VASTAB AGE VEEROOS

Juuli, 2023

Age Veeroos juunis 2023.
Harri Rospu foto

Ma alustaksin klassikaliselt: mis tõi sind muusika juurde? Kas hakkasid nelja-aastaselt klaverit õppima?

Umbes nii oligi. Mäletan, et ma küll ei õppinud siis veel klaverit, aga meil oli üks naaber, kellel oli klaver ja viiul. Ta ei olnud elukutseline muusik, aga muusika oli tema elus väga tähtsal kohal. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin selle naabri klaveri klahve altpoolt ja nägin tema juures elus esimest korda metronoomi. Klaverimängu õppis meil kodus kõigepealt mu vanem õde. Teda see nii palju ei huvitanud, aga mina tahtsin kohe ise mängida.

 

Ma küsin nüüd ehk asjatundmatult: kas heliloojaks on võimalik ka juba teismelisena hakata? Või avastatakse ambitsioon selleks näiteks alles kahekümneselt?

Seda soovi julgesin ma endale tunnistada esimest korda alles gümnaasiumi lõpu poole. Mäletan, kuidas ma lasin endale Võrru saata konservatooriumi vastuvõtu infobukleti ja märkasin seal ka kompositsiooni eriala. Ma ei arvanud kaugeltki veel, et olen üldse sellisel tasemel, et minna just kompositsiooni õppima, lastemuusikakooli baasilt ei olnud see ka võimalik. Võru Lastemuusikakoolis mängiti tollal uuemat muusikat muidugi väga vähe. Aga see-eest on mul väga kirkalt meeles need uuemad asjad, mida ma ise mängisin. Britten ja Rannap või näiteks üks Kabalevski prelüüd, millest imesin endasse mingit nüüdisaegset vaimu. Mul oli kodus plaate ja erinevaid salvestusi. Võrus oli üks selline koht, kus sai tühjale kassetile raha eest uusi asju lindistada. Käisin seal regulaarselt. Oli selline teenus. Plaadipoodi Võrus tookord ei olnud, kuid vähemasti oli muusika lindistamise võimalus ja nii sai asjadega enam-vähem kursis olla. Vahel sattusin sõbrannaga ka Tallinna Kuninga tänava plaadipoodi.

 

Kas oskad kirjeldada neid tundeid või aistinguid, mida Rannap või Britten sinus tollal tekitasid? Mida sa selles muusikas enda jaoks ära tundsid?

Ma otsisin muusikast nüüdisaegset mõtlemist, see oli mulle juba siis tähtis. Oli küll huvitav mängida klassikalisi vorme või Bachi, etüüde ja puha, aga uuema muusika tunnetus on midagi hoopis muud.

 

Aga õpetaja ei lubanud mängida?

Ah ei, õpetaja oli väga lahke. Võru muusikakoolis oli mu klaveriõpetaja Eve Raud. Ta oli minuga väga kannatlik ja mul läks hästi, käisime mööda konkursse, nagu ikka. Aga uut muusikat mängida ei olnud kombeks. Ega see praegugi ju nii tavaline ole.

 

Mille taha see jääb?

Algul on vaja omandada kiiresti sõrmede vilumus, teatud mängutehnilised oskused. See on vajalik, aga sealt edasi juba selgub, kes mille vastu huvi tunneb. Lõpuks sa võib-olla tunned, et sul jääb millestki puudu, ja siis hakkad otsima edasi… Minuga läkski nii.

 

Ja siis valisid kompositsiooni?

Pärast keskkooli ei osanud ma muusikaeriala valida, nii otsustasin, et lähen hoopis ülikooli. Võõrkeeled pakkusid mulle ka huvi ja keskkooli ajal õppisin ma juba nelja võõrkeelt. Läksin õppima saksa filoloogiat. See oli hea otsus, sest ülikooli tõmbas mind tookord väga ja seal õppimine avaldas mulle tohutu suurt mõju.

Kauaks ma muusikast siiski eemale ei jäänud. Sattusin uuesti selle ree peale üsna veidraid teid pidi. Käisin ülikoolis vabade kunstide osakonna varajase muusika kursusel, mida juhendas David Kettlewell Inglismaalt. Tal oli meeletu instrumentaarium ja ta kirjutas noote renessansipärases kalligraafias. See kõik oli väga eriline. Ma osalesin paljudes huvitavates projektides, laulsin isegi ühte peaosa John Gay ja Johan Pepuschi „Kerjuseooperis”.

Edasi tuli ka Tartus see, mis 1990. aastatel Eestis üldse nüüdismuusika skeenel toimus. Alates 1995. aastast korraldati igal aastal Tartu uue muusika pidustusi. Esimene oli pühendatud Pierre Boulezi muusikale, järgnesid Berio, Ligeti ja Birtwistle. Ja see muutis mu elu täielikult… Sain aru, et see ongi see, millest ma olen puudust tundnud.

 

Kus need kontserdid toimusid?

