FANTAASIARIKAS LUGU HOOLEST JA ARMASTUSEST

HANNA MARRANDI

Eva Koff ja Indrek Koff, „Laste hotell”. Lavastaja: Mirko Rajas (Eesti Noorsooteater). Kunstnik: Anni Rajas (Eesti Noorsooteater). Liikumisjuht: Maryn-Liis Rüütelmaa. Helilooja: Mihkel Kuusk. Valguskujundajad: Fredi Karu ja Mari-Riin Paavo. Osades: Maarja Mõts, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe, Vallo Kirs, Margaret Sarv, Andres Tabun ja Vilma Luik. Esietendus 28. III 2023 Ugala suures saalis.

 

Kuna lavastuse sihtgrupiks on algkooliealised lapsed, analüüsin erinevusi enda vaatamiskogemuse ja lavastuse sihtgrupi vaatamiskogemuse vahel. Nähtud etenduse publikust moodustasidki enamuse algkooliealised, kelle reaktsioon lavastusele oli positiivne, nad olid laval toimuvast haaratud, minul täiskasvanud vaatajana tekkis lavastuslike valikute osas seevastu mitmeid küsimusi. Kokkuvõttes jäi minu vaatamiskogemus neutraalseks ja etenduse lõppedes väljusin saalist üsna ükskõiksena. Järgnevalt avan kahte vaatenurka: püüan leida põhjendusi nii enda emotsionaalsele leigusele kui noore(ma) publiku tormilises aplausis väljendunud vaimustusele.

Laste hotell on lavastuse fiktsionaalse maailma järgi asutus, kuhu vanemad saavad tuua lapsed hoiule, kui neil ühel või teisel põhjusel pole ajutiselt võimalik oma järeltulija eest hoolt kanda. Lavastuses on laste hotellis parasjagu hoiul neli last: Elsa (Margaret Sarv), Marcel (Jass Kalev Mäe), Mikk (Vallo Kirs) ja Ahto (Alden Kirss), kellest viimane pole mitte inimene, vaid pärineb koerakoonlaste perekonnast. Lisaks lastele on hotelli toodud ka vanem härra Richard ehk Riks (Andres Tabun), kelle tütar isa eest hoolt kanda ei saa.

Mikk — Vallo Kirs, Riks — Andres Tabun, juhataja Kulla Juurikas — Maarja Mõts, Marcel — Jass Kalev Mäe, Elsa — Margaret Sarv ja Ahto — Alden Kirss.

Mitu tõlgendusvõimalust

„Laste hotelli” lavastaja Mirko Rajas on öelnud, et tema jaoks seisneb lavastuse peamine idee isiklikus valikuvabaduses ja oma sisehääle kuulamises: „Minu jaoks on hästi tähtis jätta kõlama mõte, et oluline on just see, mis inimesel päriselt hinges on (…). Ei ole oluline, et me teeksime ja käituksime nii, nagu peab. Ei pea olema edukas, vaid tähtis on liikuda kooskõlas oma südamehäälega (…)” Minu subjektiivse vaatamiskogemuse põhjal on need ideed küll lavastuses esindatud, kuid peamise moraalina kooruvad selgemini välja kaks teist teemat.

Esiteks on ilmselge, et selline koht nagu laste hotell tekitab sinna viidud lastes mahajäetuse tunnet. Pärismaailmas oleks sellega võrreldav asutus ilmselt laste turvakodu, kuhu aga pöördutakse alles siis, kui peres on suhted juba väga keerulised. Etenduse lõpus saab selgeks, et laste hotellis viibimine ei ole kodus olemisega sugugi samaväärne ning et vanemad peaksid alati leidma aega oma lastega koos olemiseks. Laste hotelli juhataja Kulla Juurikas (Maarja Mõts) otsustab asutuse sulgeda ja lapsi enam mitte hoiule võtta. Siit tuletan lavastuse esimese õpetussõna: tuleb leida aega oma lähedastega koos olemiseks, sest hästi toimivad peresuhted on üks elu suurimaid väärtusi.

