VASTAB ANNALIISA OTSA

Detsember, 2023

Annaliisa Otsa novembris 2023.
Harri Rospu foto

Annaliisa Otsa (Pillak) on vabakutseline ooperilaulja. Inimesena on ta kompromissitu ja kirglik, rabavalt otsekohene ja vaimukas ning iseenda vastu ülimalt nõudlik. Kohtusime temaga kunagi lauluõpingute ajal G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja tunneme  teineteist kauem, kui tahaks tunnistada. Annaliisa lavakarakterid olid juba õpingute ajal muljetavaldavalt sügavalt läbi tunnetatud. Selline näitlejameisterlikkus on ooperilavadel küll erakordne, ent arvestagem, et tema ema oli armastatud näitleja Helene Vannari ja ka tema isa, Peep Pillak oli Panso kooli lõpetanud. Annaliisa hääl on olnud nii kaua, kui mina teda tean, üks äratuntavama ja omapärasema tämbriga hääli meie lavadel ning iseloomustab teda kui inimest väga otseselt: see on sügav, intensiivne ja väljendusrikas.

 

Sa teed praegu Vanemuises Händeli ooperis „Julius Caesar” üht vägevat rolli, Ptolemaiost. Kuidas see roll sinuni  jõudis?

Roll jõuab inimesteni ikka nii, et seda pakutakse. Mulle helistas dirigent Risto Joost ja pakkus seda mulle, minu suureks rõõmuks.

 

Sa oled Ristoga varemgi koostööd teinud?

Viimati Vanemuises, Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis tuli välja 2022. aasta kevadel (Annaliisa mängis Juulat). Estonias tegime kunagi koos Hindemithi „Pikka jõulueinet”, veel enne seda aga Tüüri ooperit „Wallenberg”.

 

Nii et ta juba oskas arvata, et see roll võiks sulle sobida?

Libreto põhjal on Ptolemaios üdini paheline inimene, viimane mölakas, täielik siga. Tal ei tule ühtegi suuremat mõtet kogu ooperi jooksul kui see, et ta laseb maha raiuda Pompeiuse pea. See on kõik. „Mine, mõtle, ja tule ideega tagasi,” ütleb ta oma alamale. No kui Risto seda luges, siis mõtles ta kindlasti kohe minu peale. (Naerame laginal.) See on tõeline karakterroll ja ju ta siis arvas, et ma võiksin selles osas olla usutav või kuidagi sobiv. Eks ta tegelikult ikka vaatas rohkem hääleulatust, Ptolemaios on naishäälele päris madal partii.

 

Ma mõtlen just selle külje pealt, et sa oled siiski väga hea näitleja.

Oma juhusliku sündimise tõttu teatud perekonda olen ma olnud teatrist ikka väga läbi imbunud. Tehakse ju igasuguseid oopereid ja üks suund on ka selline, mis jääb väga kaugele kõneteatri väljendusvahenditest. Ja see, kas valida ooperisse kõneteatri väljendusvahendeid, on keeruline teema, millele ma ei oska tegelikult vastata. See on nii ja naa. Ma ise tahan vaadata teatrit, mida ma usun. Loomulikult, kui sa lähed ooperit vaatama, siis pead kohe ära tabama reeglid, mille järgi mäng käib. Aga kui sa võtad need reeglid omaks, siis sa pead ka uskuma seda lugu. Kui sa ei usu, no ütleme armastust, vihkamist või midagi muud selles, siis sa elamust ei saa. Nii et mina püüdlen ikka selle poole, et lugu oleks usutav.

 

Kas sa lähtud tegelaskuju muusikalisel kujundamisel ennekõike rolli karakterist?

Ma olen pidanud elus väga palju mõtlema sõna- ja lauluteatri erinevustele. Kui sa küsid,  kuidas ma alustan, siis tegelikult on laulja piibel siiski eelkõige noot. Kui noot lahti teha, siis seal on juba kõik olemas. Mulle õpetati Soomes Sibeliuse Akadeemias — ja mul on väga hea meel, et nii õpetati —, et ei ole olemas ühtegi piano’t ega forte’t, millel pole tähendust. Noodis on olemas juba vastavad tempomärgid, dünaamikamärgid ja veel palju muud. Kui oled juba nooti vaadanud, jääb neid võimalusi, mis iseloomuga see asi on või kuidas seda interpreteerida, kohe kõvasti vähemaks. Valikuid on, aga neid ei ole lõputult. Näiteks võid sa laulda piano’s ja olla samas vihane, ei pea tingimata karjuma… Aga midagi need autori pandud märgid siiski justkui lõikavad ära. Ja muidugi annab suuna ka harmoonia. Ma võin küll eksida, kõik on subjektiivne, aga nii palju kui ma olen aru saanud, siis kõneteatris töötatakse nii, et näitlejad lähevad esimesse proovi, võtavad teksti lahti ja toimub esimene lugemine. Aga kui meie, ooperilauljad, läheme esimesse proovi, siis me oleme seda materjali endast läbi lasknud juba kuude kaupa. Me oleme sellega igas mõttes tutvunud, meil peab olema materjal peas, et me saaksime üldse midagi tegema hakata. Ja selle tõttu on meil juba — või vähemalt minul on — ikka mingi suund kindlasti olemas. Ja kui minu nägemus asjast on väga erinev lavastaja ideest, siis ma pean selle lihtsalt ümber mõtlema ja mõtestama.

Noot on siiski esimene asi, millega tutvuda, lavastaja tuleb hiljem. Ja lavastaja võib-olla ei pruugi sellega tingimata arvestada, ta ei pruugi seda aimata. Ta ei mõtle seda võib-olla niimoodi läbi. Noodis võib olla näiteks ka mingisuguseid vihjeid ja see inimene, kes ei ole harjunud noodi kui töövahendiga niimoodi tegelema, ei oskagi neid vihjeid märgata. No näiteks, et miks see või teine tegelane hakkab järsku aeglasemalt rääkima, miks siin järsku on punkteeritud rütm, miks siin on selline tessituur või mingid muud taolised indikaatorid — et miks see nii on kirjutatud. Ma olen tõesti väga tänulik selle eest, et olen saanud oma õpetuses väga selged ja tugevad suunised, kuidas neid vihjeid lugeda, just karakteri mõttes. Nii et noot on ikkagi laulja piibel.

