OLGA PRIVIS JOONISTAB NÄITLEJATE ABIGA LIIKUVAID PILTE

„Mulle meeldib joonistada, aga ma ei joonista molbertile, vaid näitlejate kaudu ruumi, selliseid liikuvaid pilte”.

 

Veel enne kui alustame jutuajamist koreograaf Olga Privisega (vestlus toimus maikuus), räägib ta telefonis oma tütrega, kes küsib, mida ta emadepäevaks soovib.

 

Mida sa siis soovid?

Ma tahan puhata. Kuidagi on nii juhtunud, et sel poolaastal olen endale liiga palju tööd võtnud. Ei tea, kas see on tähtede seis või mis. Kui ma oktoobris Vene teatrist ära tulin, siis natuke ikka kartsin, et vabakutselisena võib tööd vähe olla. Siiski ütlesin Vene teatri kahele projektile ei, aga no ikka on liiga palju.

 

Sa oled päevitunud, ilus pruun jume juba peal.

Isegi veidi põlenud olen, meil käivad proovid väljas.

 

Mille proovid?

Vene teatri suvelavastuse „Mavka. Metsalaul”. Mängime seda Vabaõhumuuseumis. Meil on iisraeli lavastaja Mihhail Khramenko, kostüümid läti kunstnikult Valentina Zachinyaevalt, Peeter Rebase originaalmuusika ja kaasa teevad ka tsirkusestuudio Folie noored. Selline muinasjutukas, Lesja Ukrainka teose põhjal. Väga dramaatiline lavastus tuleb, müstilised metsa- ja jõevaimud toimetavad seal, lõpp on samuti dramaatiline.

 

Miks Ukraina lugu?

Minu kutsus lavastaja ja mind inspireerivad nii tema kui teised inimesed, kellega ma koos töötan. Poliitikasse minna ma ei taha. Mul on oma tee.

 

Miks sa Vene teatrist lahkusid?

Liiga kitsaks jäi ühes teatris. Kui sa oled kunstnik — ja ma loodan, et ma olen kunstnik —, siis ei saa töötada kõikidega, kellega teatri igapäevaelus kokku puutud. Tahtsin otsida kolleege, kellel on sama veregrupp mis minul, kellega on põnev.

 

Mida kõike sa tantsuvallas teinud oled?

Lapsepõlves tegin sportvõimlemist; lasteaias ma ei käinud, ainult trennis. Aga selle lõpetasin juba seitsmeaastaselt ära. Väike trauma oli ka, aga ega ma tegelikult tahtnud seal trennis käia, tahtsin rohkem mängida. Kuid kui ma nüüd hiljem olen sportakrobaatika võistluskavasid seadnud, on sellest palju abi olnud. Siis pani vanaema mu balletikooli, mille jätsin veidi enne lõppu pooleli. Tantsida ma tahtsin, aga baleriin ei tahtnud olla. Seejärel läksin Tallinna Ülikooli koreograafiat õppima. Mait Agu, kes mu vastu võttis, riidles kogu aeg, et minge lõpetage balletikool ära. No ma tantsisin siis juba laevas. Varieteemaailmas olid sel ajal konkursid, mis tuli läbida. Väga kihvtid kavad olid sel ajal, näiteks kariibi programm, klassikaline kabaree, kantri. Erinevad rühmad valmistasid programmi kolm kuud ette ja siis valiti, kes saab lavale tantsima. Mina olin rühmas nimega Relax, mida juhendas Kalev Kenk. Kui ma kooli lõpetasin, oli peda tantsuõppe juhiks juba Renee Nõmmik. Renee kutsus mu kooli kõrvalt ka tantsukooli Fine 5. Pedas said kõik koreograafikutse, aga et tantsijadiplom saada, oli vaja eraldi tööd teha. Komisjon käis Park Hotellis neid programme vaatamas ja hindamas. No ja siis tuligi liikumisjuhi töö Vene teatris. Sel ajal, umbes kuus aastat, ma tantsukoolis Fine5 ei käinud. Ka tantsija vorm kadus ära. Ma küll tantsisin varieteedes; kõik need suured galaetendused, mis Mart Kangro laevadele tegi, tantsisin ma ära, aga päris tantsija vajab mitmekesisemat tööd, et vormis olla.

 

Ühel hetkel jäid sa Vene teatrisse paigale.