Lavastuse teine õpetussõna selgineb koerakoonlase Ahto tegelaskuju kaudu. Lavastuse sündmustik hakkab arenema hetkest, kui laste hotelli helistab Ahto isa ja annab teada, et seltskonnaga on kohe liitumas laps, kes on tegelikult koerakoonlane. See tekitab kartust esialgu hotelli juhatajas Kulla Juurikas, kelle paaniline käitumine kutsub sama reaktsiooni esile ka lastes ja Riksis. Ajapikku selgub aga, et tegelikult on Ahto meeldiv ja heatahtlik kaaslane, kelle pea kuklapoolel asub küll koera nägu, kuid see ei põhjusta mingeid probleeme. Seeläbi õpetab lavastus teistsugususega leppimist, tolerantsust, ja manitseb mitte tegema pealiskaudseid järeldusi. Kriitik Karmen Rebane on näinud siin seoseid ka Ukraina sõjapõgenikega, kes võõrale maale jõudes peavad mõnikord silmitsi seisma negatiivse suhtumisega.

Tolerantsusele kutsuv moraal on saalis istuvatele kooligruppidele paslik ja alati asjakohane. Meeldetuletus, et pereliikmete ja lastega tuleks koos aega veeta, sobiks jällegi lapsevanematele, kes suure tõenäosusega seda lavastust vaatama ei jõua. Kuid kas kümneaastane, kes klassiga etendust vaatama on tulnud, palub hiljem vanematelt, et nad tema jaoks rohkem aega leiaksid? Tundub vale jätta see kohustus lapse kanda. Kehvasti toimivast perekonnast pärit laps on suure tõenäosusega harjunud, et tema soovide ja tahtmistega ei arvestata, ega hakka ühe lavastuse mõjul vanematele sellist palvet esitama. Seega jääb lavaloo peamine moraal ja suunitlus tegelikult ähmaseks. Päästab vaid lootus, et praegu saalis istuvad rüblikud on tulevikus omaenda peret luues teadlikumad ja targemad.

Professionaalne mänguõpetaja Meeli — Vilma Luik.

Mõistatuslik koerakoonlane

Segaseks jääb ka, miks esindab n-ö võõrast lavastuses just koerakoonlane. Mütoloogilise tegelasena on koerakoonlane negatiivse varjundiga, ohtlik olend, kes kuulub vaimude ja tavaliste inimeste vahelisele hallile alale. Välimuselt on koerakoonlane poolenisti inimene, poolenisti koer. Vastavat või sarnast müütilist tegelast võib lisaks eesti mütoloogiale leida ka näiteks kreeka ja egiptuse mütoloogiast. Eesti rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen on kirjutanud, et kuigi koerakoonlaste kodune elu on suures osas tundmatu, on siiski teada, et koerakoonlased mängivad viiulit ja „pidudel on neil muusika alati omast käest võtta”. „Laste hotellis“ seevastu on koerakoonlasest Ahtole muusika täiesti tundmatu fenomen. Kuuldes hotelli juhatajat oma toas pilli mängimas, ei oska ta esiti kuuldud helisid isegi kuidagi nimetada. Poisi jutust selgub, et koerakoonlaste maailmas muusikat ei tuntagi.

Ühest küljest on lastele eesti mütoloogia tutvustamine tervitatav, kuid kuna Ahto on ainuke, kelle kaudu kaasatakse muidu realistlikku lavastusse üleloomulik element, jääb see veidi arusaamatuks. Koerakoonlase kasutamine tundub otsituna ja selle tegelase koht mütoloogias vajab kindlasti õpetaja selgitust. Samal arvamusel on ka Postimehes „Laste hotelli” arvustanud kriitik Maris Paas, kes soovitab mõnel täiskasvanul koos lapsega teatrisse minna ja hiljem laval toimunu sügavam mõte lahti seletada.

Ahto — Alden Kirss.

Lihtsustatud lapstegelased ja tänitavad tädid

Tundub, et lavastuse tegelaste loomisel on paraku mindud kergema vastupanu teed. Ühegi tegelase puhul ei joonistu selgelt välja arengukaar. Enamik „Laste hotelli” näitlejatöid jäävad skemaatiliseks: lapsi kujutavate tegelaste emotsioonid on lavale toodud võimendatult, neis puuduvad pooltoonid. Ühest küljest väljendavad lapsed ka päriselus oma tundeid täiskasvanutega võrreldes vahetumalt ja tooremalt, kuid teisalt oleks laval huvitavam jälgida tegelasi, kelle puhul võib tajuda mitmeplaanilisust ja kelle emotsioonid ei ole nii mustvalged. „Laste hotelli” lapstegelased esindavad justkui ühiskonnagruppi üldnimega „lapsed”, nende individuaalsus ei tule piisavalt esile. Kuigi iga lapse isiklikku olukorda ja perekondlikku tausta mainitakse, jääb see pealiskaudseks ega muuda tegelasi sügavamaks.