 

Ooperilaulja ei kohtu siis traditsiooniliselt lavastajaga enne, kui tal on roll juba muusikalises mõttes kujundatud ja omandatud?

Selleks hetkeks pead, jah, ikkagi oskama oma lugu. Lõplikult kujundad selle loomulikult lavastaja ja dirigendi käe all.

 

Mitte nii, et saad partituuri kätte, siis näiteks nädala pärast toimub lavastaja  ja dirigendiga esimene lugemine ja siis edasi alles materjali õppimine?

Eks igat moodi saa teha, aga see ei ole ideaal. Muidugi, mingeid kärpeid ja kohandusi tehakse ka proovide käigus, selliseid muutusi võib seal veel tekkida. Aga mind on õpetatud ikka väga konkreetselt, et enne esimest proovi peab olema asi põhimõtteliselt peas. See on nagu lähtepunkt, kust edasi liikuda. Tavaliselt on siiski nii, et esimene proov on kell üksteist hommikul, seal räägib lavastaja, milline on tema nägemus ja mida ta soovib. Ja vähemalt järgmisest päevast, kui mitte juba samal õhtul, läheb kohe tööks. Siis peab olema valmis. Ja kui noodimaterjal jõuab lauljani hilja ja selle omandamine jääb viimasele hetkele, siis tekib probleem. Sest kui ma samal ajal mõtlen, mis seal noodis kirjas oli ja mida ma pidin ütlema, või mis rütm seal oli, siis ma ei saa ju täita neid ülesandeid, mida mult oodatakse.

Annaliisa Otsa Ptolemaiosena Händeli ooperis „Julius Caesar”.
Teater Vanemuine, 2023.

Kuidas sa siis saavutasid Ptolemaiose rollis sellise oleku, et sul ei ole ühtki mõtet, välja arvatud see, et üks pea tuleb maha võtta? Sulle endale on omane pigem ikka väga vilgas mõttetegevus.

Kiire mõtlemine on mul muide probleemiks küll. Seekord ma ei kuulnud ühtegi sellist märkust, aga varem on mulle korduvalt öeldud, et ole lava peal aeglasem. Selline kiire rapsimine suurel laval ei toimi. Minu jaoks on laval oluline sisemonoloog. Kui sisemonoloog on paigas, siis on kõik paigas. Ma ei mõtle omi mõtteid. Vahel olen kuulnud intervjuudes inimesi rääkivat, kuidas nad mõtlevad laval, mida nad kodus süüa teevad vms. No sellist asja ei saa teha ja ma ei taha sellest ka kuulda! Kui ma mõtlen oma tegelase mõtteid, siis ongi kõik korras.

 

Milline sisemonoloog sul siis selle täieliku tõprana peas oli?

Näiteks esimene kohtumine laval on mu tegelasel kohe oma õe Kleopatraga. Ma vihkan teda, ma tahan tema trooni ja krooni ja ma tahan ta kõrvaldada. Minu koosseisus kehastab Kleopatrat Maria Listra, kes on suurepärane kolleeg, temaga on imeline koostööd teha. Aga kui ma lähen lavale, siis ma ei mõtle, et näe, seal on Maria. Ma ei mõtle ka, et näe, Kleopatra, vaid ma mõtlen: see kuradi õde… No see nüüd trükimusta ei kannata. (Naerame.) Ma mõtlen seda, millele ma arvan oma tegelast sellel hetkel mõtlevat. Need on täiesti konkreetsed mõtted, siis ei teki mul endal küsimust, kas ma usun teda. Seda on ka öeldud, et olulisem kui see, mida sa laval ütled, on see, mille sa jätad ütlemata. Ja kui ma seda lugu ise usun, siis nii ongi.

 

Räägi ka oma lavapartneritest. Maria Listrat sa juba mainisid.

Ma otseselt ei tea, kuidas Maria oma rolle kujundab, me ei ole pidanud sellist vestlust, nagu praegu sinuga. Maria on selles mõttes täiesti imeline, et ta pühendub üleni, ta teeb sajaga, nagu öeldakse.

 

Ja vahepeal saja kahekümnega.

Ja vahel ka kahesajaga. Ja kui sul on teine elus inimene laval vastas, siis see ongi ideaalne, nagu pallimäng. Mariaga ei jää mitte ükski pall püüdmata ega tagasi viskamata. No mis saab veel parem olla!

„Julius Caesari” prooviperiood Vanemuises oli ülipikk: kaks ja pool kuud. Tavaliselt on ooperite prooviperiood kuus nädalat, vahel isegi vähem. Nii et see oli  ikka väga palju pikem aeg, mille jooksul tekkis ka kokkukasvamine. Koos arutasime oma muresid ja rõõme, samuti said mingid frustratsioonihetked koos läbi  analüüsitud jne. Ollakse seal ju üsnagi pead-jalad koos, kogu selle aja. Meil kõigil olid küll ka mingid muud tööülesanded, nii et vahepeal võtsime sõõmu hapnikku kusagilt mujalt, mis oli ka kindlasti hea.

Eks ma saa muidugi rohkem rääkida oma koosseisust, kellega tegime läbimängud, sest just läbimängudes hakkad sa oma rolli tervikuna tajuma. Enne seda on ikkagi  ainult episoodid või etüüdid. Aga ka esietenduse koosseis jäi meile lähedaseks. Näiteks Ivo Posti kohta, kellega me teeme sama rolli, pean ütlema, et ta oli üks kõige meeldivam ja toredam kolleeg, kellega rolli jagada. Kuigi ka varasematele lavapartneritele ei ole mul mingeid pretensioone, võis Ivolt tajuda kuidagi eriliselt toetavat suhtumist, meil oli palju ühiseid arutelusid, mida tavaliselt ju väga ei juhtu olema. Ja kui me arvasime algul, et oleme kohutavalt erinevad, siis tegelikult selgus, et oleme sündinud samal aastal ja samas tähtkujus. Ja peale kõige muu ütles  riietusosakond, et ka meie mõõdud on väga sarnased. (Naerame laginal.) Igatahes ma olen väga tänulik Ivole kogu tema toetuse eest, see oli väga armas. Ja tegelikult oli kogu trupp väga tore!