Alguses olin ma väikeses projektiteatris Drugoi Teatr (Teine Teater), mida juhtis Natalja Matšenene. Kui Natalja Moskvasse läks ja kinoga tegelema hakkas, kutsuti mind ja Aleksandr Žedeljovi Vene teatrisse. Teatris oli kõik nii põnev, et sukeldusin täielikult teatritöösse ja varieteed tegin ainult suviti, puhkuse ajal.

 

Kas praegu on Eestis alternatiivset venekeelset teatrit?

Ei ole. Mul on kogu aeg tunne, et kohe-kohe tuleb, aga no ei tule midagi. Publik on nii konservatiivne. Vene keelt kõnelevatele noortele ei ole vaja, et Vene teater kõike teeks, nad ei käi seal. Eksperimente või veidi tänapäevasemat teatrit vaatavad nad igal pool mujal. Kui ma Vene teatris töötasin, siis mu kolleegid arvasid, et see ongi kõik, mida ma teen, see, mida nemad näevad oma majas. Ka mu kolleege ei huvitanud asjad, mida ma tegin väljaspool teatrit.

 

Kas koolis õpetati ka spetsiifiliselt sõnateatrile liikumist tegema?

Mu tütar Daniela õpib TÜ Viljandi kultuuriakadeemias tantsu erialal ja tema jutu järgi õpetatakse praegu küll seda karakteri otsimist. Meie ajal nii spetsiifilist õpet ei olnud.

 

Kuidas sa seda tööd siis teed?

Kõik käib lavastaja kaudu ja mina püüan tema mõtte näitlejatele edasi anda. Ühel hetkel sain aru, et näitlejale ei saa öelda, et nüüd üks samm siia ja teine samm sinna. Tantsijatele saab, nii see koreografeerimine ju käibki. Näitleja küsib vastu, et miks samm siia või sinna. Tegime koos Alissa Šnaideriga liikumist lavastusele „Kolm paksu”, mille lavastas Natalja Indeikina. Alissa ütles näitlejale, et roomad siia ämbri juurde, paned pea sinna sisse, tõstad jalad üles ja siputad. Näitleja jäi hämmeldunud näoga vaatama ja küsis, et miks ta peaks seda küll tegema. Ma püüdsin siis seletada, et seal ämbris on keegi, kes liigutab ja lõhnab, no ja sina lähed seda siis uurima ja nagu kogemata kukud sinna sisse. Näitlejatega tuleb lihtsalt teistmoodi rääkida. Teine asi on lavastajatega suhtlemine, meie keel on ikka väga erinev. Nooruses ma nii palju ei mõelnud, siis oli kõik põnev, omaealiste lavastajatega lihtsalt avastasime koos teatrimaailma. Aga kui hakkasin vanema põlvkonna lavastajatega koos töötama, pidin jälle hakkama ühist keelt leiutama. Venemaalt tulnud kuulsad lavastajad kipuvad ju kindralid olema, karjuvad ja kamandavad. Ühe töö juures nutsin ja nutsin, ei saanud üldse aru, mida mult tahetakse. Minu varasema arusaama järgi oli mu tööks millegi otsimine, aga siis tuleb suur kindral ja ütleb, et ei, seda pole vaja ja seda pole vaja, vot tee nii. Hiljem sain aru, et kõik minu loomingulised ideed katkestati ja suruti lavastaja raamidesse. See on väga valus tunne, kui pakud ja pakud ja pakud, aga miski ei sobi. Nüüd püüan need raamid enne kokku leppida. Mõlemat moodi saab töötada — tellimustöö puhul tuleb lihtsalt lõdvestuda ja teha, see pole koostöö. Ikka tuleb leida midagi huvitavat, ka siis, kui lavastaja sinu loomingut tegelikult ei vaja. Peaasi, et nii lavastaja kui ka liikumisjuht oma tööst ühtemoodi aru saaksid. Kui ma töötan heliloojatega, siis olen pigem mina see, kes ütleb, millist muusikat ma vajan. Siis proovime näitlejatega ja seejärel suundun uuesti helilooja laua taha muusikat muutma. „Robin Hoodis” näiteks tegi kunstnik kostüümi hoopis tantsu järgi.

Olga Privis 2023. aasta suvel.
Harri Rospu fotod

 

Kumba sorti tööd sul elus rohkem olnud on?