„Laste hotelli” kõige huvitavam tegelane on Riks, kes on ühenduslüliks laste ja täiskasvanute maailma vahel. Riksi käitumises võib tajuda eri registrite vahel liikumist; vastavalt olukorrale võib ta olla kas naiivselt lapsemeelne, trotslik või humoorikas, aga samas on ta enesekindel ja arukas täiskasvanu. Eks ole kahetisust võimalik välja lugeda tema nimestki: kui on vaja olla täiskasvanu, on ta Richard, lapsemeelsetel hetkedel aga Riks.

„Asjalikke” täiskasvanuid kujutavate tegelaste, hotelli juhataja Kulla Juurika ja professionaalse mänguõpetaja Meeli (Vilma Luik) puhul on põhiliseks probleemiks nende vähene empaatiavõime: nende roll seisneb peamiselt hurjutamises ja manitsemises. Nad käituvad lastega nõudlikult ja mõistmatult, on enamasti ärritunud, ei kuula lapsi ega ole valmis oma seisukohti muutma. Suunised jagatakse käsutavas kõnepruugis: („teeb”, „toob”, „läheb”), ei kasutata sõnu „palun” ega „aitäh”. Selliste tegelaste kaudu tekitab lavastus „tänitava täiskasvanu” narratiivi ja süvendab lõhet laste ja täiskasvanute vahel. Algkooliealised lapsed on pöördepunktis, kus nad veel usaldavad täiskasvanuid, ent mõne aasta möödudes võib see muutuda. Kuna selles eas lapsed on ka lavastuse sihtgrupp, oleks eriti oluline, et lavastus aitaks kaasa täiskasvanutest positiivse kuvandi loomisele.

 

Tähelepanelik noor publik

Osaliselt võib arengu puudumine lavastuse tegelastes olla tingitud ka sellest, et noore vaataja teatris peetakse psühholoogilise sissevaate asemel tähtsaks loo vaatemängulisust ja lihtsust. Kadriliis Rämmann on oma magistritöös kirjutanud, et noorele vaatajale suunatud teatris kujutatakse maailma hüperboliseeritult ja fantaasiarikkalt. Rämmanni väitest saab järeldada, et ka „Laste hotellis” on iga tegelase individuaalse arengutee lavale toomisest olulisemaks peetud haaravat lugu, aktiivset sündmustikku ja fantaasiaküllust. Viimane avaldub nii koerakoonlase tegelaskujus kui laste hotelli kontseptsioonis üleüldse.

Annemari Parmakson on 2014. aastal Müürilehes avaldatud artiklis välja toonud, et lastele suunatud teatris on täiskasvanutele suunatud teatrist sagedamini kasutusel visuaalkunstilised ja füüsilised väljendusvahendid. Adressaaditundlikus lasteteatris on loobutud suurtest tekstimassiividest, sest see põhjustaks laste tähelepanu hajumist. Ka „Laste hotellis” on kasutusel visuaalteatri elemendid, mis toetavad lavastuse fantaasiaküllust. Näiteks on meeldejääv teise vaatuse alguses lava kohal lendav unenäolind, keda näitlejad teivaste abil liigutavad. See müstilisena mõjuv stseen annab publikule ruumi seninähtu tõlgendamiseks ja juhatab pärast vaheaega haaravalt sisse  teise vaatuse.

Eespool nimetatud noore vaataja teatrit käsitlevas magistritöös on välja toodud kolm põhilist sotsiaalset funktsiooni, mida teater kannab: lavastuses sisalduv sotsiaalne sõnum, teatrikülastusega seotud sotsiaalsed oskused (kuidas teatris käituda, missugune on teatrietikett) ja teatri suhe ühiskonnaga ehk teatri laiem sotsiaalne funktsioon, sealhulgas ühtsustunde loomine. „Laste hotelli” vaatamise kogemuse põhjal on asjakohane analüüsida järgnevalt teatrikülastusega seotud sotsiaalseid oskusi.