Mulle on emapiimaga sisse kasvatatud, et teater on siiski meeskonnatöö. Aga ooperis seda väga tihti ei näe, sest kõik on ju solistid. Ja hoolimata sellest, milline on lavastus, võib sinu partner joosta, käed laiali, rampi, kui tuleb tema kord laulda, ja ongi kõik. Sa jääd sinna taha üksi seisma ja tegema, mida sul teha paluti, ja mõtled: ahhaa,  no nii, eks ju… (Naerame.) On ka neid olukordi laval olnud… Ma olen näinud etendust, kus tenor võtab küll soprani käed, kuid annab samal ajal talle küünarnukiga tseremoonitsemata korraliku hoobi.

Nii et selline meeskonnatöö, koostegemine, kooshingamine ja koos ühise eesmärgi poole liikumine, nagu meil „Caesaris” oli — see oli minu kogemuses ainulaadne! Ega mul tohutuid kogemusi ei ole, aga natuke ikka on. Ja vabakutselisena pead alati ka arvestama, et iga etendus võib olla sul viimane, ma olen sellest täiesti teadlik.

Seekord oli päris suur osa „süüd” muidugi Risto Joostil, sest tema valis lavastusse need inimesed ja ta pidi nägema, et sellest kooslusest sünnib ansambel. Et sünnib see, mida ta soovib. Ja kuidas iganes see ka välja ei paista, vähemalt trupi sisemine energia on väga hästi paigas, on tõesti selline tohutult soe tunne. Ma loodan, et ka mina olen teistele sama hea kolleeg, et me kõik toetame üksteist. Just see, et me mängime koos, teeme koos — see on koostöö. Mis peakski ju olema teater, eks ole? No ma ei viitsi ju vaadata, kui bariton ütleb partnerile, et ma armastan sind, ja samas paneb talle käeseljaga vastu vahtimist!

Ivo Posti Ptolemaiosena Händeli ooperis „Julius Caesar”. Cornelia — Tuuri Dede. Teater Vanemuine, 2023.
Heikki Leisi fotod

Sest see ei ole ju usutav. Või noh, võib olla, aga…

…aga see tekitab kohe mingi muu tausta, millest võiks muidugi teha mingi oma loo. Kuid see peaks siis olema teadlik valik.

 

Kas „Julius Caesari” prooviperiood oli mõlemal koosseisul ühine?

Jaa, me tegime koos. Ja kuna kontratenorid on nii-öelda lavastuse maasikas, siis oli ammuilma selge, et nemad teevad esimese etenduse. Ja see oli väga tore. Meil ei olegi vist kunagi nii olnud, et mehed ja naised dubleerivad ooperis rolle. Igal juhul on see erakordne.

 

Kes sinu koosseisus veel olid?

Näiteks Karmen Puis, kellele see oli juba kuuekümne üheksas roll. Täiesti uskumatu, sellele ei ole võimalik kuidagi järele jõuda! Ta on alati väga täpne ja tema peale võib alati kindel olla. Siis oli veel Rasmus Kull, kes peab mind ühes kohas kägistama, ja isegi siis ma tunnen ennast nii turvaliselt nagu beebi ema süles. Ta hoidis mu pead ka sel hetkel. Muidugi oli meil veel Sandra Laagus, kes oli meie koosseisu Caesar. Sandra on alati ülimalt positiivse energiaga, valmis kõike proovima, ja väsimatu hääleinstrumendiga. Ja loomulikult Taavi Tampuu, temaga oleme ikka aeg-ajalt kokku sattunud kuskil kontserdi- või ooperilaval ja need on alati olnud väga meeldivad kohtumised.

Ei, nendega on tõesti tore. Nendega ma läheksin iga kell luurele, see on täiesti tõsi. Ma võin olla neile kindel, ma ei pea muretsema, et mis nad nüüd järgmiseks ette võtavad või kuhu jooksevad… Või muretsema selle pärast, et keegi äkki arvab, et vaat sealt nurgast kõlab hääl paremini, ja rebib armastusdueti ajal mu sinna või jätab hoopis kuhugi omaette tolknema…

Teine projekt, milles ma sel sügisel osalesin, oli MTÜ Ooperiga Sõbraks etendus „Mängime „Sevilla habemeajajat””. Ka see oli imeline kogemus. Lavastaja Kaili Viidas oli lihtsalt väga sümpaatne ja ka koosseis oli selles tohutult vahva. Nii et see oli samamoodi lihtsalt puhas rõõm. „Sevillas” tegid meil kaasa Tamar Nugis, Mehis Tiits, muidugi Ain Anger ja Rosina rollis kas Dara Savinova või Sandra Laagus, samuti Peeter Veltmann ja Pavlo Balakin. Taas on need inimesed, kes selle koosseisu valisid, eelkõige Siim Selis, teinud õigeid otsuseid. Kui sa saad tööd teha nii professionaalsete ja toredate kolleegidega, tuleb ka mängurõõm.

 

Kas on mõni roll või koosseis sulle ka eriliselt meelde jäänud, just positiivse meeskonnatöö poolest?

Ma ei oska niimoodi välja tuua. Eks alati jäävad ju kõik esimesed meelde. Ja alati jäävad meelde ka igasugused naljakad ja ka rasked hetked. See sügis näiteks on mulle endale olnud väga raske. Ma ei oleks arvanud, et elu üldse saab nii raskeks  minna. Eriti armsad ongi võib-olla just selleaegsed koosseisud. Vahel juhtub, et mõni solist, kes on küll suurepärane laulja, aga ei ole nii hea kolleeg, jääb seetõttu truppi valimata. Kui oled trupis sees, on meeskond ülioluline. Ei tea, kuidas see publiku poolelt paistab, aga oskus panna trupp kokku nii, et inimesed lähevad platsile ühise meeskonnana, tagab parima tulemuse. Kui kõigil on ühtne tunnetus ja arusaamine, siis tekib ka mängu- ja laulurõõm.

 

Tõsi on, et meeskonnaga saavutab palju parema terviku kui ühe väga hea staariga.

Just! Ma ei ole küll kunagi olnud eriline spordiharrastaja, aga kui võrrelda lavastust pallimänguga — võtame näiteks korvpalli —, siis olgu keegi nii hea mängija kui tahes, kui ta teistega ei arvesta, on see põhimõtteliselt sama kui  mingi staarile rajatud trupp. Sellest ei piisa, kui sa üksi läbi rammid ja teistega palli ei jaga!

 

Kas sa tead, kui palju sul üldse on rolle olnud?

Ei ole palju, alla kolmekümne.

 

Karmeni kuuekümne üheksanda rollini on sul veel aega minna?

Ei, sinna ma ei jõuagi, selleks peaks tegema rolli päevas. (Naerame laginal.) Vaata, loomulikult me võime olla ka iseenda tööandjad, aga suurema ooperi puhul peab keegi sind siiski koosseisu valima. Ma ei ole kunagi käinud ühegi ukse taha nutmas: vali mind, vali mind! Ega teagi, kas see ka tulemusi annaks. Ma võin ükskõik kui palju pigem patja nutta või seda närida, aga minu meelest ei kuulu selline käitumine selle eriala juurde. Lavale tuleb ennast ikka laulda, mitte kuidagi muud moodi sokutada.

 

On sul ka lemmikrolle olnud, just tegelase karakteri poolest? Kes on sulle kõige rohkem meelde jäänud, kõige sümpaatsem või lõbusam olnud või kõige rohkem väljakutseid esitanud?

Ma olen mõelnud küll, et milline muusika või roll on mulle kõige südamelähedasem. No on kuidagi nii, et see, mille kallal ma töötan, ongi sel ajal kõige olulisem ja tähtsam. See kipub ikka tõsi olema, et tee tööd, siis tuleb ka armastus. Ma panen endast nii palju rolli sisse, et sel hetkel see töö tundubki mulle kõige tähtsam. Kui ma hakkan nüüd tagasi mõtlema ja kuigi igal asjal on mingi oma nüanss, siis Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan” on olnud minu jaoks mitmes mõttes erakordne lavastus. Õnneks on ta praegu veel mängukavas.

Selle esietendus oli algselt planeeritud 20. augustiks 2020, aga siis tulid koroona-aastad… Lõpuks õnnestus see välja tuua aastal 2022. Lavastuse esimene muusikaline proov oli 17. märtsil 2022 — ja mu ema suri päev enne… Ema lahkus üsna ootamatult, vaid kuus nädalat anti aega selle mõttega harjuda. See ei ole kuigi pikk aeg. Minu tegelasel Juulal on seal lavastuses ju väga tõsised stseenid — stseen tütrega, tema enda surm. Proov toimus, aga see kõik andis mulle vastava emotsionaalse tausta ja ma ei saa seda unustada. Ma nutan lahinal igal „Vanapagana” etendusel, nii et silmanägemise võtab ära. (Naerab.) See ei peaks nii olema, sest teatri idee on ju, et las nutab publik, mitte sina! Ja ma ei punni seda mitte kuidagi. Ei ole nii, et ma hirmsasti püüan seda näidelda, teatan uhkelt, et oh, küll ma nutsin. Emotsionaalne laeng on minu jaoks lihtsalt nii tugev, et ma ei saa sinna midagi parata, et ma nutan. Ma püüan ikka mitte nutta, viimasel korral õnneks nutsin juba natuke vähem… (Naerame.) Nii et loodetavasti ma arenen veel selles osas. Aga jah, paika peab ka ütlus, et see meeleolu, mis on proovides, jääb alatiseks etendusse. See on hämmastav, aga nii on. Vahel ei ole prooviperioodi meeleolu meeldiv. Ja kummalisel kombel on ka aastaid hiljem selle projektiga sama asi, ei oskagi öelda, miks. Ja loomulikult on ka vastupidi. Aga kuna „Vanapaganaga” on mul seotud vahetu emotsionaalne sündmus, siis kindlasti mõjutab see mind. Samas ma jällegi ei tea, kuidas see kõik lavalt näha on, kas paistab välja või mitte. See on see, mis toimub minu sees.

Annaliisa Otsa Juulana Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan”.
Jürka — Koit Soasepp. Teater Vanemuine, 2022.
Taavi Lutsari foto

Sinu lavaline olek on kindlasti sellest laetud ja see jõuab ka saali. Ega publik peagi detaile teadma, sisemised hoovused annavad ikka hoopis teise tooni. Kuidas „Vanapaganas” meeskonnatööga on?

Vanapaganad on Koit Soasepp ja Priit Volmer, väga professionaalsed inimesed, mõlemad väga soojad ja armsad. Üha enam tundub mulle, et inimesed kuidagi oskavad üksteist hinnata. Võib-olla praegune raske aeg soodustab seda, et me kõik oskame ja tahame üksteist rohkem toetada või märgata. Nii ma vähemalt loodan, see oleks imeline.

 

Mulle tundub, et meeskonnatöö hakkab ooperiteatris järjest rohkem au sisse tõusma. Kas siin võiks näha seost koosseisuliste solistide vähenemise ja vabakutseliste kaasamisega? Nagu teeb näiteks Risto Vanemuises?

See on muidugi väga tore, et Ristol on eesmärk kasutada just eesti lauljaid. Kui vahepeal on olnud ka sellised ajad, mil kutsuti peamiselt  külalisi, siis Ristol on alati, juba enne pandeemiat, olnud suund kasutada peamiselt Eestis elavaid lauljaid. Ja me kõik oleme talle selle eest väga tänulikud!

 

See on eriti sümpaatne nii pisikeses riigis nagu Eesti. Mujal on ju nii palju lauljaid ja loomulikult me saame ja võiksimegi tuua sisse välismaiseid staare, aga need asjad peavad olema proportsioonis.

Jah, laulja areneb ju ainult laval. Välismaiseid soliste kasutades võetakse omadelt võimalus. Ma olen pool elu Soomes elanud ja seal on see solistide süsteem üldse lõpetatud, kõik on lihtsalt lauljad. Ühest küljest on see ju tore, aga teisest küljest tähendab see seda, et kui sa lähed kõrgkooli, siis sinu kõrgeim positsioon, mille sa võid selle haridusega saavutada, on see, et sa lähed tööle ooperikoori. Juhul kui sa tahad kindlat tööd — sest kindel töö on kindel leib. Ja kuigi see töö ei ole üldse kerge, tead sa vähemalt, et sa saad anda  lapsele leiva lauale.

 

No see on ka valikute küsimus. On võimalik olla ka vabakutseline nii, et su töökoht ei ole koor, vaid teedki ainult soolo-osi.

Muidugi, igasuguseid võimalusi on olemas, saab ka nii. Aga ma tean ka Soomes päris paljusid organiste, kes on olnud paljutõotavad solistid, kellest oleks võinud saada väga head mängijad. Ent nad võtavad vastu kantori töö, kus neil ei ole võimalik ennast solistina arendada, sest neil on nii palju ülesandeid, koorid ja paberitöö ja kõik muu, nii et lihtsalt pole selleks enam aega. Aga see on kindel leib. Nii see ongi, jah, valikute küsimus. Muidugi oleneb ka sellest, kas sa oled üksi või mitte — kui sa oled üksi, teed ühed valikud, aga kui tekib pere, siis on teised teemad olulisemad.

Mäletan, et kui ma olin Itaalias vahetusõpilane ja sealt siis koju tulin, mõtlesin, et ainus võti, mis mul on, on koolikapi võti. (Naerab.) Ma olin üsna selline oksalt-oksale… Siis jäin korraks mõtlema — olin just saanud kolmekümneseks —, et kas ma peaksin hakkama selle pärast muret tundma, et mul on ainult koolikapi võti. Aga ei, ma ei hakanud muretsema. (Naerame laginal.)

 

Kui palju sul nüüd võtmeid on?

No palju ei ole, aga mõni siiski on. Kusjuures mul ei olegi koolikappi. Pealegi, nüüd ei olegi ju võtmeid, nüüd on kaardid…

 

Kui palju sa üldse oled nüüdisaegse ooperiga kokku puutunud? Meil oli juba juttu Ardo Ran Varrese „Põrgupõhjast” ja Tüüri „Wallenbergist”.

Märt Mattis Lille ooper „Tulleminek” oli kahtlemata huvitav töö. Kunagi oli veel Kaumanni „Lopi ja Lapi”, mida esitati küll vaid üks kord, Türi kevadfestivalil, aga mis oli täiesti geniaalne teos.

 

Selle võiks ju uuesti lavale tuua?

Selles oli vist tekstiga mingi probleem, ma ei ole kindel, kas see on ajale vastu pidanud. Aga teos iseenesest on tore ja äge ja see oli üks väga vahva kogemus.

 

Kas sinu jaoks on vahet mõne nüüdisaegse teose ja näiteks Händeli ooperi õppimisel?

Siin on mitu asja. Esiteks, kui mõelda meie hulgast ammu lahkunud heliloojatele, siis nende teostest on muidugi näha, millised lauljad neil olid, milline vokaaltehnika oli neil, kes kõik selle ära laulsid. Ja ka hilisemate puhul, kõik need Rossinid, Donizettid, Bellinid jne. Nad kirjutasid ju ka kindlatele lauljatele. See paneb mõtlema küll, et laulutehnika pidi tol ajal olema väga hea.

Ja kui me oma kaasajast võtame näiteks Ardo Ran Varrese, siis tema on inimesena niivõrd kena, nii hooliv, et käis enne ooperi kirjutamist meie kontserte kuulamas. Ta käis mul isegi kodus, ma laulsin talle erinevaid stiile, saatsin talle mingeid uuemaid videoid.

 

Suurepärane, see on ideaalne, niimoodi peakski töötama.

Ja kui kellelgi oli ettepanekuid, et tuua midagi allapoole või ülespoole, või mis iganes soove, siis ta arvestas kõigega. See on ju ka imeline, nagu rätsepaülikonna õmblemine, eks ole.

Erkki-Sven Tüüri ooper „Wallenberg”. Teine diplomaat — Annaliisa Pillak (Otsa), Esimene diplomaat — Helen Lokuta, Kolmas diplomaat — Juuli Lill ja Wallenberg — Jesper Taube. RO Estonia, 2007.
Harri Rospu foto

See ongi vist parim asi nüüdisheliloojaga töötamisel?

Absoluutselt. Tüüri „Wallenbergiga” oli jälle see lugu, et kuigi see oli ehk harmooniliselt keerulisem, oli see imehästi lauldav. Ma mainisin seda ka Tüürile endale pärast esietendust, mille peale ta ütles, et jaa, ma laulsin kõik partiid ise läbi.

Need on asja toredamad küljed. Aga raske on näiteks siis, kui sa saad aru, et helilooja on koostanud oma muusika ainult arvutiga. Arvuti peal kõlab asi ühte- või teistmoodi, aga päris inimese esituses on see hoopis midagi muud. Mõni asi võib teoorias tunduda jube huvitav, kuid praktikas see paraku lihtsalt ei toimi. No näiteks kas või see, kui helilooja küsib, et mis su kõige kõrgem noot on, ja kirjutab siis kogu su partii sellele ühele noodile. Sest see on ju su kõige kõrgem noot ja see on ometigi nii huvitav! Ma ei kujuta hästi ette, et on keegi, kes tahaks kuulata, kuidas sa kiljud lihtsalt järjest oma kõige kõrgemat nooti.

