EMOTSIOONIDE MAASTIK KOLMEL KONTSERDIÕHTUL

MARIE-HELEN AAVAKIVI

XIX Tallinna kammermuusika festival „Sümbioos” 23.–30. VIII 2023. Kunstiline juht Anna-Liisa Bezrodny, resideeriv helilooja Rein Rannap.

 

Sissejuhatuseks

Tänavuse Tallinna kammermuusika festivali 7. kontsert toimus linnavõimu sümboliseerivas, Põhja-Euroopa vanimas, Tallinna raekojas. Sel aastal oli festivali kunstiliseks juhiks rahvusvahelise haardega viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny, kelle muusikalis-filosoofilistest ideedest, entusiasmist ja soovidest tiivustatuna kandis festival koondpealkirja „Sümbioos”. Anna-Liisa Bezrodny sõnul on tema unistuseks ja eesmärgiks alati olnud ühendada erinevate kunstiliikide, kultuuri, traditsioonide ja eneseväljenduse mooduseid: „…soov oli ühendada „sõnaline” ja „sõnatu” väljendusvorm, pakkudes publikule elamusi parimate artistide esituses nii Eestist kui välismaalt”.

 

„Intiimsed kirjad” Tallinna raekojas 28. VIII kell 19.00

Leoš Janáčeki (1854–1928) Keelpillikvartett nr 2 „Intiimsed kirjad”, Cecilia Damströmi (snd 1988) Keelpillikvartett nr 2 „Kirjad”, op. 61, César Francki (1822–1890) Klaveri­kvintett f-moll, op. 14. Esitajad: Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Jan Söderblom (viiul), Kaija Lukas (vioola), Razvan Popovici (vioola), Jan-Erik Gustafsson (tšello), Irina Zahharenkova (klaver), Tambet Tuisk (lugeja).

 

Keelpillikvartett nr 2 „Intiimsed kirjad” valmis Janáčeki viimasel eluaastal, 1928. Teos on inspireeritud helilooja armastusest temast 37 aastat noorema abielus naise, Kamila Stösslová vastu. Janáček kirjutas talle üle seitsmesaja kirja. Tugeva emotsionaalse laenguga helitöö nõuab esitajatelt nii mängutehnilist üleolekut kui kaalukat emotsionaalset pagasit. Soome Kammerorkestri loomingulise juhi ja Helsingi Linnaorkestri 1. kontsertmeistri Jan Söderblomi eestvedamisel toodi kuulajateni dramaatilised, hinge sügavuti puudutavad sisepinged teose I osas Andante – Con moto – Allegro, milles võis kogeda kogu teose alustuuma. (Avaosas kõlanud flažolettidele võinuks pöörata suuremat tähelepanu.) Erinevatelt instrumentidelt kostnud äng kandus üle  Adagio —Vivace osasse, kus kvarteti juhi Söderblomi pikad kantileensed soolod ja kõrgetes registrites esitatud virtuoossed lõigud särasid teiste ansamblikaaslaste helipiltidel. II osas olid interpreedid jõudnud küpse esituseni, mis päädis III osas Moderato — Andante — Adagio tõelise muusikalise vabadusega, kus tantsulised lõigud, kõrvutatuna eri häälte tihedas faktuuris, jõudsid efektse lõpuni. IV osas Allegro — Andante — Adagio ei hoitud emotsioone tagasi ja kuulajad said osa tõelisest, kompositsiooniliselt mitmekihilisest tunnete palangust, milles oli märkimisväärne roll Anna-Liisa Bezrodny osaval partnerlusel Söderblomiga ja Jan-Erik Gustaffsoni oskuslikul muusikalise põhja andmisel ansamblikaaslastele, sealhulgas Kaija Lukasele, kes põimis vioolal meisterlikult kokku erinevate instrumentide tungleva kõlamaterjali.

Kontsert „Intiimsed kirjad”. Vasakult: helilooja Cecilia Damström, Jan Söderblom (I viiul), Anna-Liisa Bezrodny (II viiul), Kaia Lukas (vioola), Jan-Erik Gustafsson (tšello) ja Tambet Tuisk (lugeja).