Ülikooli aulas, ajaloomuuseumis, Vanemuise kontserdisaalis. Peeti ka konverentse ja kuulati ühiselt muusikat. Käisin seal alguses nii-öelda kontvõõrana, paari aasta pärast osalesin juba ka aktiivselt: tõlkisin Anton Weberni loenguid, mis ilmusid Scripta Musicalia kirjastuses.

Olin vahepeal ülikooli kõrvalt läinud õppima ka Heino Elleri nimelisse Tartu Muusikakooli. 1996. aastal taasavati seal Mart Jaansoni eestvedamisel kompositsiooni eriala ja minu esimene loomingu juhendaja oli Margo Kõlar. Kõik see tundus mulle kuidagi õige ja tee oli hästi sillutatud. Aga ma mäletan ka oma konkreetset mõtet seda valikut tehes: ma tahan uuemast muusikast rohkem teada saada, aga ma ei pea saama tingimata heliloojaks. Kuid siis, kahe aasta pärast, 1998 olingi juba Eesti Muusikaakadeemia tudeng.

 

Päris huvitav üleminek, vanamuusikast uuele, mõlemad on mõnes mõttes alternatiiv tavapärasele muusikale.

Varajane muusika ammendas ennast minu jaoks, kui tundsin, et ma ei ole interpreet ega ka laulja. See, et ma laulsin ansamblis või õppisin vanu pille, oli inspireeriv ja tore. Aga see kõik oli ikka seesama protsess: ma tahan muusikast rohkem teada saada. Ma ei visanud seda üle parda, aga niipea kui olin aru saanud, et kusagil on uus muusika, mind see endine enam nii palju ei huvitanud. Ma tundsin, et mul on pigem nüüdisajas midagi öelda.

 

Millises vahekorras on kompositsiooni õppimisel tehnika ja loominguline pool?

Tehnika omandamine on erakordselt tähtis. Sest kust need ideed sul muidu tulevad, kui tehnikat ei ole? Seda, millisele pinnasele ideed langevad, saab ette valmistada. Pead teadma rohkem pillidest ja ette kujutama, kuidas need koos kõlavad, tajuma vormi või seda, mismoodi muusika koos seisab.

 

Kuidas sa kirjeldaksid oma õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias?

Minu kõige suurem probleem oligi see, et ma tundsin kaua aega, et mu tehnika ei kõlba mitte kuhugi. See ei tulnud sugugi kiiresti… Üks asi on, kui avastad, et on olemas nüüdismuusika, ja hakkad seda kuulama ja õppima. Ja teine asi on,  milline on su käekiri. Kõrgkoolis õpitakse juba sihipäraselt, arendatakse tehnilisi oskusi ning saadakse erinevaid mõjutusi. Ka mina tegin õpingute ajal mõned teosed mulle endalegi uskumatult hea tehnikaga ära. Hiljem aga, mäletan, et tuli elus ka see hetk, kui ma tundsin, et see pole üldse see… ja et ma tegelikult ei oska kirjutada. Pärast seda, kui olin komponeerinud need kaks-kolm head lugu, mille abil pääsesin mitmesugustele kompositsioonikursustele, kuhu iganes tahtsin, sh IRCAM ja Acanthes, mis tõid mulle juba natuke tuntust, leidsin, et tuleb saada palju paremaks. See protsess kestab senini ja praegu võib öelda, et ma tunnen end järjest paremini.

 

Mainisid, et tehnika omandamise varal tekib reaalne arusaam omaenda käekirjast. Kas sa tajud, et muusikast mõtlemises toimus sul veel hiljemgi mõni oluline hüpe?

Jah, pärast magistriõpinguid, aastal 2006. Ma mäletan sellist mõtet, et ma ei vaja enam kooli. Ma ei tundnud küll otseselt, et olen nüüd tingimata valmis, aga tundsin seda, et aitab küll, et olen saanud juba küllalt juhendamist ja abi ja et nüüd tuleb oma teed ise edasi käia. Samal ajal hiilis ligi ka küündimatuse tunne… ja seda rohkem, mida rohkem ma muusikast teada sain. Mul olid ka sellised peaaegu obsessiivsed perioodid, kui ma olin mingist autorist või teosest vaimustuses ega saanud sellest lahti. Teine hüpe oligi võib-olla see, et ma lõpuks nendest klammerdumistest vabanesin. Kuulan jätkuvalt, mida komponeeritakse, praegu on ju hea kuulata, saab kätte mitmesuguseid hübriidfestivale ja ülekandeid. Aga valdavaks on saanud äratundmine, et muidugi, sellist või teistsugust muusikat tehakse, see kõik on väga huvitav, aga mitte miski ei ehmata ega haara mind ülearu tugevalt.

 

Millest sa nii vaimustunud olid, et sa end päris lukku tõmbasid?