Olen täiskasvanuna sattunud noorele vaatajale suunatud teatrit nägema vaid üksikutel kordadel, kuid sageli on mind häirinud halvasti käituvad lastegrupid, kes häälekalt lavategevust kommenteerivad või laval esitatud küsimustele vastuseid karjuvad. Selliste asjaoludega tuleb noorele vaatajale teatrit tehes kahtlemata arvestada, kuid sõltub trupist ja konkreetsest etenduskorrast, kui hästi ootamatustega toime tullakse. „Laste hotelli” etendusel oli noore publiku kaasatust ja energiat üllatavalt meeldiv jälgida. Lavastusse oli publiku kaasamine juba sisse planeeritud: laval esitatud küsimustele saalist vastuste hüüdmine mõjus sobivalt ja tundus, et laval osati seda oodata. Noor publik oli lavategevusest haaratud, ei teinud niisama lärmi, vaid ootas sobiva hetkeni, et näiteks skandeerida „pauku-pauku!”, kui lavalt küsiti järgneva tegevuse kohta näiliselt nõu. Lavalt antud vaikusesignaalile reageerisid lapsed kiiresti ja ühiselt. Teatrikülastajate kaasatus oli hämmastavalt koordineeritud: kui publik elas kaasa, siis kollektiivselt ja üheaegselt. Samas ei olnud eriti märgata ega kuulda liigset nihelemist. Publikut kaasavana tuleb ära märkida vanaema otsimise stseen, mille käigus suunati lavalt valgusvihud saali ja näitlejad lõhkusid neljanda seina, tulles lavalt alla ja otsides vanaema publiku istmete kõrvalt.

Unenäolind ja Elsa — Margaret Sarv.
Silver Kaljula fotod

Miks lavastus lastele mõjub?

Noore publikuga kontakti leidmine õnnestus „Laste hotelli” nähtud etendusel seega sujuvalt ja pealtnäha ilma igasuguse pingutuseta. Kuigi mulle kui täiskasvanud teatrikülastajale jäid mitmed lavastuslikud, näitlejatehnilised ja jutustatavast loost tingitud valikud segaseks, näitas peaasjalikult lastest koosnenud publiku haaratus ja kaasaelamine, et neile läks laval nähtu korda. Saab väita, et oma sihtgruppi tabab „Laste hotell” keskmisest paremini. Noorele teatrikülastajale pole ilmselt midagi hullemat kui igav etendus — kui see, mis peaks olema loodud tema meelt lahutama, ajab pigem haigutama. „Laste hotell” tõestab, et oma vajakajäämistest hoolimata sellist ohtu lapsega teatrisse minnes kartma ei pea.

Eesti lasteteatri kvaliteeti ja kitsaskohti on Kirsten Simmo analüüsinud oma 2010. aastal Sirbis ilmunud artiklis „Mitmekesine Eesti lasteteater?”, milles ta kirjutab, et Eestis on vähe väärtuslikku algupärast lastele suunatud näitekirjandust ja et paljud lastelavastused on tegelikult tuntud muinasjuttude mugandused või töötlused. Ta lisab, et kohati jääb tunne, et vajaka on ka teatripoolsest riskijulgusest
uute teemade ja tekstide lavale toomisel. Teemavaliku igavuse üle „Laste hotelli” puhul nuriseda ei saa, samuti on lavastuse aluseks olev näidend eesti algupärand. Kuigi näidend jõudis lavale alles nüüd, on see tegelikult kirjutatud juba 2007. aastal.

Kuid miks „Laste hotell” lastele korda läheb? Lisaks sellele, et lavastamisel on selgelt mõeldud noore publiku kaasamise peale, võib põhjustena välja tuua sobiva tempo, laval toimuva vaheldusrikkuse ja õnnestunud lavakujunduse. Teatavasti on inimeste tähelepanuvõime tänapäeval tuntavalt halvenenud, põhjuseks peamiselt liigne infotehnoloogia kasutamine ja info üleküllus. „Laste hotell” hoiab tempot ja tähelepanu kiirete stseenivahetuste abil, mida toetab Mihkel Kuuse muusikaline kujundus. Lavaline tegevus on tormakas ja vaheldusrikas: näiteks stseenis, kus laste hotelli asukatel on parasjagu „tegelusaeg”, näeb laval korraga žongleerimist, võrrandite lahendamist, raadioaparatuuriga jukerdamist jms. Sellele lisandub pidev dialoog. Stseen ei nõua noorelt vaatajalt tähelepanu koondamist ühele tegevusele, vaid võimaldab pilgul vabalt ühelt näitlejalt teisele liikuda. Lavakujundus sarnaneb klassikalise ustekomöödia lavakujundusega, kuid seda ei rakendata samal põhimõttel. Kuna tegemist on hotelliga, on laval mitu erinevas suuruses ja erineva väljanägemisega ust, mille taga paiknevad hotelli asukate ja juhataja toad. Selline lavaline lahendus loob dünaamilisust, mitmeplaanilisust ja näilist sügavust, mis kõik samuti noore vaataja huvi hoidmisele kaasa aitavad.