Loomingulist tööd on ikka rohkem olnud, mul on vedanud. Mul on olnud ka sellist koostööd, küll harva, et juba algusest peale valime materjali koos lavastajaga. Otsustajateks on ikka lavastaja ja teater. Roman Feodoriga, kellega me Drugoi Teatris alustasime ja kes nüüd on Iisraelis, on meil alati väga hea koostöö olnud. Roma tahtis teha hoopis midagi Juhan ja Lembit Ulfsakiga, aga siis tuli just Kristian Smedsi „Kajakas” välja, kus juba mängisid koos erinevad põlvkonnad. Siis valisimegi hoopis „Antigone”, see oli minu idee. Sulev Keedus kutsus mind VAT Teatrisse „Sõjasõltlast” tegema. Juri Kvjatkovskiga, kelle R.A.A.A.M „Sajandi loo” juurde lavastajaks kutsus, tegime Ugalas „Hipide revolutsiooni”. Polina Stružkovaga, kes kolis sõja alguses Eestisse elama ja tegeleb väga tõsiselt laste- ja noorteteatriga, oleme palju koostööd teinud. Mirko Rajasega olen teinud „Väikese printsi” ja Kafka „Metamorfoosi”, sama teose põhjal tegime just Rakvere teatris lavastuse ka koos Taavi Tõnissoniga. Need kõik on väga põnevad loomingulised tööd olnud.

 

Mis seis on meil sõnateatrile tehtava koreograafiaga?

Just vaatasin üle selle aasta teatriauhindade laureaadid. Kõik on olemas, kunstnikud, valgus- ja helikunstnikud, etenduskunstnikud, aga koreograafe, kes sõnateatrites töötavad, pole. See mõte ei ole mind maha jätnud, plaanime teha pöördumise Teatriliidule. Valguskunstnik töötab ühe lavastusega kaks nädalat, meie töötame kogu aja, kaks kuud, see on suur töö.

 

Kui palju meil selliseid koreograafe üldse on?

Näiteks Tiina Mölder, Ingmar Jõela, Rauno Zupko, Hanna Junti, Raho Aadla, Marge Ehrenbusch.

 

Kas oskad iseloomustada ka nende käekirja?

Ingmar on väga tugeva käekirjaga, mehelik ja jõuline, töötab tempode ja sammudega. Raho on palju tundlikum, Tiina liigutab õhku inimeste vahel, ta on väga peene ja samal ajal loomuliku keelega. No Marge on ehk kõige tantsulisem. Mitte tants-tants, tänasel päeval ei tee keegi nii, et teeme tantsud siia vahele ja siis läheb teater edasi.

 

Milline on sinu enda käekiri?

Mulle meeldib joonistada, aga ma ei joonista molbertile, vaid näitlejate kaudu ruumi, selliseid liikuvaid pilte. Pärast „Metamorfoosi” lavastust öeldi mulle, et minu käekirja ei tuntud ära. Arvati, et kindlasti on koreograaf olnud mingi noor mees. Mina võtan seda komplimendina. Taavi usaldab mind väga, ta töötab meeskonnas ja annab kõigile võimaluse loominguks. Meil on prooviajad ära jagatud ja üksteise töösse me ei sekku. Ja ma ju ei tee ainult tantsu, ehitan terved stseenid üles. Inimesed arvavad, et koreograaf teeb tantsu, no enamiku ajast ei tee. Kindlasti töötame kehaga, sellega, kuidas ennast keha kaudu väljendada. Kui läheb terviku kokkupanemiseks, siis muidugi oleme koos proovis.

 

Kui heas vormis on meie näitlejad?

Väga heas vormis. Muidugi on erinevast koolis tulnud näitlejatel erinev kehakool, väikeste asjade kaudu saan aru, kes on Viljandist ja kes lavakast. Nad ei ole mitte lihtsalt heas vormis, nad oskavad keha kaudu ka mõelda. Lisaks on ju ka ealised erinevused, millega arvestan. Mind huvitavad füsioteraapilised asjad, kuidas eksperimenteerida keha kaudu. Me teeme ühe projekti raames palju individuaalseid treeninguid, et aju ja keha hakkaksid koos tööle. Natuke muretsen selle pärast, et kas seda kõike suudetakse ka järgmistel etendustel hoida. Näiteks Noorsooteatri näitlejad on väga stabiilsed ja oskavad hoida, nad ei kaota meie tehtud tööd suure füüsilise koormuse pärast ära.

 

Millal sa ise tantsulavastuse teed?

Ma tahan soolot teha, kõik on juba välja mõeldud.

 

Vestelnud KAJA KANN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.