PERSONA GRATA. VOOTELE RUUSMAA

September, 2023

„Olen küllaltki struktureeritud inimene, ma ei salli rämpsu töötamisel.”

 

Kohtla-Järve. Võru. Viljandi. Goleniów. Barcelona. Bremen. Rakvere. Navi. Roosiku. Sänna. Tallinn. Tapa. Tsäpina. Allikjärve küla. Need on vaid mõned paigad paljudest, kuhu Vootele Ruusmaa on jätnud oma füüsilise või loomingulise jalajälje. Eesti kultuurimaastikul, kus ühelt mättalt teisele hüppamine — et mitte öelda loominguline rööprähklemine — on niigi suhteliselt tavaline, vajub Vootele tegevuste areaal ikkagi harjumatult laia lõõtsana valla. Ta on helilooja, lavastuste helimaailmade looja ja helidisainer, luuletaja, lavastaja, näite- ja muidukirjatööde tegija, näitleja, etenduskunstnik.

Vootelega kohtumiseks tuleb sõita aga tema praegusesse koju, Eestimaa keskpunkti Roosna-Allikule. On kummaline suvealguse päev, ilm selline, mille kohta öeldakse: on ja ei ole ka. Kord keeras nagu vihmale ja siis lubas päikest, aga lõpuks ei tulnud seda ega teist. Vootele näitab oma majapidamist, mis on tema kaasa Eneli suguvõsa juba mitu põlve teeninud, loetleb loomi, kes nende õue alt läbi käivad (eksootilisim neist akna taga käinud punahirv), ja räägib, et nad õpivad parajasti Eneli ja väikse Säsiga raamatu järgi linnuhääli eristama — et neist, kellega kodu jagatakse, rohkem teada saada.

Maja sees valitseb mõnus pühapäevane vaikus. Eneli on teinud külalisele salatit ja kooki. Peame natuke vaiksemalt rääkima, sest Säsil algab kohe unetund. Aga Vootele räägib ka tavaelus üsnagi vaikselt — nii palju kui mäletan. Muidugi mäletan ka mitmeid lavastusi, mis suuresti tänu tema loodud helimaastikele hakkavad sisekõrvas elama. Olen värskelt lugenud tema kaht luulekogu, teine neist „Purgatoorium”, Bernard Kangro luulepreemiaga pärjatud. See on väga isiklik kogu, mõtteline kahekõne tema mõne aasta eest üsna ootamatult lahkunud isa Arthuriga. Sama motiivi kannab ka üks Vootele plaatidest, „Requiescat in Pace”. Nüüd saan teada, et Vootele loominguliste otsingute algus ongi suuresti isaga seotud.

 

Ta ise ei olnud luulest väga huvitatud, aga ta kuidagi märkas minu luulehuvi ja hakkas mulle tassima luulekogusid, mis olid raamatukogus maha kantud. Näiteks Jaan Kaplinski ja Kalju Lepiku kogud olid peaaegu kõik olemas. Kui me veel Kohtla-Järvel elasime, siis töötas isa põlevkivimuuseumi direktorina. Mina sain seal vabalt ringi joosta ja omi mänge mängida, keldris olid seal Lenini ja Stalini büstid, nemad olid alati minu vaenlased. Aga muuseumi valges saalis tehti ka kunstinäitusi, ja kuna kohalikel kunstnikel polnud alati võimalust maksta, siis nad tasusid oma töödega, nii et maalid on mind alati ümbritsenud. Kui ma praegu loon muusikat või kirjutan midagi, siis just visuaalne kujund on mulle alati väga tähtis. Ja see, et ma saaksin selle sõnastada.

 

Ootamatu teadasaamine isa peatsest minekust tuli siis, kui parajasti olid alanud proovid Kafka „Protsessiga” (Noorsooteater, 2019, lavastaja Taavi Tõnisson), ja see teadmine tuli paratamatusena ka lavastuse kõlapilti kaasa.