 

Verbaalne ja visuaalne huumor

Lisaks eelnimetatule kasutab lavastus noore vaataja huvi ülal hoidmiseks ka koomikat, mis esineb nii verbaalses kui visuaalses vormis. Algkooliealistele lastele mõjub üsna hästi selline huumor, mis hilisemas elueas võib tunduda kergelt labane. Näiteks ajavad lapsi naerma kindlate kehaosadega seotud liigutused. Etendusel tõi publiku naerupahvaku kaasa Ahto sensuaalne tants, mis seisneb peamiselt istmiku võngutamises küljelt küljele. Tantsides ei esine Ahto mitte poisi, vaid koerakoonlasena, nimelt on tal pea kuklapoolel koera nägu, mida ta tavaliselt kapuutsiga varjab. Eriti pingelises olukorras ja vahel ka kogemata libiseb kapuuts peast ja koerakoonlase ürgne loomus väljendub ulgumise või eriomase koreograafiana. Seega on Ahto noorele publikule mõjunud tantsu ajal saali poole seljaga, sest publikusse on suunatud tema kuklas asuv koerakoonlase nägu.

Verbaalsete naljadena esineb lavastuses leidlikke, riimile üles ehitatud sõnamänge, mida mitmel puhul esitab Riks. Stseenis, kus seltskond küsib raadio teel abi Ahto onult Agult, lausub Riks: „Onu Agu, anna hagu!” Teises stseenis, milles hotelli juhataja avaldab soovi, et valitseks „kord ja kohus”, vastab Riks talle poolihääli: „Kord on ohus!” Esineb ka nalju, mida noor publik ei mõista või humoorikaks ei pea, näiteks Ahto kohta lausutud „koer poiss!”. Riksi suust kostab ka ebasobiva alatooniga lause: „Mul oli täna läbipaistev”, kui küsimuseks on, mis värvi oli hotelliasukate päev. Ambivalentse sõnastusega lausest saab välja lugeda viite tualetikülastusele, kuid õnneks tundub, et enamik noori teatrikülastajaid seda seost ära ei taba.

„Laste hotell” on tervikuna keskpärane lavastus, kuid seda väidet tuleb võtta mööndustega, sest noore vaataja teatri taseme üle on õigus otsustada eelkõige noorel vaatajal. Saalitäis algklassilapsi elas etendusele entusiastlikult kaasa ja jälgis huviga laval toimuvat. Seega on „Laste hotell” tajunud hästi oma adressaati, mida võib pidada noorele vaatajale suunatud teatri üheks olulisimaks omaduseks. Lavalt jõudis saali soe sõnum hoolimisest ja üksteisega arvestamisest, mis võiks tegelikult ju tõepoolest kõnetada igas vanuses teatrikülastajaid. Valitud lavastuslikud võtted mõjusid sel korral siiski eelkõige lastele. „Laste hotell” ei ole šedööver, kuid kannab endas kahtlemata olulisi sõnumeid. Jääb üle loota, et need tarkuseterad jõuavad ka publikuni.

 

Viited:

1 Laste hotell. Ugala koduleht. — https://www.ugala.ee/lavastus/laste-hotell/

2 Karmen Rebane 2023. „Laste hotell” on universaalne teos, mis kõnetab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. — ERRi kultuuriportaal, 1. II. — https://kultuur.err.ee/1608869444/arvustus-laste-hotell-on-universaalne-teos-mis-konetab-nii-lapsi-kui-ka-taiskasvanuid

3 Matthias Johann Eisen 1919. Koerakoonlased. Eesti mütoloogia. Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Seltsi raamatukaupluse kirjastus.

4 Maris Paas 2023. Lapse koht on oma kodus. Postimees, 1. II.

5 Kadriliis Rämmann 2016. Eesti lasteteatri funktsioonid. Magistritöö. Tartu Ülikool, lk 14.

6 Annemari Parmakson 2014. Kuidas kirjutada lasteteatrist? — Müürileht, 9. IV.

7 Kadriliis Rämmann 2016, lk 14.

8 Kirsten Simmo 2010. Mitmekesine Eesti lasteteater? — Sirp, 3. XI.

9 Lois Collins 2023. Your attention span is shrinking, but you can grow it back. DeseretNews, 25. I.

10 Annemari Parmakson 2014.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist