ENN SÄDE FOTOALBUM 32. „Isand ja ori” — adraots peos ja pussnuga hammaste vahel

Juulis 1977, veel enne siinse filmi tegemist, salvestan Siberis mansi külas Sukõrjas Petõr Sainahhovilt laulu, mida ta palub lugeda tema isiklikuks lauluks, mansi keeli amki ergum. Mõeldud omainimestele…

Mingi sarnane tunne valdab mind täna, mil pakun pilte oma vana ja unustatud filmi „Isand ja ori” aegadest (1991/1992). Küllap on see kõige isiklikum film, mille olen teinud. Või ei, peaksin vist ütlema: hingeliselt kõige isiklikum.

Autorina teen oma esimese nn maaelufilmi „Narri põldu üks kord…” 1981. aastal, järgnevad koos Jüri Müüriga tehtud lärmakad lood ja siin ma nüüd olen, ühekorraga isand ja ori. Mõtsküla Paul tuleb kampa, see maal sündinud literaat ja tõlkija, terase keelevaistuga Nipernaadi tõugu mees. Ka ülesvõtja on maapoiss, ikka Arvo Vilu. Temaga on kindel olla karjamaal või viljapõllul. Kaamera ette tulevad meile omased ja lähedased inimesed, suisa pereliikmed. Aga 1991. aasta on Eesti külas ju vapustava interreegnumi aeg, juba on erastatud 4000 talu, lõviosa kolhoosidest-sovhoosidest lakkab olemast. Kummatigi maareformi seadust veel pole, talud tulevad instinktide tasandil. Missuguse sära on see aasta toonud talumehe (jah, mitte kolhoosniku!) silmadesse: „Kuskile kingu otsa tuleb tuuleveski, sest tuult ju jätkub.” See hasart on ohtlik ja haarab ka meid, filmimehi. Maainimesed usaldavad meid, mis on omamoodi liigutav. Kui sa näed, kuidas su silme ja kaamera ees üks läbi kukkunud sotsiaalne süsteem laguneb, ja sa keerled seal sees… Muidugi — oleme ju kroonikakirjutajad ja ahmime endasse põnevaid seiku Eesti külast, liiga palju, tunnistan nüüd. Aga kuidas sa jätad kuulamata põlist talumeest ja lapsepõlvesõpra Endel Kivisalu: „Talus sündinuna mul ju talu veres, aga siin peaks natike tasakaalukamalt käituma… Aga ma olen nende noorte hakkajate poiste poolt.”  Eesti uustalunikust saab töönarkomaan, kes ei mõtle tervise peale. Tasapisi saavad filmikambast (aga me Arvoga tegelikult vaid kahekesi seda üles võtamegi) talumeestele just nagu sulased või abitöölised… Aasta muudab veelgi värvikamaks vene tankettide kolonn Tallinna teletorni all — muidugi me võtame üles, kus sa pääsed! Ja närime küüsi, sest toorfilmi limiit käib stuudios veel nõukogulikult: kui tuleb ülekulu, maksad ise kinni!

Tavalise eestlasena olen usuvärgis üsna leige, kuid võtan südamerahuga kasutada põliste juudi habemike kena lihvitud mõttekäigu (autoriõigust pelgamata): „Õpeta meid oma päevi arvestama, et saaksime targa südame.”

Mis on ju tõsi. Aga südameasjadest rääkides — filmimontaaži keskpaiku teen infarktiga pikema visiidi haiglasse. Lõpetamine lükkub pool aastat edasi. Filmi pealkirja ja palju vahetekstide pudemeid annab mulle August Gailiti „Ekke Moor”, aga abiks on ka teisi kirjainimesi. Vahetekste loeb Rein Malmsten, käin teda Viljandi „Ugala“ teatrimajas salvestamas. Autoriteksti loen kodus, siinsamas kirjutuslaua taga — on läinud väga kiireks.

Nüüd, tagantjärele tark olles leian muidugi, et see film  pidanuks olema kahes osas, nagu ma mingi imega suutsin filmiametnike loal teha Jüri Müürist („Jüri — see mulk ehk mis tuul müürile”, 2004). Kuid 1991. aastal? Ja ikkagi — „mõtelda on mõnus”…

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.