ENN SÄDE FOTOALBUM 33. Jüri Müüri „Võõras higi” ja mullused lumed

September, 2023

Tänast sissejuhatust Jüri Müüri tõsielufilmile „Võõras higi” (1973) peaksin õigupoolest alustama filmiterminoloogiast. Kui on olemas tõsielufilmid, siis on olemas ka mänguelufilmid, eks ole? Sedamoodi jätkates: Jüri on siiamaani teinud neli mänguelufilmi, seejärel 1969. aastal oma esimese tõsieluloo „Leelo” laulupeo saja-aastaseks saamisest ja on nüüd Viljandi näidissovhoosis üht traktorit kraavi keeramas. Ehkki mängult, aga tõsises filmis. Et ajaskaalal ennast kuidagi liini peale sättida, võtan appi filmitoimetaja Donald Tombergi, kes neid minu ridu ju esimesena loeb. Tema sai „Võõra higi” lõpetamise aegu üheaastaseks. Ja mul pole lootustki talle täna selgitada, mis on traktoristide sotsialistlik võistlus, kes on sotsialistliku töö kangelased Leida Peips või Kristjan Kärber (minu Nõmme naabrimees, kelle raadiot ma parandamas käisin) või mille poolest nende tublide tööinimeste töö on sotsialistlikum teistest…

13. oktoobril 1973 oleme Müüride põliskodu Matsimärdi lähedal Tarvastu põldudel sügiskündi üles võtmas. See on mu esimene koostööfilm Jüriga. Käsikiri, õigupoolest režiiplaan, on ju mängufilmimehe tehtud: episoodid täpselt välja kirjutatud, ehkki need saavad anda vaid loodava filmi struktuuri, ja helimärkused! Nii pole kombeks olnud, ning mis kohe silma torkab: ei sekunditki muusikat. Etteruttavalt (kes koera saba…) — 1975. aastal saan Rakvere filmifestivalil tänukirja selle filmi muusikalise kujunduse eest! Kus tõesti muusikat ei ole.

Kurikuulus sotsialistlik võistlus, mehed kui amokijooksjad. Kelle tervis kauem vastu peab, on võitja. Esimest korda astub eesti film kahevõitlusse süsteemiga, kirglikult, jultunult, lärmakalt, vehkides raudsete argumentidega. Et „Võõras higi” on täistabamus ja terve jürimüüriliku probleemfilmi-etapi algus eesti (olgu pealegi et nõukogude) filmis, selle peale tuleme me kõik kaasalööjad ikka tükk aega hiljem. Jüri pelgab ise teha intervjuusid, ta pole selle töö juut… veel pole. Kampa tuleb hea mikrofonihäälega Klaus Mikko. Nad on kaks tulest ja veest läbi marssinud meest, kahjuks ka tuliveest. Mõlemal viinaravikuurid selja taga. Operaator Roosipuu saab erilise vabaduse ja võtab traktorite sügiskündi otse dovženkolikult. (Jüri oli Dovženko õpilane Moskva filmikoolis.) Tervelt üks minut tuleb Belarusi ratastraktor otse peale, ei ühtegi sõna ega montaažilõiget. (Tee järele või ole vakka!) Miskipärast peavad need ropult väsinud mehed kündma ka öösel, traktori laternad kui seasilmad ees võbelemas. Roosipuu laseb hankida lennuväljalt võimsad lennukite prožektorid ning need ette monteerida; tõsi — lisaaku pannakse kabiini… „Kui me saaks ka argipäeval (st -ööl) nii vägeva valguse, kergem oleks. ” Ja nad õõtsuvad ja kükitavad seal 20 tundi ühtejutti! Ime siis, et mehed joovad.

Uurivast ajakirjandusest pole tollal kombeks rääkida. („Kes lubas?”) See ja järgnevad meie säärased lood on sestap kõik „probleemfilmid”. Mingi paberitüki peale on Jüri kripseldanud mõttekillu, mis võiks selle kirjatüki nendest aegadest ka lõpetada ja mis käib umbes nii: „…tööline, tööinimene ei ole filmides muidu küllalt karakteerne või apetiitne, kui ta ei korja liblikaid või postmarke. Et läbi hingestatud töö võiks inimesest kõnelda, see ei mahu meie esteetidele tänini pähe.”

Toimub uskumatu — selle filmi argumentide baasil lõpetatakse traktoristide sotsialistlik võistlus… Mis siis, et „Võõras higi” ootab linastusluba poolteist aastat!