Ma muidugi ei mõista, kuidas heliloojad saavad midagi luua nii, nagu nad loovad. See on täiesti fantastiline, kui inimesel on selline oskus ja anne. Aga kui vaadata Händeli või ükskõik kelle senini säilinud, mitmesaja aasta vanuseid teoseid, siis ma mõtlen, et nad on ikka väga hästi häält kui instrumenti tundnud.

 

Ma käin üle maailma heliloojatele just hääle kui instrumendi võimalusi ja võimatusi tutvustamas, et nad väldiksid selliseid fopaasid. Ja ka dünaamika osas soovitan sageli anda pigem mingeid emotsionaalseid märksõnu. See aitab palju paremini karakterit kujundada kui lihtsalt piano või forte.

Aga mul on tunne, et isegi siis, kui helilooja märgib piano, või kui ta ei ole seda teadlikult läbi mõelnud, tahab ta, kas või alateadlikult, seal ikkagi emotsiooni, mitte detsibelli. Koorimuusikas võib olla hoopis midagi muud, aga ma räägin praegu solistile või soolohäälele kirjutatud muusikast. Dünaamikamärk on ikkagi vihje emotsioonile.

 

Mulle tundub, et meie lauluharidus on pisut ajale jalgu jäänud. Ikka on nii, et õpilased esitavad kontserdil täpselt neidsamu teoseid, mida kõik on viimase viiekümne aasta jooksul laulnud. Kas me ei võiks sealt pisut edasi liikuda? Mitte muuta häälekooli kui sellist, aga oma mõtlemist repertuaarist ja ka karjäärist. Et noored lauljad valdaksid igakülgselt oma instrumenti, mis iganes suunas nad pärast muusikakõrgkooli lõpetamist ka edasi liikuda ei sooviks. Varem või hiljem puutuvad ikkagi kõik kokku ka nüüdismuusikaga ja laulja peab oskama oma „pilli” kasutada nii sellises muusikas kui ka varases muusikas. Sinagi laulad kõiki neid asju ikka sellesama „pilliga”. Ei ole nii, et paned ühe „pilli” kohvrisse ja võtad teise, uue muusika toru välja.

Ma ei oska sulle vastata, sest ma ei ole meie hariduse asjus nii teadlik. Ma tean vaid enam-vähem seda, mida tehakse MUBAs, ja seal on siiski veel algajad. Laulu õppimine, eelkõige alguses, enne kui sa oma suuna valid, on selle tundma õppimine, mis instrument on sinu sees. Aga selle instrumendi väljakaevamine ja avastamine võtab aega. Kui sa kohe alguses otsustad ära, et sinu hääl on nüüd selline, siis ei pruugi see sugugi hästi lõppeda. See teema on väga kompleksne, ei saa nii, et me nüüd võtame nipsust ja hakkame midagi muutma.

 

Muutust lihtsalt muutuse pärast ei ole muidugi mõtet teha.

Samas muutub kõik ajas pidevalt. Ka need noored, kes praegu siin õpivad, on teistsugused, kui meie selles astmes olime. Olen õpetanud Soomes üle kahekümne aasta, ma töötan seal ka väga palju harrastuslauljatega. Ja vahe (Eestiga võrreldes) on minu jaoks selles, et seal tuleb harrastaja tundi ja tal on kaasas näiteks Mahleri laulud. Ta oskab seda muusikat, ta teab seda luulet, ta teab, mida helilooja samal ajal veel kirjutas. Ta teab, missugune eluperiood oli selle heliloojal — ta teab kogu tausta, me teeme tööd selle materjaliga ja ta laulab selle kõik ära, mis ta on ette võtnud. Aga siis ma tulen Eestisse… See ei ole otseselt küll viimasel ajal, aga on olnud juhtumeid, kus tundi tuleb inimene, kelle eriala on laulmine ja kes ei tea ööd ega mütsi sellest, mida ta laulma hakkab, ta ei ole isegi ehk huvitatudki kõigest sellest. Tal on veel kuus asja, millega ta tegeleb, ja tal pole aega… Just hiljuti rääkis üks kolleeg, kuidas õpilane tuli tundi ja teatas esimese harjutuse peale, et nemad seda kooris ei tee ja tema seda harjutust pole nõus tegema.

 

Kas see ei ole nii äkki sellepärast, et meie haridus on liiga kitsalt traditsioonilisele ooperirepertuaarile keskendunud? Mina olen püüdnud lähtuda sellest, et õpilane saaks rohkem ise valida, sest mulle tundub, et kui ta saab laulda seda, mida tahab, püsib ta huvi ärksana.

Ühest küljest jaa. Aga teisest küljest — õpilane, kes ei pruugi oma võimetest veel aru saada, võib tulla esimesse tundi ja öelda, et ta tahab laulda („Traviata”) Violettat!

 

Aga kui anda talle mingi piiratud repertuaarivalik, teosed, mis sobiksid ta hääle ja arenguastmega, aga oleksid erineva stiili ja sisuga?

Ma ei tahaks olla nende noorte peale kuri. Praegu annan ma MUBAs  niisugust ainet nagu lauluteatri alused ja see on tore tund, vähemalt mulle endale. (Naerame laginal.) Ma loodan, et ka mõni õpilane on saanud sellest mingit kasu. Nii et mul  ei ole ainult erialaõpilased, vaid ka grupitund. Aga ajad muutuvad. Näiteks kui meie tahtsime lauluosakonda sisse saada, siis oli meil konkurss. See ei olnud midagi võimatut, aga see oli olemas. Ja see probleem on kogu maailmas. Ma mäletan, et kui ma sain Sibeliuse Akadeemiasse sisse, tol aastal võeti saja neljakümne kuuest soovijast vastu üheksa. Praegu on need numbrid palju väiksemad, soovijaid on vähem igal pool — ja meil on need numbrid peaaegu olematud.

