KRIISI MÕJUD TEATRI- JA FILMIKUNSTIS

Prillid ninal, on kriitikud otsinud kriiside kajastumist nii teatrist kui filmist. Kusagilt peavad need mõjud ju ometi välja paistma. Kõigepealt koroonakriis, siis Venemaa sissetung Ukrainasse, nüüd siis HamasiIisraeli konflikt, tagatipuks ka meie endi majanduslangus ja kõige eelnevaga seotult maksutõusud. Ükski jama ei näi lõppevat. Hetketunnetus on üheselt selline, et elu saab minna ainult halvemaks. Kiht-kihilt laotakse elule uusi tahke, millega tuleb hakkama saada.

Teater on sellele muutusteajale reageerinud meelelahutuslikumalt, pakkudes erinevaid kabaree-etendusi, tsirkust, tantsu ja mõnusat huumorit. Ega filmgi sellest patust puhas ole. Siiski tõusis Anna HintsiSavvusanna sõsarad” komeedina taevasse, nüüd tuli selle kõrvale Liis NimikuPäikeseaeg”, mis on samuti kõrgeid hinnanguid pälvinud. „Päikeseaeg” tegeleb puhta filmikunstiga ja nagu Hasso Krull käesolevas ajakirjanumbris ütleb: „keskendub aja läbitundele”. Donald Tomberg võrdleb seda aga Sulev Keeduse dokigaNeidsaare hoo peal”, öeldes, et Keeduse film on nagu oie, Nimiku oma nagu lootus.

Siiski paneksin siia ritta ka Renate Keerdi septembris esietendunud lavastusePäva lõpuks, kiigu”, kus ei ole dramaturgilisi kõrghetki, pole arengut ega vastuolu, provokatsiooni ega midagi progressiivset. Etendus lihtsalt läheb, ei tea kuhu ja ei tea miks. Vahel vaataja tähelepanu hajub, ta mõtleb omi mõtteid, uitab kuhugi mujale, järgmisel hetkel leiab end aga eneselegi ootamatult väga pingsalt uurimas mõnd lavalt paistvat pisiasja. Krull leiab, et Nimik on eelistanud näidata hetki, mil täiuse saabumine viibib, ja niisamuti ei luba Keerd lõputantsu ja selget tulemust kõigele eelnevale. Nii jääbki, ja inimesel tuleb seal olla. Mõlema teose tonaalsus aga ütleb, et see olemine on hea, isegi heaolu, sest ainult selline olemine ongi võimalik, eriti praeguses närvesöövas maailmas.

Kõigi nende teoste ühisosa on see, et vaataja ei näe lavastajate ja režissööride kõva kätt, ei märka ka nö sõnumit, pigem loob selle ise. Kõik mured ja rõõmud moodustuvad vaataja peas, mitte ekraanil või laval. Kui lugu pole, ei saa olla ka lahendusi, kuid nimetatud teostes on palju ootamatusi, mis pole aga inimese loodud. Me näeme olemist ja selle nägemise käigus oleme ka ise vaatajatena olemas. Need teosed mõjuvad füüsiliselt, nad ei tänita, nad lubavad olla olemas ja see on võimas lubamine.

Seega on silmapaistvamad kriisiaegsed tööd meie teatri- ja filmikunstis laetud lõpmatu headusega, avarusega ja olemisega, ükskõik mis meie ümber ka ei toimu. Süüdlasi ei otsita ja lahendusi ei pakuta. Paremat maailma ei tule. Meie, inimeste asi on elada. Selles mõttes tuleb kriisidele tänulik olla, ometi kord saavad tähelepanu ja sõnaõiguse teosed, kus ei jälgita Hollywoodi loo jutustamise reegleid või teatris levinud põhimõtet, et kui püss juba laval on, siis peab ta ka pauku tegema. Ei pea; parem oleks, kui ta ei teeks.

 

KAJA KANN

 

Viide:

Tristan Priimägi 2023. Kinosilm. „Päikeseaeg on seni aasta parim Eesti film. — ERRi kultuuri portaal. — https://kultuur.err.ee/1609127588/kinosilm-paikeseaeg-on-seni-aasta-parim-eesti-film

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.