 

Kui me võtame kujundi tasandilt, siis see härra K oli justkui minu isa, kes üles ärkab, ja need võimumehed seal on tema haigus. Ega me väga palju ei arutanud temaga elu ja kunsti üle, aga kuna ta oli ajaloolane ja tegeles mälumänguga, siis tema kultuuriline pagas oli väga tugev. Minu jaoks oli minu isa suur mees. Ma nägin kogu aeg, kuidas tema poole pöörduti, temaga arvestati. Säsi sünd muidugi on aidanud seda leina nüüdseks lahustada. Selles mõttes olen ma saatusele tänulik, et ta andis mulle võimaluse kogeda tohutut afekti, mis viib teatavasse liminaalsesse seisundisse, ja siis tuleb sinna otsa lapse sünd, mis viib omakorda liminaalsesse seisundisse. Need viimased viis aastat on olnud selline suurte emotsioonide kogumine, mis on, ma arvan, minu filtrisüsteemile väga hästi mõjunud. Ma tean nüüd, millal see hakkab ummistuma ja millal on vaja mingi teistsugune sõel sinna muretseda.

 

Kui isa Arthuri juured ette võtta, tuleb neid kohanimesid veelgi juurde, neist üks viib Saaremaale, kuigi küüditatute lapsena sündis isa hoopis Siberis, sealt jõudis pere Mõisakülla ja viimaks liikus Kohtla-Järvele, kus Vootele 23. märtsil 1988. aastal sündis. Kui ta oli minemas 5. klassi, otsustas pere liikuda rohkem eestikeelsesse keskkonda, Võrru, et olla lähemal emapoolsetele juurtele. Võruga harjumine ja suhe Võruga oli ja on tänaseni üksjagu keeruline. Kui Kohtla-Järvel elasid venelased ja eestlased, siis Võrus selgus, et ka etnilised eestlased võivad üksteisest tublisti erineda.

 

Pärast esimest nädalat tuldi minult küsima, miks ma nii imelikult räägin, kas ma olen mingi soomlane või.

 

Kohtla-Järve aega jääb ka muusika­õpingute algus, mis jätkus Võrus akordioni tudeerimisega kohalikus lastemuusikakoolis, mis aga mingit meeldivat mälestust ei jätnud. Luule aga juhatas siiski muusika juurde, Võrule järgnesid õpingud rütmimuusika laulu erialal Tartus Heino Elleri muusikakoolis, sel ajal osales ta aasta jooksul ka Alo Põldmäe komponeerimistundides. Tartule järgnes TÜ Viljandi kultuuriakadeemia džässmuusika laulu eriala. Viljandis murdis luule ja muusika kõrvale ka teater, suhtlusringkonnas asendusid muusikud teatritudengitega. Siin on oluline persoon tollane lavastajatudeng Ringo Ramul, kelle kõigile koolilavastustele Vootele muusika lõi. Side „suure teatriga” tekkis üsna juhuslikult. 2015. aastal pakkus Erni Kask talle teha kaasa Rakvere teatri muusikalises tükis „Romaan”, sellele tuli otsa Ringo pakkumine luua Rakveres muusika tema lavastusele „Kellavärgiga apelsin”.

 

Noh, ja sealtpeale ma ei olegi enam teatrist välja saanud. Ma ise ennast kellelegi pakkuma ei ole läinud, enamik lavastajaid on mingi aja pärast uuesti kutsunud. Taago Tubinaga näiteks oli nii, et ma varem ei tundnud teda, aga käisin vaatamas tema lavastust „Etturid” Ugalas, mis avaldas mulle nii suurt muljet, et kirjutasin talle kirja, sellise väikse miniretsensiooni. Hakkasime temaga suhtlema ja varsti ta pakkus teha muusika oma lavastusele „Jõgi” Endlas.

 

Tänaseks on Vootele loonud helimaailmu ligemale neljakümnele lavastusele, mis tähendab enamasti originaalmuusikat, aga ka muid kõlasid ja helisid, enamasti peaaegu et märkamatuid, diskreetselt ja õhuliselt lavastustervikusse sulanduvaid, enamasti ikka samade lavastajatega — lisaks Ramulile veel Taavi Tõnisson ja Tarmo Tagamets —, aga siia lisandub mõõdukas tempos uusi nimesid. Hetkeseisuga on viimane teatrimuusika loodud Rakvere teatri „Metamorfoosile”, taas Kafka, taas koostöös Taavi Tõnissoniga.

 

Taavi on äärmiselt soe inimene, aga loomingulisest aspektist võttes on tal veel mitu suurepärast oskust, ta usaldab teisi, ta suudab äärmiselt täpselt avada lavastuse emotsionaalset konteksti. Minu seekordne kafkalik maailm sai muusikaliselt jõulisem, kuid mitte agressiivne. Oli huvitav töö, sest suurt rõhku oli pööratud vaimsele tervisele, mis on minu arvates vajalik temaatika, mida teatrikeeles avada.