Janáčeki kvartett sobis samasse narratiivi sellele järgnenud soome helilooja Cecilia Damströmi emotsioonidest tulvil, armastuse keerdkäikude üle mediteeriva Keelpillikvartetiga op. 61 „Kirjad”, mis on otseselt inspireeritud Janáčeki kirjadest Kamilale. Janáčeki neli kirja armastatule, mille esitab lugeja, põimuvad teoses imeliselt kvartetilt kõlava muusikalise materjaliga. Damströmi teos koosneb vastavalt neljast osast, neljast kirjast, mille eestikeelset tõlget luges sünkroonis kvartetilt kõlanud muusikaga näitleja Tambet Tuisk. Kuna saalis oli õhus veel eelmise teose arvestatav muusikaline laeng, oleks  nii mõnelgi teisel kompositsioonil olnud selle järel ehk raske mõjule pääseda — see võinuks kujuneda vaid sidusaks materjaliks järgnevale kaalukale César Francki Klaverikvintetile. Damströmi kvartetiga seda aga ei juhtunud, lahti rullus üllatavalt mõjuv, inimese sügavamaid tundeid delikaatselt muusikasse projitseeriv helimõtisklus. Kvarteti I osas kõlasid karakteerselt Gustaffsoni väljakutsuvad tšello-pizzicato’d ja neile vastanduvad glissando’d. Näitleja Tambet Tuisk põimis kirja teksti kvarteti muusikasse sügavalt emotsionaalse väljendusrikkusega. Kui kvarteti II osa oli köitev, kergelt sädelev ja mänglev mõtete tants, siis III osas andsid interpreedid vajaliku muusikalise järjepidevusega edasi Janáčeki kirja murelikke alatoone sisaldava draama, mis kulmineerus viimase kirja armastusest kantud lõppvaatusega, mille esitas meisterlikult Tuisk: „Sa oled mu hinges terviklik: seega piisab, kui ma sind alati tahan.” Kuulajatele jäi vaid üle tunnistada armastuse tabamatut ilu kogu selle kunstilises täiuslikkuses.

Janáčeki ja Damströmi sügavalt emotsionaalsete teoste järele sobis César Francki Klaverikvintett op. 14 nagu valatult. Franck kirjutas teose aastatel 1878–1879, mil ta oli armunud ühte oma õpilastest. Oma tundliku helikeele poolest on see klaverikvintett interpreetide ja kuulajate seas väga hinnatud. Klaveripartii esmaesitajaks oli Camille Saint-Saëns, kellele Franck on kirjutanud ka pühenduse: „Minu heale sõbrale Camille Saint-Saënsile”. Kõnealusel kontserdil esitas klaveripartii pianist Irina Zahharenkova, kelle tundlik, värviküllane ja meisterlik mäng sulandus virtuoosselt teiste interpreetide mänguga. Teose I osas Molto moderato quasi lento — Allegro suutsid keelpillid Bezrodny veenval ja selgel juhtimisel saavutada vajaliku koosmängulise kerguse ja elastsuse, mille puudumisel mõjunuks esimene osa liiga raskepäraselt. Siin oli Bezrodnyle heaks toeks tema kunstiliste ideede elluviimisel 2. viiuli partiid esitanud Söderblom. Vioolamängija Razvan Popovici sügavalt hingelised muusikalised kommentaarid andsid kogu teosele tämbriliselt sügava värvingu, millele ei jäänud alla Gustafssoni voolitud tšellopartii kõnekad vahemeloodiad. Zahharenkova pikk algusosa ja laulvad vahelõigud olid väljendusrikkad, tagades fraasides läbimõeldult pika kaare tunnetuse. II osa Lento con molto sentimento mõjus haaravalt tänu Bezrodny ühtlaselt täidlasele kõlale viiuli eri registrites, mis andis omakorda suuna teistele keelpillidele muusikalise hingestatuse väljatoomisel. III osas Allegro non troppo ma con fuoco leidsid interpreedid endas teose lõpuosaks vaja mineva erksuse ja koostöövalmiduse, andes samas Zahharenkovale võimaluse särada. Klaverikvinteti lõpuakordidele järgnenud publiku pikk ja tugev aplaus ei jätnud kahtlust, et kuulajate tänu muusikutele oli ülevoolav.