Kas nüüd lausa lukku tõmbasin, ei tea… See on mul pigem tagantjärele arusaamine. Tollel hetkel olid need kiindumused kindlasti omal kohal. Üks mu suuremaid avastusi on olnud seotud itaalia helilooja Salvatore Sciarrino muusikaga. Ma ei saanud üldse aru, kuidas ta ehitab pealtnäha mitte millestki sellise muusika, mis mõjub kuulates nii pingestatult ja tihedalt. Käisin 2004. aastal Roomas ka tema meistrikursustel, mis kindlasti mõjutasid mind enamgi kui lihtsalt tema muusika kuulamine. Pidin endale veel mitu aastat tunnistama, et midagi nii head pole ma rohkem kuulnud. Aga see läks lõpuks üle.

 

Kas selliseid laineid oli veel?

Näiteks Claude Vivier on mind värskel moel üllatanud. Õpingute ajal kuulasin palju ka Magnus Lindbergi ja Kaija Saariaho varasemaid teoseid, ka Gérard Grisey muusikat. Inspireeriv on olnud avastada Erkki-Sven Tüüri ja Helena Tulve loomingut… Aga Sciarrino puhul oli ka see tema „füsioloogiline dramaturgia”, mis haaras. Teose pinge ja ülesehitus rajaneb mängimisega kaasneval pingutusel, tema instrumendikäsitlus ongi mängijale kohati väga raske. See paelus ja mõjutas mind palju. Aga eks ka hiljem on ikka tulnud vaimustuselaineid. Kui muusika suudab üllatada, on ju tore.

 

Kui palju sa praegu üldse kuulad teiste loomingut? Kas pead vajalikuks seda kuulata?

Asi ei ole ehk mitte niivõrd vajaduses kuivõrd mingisuguses kommunikatsioonis, soovis tunda ennast osana valdkonnast. Mulle meenus sellega seoses üks mõte, mida Lutosławski on kusagil öelnud: kui helilooja kuulab kontserti, siis see on selline skisofreeniline olukord, kus ta hakkab ridade vahelt kuulma hoopis seda, mida ta ise loob. Olen sellega nõus… ja mulle on see ka nagu äratundmine, et jah, muidugi, või vastupidi, ei, või et pole usutav. See ongi kommunikatsioon.

Age Veeroosi multimeediaooperi „Grid” proov aprillis 2011 Berliinis.Peaosades Celine Hänni (Šveits) ja Andres Köster (Eesti), ansamblikoosseisus ka Riivo Kallasmaa (oboe) ja Jandra Puusepp (saksofon), elektroonika Tammo Sumera, dirigent Taavi Kull.

Multimeediaooperi „Grid” proov Berliinis 2011.

Kas kvaliteedilati surve on miski, mis käib üldiselt muusikutega kaasas, või seostub see just heliloojatega? Või kuidas on sinul isiklikult?

Jaa, see lati tunnetus… Muidugi ma tunnetan seda. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma sellepärast põen. Ja ma ei mõtle seda niimoodi, et mul ei ole oskusi. Oskusi õpitakse mingi mõistliku aja jooksul, neid ei saa omandada üleöö. Võib-olla on see rohkem seotud küsimusega, kas mul ikka on alati midagi öelda. Vahel kukub nii välja, et ei olnudki suurt midagi öelda. Mul on teoseid, millest olen arvanud, et ma ei taha neist enam kunagi midagi kuulda. Aga tagantjärele olen nendega rahu teinud, sest need on mind mingil moel ikka edasi viinud ja päris paigalseisuks ei saa seda nimetada. Ja sellisena on nad olnud ka vajalikud. Ma arvan, et see taseme hirm võib olla eriti just heliloojatee alguses.

 

Kas see on pigem inimtüübi küsimus — et mõned muusikud tajuvad seda kuidagi teravamalt? Või on see miski, mis käibki muusikueluga kaasas?

Mingilt maalt on see ju hea ja eluterve, kui inimene tajub konkurentsi. Ei saa olla täielikult oma mullis ja üldse mitte hoolida sellest, mida arvatakse. Kõik tahavad olla ikka natukenegi tõsiseltvõetavad. Kui su teos juba kusagil kontserdil ette kantakse, siis paned endast ikka midagi rohkem välja.

 

On see miski, millest muusikud ka omavahel räägivad?

Ei, pigem vist mitte, nii olen aru saanud. Pigem käiakse seinaääri mööda ja mõeldakse, et appi, kas ma olen ikka piisavalt hea. Ma arvan, et loojanatuurid on keerulised… Ja kui sa oledki selline, et sind üldse ei huvita, mida teised arvavad, ja sa ei mõtle selle peale, mis tasemel sa oled, siis on see ehk lihtsalt hoiak, mis isegi ei pruugi olla sulle päriselt omane. See, et kõik, mida ma teen, on väga hea… see toidab madalavõitu enesehinnangut, aga on mõnikord psühholoogiliselt vajalik, et säiliks töötahe.

 

Millest heliloojad omavahel räägivad?

Tähtaegadest ja…

 

Kas nad suhtlevad üldse omavahel? On see kollegiaalne valdkond või mitte eriti?