 

Kui elulugu pidi vaikselt edasi jalutada, siis tuleb uute kohtade, inimeste ja kogemuste mõttes teha vahepõige veel Poola väikelinna Goleniówi, kuhu Vootele sattus paar aastat pärast Viljandi perioodi lõppu.

 

Töötasin seal umbes pool aastat ühes kogukonnateatris. Nende tegevus põhines Grotowski ja Barba Odini teatri metoodikal, palju tegelesime pärimuskultuuri, eriti lauluga. Olin seal helilooja ja helitehnik, lisaks andsin kogukonnale tunde. Kuigi see projekt päriselt oma eesmärki ei täitnud, oli see kindlasti millekski hea. Näiteks tutvusin põgusalt ka Eugenio Barba endaga, sisustasin seal endale ühe privaatse filmitoa ja vaatasin Odini teatri
salvestusi.

 

Kuigi õpinguid ja rännakuid üle maailma koguneb parasjagu, peab Vootele end ikkagi autodidaktiks.

 

Tunnen, et see autodidaktina õppimine sobib mulle isegi paremini, kuigi tunnen, et mingid oskused on puudu, oleks vaja rohkem allikaid, milleni jõuda.

 

Uurin ühe lavastuse helimaailma tekkimise protsessi, seda, mis järgneb teksti esimesele läbilugemisele.

 

Lavastuse helimaailm hakkab kujunema teksti kõlast. Kui saan lavastajalt teksti kätte, siis püüan kohe samal õhtul selle läbi lugeda ja saata lavastajale mingit tagasisidet muusikalise mõtte osas, võib-olla isegi salvestada kasvõi mingi väikese lõigukese. Tahaksin selle esimese loomingulise laviini kohe välja paisata, et saada lavastajalt peegeldust oma intuitsioonile. Muusika võiks pakkuda tuge teksti alateadlikumatele kihtidele ja peegeldada mingeid hingeseisundeid — just peegeldada, mitte värvida, sest värvimine toimub enamasti ühe paletiga, muusika peaks leidma rohkem kontraste. Muusika on üks komponent, mis aitab lavastust liimida, mis seob kokku visuaalse poole ja tunnetusbaasi.

 

Filmimuusika kohta on ikka öeldud, et kui seda eraldi tähele ei pane, siis on kõik korras, kas teatris kehtib sama?

 

Põhimõtteliselt jah. Aga muidugi mulle meeldib ka see, kui tullakse pärast küsima, et väga lahe lugu oli seal kuskil, kus seda veel saaks kuulata.

 

Arutleme veidi pikemalt selle üle, et suure tüki sõnateatri ajaloost moodustab aeg, mil kasutati ainult elavat muusikat, mis oli tegevustikuga seotud, vaatuste algust markeeriti gongilöögiga. Salvestustehnika arenemine sigitas ühel hetkel ka teatavaid mõttestampe. Et kui näitlejate jutt keeras igavikulistele teemadele, siis võisid kindel olla, et nüüd lükkab helimees mingi mõtliku klaveripala või paani­flöödi peale, et teksti „sügavamaks” tuunida. Tänapäeva helikujundaja käsutuses on praktiliselt piiramatu muusikaliste kõlade ja kajade maailm ja tema põhiküsimus on vist pigem selles, millest loobuda. Päris tihti jääb sõnateatris mulje, et lavastused on muusikaliselt pigem „üle kujundatud”.

 

Jah, sellega ma olen päri. See on muidugi ka suuresti lavastajates kinni, neile meeldib mingit emotsiooni paisutada, kontrastiga oleks seda lihtsam saavutada. Ma ise otsin järjest enam oma lavastustes vaikust. Aga muidugi oleneb konkreetsest lavastusest. Näiteks „Surnud mees” Ugalas oli täiesti ebaminulik, seal oli tele-show formaat, sinna sai pandud muusikat ikka igale poole, kuhu vähegi andis. Näitlejad sageli teevad esimestes lugemisproovides minuga seda nalja, et küsivad mu käest, et kas mul on muusika juba ammu valmis. Ega see ei tee mind nukraks, kui ma olen mõnele tükile kirjutanud 30 lugu, aga käiku neist läheb ainult 15, ma võtan seda kui protsessi osa. Mis läheb untsu, selle kustutan tavaliselt kohe ära. Olen küllaltki struktureeritud inimene, ma ei salli rämpsu töötamisel. Mõnikord on muidugi selgunud, et lavastaja tahab ikka seda mahakustutatud lõiku tagasi, aga siis pole enam midagi teha. Üks kord on tulnud küll täiesti otsast peale hakata. Ühe Sveta Grigorjeva tantsulavastuse esikani oli jäänud nädal, kui Sveta ütles, et tead, mul on ikka midagi täiesti muud vaja. Läksin siis lihtsalt Caffeini, jõin kohvi ja kirjutasin uue muusika, täiesti nullist peale.