 

„Muusika ja igavik” Rootsi-Mihkli kirikus 29. VIII kell 17.00

Franz Schuberti „Nokturn“ Es-duur, op. 148 klaveritriole, Sergei Rahmaninovi „Eleegiline trio” nr 1 g-moll, Jaan Räätsa Klaveritrio nr 7, op. 125, Adagio (seade klaveritriole) Franz Schu­berti Oktetist f-duur op. 166. Esitajad: Mari Tampere-Bezrodny (viiul), Peeter Paemurru (tšello) ja Piia Paemurru (klaver).

 

Kontserdi avalugu, Schuberti „Nokturn“ op. 148 klaveritriole (D897) kandis algselt pealkirja „Adagio“. Helilooja komponeeris selle 1827. aastal ja kirjastaja avaldas teose aastakümneid hiljem hoopis pealkirja all „Notturno“. Teos on struktuuriga a-b-a-b-a; vaheldumisi kõlavad olemuselt peaaegu transtsendentaalne a-osa, mis vastandub helikeelelt kindlale ning triumfeerivale b-osale, sobides seega hästi avama kontserdikava „Muusika ja igavik”. Koos Piia Paemurru kindlalt ja kõlavalt esitatud muusikalise materjaliga mõjusid Bezrodny ja Peeter Paemurru laulvad keelpillifraasid loomulikult, lastes muusikal kõnelda. Interpretatsioonilise väärikusega tõlgendatud  Schubert juhatas veenvalt sisse kontserdi teise teose, Rahmaninovi „Eleegilise trio” nr 1.

Kontsert „Muusika ja igavik”. Trio koosseisus Mari Tampere-Bezrodny, Peeter Paemurru ja Piia Paemurru.

Rahmaninovi 1892. aastal loodud „Eleegiline trio” on inspireeritud Pjotr Tšaikovski Klaveritriost a-moll op. 50, mis kuulub samuti klaveritriode kullafondi. Nende kahe helilooja vahelised seosed on ilmsed: Rahmaninov lõpetas 1892. aastal Moskva konservatooriumi kõrgeima autasuga, suure kuldmedaliga. Tšaikovskist oli juba siis saanud noore helilooja mitteametlik mentor. Üheosaline „Eleegiline trio” on karakterilt melanhoolselt lüüriline, mis on omane Rahmaninovi vene perioodi küpsele stiilile. Trio koosseisus Mari Tampere-Bezrodny, Peeter Paemurru ja Piia Paemurru esitas teose kandvalt tasakaaluka ja samas emotsionaalseid vabadusi pakkuva läbimõeldusega, mis on omane aastakümnete pikkuse lavalise kogemusega muusikutele. Kõlama jäid tšellisti kantileensed soololõigud ja pianisti paindlikult arvestav esitusstiil, mis moodustas Tampere-Bezrodny mänguga ansambliliselt kindla terviku.

Jaan Räätsa Klaveritrio nr 7 esitus oli bravuurikalt hoogne ja rütmiliselt klaar. Eriliselt säras pianisti interpretatsioon. Keelpillide kahekõne moodustas koostöös pianistiga muusikaliselt värvika kihilisuse, andes tänapäevasele teosele vajaliku  mõjuvuse. Rohkem saanuks esile tuua keelpillide soololõike. Räätsa teose ettekanne oli kammerkontserdi meeldejäävaim osa. Viimasena esitatud seade klaveritriole, Adagio Schuberti Oktetist f-duur, mõjus igavikuliselt ja vormis valitud teosed heaks tervikuks. Kõige lõpus „võttis sõna” kontserdile kaasa elanud publik: kõlas pikk aplaus, mis pani positiivse punkti kogu kontserdile.

