaa-seiklusi laevaga tagasi Helsingisse, siis laeval kuuleb ta: „„Seal sinamas kauge õnnela,” öeldi mu lähedal. Vaatasin ja nägin, et minu kõrval seisab üks naine. Tahtsin öelda, et see on jõululaulust ja jõuluni on veel aega, kuid otsustasin suu pidada. Enam ei julgenud ma rääkida kellegagi.”3 Etenduses polnud see aga sugugi kindel, et Meelis Rämmeldi Eino uuele seiklusele vastu ei läheks. Rännak alaku uuesti! Etenduse lõpus suunatakse valgus publikusse — millistele seiklustele läheme vastu meie?

Viited:

1 Madli Pesti, 2015. Teatri maailmameistriks ei saa keegi. Ingomar Vihmari lavastajaportree. — Teatrielu 2014.

2 Siin ja edaspidi on kursiivis esitatud tsitaadid pärit kursusel „Etenduse analüüs: Endla eri” osalejate kirjatöödest. Loovkirjutamiskoolis Drakadeemia 16. IV — 21. V 2023 toimunud kursust juhendas Madli Pesti.

3 Antti Tuuri, 1988. Viisteist meetrit vasakule. — Loomingu Raamatukogu, nr 8/10, lk 108.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.