 

Kuulame vahepeal natuke vaikust ja laseme varasuvistel kärbestel köögis sumiseda. Tunda on, et seda elamist kaasajastades on püütud teha nii, et vanad asjad saaksid ka oma loo ära rääkida. Üks lugu usaldatakse mullegi, kööginurka toetava posti oma.

 

Kui me alles kolisime siia, siis see köök tundus kuidagi ideaalne koht, eriti see post siin, ma tundsin ennast siin nii hästi, et miskipärast mul tekkis soov siin suitsetada, kuigi ma tegelikult ei suitseta ja olen karsklane. Kui ma sellest hiljem Eneli emale rääkisin, siis tuli välja, et Eneli vanatädil oli komme just selle posti all suitsu kimuda. Ühesõnaga, kui sa tunned ennast mingis kohas hästi, siis sul tekib ka soov alluda mingitele pahedele. Ma tunnen ennast väga hästi ka mere ääres ja rabas, samas ma kardan vett, uppumissurm oleks ikka väga õudne asi.

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud pausile. Et miks me seda kardame ja samas nii tihti ütleme, et me vajame seda. Pausi all mõtlen ma eelkõige seda, et võetakse aega ennast kõrvalt vaadata. Olen isegi mõelnud, et äkki peaks mõnikord armastuse ka pausile panema. Et võib-olla see annab võimaluse armastust uuesti defineerida. Näiteks minule on Säsi sünd selgeks teinud, mis on armastus. Muidugi mul oli varem mingi aimdus, mis see on, aga ma ei osanud seda üldse sõnastada. Mul näiteks ei olnud peaaegu üldse armastusluulet. Aga kui ma nüüd näen, kui palju Säsi kuu või kahega on ära õppinud või kui palju ta on muutunud…

 

Teatrimuusika loomine ja luule kirjutamine võivad iseenesest tunduda loomingulise eneseväljenduse võrdväärsed avaldused, kuid asuvad protsessi mõttes teineteisest valgusaastate kaugusel: üks vajab eelkõige isetut meeskonnamängijat ja tähtaegadest kinnipidajat, teine eeldab intiimset kahekõnet valge paberiga. Eelkõige aga vajavad mõlemad muudest kohustustest vaba aega, süvenemisvõimalust, isiklikku ruumi kontsentreerumiseks — nukker, kuid paratamatu tõsiasi on, et suur osa Vootele helimaailmadega lavastustest asetub pigem teatripildi äärealadele, mis tähendab, et nende mängukordade arv pole kuigi suur, niisama napp on teadupärast ka luulelugejate arv. Aga ehk tasakaalustab seda kõike nende näinute ja lugenute sisemine tänutunne, kes on saanud oma isiklikku aega ja ruumi sedakaudu avaramaks muuta. Vootele ise näeb ühest kunstiliigist teise astumist siiski üsna sidusa vooluna.

 

Kui ma loon mingile lavastusele muusikat ja mul on ees mingid märksõnad, siis need võivad tekitada assotsiatsioone hoopis mingi kirjatüki jaoks. Ma pean praegu Säsi tõttu olema hästi struktureeritud, nii et kui olen muusika valmis saanud ja mul on veel jaksu, siis võin ka kohe kirjutama hakata, võin ka sealt edasi minna, kust ma eelmine kord lõpetasin. Gümnaasiumis õppides arvasin, et olen hästi igav inimene ja et ma ei oska olla noor. Ju ma siis ei osanud piisavalt ennast peegeldada, eluteadlikkusest jäi puudu. Kui ma alustasin luule kirjutamist kooli ajal, oli see lihtsalt loominguline protsess, nüüd ma pigem jäädvustan, olen päevapiltnik, kes on tõe otsinguil. Luule on tõeotsingu kõige parem kaardistus. Luule kirjutamiseks pean ennast hästi selgeks mõtlema, mul peab olema palju aega, ma pean olema teistest eemal. Minus on väga palju pingeid, aga mul on tekkinud ajaga oskus neid vaigistada. Luule kirjutamine on minu jaoks selle kaardistamine, kui palju varjukülgi minus on ja kuidas ma püüan neid vaigistada.