 

„Grande finale” Mustpeade majas 30. VIII kell 19.00

Edvard Griegi „Holbergi süit”, op. 40, Antonio Vivaldi Kontsert kahele tšellole g-moll (RV 531), Rein Rannapi „Cantilena” viiulile ja orkestrile, pühendatud Anna-Liisa Bezrodnyle, Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile nr 1, op. 16. Esitajad: Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Jan-Erik Gustafsson (tšello), Marcel Johannes Kits (tšello) ja EMTA kammerorkester, dirigent Jan Söderblom.

 

Festivali korraldaja Pille Lille sooja tervituse ja tänuavalduse järel said noore muusiku preemia üleandmiseks sõna festivali sponsorid Tunne ja Mari-Ann Kelam. Tänavuse preemia laureaadiks osutus metsosopran Sandra Laagus, kes võlus oma meisterlikult nõtke häälega kõiki saalis viibijaid: esitusele tuli Rosina aaria Gioachino Rossini ooperist „Sevilla habemeajaja”, klaveril saatis Siim Selis.

Järgnevalt võtsid laval koha sisse EMTA kammerorkestri liikmed Jan Söderblomi juhtimisel, kes oli ühtlasi Griegi „Holbergi süidi” esitusel orkestri kontsertmeister. „Holbergi süit” op. 40 kuulub koos Klaverikontserdiga a-moll op. 16, näidendimuusikaga „Peer Gynt” op. 23, „Sümfooniliste tantsudega” op. 64 ja „Norra tantsudega” op. 35 Griegi enim mängitud teoste hulka. Teose esimesest osast peale võis olla tunnistajaks Söderblomi aktiivsele ja energilisele dirigeerimisele, millele orkester kuulekalt järgnes. Silma-kõrva jäid nii Söderblomi kui tšellist Silvia Ilvese elegantselt kujundatud soolotaktid. Rohkem soovinuks kuulda orkestri vioolarühma toekust muusikaliste fraaside kujundamisel, nii intonatsiooni kui koosmängu tasandil, mis tuli selgelt esile teose viiendas osas. Orkestri viiulirühmad näitasid Söder­blomi juhatusel üles vajalikku aktiivsust ja entusiasmi teose tempokates osades, vastukaaluks süidi IV osale, milles I viiulirühma teemalõigud pidanuks kõlama intonatsiooni mõttes ühtlasemalt. Kokkuvõttes kõlas „Holbergi süit” sümpaatselt. Muusikalise materjali kujundamisel allutas Söderblom EMTA kammerorkestri oma kindlale taktikepile ega teinud järeleandmisi ka rahulikemais tempodes.

Kontsert „Grande finale”: solistid Marcel Johannes Kits (tšello) ja Jan-Erik Gustafsson (tšello) ning EMTA kammerorkester.
Tallinna kammermuusika festivali fotod

Vivaldi Kontserdis kahele tšellole g-moll oli publikul võimalus kuulda tšellistide Marcel Johannes Kitse ja Jan-Erik Gustafssoni meeleolukat muusikalist kahekõnet. Vivaldi on komponeerinud ühtekokku 27 kontserti tšellole, keelpilliorkestrile ja basso continuo’le. Neist ainsana on kahele soolotšellole loodud kontsert g-moll, katalooginumbriga RV 531. Kontserdi avataktidest peale võis tajuda solistide, dirigent Söderblomi ja orkestri head kooskõla. I osa Allegro esitati barokiliku majesteetlikkuse ja kindlusega. Seda ei kõigutanud basso continuo tempolised erisused, sest kuulaja peatähelepanu koondus Kitse instrumendi säravale kõlale ja mängutehnilisele üleolekule ning Gustaffsoni oskuslikule interpretatsioonile ja veatule intonatsioonile. II osas Adagio said kontserdikuulajad nautida solistide omavahelist sünergiat, mis kandus edasi ka III osasse Allegro, mis kulges lõpuni elavas tempos ning veenvas koostöös orkestri ja dirigendiga.

Kavas järgmine oli festivali resideeriva helilooja Rein Rannapi Anna-Liisa Bezrodnyle pühendatud teos „Cantilena” viiulile ja orkestrile. Rannapi loomingupagas on juba iseenesest märkimisväärne: mitusada laulu, arvukalt klaveri-, kammer-, sümfoonilist, koori-, puhkpilli-, laste- ning alates 1971. aastast kuni tänaseni näidendi- ja filmimuusikat. Rannapile omane stiil on teinud temast oodatud interpreedi meie kontserdilavadel ja sama palju hindavad tema heliloomingut arvukad muusikud eri žanritest. Rannapi muusikalist käekirja iseloomustab heakõlalisus ja meloodilisus. Oma stiilimõjutustena on ta esile toonud nii rokki, varajast muusikat, rahvamuusikat,
elektroonilist seisundimuusikat kui ka Ameerika minimalismi. Ootusi „Cantilena” suhtes oli saalis tunda veel enne, kui solist orkestri ette jõudis ja viiuli lõua alla asetas. Publik ei pidanud pettuma: lahti rullus Rannapile omaselt meloodiline ja müstiline teos. Söderblom voolis koostöös Bezrodny ja orkestriga muusikasse kirjutatud tugevad emotsioonid ühtseks kõlamassiiviks, mis meenutas looduse ohet inimese kõikehaarava teotahtelisuse haardes. Kui helitöö alguses kõlas eri temaatika oma pinevas vaoshoituses, siis järgnenud äkilisemas osas tulid esile juba jõulisemad karakterid, mis suubusid kantileenseks lõppvaatuseks. Bezrodny esitus oli veenev, interpretatsioonilt  läbimõeldud ja paeluva toonikujundusega.

Üks Jaan Räätsa vaieldamatu tähtteos, Kontsert kammerorkestrile nr 1, op. 16 kõlab eesti kontserdikavades sageli. 1961. aastal kirjutatud teoses tuleb esile neobarokilik rütmipulss ja kõlavad pingelised isepäised meloodiad. Esiettekandele järgnenud aastakümnetel dirigeeris kontserti Neeme Järvi, seda nii Nõukogude Liidus kui ka välisriikides. Ainuüksi 2008. aastaks olid  erinevad orkestrid mänginud seda teost üle 2000 korra ligi 60 riigis. Tähelepanelikum kuulaja võis märgata, et teose ettekandeks tulid orkestri tšellorühma mängima ka solistid Kits ja Gustaffson. Söderblomi juhatusel mängis orkester energiast pakatavalt ja ühtse hooga jõuti ka lõpuni. Saalis viibijad olid esituse eest nii tänulikud, et korduvate ovatsioonide saatel tuli ettekandele veel lisapalagi, Jean Sibeliuse „Romanss c-duur“ op. 42, pannes festivali lõppkontserdile kauni punkti. Jääb üle vaid oodata tulevast Tallinna kammermuusika festivali, mille kohta Anna-Liisa Bezrodny lubab: „Ma soovin tuua publikuni sellist repertuaari, mida ei esitata Eestis tihti. Tahaksin jagada oma „muusikalist peret” eesti publikuga: mul on üle maailma fantastilisi kolleege, keda ma väga austan ja kellelt olen ise palju õppinud. Nagu selgi aastal, tahan anda kolleegidele võimaluse esiplaanil särada, et nad saaksid oma sisemaailma publikuga jagada, rikastades meid kõiki selle ilu ja siirusega. Kammermuusika on ju kõige siduvam moodus musitseerimiseks ja tegelikult põhineb kogu muusika just sellel. See on energiate pallimäng, ying-yang: kui midagi võtad, siis ka anna. Siiruseta ja puhta südameta pole meil midagi teha ja see peab jääma prioriteediks mitte ainult muusikas, vaid kogu meie olemises.”

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.