 

Äkki see, kui klassikalist laulu õppival noorel oleks võimalik valida mitme suuna ja repertuaari vahel, olekski võti, kuidas noori paremini kõnetada ja neile see ala lähemale tuua?

Samas, kui meil on riiklikult rahastatud ülikool, siis peame me ka mõtlema, kuhu see tee viib. Sina oled muidugi erakordne näide, täiesti omaette lugu. 

 

Tegelikult on vabakutselisel kammerlauljal Euroopas ikka päris palju töövõimalusi. Ringkond on hästi väike ja nõudlust on kogu aeg. Vokaalansambleid on palju ja kõik vajavad sellise pagasiga lauljaid, mida meil ei pakuta. Eestis sellist solisti tasemel vokaalansamblit ei ole ja lauljad ei saa vajalikku pagasit. Seetõttu ongi nii, et meie kammer- või ansamblilauljad töötavad välismaal, kus sellealane karjäärivõimalus on olemas.

Jah, muidugi. Aga praegu on meil nii, et kui keegi mõtleb, et ma õpin ja lähen näiteks ooperikoori, siis see variant on palju reaalsem, kuigi ka üldse mitte kerge töö. Sest minna vabakutselisena Euroopasse nõuab siiski teatud iseloomu ja ettevõtlikkust, mida kõigil ju ei ole.

 

Eks see, millega laulja tegeleb, lähtubki suuresti tema iseloomust. Eestlastele üldiselt ei ole väga omane minna üksi rampi ja seal spotlight’is valjul häälel soleerida.

Muide, üks huvitav küsimus koori vallast, mida mina pole lahendanud. Ma olen hästi palju teinud Soomes koori hääleseadet ja on hämmastav, et Soomes on koorilaulja põhimure see — ma räägin amatöörkooridest, lihtsalt tavalistest inimestest, kes tahavad kooris laulda —, et ega ta ometi liiga välja ei kosta, ega ta ometi liiga kõvasti laula? Ja ma olen õpetanud umbes kümmet koori.

 

Kas teevad siis kõva häält või?

Ei! Ja siis minu kui õpetaja põhiülesanne on seal kõigil käest kinni hoida ja neid julgustada. Aga siin, need vähesed korrad, kui ma olen eesti kooridega kokku puutunud, on põhijutt, mida pead rääkima: „See on Mozart, ärge minge talle hanguga kallale, rahunege maha, ei ole vaja karjuda!” Millest see tuleb? Ma mäletan, kuidas Jorma Hynninen küsis ühelt mu kaasõpilaselt: „Kas te, eestlased, laulate sellepärast kõik nii kõvasti, et teil on nii väike maa?” (Naerame.) See ei ole mitte ühe koori lugu, vaid valdav nähtus. Nii et ma imestan, et me oleme ju kõik nii väga sarnased, aga ennäe! Selles mõttes me oleme laulurahvas, et julgeme laulda nii heas kui halvas.

 

Samas, kui sa paned selle eestlase üksinda laulma, on järsku kõik kuhugi kadunud ja hang põõsasse visatud. Ta nihkub, külg ees, vabandades lavale, teeb hästi vaikselt ära ja juba enne järelmängu lõppu on ta lavalt kadunud.

Mina mäletan oma õpingute ajast, et kõige õudsem asi oli fermaadiga paus, see oli täiesti kohutav olukord. (Naerame.) See paus sai vaevalt alata, kui mulle juba tundus, et keegi enam ei jaksa seda ära oodata ja ma pean ilmtingimata kohe edasi minema. Muide, oma esimesel kontserdil ma üldse lavale ei jõudnudki, sest ma hakkasin nutma, kuna mulle püüti veel enne esinemist viimane vigade parandus teha. Nii seda laulu „O cessate di piagarmi” tol päeval laval ei kõlanudki. Ja edaspidi sain pärast kontserti õpetajalt ikka kiita: „No tubli, vähemalt lõpuni laulsid!” (Naerame.)

 

Lapsevanem ja ooperilaulja — see on teema, mida väga paljud kardavad.

Õigusega! Õigusega! Ja jätkake! (Naerab.)

 

Sa ise oled ju teatrilaps?

Mina olen teatrilaps. Võimalik, et tol ajal olid asjad ja süsteemid vabamad, kuigi ma ei julge seda kindlalt väita. Aga mina olin ikka pidevalt kulissides. Ma olin seal, kus tohtis olla, ja seal ka, kus ei tohtinud. Lavale ma ei astunud, sellest olin aru saanud, et sinna ei tohi minna. Aga jah, teater oli elu ja elu oli teater, ja see oli ka ainuke teema, mille puhul ma emaga vesteldes tülli ei läinud. Olin nii grimmitubades kui garderoobides, nii lava taga kui lava all, mis oli tegelikult kategooriliselt keelatud. Rekvisiiditoas väga harva, siis kui rekvisiitor ei näinud, või kusagil kostüümilaos, kuhu sai äkki korraks sisse pugeda…

 

Kas su oma laps käib ka teatris kaasas?

Mu oma lapsega oli nii, et just sel sügisel, kui Tartus oli kaks ja pool kuud prooviperiood, tegime kokkuleppe, et ta on sel ajal isa juures ja näeb mind harvem.  Mu laps on kuueaastane ja me elame muidu kolmekesi: laps, kass ja mina. Lapse elus tuli samal ajal ka palju muid muutusi, lasteaiarühma vahetamine jms. Ta ei pidanud sellele vastu. Sain aru, et kuigi see on üliraske, kui laps on teatris proovidel kaasas — sest ma ei saa sada protsenti keskenduda —, on veel raskem siis, kui ma tean, et ta on kusagil eemal ja tal on halb olla. Nii et ta oli väga palju mul Tartus kaasas. Ma pean kõiki kolleege mõlemas koosseisus ning lavastajaid ja dirigente südamest tänama, sest ehkki mulle tundus, et laps käitus üllatavalt hästi, on ta ikkagi väga elavaloomuline ja ka väga jonnakas. Ent ta tõesti istus ukse taga ja vaatas oma multifilmi või joonistas, vahepeal jooksis saali proovi vaatama, aga ei tulnud segama. Ta sai olukorra tõsidusest aru. Samas on see tohutult raske, kui sa pead sada protsenti panema proovi, sest muidu sellest ei tule mitte midagi, ja samal ajal…

 

Aga sul õnnestus see?