Võib-olla olen ma ise natuke selline, et kui ma heliloojatega kohtun, siis tahan rääkida millestki muust. Aga Eestis tajun ma tegelikult sellist mõnusat kolle­giaalsust ja mul on selle üle hea meel. Mul on mõned päris head sõbrad heliloojate hulgas, kellega saab rääkida ka reaalsetest muredest. Sellest, mis puudutab loominguga kaasnevat taaka või ka olmelist poolt, või näiteks arutleda maitseküsimuste üle.

Hetk kontserdilt ansambliga Musikfabrik. Köln Studio Musikfabrik, august 2022. Dirigent Clement Power, esiplaanil Age Veeroos.
Erakogu fotod

 

Milline on helilooja olme? Milline on heliloojaks olemise ja olme vaheline suhe? Millised on tüüpolukorrad?

Ma pole kindel, kas ma oskan tüüpolukordi kokku võtta. Aga muidugi on see aeg-ajalt paras võitlus, et jõuda sinnani, et sul oleks olemas rahulik aeg komponeerimiseks, et ei peaks närveerima. See on minu elus kõikunud ikka väga palju. On olnud nii-öelda hiilgavaid aegu, mida ma seostan magistriõpingutega, kui mul oli võimalik saada tellimustöid ja kirjutamise perioodiks ka stipendium. Aga on olnud ka vastupidiseid aegu, mil ma olen õpetanud korraga kolmes koolis — see oli väga raske aeg. Juba ainuüksi logistiliselt, et kuidas jõuda ühest kohast teise… Kus on siis veel see aeg, mille sa pühendad heliloomingule? Ilma ajata ei ole võimalik kirjutada, seda on vaja kohe, kui sa veel õpid ja oled otsustanud süvitsi minna. Praegu ma muidugi tunnen, et on hea, et ma olen saanud aimu, kui oluline on aeg. Ka õpetamiskogemus on olnud väga hea.

 

Sa tunned heliloojaid mitmel pool maailmas: kuidas nad endale selle vajaliku aja leiavad?

Eks muusikateose kirjutamine võta aega ja isegi siis, kui selle eest hästi makstakse, võib ühe asja valmimisest teiseni olla päris pikk vahe. Samal ajal tuleb ka elada. Meil on olemas kultuurkapital ja loovisikutoetus, mis on paljudele väga suureks abiks, et oleks vahendeid ja et oleks mingi stabiilsus. Selle nimel tasub teadlikult pingutada, ollagi natuke pragmaatiline ja püüda leida võimalusi kellegagi koostööd teha. Kui neid on, siis on võimalik ka rahastajatele oma eesmärke tõestada. Siis võib-olla ei pea liiga palju oma ajast palgatööle andma. Sest näiteks õpetamisega ei ole nii, et annad mõne tunni nädalas ja saadki oma eluga hakkama.

Mõned aastad tagasi tegin ma otsuse, millest mul on olnud palju abi. Olin siis doktoriõppes, kui mõtlesin, et ega neid tellimusi ikka piisavalt ole ja et mida ma saaksin ise ära teha. Hakkasin ise otsima koostöövõimalusi. Doktoritööga seoses tuli mõte teha midagi kontrabassi ja elektroonikaga. Võtsin endale nii palju aega kui vaja, et sellega tegelda — ei olnud nii, et kuu aja pärast peab valmis olema. Elektroonika võtabki väga palju aega, aga lõpuks sai sellest asja ja lugu läks ka festivali programmi.

See põhimõte on jäänud senini mu töölaadis kehtima. Tellimusi ei saa jääda ootama. Ja ise koostöid otsides saad püstitada endale väga selgeid eesmärke, mida sa muusikas ära teha tahad, ja sa ei sõltu alati tellimuse ettekirjutustest. Need valikud on ennast väga edukalt tõestanud.

Age Veeroos kummardamas pärast kontserti ansambliga Musikfabrik oktoobris 2021 Tallinnas Noblessneri valukojas.
Kaupo Kikkase foto

 

Kas helilooming on pigem nagu teater, mis peaks toimima siin ja praegu, või on  võimalik ka selline helilooming, mis on kirjutatud sahtlisse valmis ja mängitakse siis, kui mängitakse?

Võimalik, aga õnneks ma ei ole pidanud nii kirjutama. Ma kujutan ka ette, et minu puhul oleks see keeruline, sest komponeerides näen ma intensiivselt juba ettekannet ja otsekui suunan energiat ka sinna. See on enamasti seotud konkreetse tellimusega ja siis ma kujutan ette koosseisu või konkreetset ansamblit ja mõnikord näen ka kontserdipaika ja proove. Aga kui kirjutaksin nii-öelda tühja, nagu näiteks ka konkurssidele kirjutatakse, siis tihti seda teha ei tahaks. Muusika on ikka elav esituskunst, tõesti nagu teater. Igal juhul tekitab rahulolematust ka see, kui teose ettekanne edasi lükkub, sest aasta pärast võin ma vaadata sellele juba teisiti. Siis on võib-olla parem, kui ta jääbki sahtlisse, ja ma keeran selle sahtli hoopis lukku.