 

Jutt veereb taas paikadele. Kus on luule sünnikoht?

 

Mina nimetan ennast linna trubaduuriks, mulle meeldib linnas jalutada, urbanistlik keskkond on mulle niivõrd tuttav, et ma võin keset linna ükskõik kus maha istuda ja mõtted jooksma lasta. Siin maal praegu on mulle täiesti võõras keskkond, see on tohutu dissonants. Looduslik heli puu sees on minu jaoks täielik Babüloni torn. Linn on tunduvalt turvalisem, oma absurdsel viisil. Kas või tähistaevas on maal hoopis teistsugune kui linnas, see on justkui ääre­tu, ilma valgusreostuseta. Ma lihtsalt ei ampsa seda läbi. See on nii hirmutav, samas vabastav ja inspireeriv.

 

Lisaks luulekogudele on vaataja ette jõudnud ka kaks Vootele näidendit, mõlemad seotud Võrumaa mineviku kirjameestega: Jaigi-teemaline „Mis sa, tont, vahid!” autorilavastusena Roosiku mõisas 2019. aastal ja Adsoni-aineline „Sjoo linna uulitsate tuska” läinud aastal lugemisteatrina. Võrukeelset teatrit kultiveeriva MTÜ Müüdud naer mitme projekti kaudu on Vootele tihedalt seotud Võru teatri­skeenega — jälle üks omanäoline laik Eesti teatrikaardi serva peal.

 

Võruga on mul siiamaani… oma jamad, kui Maarja Kangrolt sõnu laenata. See polnud ikka minu koht. Selle Adsoni näidendiga püüdsin justkui anda endale veel ühe võimaluse. Ajalooline pinnas oli lihtsalt nii mahlakas ja viljakas.

 

Võru kultuuriga tegelemine on kõige muu kõrval teritanud pilku Eesti eripärade, ka murdekeele mõjuvuse märkamiseks.

 

Ma olen alati üritanud endale öelda, et kui sa oled sündinud eesti kultuurikeskkonda, siis kanna see auga välja. Kui murded juurde arvata, siis eesti keel on ikkagi väga rikas, siin ei saa kunagi tekkida olukorda, kus sõnad saavad otsa. Ma ei ole kunagi luuletanud inglise keeles ja väldin kõnekeeles ka anglitsisme. Ka näiteks okeid püüan teadlikult vältida. Minu arvates meie kultuuri suurim oht ongi anglitsismid ja keele lihtsustumine. Ise püüan küll oma igapäevakeelt rikkamaks muuta. Just praegu loen Uku Masingu kogumikku „Elada unenäos”. Nende perekonnas oli täiesti oma keelekasutus…

 

Läheme jälle õue taevast ja loodust vaatama. Varasest lõunast on märkamatult saanud varane õhtu. Külalisel on paras aeg kolmele ilusale inimesele head aega öelda. Vootele sõidutab mu Tapale rongi peale. Siia tuleb tal peagi uuesti tulla, siin on järgmise lavastuse, Tammsaare-ainelise „Hingest ja südamest” mängukoht (Noorsooteater, lavastaja Mirko Rajas).

Vihma hakkabki lõpuks tibutama, aga Vootele ei kiirusta autosse varju, vaid seisab perroonil ja lehvitab mulle.

Kui umbes kuu aega hiljem Tapalt rongiga Narva poole sõidan, on Noorsooteatri esietenduseni jäänud paar päeva ja vaksali ümber seerib veidi närvilises olekus näitlejaid. Korraga märkan vaguni aknast, et Vootele ja Säsi seisavad sealsamas ja lehvitavad rõõmsalt liikuvale rongile. Minu vastulehvitust nad muidugi märgata ei jõua. Kui sellest mõni päev hiljem Vootelele kirjutan, saan vastuseks:

 

Väga tore, et lehvitasime Säsiga sulle, sest meil esines esimest korda võimalus koos vaadata ja näha rongi. Tore, et olid ka rongi peal ning saime sulle head soovid teele kaasa anda.

 

SVEN KARJA

Vootele Ruusmaa 2023. aasta suvel.
Harri Rospu fotod