Ma ei tea. Ütleme nii, et nüüd on see läbi, me jõudsime lõpuni ja oleme kõik elus ja terved. Mul oli sel sügisel vahepeal tunne, et ma ei jää enam püsti, et seinad lihtsalt kukuvad mulle peale. Ema kaotuse järel on mu turvavõrk ka täpselt null, lapse isa küll tegeleb lapsega, aga päris niisugust turvavõrku mul ei ole. Täiesti üllatavad inimesed tulid vahel appi ja ma olen neile väga tänulik. Aga see oli ränkraske, kui lasteaiast tulid kõned, et lapsega on halvasti, ja samal ajal ma olin mingis teises linnas ja pidin tegema mingit kolmandat asja. Kui süda oli hoopis ei tea kus ja tegelikult tuli keskenduda… Peale kõige muu olin veel mure tõttu pidevalt magamata. Nii raske ei ole mul elus veel enne olnud. Ja samas, laulmist vajan ma nagu õhku, selleta ka kuidagi ei saa.

 

Kuidas su hääl sellisele stressile vastu pidas? Kuidas sa üldse oma häält hoiad?

Üllatavalt hästi pidas vastu. Laulja arendab ju oma tehnikat kogu aeg. Instrument muutub pidevalt ja sa pead sellega kaasa minema. Aga mõned aastad tagasi juhtus selline lugu, et ma hakkasin ühel hetkel tundma, et mõned asjad, mis olid varem lihtsad, ei ole seda enam. Arvasin, et see on tehnika viga — mida muud sa ikka oskad  arvata. Läksin ja õppisin veidike ümber. Hetkeks oligi nagu kergem, aga õige ruttu läks raskeks tagasi. Mul tekkis aastatepikkune paus, olin teatrist mitu aastat eemal. Aga vaata, kui huvitav — ma ei anna ka alla, ikka jätkan. (Naerab.) Ja siis selgus, et mu kilpnäärme üks pool on kasvama hakanud. Opereeriti mind 2018. aastal. Selleks ajaks oli kasvajast saanud seitsme sentimeetri pikkune kanamuna, mis aga ei paistnud üldse välja. See oli kaela sees. Ultraheli protseduuri läbiviija küsis mult imestunult: „Kas te tõesti saate sellega süüa ja hingata?” Ja mina olin püüdnud kogu aeg laulda! Pärast operatsiooni läksid mõned asjad üllatavalt lihtsaks. (Naerab.) Nii et ma tunnen end praegu lauljana tunduvalt paremini kui mõned aastad tagasi. Kilpnäärme operatsioon on ohtlik, sul võib tekkida häälepaelte halvatus, olin seda kuulnud. Ka mu õpetajal Annika Ollinkaril oli olnud see operatsioon. Ta jutustas, et tema palati neljast sama operatsiooni läbi teinud patsiendist oli tema ainus, kellel ei tekkinud häälepaelte halvatust. Õnneks ka minul läks kõik hästi.

Kui oled aastaid püüdnud millestki kuidagi läbi rammida, siis oled loomulikult omandanud ka igasuguseid tehnilisi nõkse, millest tuleb vabaneda, mida lihtsalt ei ole vaja. Sellega ma olen seni tegelnud ja kindlasti pean ka edaspidi tegelema. Laulmine ongi selles mõttes super eriala, et oma instrumendi leidmine ja arendamine ja selle „pilliga” töötamine on lõputu protsess.

 

Ka psühholoogial on väga oluline osa meie „pilli” tervises?

Absoluutselt! Hääl ongi psühhofüüsiline pill. Minu kogemusest tasub kaasa võtta, et alati ei ole süüdi halb tehnika, et on ka teisi võimalusi. Ja kogu aeg niimoodi ikkagi rabelda ei saa, et seinad kokku varisevad… Ma ei tea, kuidas see välja paistab ja kui kaua see kõik kestab, aga praegu tundub mulle, et see sügis on olnud mingil määral… mitte küll otseselt elu muutev, aga minu enda suhtumist või mind ennast muutnud aeg. Ma olen alati olnud selline jooksen-kuni-kukun-inimene, aga nüüd sain ma aru, et pean hoidma endas mingit energiat — et kui tuleb katastroof, siis jaksan seda seina hoida.

 

No kui sa oleksid üksi, siis võib-olla sa laseksid samamoodi edasi. Aga sa ei ole ju üksi, sul peab jätkuma nii palju energiat, et ka kaasreisijale vajadusel hapnikumask ette panna.

Just nimelt! Kusjuures ma olen kunagi paari vabakutselise lauljaga arutanud, et ega need, kes jäävad laulma, ole tingimata need kõige paremad. Nad on lihtsalt kõige püsivamad või kõige sitkemad või on neil suur tahe ja jonn. Neid kordi, kus terve mõistus ütleb, et jumal küll, tee midagi muud, neid ikka on. Aga ma ei lähe ka sellelt rajalt päris maha.

 

Elu selekteerib nii, et jäävad need, kes tõesti teisiti ei saa?

Jah, ilmselt nii on. Öeldakse, et lauljaks tasub siis õppida, kui sa teistmoodi ei saa. See eriala nõuab sinult väga palju, alates kas või sellest, et sa pead tõesti öösi­ti magama, kuni selleni, et tahe laulda ei tohi hetkekski vaibuda. Ja vahel on ka neid hetki, mil pead endale väga tõsiselt meelde tuletama, miks sa seda üldse tegema hakkasid. Et sa teed seda sellepärast, et sa nii kohutavalt armastad laulda. See võib vahel tõesti meelest minna. Aga ei tohi.

 

Vestelnud IRIS OJA