 

Kas sa võiksid kirjeldada, kuidas sinu kirjutamisprotsess välja näeb ja kui kaua see kõik aega võtab? 

Ma töötan kõigepealt väga palju lihtsalt mõeldes. Enne kui ma üldse paberi võtan või laua taha istun, peavad olema juba esimesed mõtted peas. Sellele järgneb tehnilisem töö, mis tähendab, et ma hakkan otsima kooskõlasid, kujutama ette registrilist plaani, rütmi ja muud sellist. Ja nii edasi mitmes etapis. Intensiivne kirjutamine kestab, sõltuvalt koosseisu suurusest, vähemalt üks-kaks kuud. See on selline aeg, kui ma olen kaelani ühe teose sees ja sealt niipea välja ei tule.

 

Aga kuidas sa metoodilises mõttes lähened? Kas sa jagad insenerina teose kuidagi teadlikult mingiteks algosadeks või lähed tunnetuse järgi ja peamine pingutus läheb esmase kujundi peale?

Mul on pigem see teine meetod… Ma ei olegi seda endale nii sõnastanud. Algus on oluline ja selle põhjal ma saan aru, mis on tegelikult selle teose iva. Võib-olla lõpp on isegi kõige raskem, sest mõnikord lõpus võin ma endalt küsida, kas ma nüüd ikka siia tahtsingi välja jõuda ja kas midagi peab veel tulema või mitte. Ütleme, et kahe kolmandiku järel võib tekkida korraks selline kimbatus, aga üldiselt jah, algus määrab väga palju.

 

Kui palju sinu arvates muusikast saab või peab rääkima?

Mulle meeldiks, kui sellest saaks rääkida. Ja saabki. Aga mõnikord see sõnavara ei ole päris see, vaid justkui nullib selle kunstivormi olemuse ära. Muusika teeb eriliseks see,  et ta eksisteerib ajas, ja sellest võiksin ka rääkida, mis asi tal ajaga on ajada. Mis on algus ja kus on lõpp ja kui kaua see kõik kestab. Ja selle aja jooksul, kui see kestab, kas seal on siis palju või vähe ja… mul jääb ka endal praegu sõnadest puudu, sõnavara ei aita mind.

 

Sind huvitab just see kompositsiooni tihedus?

Jah, faktuur ja selle ajaline vorm, millest võiks lõpmatuseni rääkida. Mul on olnud selles osas ka suuri mõjutusi ja ma ei saa kuidagi üle prantsuse spektraalmuusika koolkonna helilooja Gérard Grisey muusikast. Tema looming paneb mind ikka ja jälle mõtlema ajakäsitlusest. Kooskõlad ja vertikaal toetuvad helispektritele, need on tuletatud mingist põhitoonist ja arvutiprogrammide abil peensusteni analüüsitud. Selle pinnal laseb ta kulgeda ajal, võimendades spektraalset mõju liikumiste, faktuuri, tämbrite ja dünaamikaga. Mulle meenuvad tema teoste analüüsidest ’kokku surutud’ ja ’laiali laotatud’ aja mõisted. Olen mõelnud ajakäsitlusele ka praeguses muusikas. Ma tajun, et see on muutunud… Et aeg ei pruugi kulgeda protsessina ühest kooskõlast, rütmilisest ideest või tämbrist teise, vaid võib väljenduda ka seisundina või kvaasi pildilises kõrvutamises, mis ei ole otseselt ka vastandamine. See, mida olen kuulates tajunud, on mõnikord otsekui kaadrid ja mõjub sellisena reljeefselt ja huvitavalt, ka kuidagi ruumiliselt.

 

Kas sul on kirjutamise ajal mingisugune igapäevane rutiin? Et lähed hommikul tunniajasele jalutuskäigule, siis suled ennast võtmega tuppa… või kuidas see välja näeb?

Mul on tõesti selline rutiin tekkinud. Tunnen, et praeguses eluetapis on see võimalik. Kui mul on parasjagu mingi tellimuse tähtaeg lähedal, siis ärkan väga vara ja hakkan tööle. Siis, natuke hiljem, lähen jalutama ja siis jälle töötan ja nii edasi. Paaril korral nädalas on vaja ka mõned kompositsioonitunnid anda. Õhtul ma parema meelega panen töö käest, siis tunnen, et pean end lõdvaks laskma. Aga iga kord ei ole see võimalik. Öösel püüan ikka magada, vahel väga harva olen ka üleval, et töötada, teen seda siis paaritunniste uinakute vahel.

 

Mainisid, et vanamuusikaga tegeldes puutusid sa kokku ooperiga, ja hiljem ju kirjutasid ka ise lühiooperi. Milline suhe on sinu meelest nüüdismuusikal ooperiga?

Sa vihjad mu ooperile, mille ma tudengina või siis juba doktorandina kirjutasin. Praegusel ajal olen ma muusikateatrist päris kaugele jäänud. Aga arvan, et oleksin hetkega selle sees tagasi, kui oleks mingisugune projekt või võimalus. Mind tegelikult ooper või muusikateater huvitab.

 

Sa mainisid enne seda, et esituslikkus on oluline ja motiveerib…

Jaa, ooperižanr on mulle oluline. Olen püüdnud ennast kursis hoida, mida selles vallas tehakse. Jällegi meenub mineviku eeskuju Sciarrino, kelle ooperit käisin Berliinis kuulamas just siis, kui tema muusika mind mõjutas. „Luci mie tradit­rici” — „Minu petlikud silmad” —, lugu armukolmnurgast, petmisest ja mõrvast. See ooper on väljendusvahendite poolest pigem lakooniline, tegelasi on vähe, orkester väike. Selles on otsast lõpuni sõnulseletamatu psühholoogiline pinge, peategelased otsekui sosistasid omavahel lauldes ja kui lõpuks keegi häält tõstis, mõjus see ehmatavalt. See on moodne ooper aegumatul inimsuhete teemal ja selle helikeel seob seda suurepäraselt oma kaasajaga.

 

Sa ennist ütlesid, et vahel on sul olnud kahtlusi, kas sul on midagi öelda. Aga kui muusika on abstraktne kunstivorm, siis milles see väljendub, mida öeldakse? See ei ole ju päris nii nagu „Petjas ja hundis”, et nüüd tuleb Petja ja nüüd hunt?

See ei pea olema üldsegi narratiiv. Võib küsida nii, et mida ma tahan öelda või mis on see dimensioon minus, mida ma tahan muusika abil kuuldavaks teha. Kas see on mingisugune tunnetus, valu või hoopis rõõm ja energia, sest mõnikord tekib ka lihtsalt sügav rahulolu muusika loomisest.

 

Kas sa ise endale teadvustad seda, millest need sünnivad? Või on see mingi abstraktsem tasand?

See on ikka abstraktsem tasand, ma arvan. Päris nii ma endale seda kindlasti ei sõnasta, et mul praegu üks lugu siin sünnib sellest või teisest… Aga ma olen tähele pannud, et need tasandid tulevad mõnikord iseenesest ja kui ma seda märkan, siis lõpuks ma võib-olla ka teadvustan seda endale. Need on siis tunnetuslikud aspektid, sugugi mitte konkreetsed, vaid abstraktsed. Mõnikord ma tajun, et midagi seal muusikas on, aga ma ei saa alati aru, mis see on. Mul on üks näide koroonaajast. Vahetult enne, kui see kõik 2020. aasta kevadel algas, pidasin ma plaani seoses löökpilliteosega, mis pidi valmima koostöös Heigo Rosinaga. Sellel talvel oli külmaga iseäralikult selge taevas ja mul õnnestus näha hästi madalal seisvat hiigelsuurt kuud. Teose pealkiri on „Ma olen suur kuu su silmapiiril”. Mind köitis superkuu nähtus ja illusioon, lugesin selle kohta ja see tekitas minus huvitava kõiksusetunde. Siis korraga tuli Covid-19 koos kõikide sellega kaasnenud muutustega ja lõikas mul need mõtted hoobilt ära. Mingisugust loomingulist võimalustki ei olnud esimestel nädalatel, argipäev lihtsalt lajatas peale. Kui ma suvel selle loo juurde tagasi tulin, märkasin, et kirjutamisprotsessi oli ilmunud tunnetuslikult midagi uut. See talv ja see kuu ei olnud enam nii olulised, vaid korraga mulle seostus sellega hoopis üks natuke valulik minevikumõte, mis samas ei olnud nii selgepiiriline. Need ongi pigem sellised asjad, mida sa tajud komponeerides, see ei ole ka nii, et siin on nüüd mingi konkreetne emotsioon.

 

Kuidas sa suhtud sellesse, kui teoseid üritatakse tõlgendada autori isikliku elu kaudu? Et näiteks Picasso koges pommitamist ja tegi „Guernica” või Rembrandtil on mingil autoportreel kotid silme all ja ju tal siis midagi rasket juhtus. Või kui Mark Rothko maalis abstraktseid pindu, siis kas tal oli depressioon või midagi muud… Millised seosed on sinu jaoks loomingu ja päriselu vahel?

Ma arvan, et see seos võib olla kellelegi abiks kunstist arusaamisel ja rohkem ehk meist kaugemal minevikus olevate kunstnike ja heliloojate puhul, et nende mingid loomeperioodid või teosed oleksid mõistetavamad. See võib kõlada lihtsustatult, aga mingi uba seal minu arvates on. Kui mingi muusika, maal või maalimisviis erines nii oluliselt teistest, siis tahetakse teada, mis selle põhjustas. Ja kui ma mõtlen kas või meie oma kaasaegsete heliloojate peale, kelle muusikat on võimalik niimoodi läbi mitme perioodi jälgida, siis võib-olla kohe ei olegi vaja teada, miks mingil eluetapil sündis mõni teos või konkreetne sümfoonia, aga natuke hiljem on ehk huvitav seda läbi looja prisma mõtestada.

 

Ma lugesin, et sa õppisid Helena Tulve ja Eino Tambergi, hiljem ka Wolfgang Rihmi juures Saksamaal. Kas sa oskad öelda, mida need konkreetsed heliloojad sinus avasid või sulle edasi andsid?

Eino Tambergi juures ma alustasin. Ja siis ma läksin suure huviga kaasa sellega, mida ta välja pakkus. Võib-olla tagantjärele saan paremini aru, kui palju ta mind toetas ja kui hästi esimese kursuse kohmetusest üle saada aitas. Kui ma hiljem ka Tulve juures tunde hakkasin võtma, siis tema oli ju ise ka alles noor. Ma mäletan, et sain Helenalt kiiresti ja palju praktilist abi just mingisugusel juuretasandil, mida mul oli tol hetkel väga vaja. Wolfgang Rihmi juhendamisel õppisin veel aasta magistriõppes. Pärast seda mõistsin, nagu juba ka eespool juttu oli, et rohkem õpetajaid mul vaja pole. Mulle jäi mulje, et ka Rihm arvas nii ja et mu stardipositsioon oli piisavalt hea edasi liikumiseks teel või suunal, mille olin valinud.

 

Puutusin hiljuti kokku (ma ei tea, kas see on kuidagi Rihmiga seotud või mitte) ühe ooperijuhiga Austrias ja küsisin, kuhu liigub nüüdisaegne ooper. Ta ütles, et mingil hetkel olevat olnud plaanis teha Lääne-Berliini eksperimentaalne, mitte itaalia tüüpi ooperimaja. Aga sellest siiski ei tulnud midagi välja.

Olen ka Berliinis olnud ühes projektis, kui sealse Kaasaegse Ooperi (Zeitgenössische Oper Berlin) juures toimusid mitu aastat järjest ideekonkursid muusikateatri lavastuste leidmiseks. Osalesin selles 2010. aastal, kui toimusid mõttetalgud heliloojate, lavastajate, kunstnike ja dramaturgide vahel. Mõne päeva jooksul moodustati meeskonnad ja asuti ooperi jaoks ideid genereerima. Kavandi kirjutamiseks anti veel paar nädalat ja seejärel tuli neid esitleda. Minu meeskond võitis selle konkursi! Võiduga kaasnes ka rahasumma ooperi ettevalmistamiseks ja lavale toomiseks. Aasta hiljem, 2011. aasta aprillis toimuski meie ooperi „Grid” esietendus Berliini Kulturbrauereis ning selles osalesid ka muusikud Eestist. Ka seda ma nimetaksin eksperimentaalseks ooperiks.

 

Kui ma küsin ooperi kohta, siis ilmselgelt sellepärast, et  Estonia juurdeehitus on otsustatud ja seal on oluline argument just nimelt ooperi võimalused. Selles kontekstis tundub huvitav, mida arvavad sellest heliloojad?

Kindlasti peaks kogu aeg kusagil podisema üks algupärane eesti ooper. Kui selle reaalne valmimisaeg on vähemalt kaks aastat, siis pole ehk palju oodata, et vähemalt iga kahe aasta tagant tuleks välja ka üks uus lavastus.

Aktiivselt tegutseva heliloojana ei ole mul võimalik üle tähtsustada vajadust nüüdisooperi järele. Kui neid ikka ja jälle lavale tuleks, areneks publiku maitsemeel ja rikastuks repertuaar. Rääkimata sellest, et ooperisüžeega saab osutada meid kõiki puudutavatele teemadele, rohkem või vähem aktuaalsetele valupunktidele. Ja olekski ju hästi, kui see otsus annaks rohkem võimalusi just siinsele ja miks mitte ka eksperimentaalsele ooperile. Meenub, ja see on siinkohal võib-olla kõnekas, kuidas mõne aasta eest oli ka Estonias ooperikonkurss, aga see kukkus läbi…

 

Kuidas sa tajud ennast teljel Eesti ja maailm?

Ma olen Eestis elanud ikkagi enamuse oma elust ja vahel on nii, et unustan ära, et kusagil on muu maailm ka. Kui tunnen, et pean kiiresti uuesti laia maailmaga suhestuma, siis teen mõned sööstud ja reisin kuhugi kaugemale. Hiljuti käisin „Musica Nova” festivalil Helsingis ja möödunud sügisel festivalil „Wien Modern”. Kui ma lähen nendele festivalidele, siis tegelikult tunnen ennast seal koduselt, ei ole sellist võõristust, et on mingi teine maailm ja teised heliloojad, kes kirjutavad hoopis teistmoodi. Vastupidi, on hea tunne tõdeda, et ka mujal elab inimesi, kes tegelevad sama asjaga. Aeg-ajalt tuleb endale seda meelde tuletada. Ja õnneks on mul olnud võimalik ka väljaspool Eestit asju ette kanda ja muusikutega koostööd teha.

Eesti muusika päevad 2023: Age Veeroos (vasakul) kontserdil 26. aprillil Kultuurikatlas Tallinna Uue Muusika Ansambliga, paremal dirigent Arash Yazdani.
Rene Jakobsoni foto

Kui ma vaatan, kuidas sa oled kirjutanud, siis su loomingus on mingid tihedamad ja hõredamad perioodid. Kuidas sa suhtud hõredusse oma elus või kuidas sa seda mõtestad? On see miski, millega sa teadlikult tegeled? Ja kas see hõredus on tingitud mingitest olmelistest põhjustest? Enne sa rääkisid ka mingitest kahtlustest — kuidas need kahtlused algavad ja kuidas lõppevad?

Jah, sedasorti hõredust olen mingitel eluetappidel kindlasti tajunud. Need erialased kahtlused käivad mõnikord käsikäes eluliste kahtlustega. Olen oma elus maadelnud ka psühholoogiliste probleemidega ja otsinud vastuseid mingitele elutähtsatele küsimustele. Mitu aastat on olnud sellist aega, kui ma tegelesin muusika kirjutamisega rohkem nagu autopiloodil. See ei olnud kindlasti teadlik ja mul ilmselt oli siis aeg-ajalt ka tellimusi, nii et väga suuri pause ei tekkinud. Aga ebakindlus ja võib-olla ka eneseusu probleemid on miski, millest ehk kohe ei saa aru, alles hiljem, mingites elusituatsioonides löövad need välja. Päris palju võhma on läinud sellele, et teadlikult tegelda oma hingelise tasakaalu ja terviklikkusega. See on siiski ennast ära tasunud, sest lõpuks on see lasknud mul jälle vabamalt kirjutada.

 

Ega keegi vist ei pööra sellele eriti tähelepanu, kui sageli või harva helilooja midagi kirjutab?

Jah, see ongi pigem sinu probleem ja need on sinu küsimused, millega tuleb tegelda. Või kui sa kirjutad halvasti, siis see on ehk just see, mida sulle andeks ei anta. Ja ma kindlasti kirjutasin mingitel aastatel ka halvasti — kas ei saanud piisavalt süveneda või mis see oli. Ma ei tea, kas ma isegi oleksin endale siis teist võimalust andnud.

 

Tundub suhteliselt julm eriala… Helilooja kirjutab kuude kaupa, võib-olla aasta või paar mingit teost ja siis selgub, et halvasti… Või kirjutab kokku sadakond teost ja siis suur osa neist… on ikka halvasti.

Aga siis mõned on võib-olla väga head ja üks eriti hea, geniaalne… Ma arvan, et hiljem ei oma see ajaline panus enam sellist tähtsust. Aega hindad ühtemoodi, kui oled selle sees, aga kui hiljem tagasi vaatad, siis on see lihtsalt mingi hulk muusikat, mida sa oled loonud. Keegi ka ju ei karista mind selle eest, kui ma halvasti kirjutan. Aga mul endal on mingi adekvaatne arusaam, et ma praegu ei saanud hästi hakkama ja võib-olla ei pidanudki saama, ja järgmine kord tuleb siis ehk paremini välja. Omaette teema on, millised lood kujunevad lõpuks helilooja leivanumbriks. Seda ei näe ise ette, millised mingite väliste näitajate järgi su kõige paremad lood on.

 

Kas üksindus on miski, mis käib heliloojaga kaasas?

Hästi palju on seda muidugi. Olla isoleeritud tundide, päevade ja kuude viisi…, aga seda suurem on siis elujanu, kui teos ükskord valmis saab. Tuleb osata puhata ja üksindusest väljuda, kui see parasjagu võimalik on.

 

Kuidas sulle tundub, kas heliloojaharidus valmistab ette selleks, milline on helilooja nii-öelda reaalne elu? Kas näiteks õppejõud räägivad sellest, et peab üksindusega toime tulema?

Pigem mitte. Ideaalis oleks muidugi hea, kui tundides saaks rohkem teada sellest, kuidas õpetaja ise töötab ja selle kõigega hakkama on saanud. Või et ta räägiks kas või sellest, kuidas tegelda intensiivsemalt oma käekäiguga ja võidelda selle nimel, et tekiks aeg ja stabiilsus. Ma ei tea, kas sellist asja on tegelikult võimalik õpetada.

 

Mis sul praegu töölaual on?

Näiteks mu elu esimene autorialbum kammermuusikaga aastatest 2019–2023. Loodan anda selle välja koostöös plaadifirmaga Kairos järgmise aasta algul. Salvestused käivad ja hetkel töötan ühe päris uue looga, mis pole veel valmis. Ees seisab ka üks pikemaajaline süvenemine, nimelt on minult järgmise aasta Balti muusika päevadeks (Tartu 2024) tellitud teos tšellole ja orkestrile. Tööd jätkub.

 

Vestelnud LAUR KAUNISSAARE